Oleks väga huvitav teada mille poolest bütsantsi mõtlemine algusest peale erineb Lääne-Rooma riigi mõtlemisest võib siin tuua välja ka mingid erinevused Bütsantsi ja Lääne-Rooma mõtlemisstiilide vahel. Impeeriumi poliitiline raskuspunkt, tema poliitiline keskus läks vanast traditsioonidega koormatud Roomast. See on lääneimpeeriumist itta vastrajatud Konstantinoopoli seega uue Ida-Rooma riigi mõtlemise viis ja kultuuritraditsioon ju kõik pärineb enam idast. Tekib varakeskajal teooria, trantslatsio impeeri Pääle Rooma riigi Lääne-Rooma riigi langemist. See teooria õpetab, et impeerium, Sacrom, impeerium, impeerium on püha ja teda on võimalik aegruumis üle kanda teise kohta. Sellest tuleb hiljem frankide riik. Pärast suure Saksa Rahva Püha Rooma riik läbi terve keskajase. Rooma impeeriumi võlu ja suurus ja vägi on see, mida tahetakse omandada. Saksa keisrid tahavad kõik olla Roomas kroonitud ja sõdivad läbi terve keskaja Itaalias ainult selle nimetuse eest olla Rooma keiser. Absurd täielik. Idas tekib sellel teoorial oma variant. Kui esimene room oli Rooma, siis Konstantinoopolist saab teine Rooma ja positiivses mõttes. See ütleme niisugune laias laastus 1000 aastane periood pääle Lääne-Rooma impeeriumi kui impeeriumi langemist on see, et ida pool tekib tugev tsentraliseeritud riik kes annab uue kultuurikihi. See põhines põhiliselt kreeklastel. Ja see on hämmastav ka selles mõttes, et tavaliselt ajaloos, kui üks rahvas on andnud oma kultuuri siis ta kauaks hääbub. Klased pääle oma Helleristliku kultuuri olid võimelised veel ristiusus saadud impulsi mõjul andma veel ühe kultuuri, Bütsantsi kul tuuri. See peaks olema väga huvitav tähelepanek selles loos. Kuid ideoloogilist poliitilise küsimuse juures toimub nüüd niisugune protsess, et mis siis õieti Bütsantsi iseloomustab. Kui kristlik maailmakontseptsioon kukutab impeeriumi mõte ja inimene saab kõige tähtsamaks siis idaimpeeriumi osas toimub üks kummaline protsess, mida paljud ajaloolased ei ole selle tõttu saanud endale ära seletada, et nad on kõrvale läinud väga olulisest küljest. See on esimeste oikumeenilise kirikukogude otsuste analüüsist. Nendes oikumeenilise kirikukogude formuleeringutes peitub kogu kultuuri kontseptsioon, isiksuse kontseptsioon, riigi kontseptsioon ja see oli bütsantsis eeldet. Küsimus võimust. Kui idas imperaator tahtis olla jumal ja enne ristiusumaailmakontseptsiooni ta võis ennast selleks nimetada siis kristliku maailmakontseptsiooni kohaselt ja monoteistlik kui jumalausu usust lähtudes ei saa imperaator enam ennast jumalaks nimetada. Ta saab olla äärmisel juhul ainult jumala esindaja maa peal. Kuna jumala esindajaks maa peal oli Kristuse läbi rajatud kirik, tekib nüüd ideoloogilist poliitiline võitlus. Totaalse võimu pärast. Ja võimuküsimus on selles, kes on jumala esindaja maa peal, imperaator või kirik. Bütsantsi traagika oli selles, et toetudes vana idatraditsioonile kultuuritraditsioonile ida psüühikale ida inimese isiksuse arengutasemele oli võimalik säilitada vanapaganlik riik ja säilitada vana paganliku impeeriumi ristiusukontseptsioonile toetuda püüdes tekitse SaroPapis kus kogu impeeriumi vaadeldakse kirikukehana. See on väga oluline termin kiriku keha sest õige ortodoksse teoloogia kohaselt ei saa iialgi kogu riik olla kirikukeha. Kirik on alati riigist lahus, nimelt füüsilise kehana. Ja nüüd see viga, mis tehti ja mis sai alguse konstantiinusest ja