Teise sajandi viimastest aastakümnetest kujunes uue kristliku kultuurikeskuseks Aleksandria see Aleksandria, mis asutati 332. 31. aastal enne meie aega Niiluse deltas ja mis oli pikka aega tole maiuste pealinn. Nähtavasti pärast Makedoonia Aleksandri surma ja tema impeeriumi lagunemist sai Aleksandri Ast ka tolleaegse maailma üks suuremaid kultuurikeskusi. Pärast Egiptuse sattumist oma mõju alla langes küll Aleksandria kultuuriline tähtsus pikkamööda, näiteks 48. aastal enne meie aega põletas tseesar Aleksandria kuulsa raamatukogu antiikteaduse üks viimseid kantse mousse'i on langes aga 391. aastal kristlaste ja paganate ägedate usutülide ohvriks. Seal aga, kui Aleksandria oli veel kristlikku usuteaduse keskus, käis seal vilgas vaimne tegevus. Näiteks filosoofias propageeriti põhiliselt nio patonismi ka juutlust. Aktiivselt tegeleti keeleteaduse, kirjanduse ja Ajalooga. Arendati ka täppisteadusi, näiteks teise sajandi lõpu. Aleksei Andreas elas ja tegutses üks kuulsamaid tolleaegseid astronoome, matemaatikuid ja geograaf tole maius, kes teatavasti on geotsentrilise maailmasüsteemi rajaja. Ja selle tolle maiuse geotsentrilise maailmasüsteemi, mille järgi maailma keskpunktis on maa. Planeedid ja päike tiirlevad aga tema ümber kummutas teatavasti alles Kopernik 1543. aastal. Sellises vaimses miljöös tegutses ka kristlike õpetajate ettevalmistamiseks eriline õppeasutus niinimetatud kate Heetide kool. Et õpetajad ja õigupoolest vastristitud õpetajat ja nõnda, et selle sõna tüvi on ju igal eestlaselegi sealt tuttav katekismus. Ja küllap on selles mõttes Aleksandria kool oluline, et seal esimest korda kristlus ja kreeka-rooma filosoofia kohtusid, et niisugused mehed nagu kleements Oriigenes või siis hiljem Görillus õud, tühjes neete püüdsite filosoofiat ühendada kristlusega nõnda, et kristlus oleks nende nähtuna tõeline filosoofia. Ja nõnda, et mitmed nendest Hiljem üldomaks võetud põhimõtetest on tegelikult formuleeritud just Aleksandrias. Sellel oli ilmselt see tähendus, et juba varem oli suurim juudi õpetlane fiilon just Aleksandrias tegutsenud ja valmistanud ka selles mõttes teed, et temagi seletas vana testamenti alla kooriliselt. Sõna-sõnalt võttes ei oleks olnud võimalik paljusid asju ühendada. Aga kui seda, mis vanas testamendis kirjutatud, on mõista piltlikult millegi sümbolina, siis on see palju kergemini tehtav, sest näiteks Roomas oli just samal ajal või veidi varem umbes 140 markioniga suur tüli kes väitis, et vana testamendi jumal ei saa olla see jumal, keda Jeesus Kristus kuulutas. Et ta peab olema hoopis teine julm kättemaksuhimuline ja et Jeesuse armastuse jumal on teine ja saan Kapnoosise puhul terves hulgas. Liikumistest moosist jaguneb väga paljudesse harudesse. Suureks probleemiks jumala mõiste, et ta vanast testamendist liiga antropomorfhne liiga otseselt inimlikke omadusi on üle kantud. Kui neid piltlikult võtta alla kooriliselt seletada, siis see vastuolu No siin me näeme selle jumala nüüd mõist kujunemisest läbi aegade läbi aastasadade sellist ju täitsa ülemaailmset tendentsi, et antromorossest olendist hakkab pidevalt transformeeruma elama abstraktse olendi hiljem lihtsalt substantsi printsiibi poole, see nüüd paljudes maailma maades on see jälgitav Euroopas heegel ütleme, absoluutne vaim, täitsa juba puuduvad antropomorssed, jooned, rääkimata siis ütleme, India või Hiina traditsioonidest. Ja see vana testamendi uue testamendi puhul on ka ju vist ilmselt selgelt naase ümberkujunemine. Küllap nad omavahel on selgelt vahega aga siin just seesama Aleksandria kate heitide kool, millest me täna rääkima pidime on nõnda, et see, mida heegel absoluutse vaimuna ütleb see on müstilisest traditsioonist, millest