eriti sai alguse tema pojast, konstantsijusest. Constantinus ütleb, et teda huvitab rahu. Et ei oleks vaidlusi usuküsimustes, sest ta mõistis, et nendest dogmadest peitub kogu impeeriumi tulevane ühtsus. Poliitiline ja vaimne ühtsus. Ja Bütsantsi ideoloogia mõju on ju väga suur ka slaavi kultuurile ideoloogiale, eelkõige vene ja bulgaaria ideoloogiale ja minu arvates isegi stalinismi juuri tuleb otsida pitsantsist. Totalitaarne võim Bütsantsi impeeriumis lõi korduvalt välja imperaatori ja kirikuvahelistes teravates tülides. Ja see oli kõik selle tõttu, et imperaator oli urg peerinud endale kirikus kõige kõrgema võimu. Kirik ei saanud aga oma sisimas oma olemust reetmata, sellega leppida ja selle tõttu ida kirik laguneb natsionaalseteks ida kirikuteks. Bulgaariale on oma ja Konstantinoopoli patriarh säilitas hilisematel aegadel ju ainult nominaalselt oma selle aunimetuse kui idakiriku kõige kõrgema võimu nimetuse. Tegelikult tal ju mingit võimu ei ole sekkuda ühegi teise maa ortodokskiriku asjadesse Läänes näiteks roomakatoliku kirik, olenemata territoriaalsest paikkonnast, Janatsioonist, kelle juures ta on, allub tsentraliseeritud korras Rooma paavstile. Ja Lääne-Euroopas. Kirik iialgi ei aktsepteerinud selles võitluses, mis läbi terve keskaja käis, keisrivõimu mitte iialgi ei tunnistanud seda. Sel ajal, kui ida patriarhid alistusid ja mis nüüd siis toimub, toimubki see, et ida kirik kuna imperaator käsitleb kogu impeeriumi kirikuna pühakehana, keda sõdurid kaitsevad, kelle põllumajandus või talupojad töötavad ja vaimulikud palvetavad impeeriumi eest. See sisaldab endas juba eos ateismi ja miks, sest valitseja tahab olla jumal maa peal. Ja nüüd ristiusu tõttu ta sai olla ainult jumala esindaja maa peal. Ja pääle selle, seda esindust segas kirik kes tegeliku esindajana, kelle kõrval sai selgeks, et see on ainult võitlus võimu pärast ja et imperaator on vaimuliku võimu surpeerinud. Nüüd on väga lihtne mõelda, mis tuleb teha selleks, et vabaneda tülikast võimuvõitlusest, kirikuga ja ise uuesti. Jumal olla seal eitada kõike. Ja seda stalinismi Su tehtigi ja koos sellega ehitati üldse seda kontseptsiooni, mis inimisiksusest, kui õigustega olendist räägid. Me jõuame ikka sinna välja ida orjanduslik impeerium, paganlik impeerium püüdis ennast säilitada. See on klassikaline Bütsants tses AroPapism mis hiljem ülekantuna kolmandasse Rooma Vene impeeriumisse Pääle Konstantinoopoli langemist nimetatakse. Siis tekib teooria venes. Et roo, Moskva on kolmas room ja seal hakatakse teadlikult ellu viima seda. Aga ma esitaksin teile natukene kitserliku küsimuse, milles teie näete väljapääsu praegusest stalinlikust ideoloogiast, millest me peaksime alustama või mis on põhiline, et sellest vanast ideoloogiast, mis endiselt meid kummitama tab, jagu saama ja sellest vanast ideoloogiast, mis võib meie riigile ju katastroofiliselt saatuslikuks kujuneda. Greerumine Euroopa kultuuripilti lihtsalt kõikvõimalike kanalite kaudu, mis on meile kättesaadavad minu arust jah, ainukene õige tee. Inimõiguste tunnistamine inimisik on kõrgem kui impeerium. Seda öeldi 2000 aastat. Teoreetiliselt on see selge, aga praktiliselt ei ole seda väga kerge teostada, kui me elame niivõrd suures ja palju rahvuselises riigis, kus on väga erinevad religioossed traditsioonid ja kultuuritraditsioonid ja ja noh, viimase aja poliitiline situatsioon on näidanud seda loosungite ideede tasandil