omaette tasuks rääkida keskaja filosoofia puhulgi. See selle sama Alexa Andrea kleemensi puhul, kes aastatel 180 kuni 212 tegutses. Seal saab alguse nõndanimetatud Apofaatiline teoloogia, mille suurim esindaja on teonüüsiuzare uba. Kiita see tähendab jumalat, kujutletakse niivõrd erinevana kõigest maailmast, et tema kohta saab öelda ainult seda, kes või mis ta ei ole. Ja see aeg-ajalt jälle hääbub, sest teiselt poolt ilmutus usund nii nagu kristlus on kus on konkreetselt ta teatud punktidel midagi inimkonnale on öeldud, ilmutatud selle ühendamine niisuguse niisuguse kujutlusega, et jumala kohta midagi ütelda ei saa, on omaette probleemi, oli dollalgi. Kuidas peab olema ikka positiivsete väljenditega miskite läbinegatsiooni saajah tulla? Kõlab ta nõnda on võimalik, et, et teatud piirini need positiivsed väljendid juhatavad ja, ja ütlevad, et siitpeale kaugemale öelda ei saa. See on seesama allegoorilise, teine pool, et alla kooriliselt on paljud asjad ka jumala kohta öeldavad, aga neid ei tohi iialgi võtta nõnda, et nad täpselt vastavad meie kujutlusele vaid vaid nad on ikkagi pildid ja õieti udupildid. No mulle jälle tekib siin paralleeli näiteks hiina mõttega, seal on see põhimõte on väga tugevalt läbi läinud taoism, mis jaga budismis, et asju ei saa täpselt ära määratleda, anda nende karakteristikuid või nagu ütleme chan-budismi kohta öeldakse, et see on üldse kutsutavaliseerimata. Matu nähtus, nii on ka võib-olla siis jumala mõiste ümber arutamine ka, et ega ta vist põhimõtteliselt ei olegi üldse kontsert valiseeritav vaid kord ütleme rohkem midagi positiivsete omaduste korrad öelda, et ainult läbinegatsioonime või mööda, mis ta ei ole nagu ütleme, ka irvala kohtlemise öelda, mis ta on, võime öelda, et ta ei ole praegune päev homne seal mingi koosolek, kui turul käimine ja nii edasi, aga mis ta on selles öelda? Aga see on ilmselt täiesti uus traditsioon-Euroopa mõttes, sellepärast et antiiki iseloomustas ikka üldiselt see, et püüti asju määratleda läbi positiivse ja Idale on alati omane olnud läbi negatsiooni asjadele lähenenud. No mulle tundub, et see on siiski täpsem, see jätame otsad lahti ja definitsiooni ähmaseks, kui nüüd püüame täpselt ära igasugune täpne määratlemine on sellesama määratluse vangiminek. No see on seesama, millest meil eelmine kord juttu oli, et mis gnoosisele saatuslikuks sai, seal oli liiga täpselt kõik paika pandud ja kristluse määramatus talle võimaluse. Nii nagu ta teisel sajandil järgnevatel sajanditel võiks öelda, parima võttis Kreeka filosoofiast ja liitis sellega ja sellest tuli keskaja kultuur ja me näeme väljundeid kaasaja filosoofias. Nõnda on täiesti võimalik, et, et Jaapanis või Hiinas, nii et matteo rikki, mis seitsmed, kes seitsmeteistkümnendal sajandil seal misjonär oli. Ja tõepoolest, Hiina kultuuri suutis integreeruda, et, et nõnda võiks olla ka hoopis teistlaadi siin teese ja, ja kristlus seegi on ainult teatud osa kristlaste hoiak olnud eitav kõige muu ja filosoofia suhtes, sest esimene ülikool kaasaja mõttes on nii palju, kui teame rajatud aastast 470 Nici pealinnas tihvlise jõe kallastel. Tol korral Pärsia impeeriumi piires. Fakt on väga ignoreeritud kusagil isegi teadmedjoostise muidu kultuuriajaloos urvale, sellelegi. See taanlanna tan, esimene pääsukene, mis niisugusel kombel ta need Lääne-Euroopast pärit, et mehed, kes seal käisid nagu Casio toorus kes püüdis Katgalabrias rajada rajaski Viviaarumi kloostri juures niinimetatud kirjanduse ja humanitaaralade asüüli. See on tõepoolest kõrvale jäänud, aga, ja teiselt poolt on ka nõnda alles Artur hõbuse avastused on, nihib ülikooli statuudi ja mõned niisugused konkreetsed üksikasjad üsna viimastel