me kuulutame juba isiksust eesmärgina, aga samas õiguslikul tasandil me endiselt püüame vastu võtta selliseid dokumente, mis seda isiksust alla suruv. Tähendab, siin on üks niisugune asi, et ega tegelikult isiksust ei saa, dokumendiga ei alla suruda ega tekitada isiksus kas on ise või ei eksisteeri ja sellepärast noh, tähendab hoolimata sellest, et need dokumendid võivad muuta meie olukorda raskemaks või kergemaks, ei tohi sellest siiski ka nüüd nii aru saada, et kui on üks dokument, et siis on ka isiksus, isiksus peab ikka olema ise, tähendab tulenema ise oma juurtest ja loomulikult sellest, millisesse kultuurimudelisse me kuulume ja milline, millised isiksusekontseptsiooni. Nii me ise tunnistame, ega seda ei saa. Seda küll, ma olen teiega nõus, aga, aga ühiskonna ülesandeks on luua tingimused isiksuse vabaks arenguks ja kui neid tingimusi ei ole, siis on isiksusel väga raske ka vabalt areneda. Seda küll, jah, siis tuleb lihtsalt olemasolevates piirides otsida neid võimalusi. Aga väga huvitav on see, et mina olen nagu uurinud loogika ja vaidluskunsti probleeme ja jõudnud niisugusele seisukohale, et tegelikult juba antiik-Kreekast saab alguse kaks vaidlus kunsti kaks kõnekunsti suunda. Ühelt poolt räägitakse atika suunast ja teiselt poolt asja organismist ja kui atika suund taotles rohkem nisust, väljendusliku täpsust ja konkreetsust, siis Aasia suund eelistas ilukõne hiilgavaid võrdlusi, rohkeid epiteete ja metafoore. Ja me teame ajaloost, et atika suuna väljapaistvamaks esindajaks oli demosteenes ja võib, minu arvates võib arvata, et atika, kõne- ja vaidluskunstisuund on enam väljendust leidnud just Lääne-Euroopas. Kultuuritraditsioonides nendes kultuuritraditsioonides, kus rohkem on aktsepteeritud isiksust kui eesmärki ja Aasia suund on Bütsantsi kaudu mõjustanud vene ja teiste slaavi rahvaste kõne- ja vaidluskultuuri. See on väga oluline märk, kus, sest siit peaks ka selgeks saama, miks Lääne-Euroopa teadus- ja haridussüsteemis on loogikal endiselt väga tähtis koht, õigemini loogika on kogu Lääne-Euroopa haridussüsteemi vundamendiks vene kultuuritraditsioonides on loogikast aga tihti lausa mööda käidud. Siin on muidugi ka oma ideoloogiliselt põhjus, et me teame seda, et miks viiekümnendatel aastatel loogika haridussüsteemist välja lülitati, aga minu meelest asja noh, olemuslikke juure tuleks otsida juba sealt kaugemalt, kuskilt Bütsantsi riigi kujunemise algperioodist. Ma toon kaks näidet selle kohta, Bütsants hävitas enda sees ise need elujõud, millele riik oleks võinud toetuda ja riikliku ideoloogilise ühtsuse saavutamiseks, näiteks terve Süüria maa-ala praktiliselt hävitati ära. Ja see toimus ka Justin Jaanus ajal. Selleks et impeediumi ideoloogiline ühtsus oleks garanteeritud, tuli teisitimõtlejad hävitada ja laastati viljakandvad alad ära viljakad alad, kus jõukas rahvas elas, aga rahva jõukus on ju riigijõud ja jõukus. Ja selliselt laastati omaenda riiki. Ja kui me vaatame neid põhjusi, miks Bütsantsi impeerium sai suhteliselt nii kergeks saagiks meenias sissetunginud türklastele, Seltšukidele siis me näeme, et see impeerium oli sisemiselt iseenda ära söönud. See impereaalne mõte, mis inimisikut ei tahtnud tunnistada ja teine huvitav näide, mis väga iseloomustab idaimpeeriumi ja bütsantslust, on jurisprudentsi Ast. Võtame kuulsa Justini Jaanuse koodeksi mida tavaliselt ülistatakse ajaloos kõikide ajaloolaste poolt ja tõepoolest dokumendina koodeksi na seadustega koguna, mis peab silmas ka lihtrahva olukorda ja püüab teda kaitsta bürokraatia ja suur maavaldajate eest. Kuidas tegelikult kujunes välja. 528. aastal organiseeriti suurejooneline komisjon teibonianuse ja teofiilusega eesotsas. Nad pidid koguma kõik imperaatorlikud ukaasid Lee, kes konstitutsioones Adrianusest alates ja seda tehti. Ja see oli tõepoolest jurisprudentsi ess pretsedenditu töö, mis Justini Jaanuse ajal viidi Bütsantsi impeeriumis läbi 508-ga üheksandal aastal, juba aasta hiljem ilmusid kogutud seadused 12. köites kuulsa koodeks Justini Jaani nimetuse all. Seal on 4700 määrust alates Hadrjaanusest ja see komisjon kogub veel seaduste tõlgendusi. Millest siis 2000 koodeksit saab ka tõlgendused. See on siis seitsmeosaline ja mahub ära viidekümne raamatusse, mida nimetati siis Justin Jaanuse pühaks templiks ja mis kehtis 1400 aastat. Mis nüüd siis tegelikult oli see korpus juuris kuuendal, seitsmendal sajandil, millele hiljem lisandati ukaase või niinimetatud novelle. Nende ideaaliks oli esimene Rooma impeerium ja esimese Rooma impeeriumi õiguslik arusaam ja see õigus, idee, õigusriigi idee. Ja tõepoolest see seaduste läbitöötamine oli eht idamaine, luksuslik, särav, ilus, täiuslik, enneolematu seadusse olid võetud sisse, kui lähtuda puhtalt seadusetähest Lääne-Euroopa eeskujul kristlikud põhimõtted, naiste varanduslikud, õigused, üksikute naiste varanduslikud õigused. Kavatsused pehmendada, orjade elu. Läänes oli orjus ammu keelatud. Ja see oli tõepoolest suurepärane seadus. Kolm õigusalast kooli pidid valvama seda siis suure aplombiga Konstantinoopol Rooma Beirutis. Ja kujunes Rooma bütsantslus. Kuidas selle seaduste kogu Galicis tegelikus elus lood seadustekogule lisati üks väga oluline, viimane punkt ja see oli niimoodi. Imperaatori tahe on kõrgeim seadus ja viimase lausega tegelikult kriipsutati läbi koguse kümned köited, mis, mis siis õiguslikku olukorda pidid looma. Ja me näeme, et see on tüüpiline Idale väljanäitamiseks teha kullatud kirjatud, kõige suurem, kõige ilusam, kõige parem enneolematu maailmas, mida pole kunagi olnud, et tegelikkuses ei maksnud. Ja kuna imperaatori tahe ei ulatu ju igasse külasse provintsides, siis oli selge imperaatorliku tahte esindajateks koha peal olid kohapealsed provintside asevalitsejad ja nende omavoli kujunes välja veel suuremaks, kui oleks olnud päris metropolis imperaatori läheduses olemine. Nii et tegelikkuses see justin, Jaanuse koodeks muutub iseenda vastandiks ja kehtib imperaatori tahe. Teisisõnu see oli kõrgeim seada. Sinna koodeksile ja üldse kogu sellele tendentsile lisaks juurde veel niisuguse fakti, et samal aastal kui valmiskoodeks Justin Jaanus suleti Ateenas filosoofilised koolid tähendab eriti näo platooniline filosoofiakool ja üldse pandi teaduse arengule. Mis veel antiigist veidi toitu sai, pandi täielik kriips peale, Petsansis. Tuletame nüüd meelde ainult et Stalini-aegne konstitutsioon ja seadused olid maailma kõige ilusamad, kõige demokraatlikumad, kõige inimlikumad kõige-kõige-kõige-kõigemad. Aga viimane seadus oli ainult üks Stahli ainsana maksis. Üks punkte on veel, mis on eriti varases Petsansis väga huvitav, nimelt et iga keiser alustas uut poliitikat, tähendab troonile tulles alustas kohe suurejooneliste reformidega asja parandamisega ja nii edasi ja püüdis kõike pea peale pöörata, mis varem eksisteeris. Ja mõnikord oli