aastakümnetel alles välja toonud ja nad on publitseeritud ka ettehaaravalt võiks öelda, et, et see niisugune süntees on tegelikult suuresti meile säilitanud ka teadmised Kreeka kultuurist, sellepärast et rahvasterändamise aegu olid ikka kloostrid ainukesed kohad, kus neid vanu kunste harrastati ja elusaid Muuseas, seda sünteesi me näeme ka Aleksandria kooli, ütleme kahest tähendusest teda võime võtta kitsamalt, kui ta oli ainult filon ja siis ütleme teise kolmanda sajandi kristlikud mõtlejad, see on nagu üks kitsam haruaga tegelikult Aleksandria kooli vaadata ka ikkagi laiemas tähenduses on pluss sinna juurde veel paganlikud need Uusbytaagorlased, kes ka sinna kuulusid ja siis Neublatonism, nii et see on ikkagi sild või kahe nagu õendus siis jäämuda kristlik ja Kreeka, ütleme siis vana antiikne mõtleja. No võtame praegu just Aleksandrikooli nagu kitsamas tähenduses teise sajandi Aleksandri kool ja tema väljapaistvamad esindajad Clemens ja origenes Clemens. Teatavasti oli päritolult ise hoopis kreeklane sündinud Ateenas palju käinud, näinud, reisinud ja siis ükskord, kui ta Aleksandr Yasse saabus ja siia kooli Aleksandria kooli tööle jäi, siis temast saiu. Eks see koolijuhataja, Panaitose järglane rääkida konkreetsemalt kleevensi filosoofilisest pärandist, siis sellest kõige tähtsam on tema triloogia triloogia esimene osa manitsuskõne Helleenide vastu on põhiliselt niisugune opolov keetilis poleemiline töö, kus ta kutsub kreeklasi kristlaste poole. Teine osa pedagoog on ju sisuliselt kristlik eetika ja Klemensi puhul märgitakse, et tema kõige suurem panus filosoofias ongi seotud tema. Eetikaga no mulle tundub, et jah, eetik oli temale kõige, võib-olla siin tugevamini välja kujunenud siin vool ja ka siin oli ta ikka selgelt aeta, nagu suurendas helinismi ja Neuplatonismi mõju, õigemini ta oli ka ikkagi nagu kõik tolle ajastu, need mõtlejad iseseisvalt mitmete süsteemide, nagu kokku sulate pane ja nii nagu ülduma filosoofia teoorias, kus ta püüdis arendada siis usu ja teadmise ühendamise teooriat, öeldes, et ilma pole teadmist ilma uisutaja kuskil ma teadmiste siis ka muidugi eetikas on ta umbes samad printsiibid, aga mulle tundub, et tema eetikas just nagu võtabki senisest paganlikust filosoofiast, ütleme Kreeka filosoofiast suudab ta sulatada kokku siis uute, juba kristlusest tulevate eetiliste normidega, sest tema ju üheks põhiseks kreedoks oligi, et et paganlik filosoofia on ettevalmistuseks mingil muul ütleme mingil moel õigele teadmisele, nii nagu ta ütleb, et vana testament On ka ettevalmistus siis ütleb Moosese raamatut on jah, seadused on ettevalmistused evangeelium, mille ja tema eetikas on näha ka see väga palju juttu olnud tal jumalikust, loomusest ja hirmutuses tähendab eetilised kontseptsioonid ja kriteeriumid. Väga paljus juba hakkavad neist nagu läbi tulema sellist müstilist või ilmutusele põhinevaid. Kreedusid. Minu arvates tema eetikas on väga sümpaatne see, et ta otsib niisugust Aristooterliku keskteed ja püüab vältida kristlikku eetuse sattumist. Askeetlik äärmusesse näiteks võiks tuua selle, kuidas ta räägib sööma kommet, sest ja joomakommetest märgib seda, et lihtsat toitu tuleb alati helistada igasugustele maiustustele seepärast, et see on tervislikum ja kuna hõrgutiste timine mitte ainult ei riku seedimist, vaid erutab kasimusi ning ajab inimeste üha uute sööma lõbude otsimisele. Ta märgib seda, et kristlasele ei tohiks siin maailmas midagi olla, isandaks, kõige vähem aga söö ja jook ja ja näiteks, kui kristlased võtavad osa mingist peo sööming, kust siis peaks nende käitumist kaunistama ikka tagasihoidlikkus ja viisakus ja ei sobi ahnelt tormata iga pakutava toiduga kallale, seda enne tarvitamist nuusutada või koguni kätega toiduvaagnad sorida. Ühesõnaga, ta kirjeldab siin pikalt mitmesuguseid niisugusi, käitumisnorme ja kombeid, mis minu arvates on üsna aktuaalsed isegi täna päeval ja seetõttu on üsna huvitav Klementsid lugeda ja kleeminsi teeneks eetikas on kahtlematult ka see, et tema püüab vabastada kõlbluse ja üldse kõlbelised normid niisusest, fanaatilisest, apoka lüptikast ning toob oma kõlbluse keset igapäevast karmi argipäev. Sealsamas, ütleme ikkagi rõhutades askeetlik on väga huvitav ja seda võiks arutada, et miks nad panid suure rõhu ikka sinisele, kasinusele, nii kreeme hiljem Oriigines isegi näiteks ironüümiseni välja neljandal sajandil ka kellest on säilinud üks Kiri aristokraadid daamile Leetele, kust aga manitseb olema väga vooruslik ja tagasihoidlik ja täpsenuks ilmne selge joon nendel sajanditel esimestel sajanditel, ET eetikas läheb läbi siin vaoshoitud tuss, askeetlus aga ilmselt on seotud vist ka kristlikud ka sellise suhtumisega, et keha kehaline just hiljem näeme blokinosele on ju väga hea, et see on midagi häbiväärset. Ei tarvitse olla sellepärast, et, et noh, võtame näiteks paastumise, sellel võib nii jämedates joontes olla kolm põhjendust, üks on nii, nagu ta juutidel oli, see on jumala jaoks heategu, maa. Loobun söögist, see katab mõne muu pahateo kinni. Teine võiks olla nii nagu praegu, et et paks inimene jälle ilus, hügieeniline, tehniline või siis kosmeetiline. Aga kolmas on niisugune, nagu ta näiteks on indiaani noorukitel, kes saadetakse metsa selleks, et nad oma kaitsevaimu leiaksid. Ja, ja, ja selles mõttes askees on olnud. Noh, ta võib alati kõrvale kalduda, aga teatud aegadel ikkagi kristluses just vahendiks vaimu teisendamiseks. See hinnang, et keha on teise oluline, see on üks võimalus, aga teine on, et keha on instrument mille peal saab mängida ja saab mängida just sellega näiteks terve hulk niisugust seksuaalset Taskeetlust on selleks, et see Sublimeerida millekski muuks või, või söömine. Et paastudes inimene teisendab oma vaimu. Ja aga kui rääkida edasi Aleksandrikooli õpilastest, siis ilmselt kleeminsi kuulsuse ületab tema kaasaegne Oriigenes. Origanes on kolmanda sajandi üldse suurim teoloog, kuigi ta hiljem tunnistati paraku ketseriks. Mõnede asjade pärast. Origini tülid, eks ole, 400. aastal olidel, kirikukogudel. Nojah, see sa, seal on see, et tegelikult võib-olla taas jälle me võime öelda, et et mõni nendest asjadest nüüd alles kaasajal pakuks erilist huvi, sest see peapõhjus apokatastasis õpetus, et kõik viimsel tagasi pöördub, selleks on Paulusel kivi töid. Ja see pedagoogilistele kaalutlustel ei saanud kirikule sobida, sest lihtne inimene arvab. Ah, kui kõik niikuinii heaga lõpeb. Aga iseenesest, et kui filosoofiliselt võtta, ei saa olla kuri, niisama igavene nagu hea. Ja orig enesel on jah, kaks külge, ühelt poolt ta ise pidas ennast kõigepealt ekseegeediks ja tema suurim töö oli kuus paralleelset veergu, kus oli kokku pandud kõik tähtsamad vana testamendi tekstid ja see oli ainult ühes eksemplaris eksapla ja ja muidugi selle, selle hävimisest on kõigile testi uurijatele kohutavalt kahju. Ja teine on muidugi see tema osa süstemaatikuna, sest kõik Leemend siis rääkisime kui esimesest eetikust siis orig, jänes on ikka esimene mees, kes püüab tervikuna süsteemi. Öeldakse, et olevat ka esimene, kes vana testamendi kriitiliselt ütles, uuris ka vana testamendi kriitiline. Tekstikriitiline käsitlus ja see on see leheksapla koostamisega seoses, sest erinevates keeltes ja tõlgetes paratamatult septuaginta Kreekalt keelne tõlge on valmistatud tunduvalt varem kui heebreakeelne vana testament Canoniseeriti ja erineb väga tugevasti. Ja aga võib-olla tuleks praegu