see hea ka, aga mõnikord friis. No niisuguste traagiliste resultaate teni Siis veel üks väga oluline ideoloogiline moment esimestel oikumendilistel kirikukogudel. Need olid siis nii Kaia 325 kuni 789, Nikaia. Kaheksas oli veel, aga see lõppes niimoodi, mitte millegagi. Nendel kirikukogudel toimub terav ideoloogiline võitlus, nimelt ortodokse õigeuskliku katolitsismi vahel ja niinimetatud keiserliku hereesijate vahel kus keisrit püüdsid kirikule peale suruda niisugusi, dogma tõlgendusi ja sõnastusi mis lõhkusid selle kontseptsiooni maailmast. Ja võitlus käis põhiliselt Kristuse isiku seletamise ümber. Nii kuidas seletati Kristuse isikut, sellest sõltus impeeriumis inimisiksuse kontseptsioon ja inimisiksuse õigused. Ühe kiriku kogumis ei saanud. Millist staatust ma tahaksin veel eraldi ära mainida, see on kaks aastat enne neljandat oikumeenilise kirikukogu halkedonis toimus effesoses niinimetatud röövlite kirikukogu ehk latrotsiinium aastal 449 ja see oli vist esimene kord, kus siis tühjuse teooriad kaitsvad idakiriku esindajad nõudsid ilmaliku võimu sekkumist kiriku asjadesse, nõudsid karistage neid teisi teoreetikuid, põletage nad ära, tapke nad ära ja nii edasi. See on vist see on üks minu arust üks väga oluline punkt Bütsantsi kontseptsiooni arengus, kuigi tähendab kaks aastat hiljem selle kirikukogu otsused annulleeriti. Idakirikukogudel juhtus seda ühtelugu, et toodi sõjavägi sisse, mis parteid lahutas üksteisest. Aga kuna sõjavägi ise tihtipeale jagunes samuti tee dogmaatiliselt parteidesse, siis toimus seal päris tüsedaid rähinaid, nii et ka niisugused stseenid olid. Võimu ja vägivalla ja mõtte ja ruumi ühinemise fantastiliseks näiteks on muidugi seesama Justin Jaanus, kes võib-olla üldse on selle lõplikult läbi töötatud. Liturgia, mis laieneb kogu maailmale sümboliks. Temalt pärineb ju arhitektuurivarasalves see fantastiline kirik, mida me tunneme praegu haagia Sophia katedraali nime all ja huvi äratab juba tema saamislugu. Nimelt oli ju vana haagia Sophia kiriku ehitanud Constantinus võimule tulnud Justin Jaanus, kes tegelikult tuli võimule läbi oma onu. Ta oli väga või vähemalt allikate järgi üsna madalast talupoja perekonnast. Vaatamata sellele sai suurepärase hariduse. Tuli võimule läbi oma onu, kelle lemmikuks ta oli, rakendas otsekohe võimule, saades oma võimutäiust riigi uueks ehitamisel. Ja tõepoolest, seda ta tegi. 532. aastal alustas ta Sophia katedraali ehitamist ja ehitas selle fantastilise hoone valmis viie aastaga palgates sinna kuulsamaid geomeetreid ja insenere ja arhitekte tollest ajast antiimiose ja isi tooruse, kes olid praktiliselt araablaste sõnade järgi selle matemaatika kuu ja selle geomeetriakogujad, mis üldse Vanas-Kreekas ja maailmas sinnamaani oli loodud. Ja mõte, et ta viie aastaga ehitas valmis sellise kiriku, mis oli kinnitatud projektides juba ennem viib paljud uurijad mõttele, et tegelikult need mässud, mis, mille käigus vana kirik maha põles olid kas võib-olla isegi Justin Jaanuse poolt lavastatud või vähemalt tuli tema käsi mängus, et saada maa puhtaks uuele kirikule, sest kirik, kui me vaatame Konstantinoopoli põhiplaani, siis seisab otse natukese nihutatud imperiaalse palees, kusjuures palee selja taha jääb meri keisri eluruum ja vasakut kätt suur hipodroom. Kuid selle kirikuga on sedamoodi, et Justini Jaanus nõudis, et olgu maksentiuseppasiilikale ehitatud peale panteoni kuppel, mille need geomeetrid ka suurepäraselt ära korraldasid. Nimelt moodustub haagija Sophia kuppel ühest suurest kuplist välja lõigatud segmendile ja see suur kuppel tõepoolest on samade mõõtmetega 50 sentimeetrit on seal vahet kui panteoni kuppel Roomas. Ja see fantastiline kuppel, mis ei toetunud näiliselt mitte millelegi, ongi võib-olla arhitekti jaoks maailma kõige võimsamaks sümboliks, kus ruumis toimub seesama lõhenemine najast, et veel ei olnud ja juba on siis see liturgiline protsess, mis loob selle igaviku lisuse ajas. Kiriku kuppelkiriku tsentraalehitus loob sellesama tunderuumis sellepärast et kui läänekirikus oli vähemalt lõpuni näha, kuhu midagi toetus, siis Need, arhitektid ehitasid haagi ja Sofia sellisel põhimõttel, et ruum hääbus. Ruumi ei olnud seal kirikus enam, kuivõrd tema diktooniline kandmine oli häiritud, oli häiritud rikkalikku marmoriga, oli häiritud erinevate tasemetega kirikus, mis omakorda olid kaetud fantastiliste mosaiik idega, kust peegeldus maagiline valgus alla. Ja kui viie aasta pärast oli valmis ehitatud see fantastiline ehitus, siis Justini Jaanus legend räägib. Astus üksinda sinna kirikusse sisse, seisis kiriku keskele ja karjus. Ma ületasin sind, Saalomon. Siia on veel huvitav lisada sama teema juurde kuidas liturgias. Väljendus see uus inimese eksistentsiaalne seisund trantsententse ontoloogilise absoluudi jumala ees ja eriline mõju pidi olema arhitektuuri meditatiivsusel mille kohta kaisa rea Prokoopius kirjutab raamatus ehitustest. Kõigest sellest teda ära tunda on saavutamatu asi aga anda edasi sõnadega võimatu. Kogu küsimus on selles, kas arvestades füüsikalisi loodusseadusi on võimalik luua sellist teost mille kunstiline väljenduslooks mõttejõududest, mis on üleloomulikest loodusseadustest ja inimese mõistuslikust vastuvõtuvõimest. Selline kunst on loodud ja ta on olemas kuuenda sajandi kuppel, basiilika ja pandokraatori kujutamise läbi. On selge, et niisugune arhitektuur ja selle elemendid ei ole mõõdetavad inimesega. Selles templis luuakse maailm, milles inimene lakkab olemast kõikide asjade mõõt. Maailmakeskus. On kummaline, et inimene oma kõrgeimale küündivat loomingut kui nii võib väljenduda, võib põlata isegi lihata just sel samal põhjusel. Ja nimelt selle kunsti üle. Inimlikkus tundub ebainimlikuna, aga ta tegelikult on inimesest üle. Inimene osutub olevat äkki üks väike osa mingi määratlema tuld suure jõu eest mis valitseb üle maailma kõiksuse, kosmose seaksi, omaatika muutus, mille esile kutsub basiilika, ruumiliste rütmide vool ja vastavus kosmilisele harmooniale. Ja see hämmastav, terviklik, kus see absoluutne seadus tabamatu oma lõpmatuses ja saavutamatu tunnetusele ratsionaalsel teel on hämmastavaim saavutus arhitektuuris nende sfääride saladustesse isa tungida muidu kui ainult ühel teel Apofaatilisel teel. See on eitav, mõeldes tavalist, ratsionaalset tunnetust, usu dimensioonis läbi kummardamise ime. Olemegi jõudnud siis Bütsantsi kristlikku kultuuriolulisse punkti. Kultuur omandatakse Adoratsiooni austamise läbi, mitte kriitika läbi. Nii et see impeerium, lik ideoloogia avaldub mitte ainult poliitikas, vaid ka tolleaegses kultuuris, kunstis ja ka elus stiilis. Ja lõpetuseks ma tahaksingi öelda, et ilmselt Bütsantsi teema käsitlemine näitas väga kujukalt seda, et ajalugu mõistmata on väga raske mõista ka meie tänapäevast ühiskonda neid probleeme, mille ees me seisame, otsida neile lahendusteid.