tähelepanu pöörata ka sellele, et orig enese nagu üldse tolleaegsete kristlike mõtlejate tegevuses oli pearõhk siiski suunatud just suulisele tegevusele ja praegu, kus me tegeleme ka oma hariduse sisu paika panemisega, oleks võib-olla huvitav teada kuidas siis origenes oma õpilasi kasvatas ja õnneks on säilunud õppeplaan, mille järgi kogu see tema pedagoogiline tegevus toimus, nimelt see oli kolmeastmeline. Ja kõigepealt, et siis algkursus sisaldas ainult filosoofiat ja filosoofia ülesandeks oli õpetada oma õpilasi mõtlema, anda neile niisugust avarat elunägemist. Hiljem teine aste oli juba seotud mitmete teaduste õpetamisega, kusjuures nende teaduste hulgas väga tähtis koht kuulus sellistele filosoofilistel distsipliinide-le nagu loogika ja dialektika. Jaga loodusteadused matemaatika ja nende teaduste õpetamisel kasutas origenessograatilist meetodid ja alles kolmas etapp mis toetus siis nüüd juba üldharidusliku lehebaasile oli seotud dialoogilise tunnetuse koolid tamisega ja dialoogilise tunnetuse õpetamine sai alguse eetikast, eetikast, kas siis seal üle võtta ja minu arvates see on väga huvitav süsteem. Ma kui lugesin lausa jäin väga pikalt mõtlema selle üle ja kusjuures eetikas, nagu rõhutati just seda praktika tilist külge rõhutatakse isikliku eeskuju tähtsust kõlbeliste normide kasvatamisel ja kujundamisel ja paralleelselt eetikaga, siis algas ka niisugune teoloogiline ettevalmistust alustanud. Hambad on väga tugevad filosoofia, arusaamine, maailmavaade ja siis eetiline käitumine sellele tuginev. Idas on ju praeguseni säilitatud Kuru institutsioon, see tähendab nii nagu igal rabil. Jüngrid olid päeval ja öösel ta sabas jälgisid kõike, mis ta teeb. Nii oli see veel tol ajal. Peri pateetikut jalutasid koos oma õpetajaga ja vaatasid, mismoodi ta toimib. See eetika õpetamine ei käinud ta normide kehtestamisel, vaid õpilased kehtestasid normid, nõnda et, aga õpetaja toimis siis nii ja nii läbi olemis läbi olemise. Ja aga meil on läbi tunnetuse ja läbi sõnade, tähendab, õpetaja läheb ja räägib, et on vaja käituda nii, aga ise teeb tegelikult teistmoodi. Ja see vahe sõna ja teo vahel on väga hästi haaranud õpilaste poolt, nii et see on väga tõsine probleem meie tänapäeva pedagoogika-le ja haridusele. Aga kui nüüd võib-olla lühidalt öelda kokku, eks kleeminsi ja orig enese kohta, siis arvatakse, et Clemens ja origenes olidki idakiriku mõtlemise ajaloos peaaegu ainsad silmapaistvad kuju silmapaistvad jaga, viljakad mõtlejad ja neile järgnev. Mingis mõttes lõhnab juba Epicoonlase järgs. Ja ollakse samuti arvamusel, et erinevalt läänest oli idakiriku mõtte kristluse tunnetamisel võrratult avaram, nimelt harrastada kriitilist suhtumist pühakirja alistesse ürikutes. Vaagiti üsna kriitiliselt teisi kiriku õpetus, sätteid tunti huvi samas ka nende ehtsuse ja algupärasuse vastu ja õhtuma. Kirikule võisid need küsimused teinekord tunduda lausa ketserlik, kena ja taolistes tingimustes kujunenud, kristlike mõtlemine omandab paratamatult mitte niivõrd dogmaatik. Tee oli see, kuivõrd rohkem juba teaduslik teoloogilise iseloomu ja seetõttu me võimegi pidada kate Heetide kooli, ilmselt ka teadusliku dioloogia esihälliks. Ta oli seda ka lääne jaoks, sest ilmselt mingi vahe tuleb roomlase ja kreeni klase hoiakute vahel. Roomlasele oli asjade juriidiline külg palju olulisem ja kreetlasele antoloogia ja, ja noh, see on muidugi väga suur lihtsustus. Ja see tähendab, et alguse sai dioloogia niisugusel kombel just kreeka keelt kõnelevate hulgas aga hiljem Kartaago ja, ja ka Rooma võtavad ja arendavad edasi, sest tegelikult pärast seitset toikumendist konsiil ikkagi idakirikutes ei ole kõige vähematki dogmaatilist arengut toimunud.