Minu arust seisab siis koos tänane kolmetunnine programm nagu ikka minu koostatud programmides võtab esimese tunni elud stsenaariumi seeria medilist Einar Laika juhtimisel. Tuletan meelde, et elutsidaarium tähendab ladina keelest tõlgituna lamp, valgustid ja saate seeria on mõeldud kristlikku kultuuriruumi tutvustamiseks. Erinevalt varasematest saadetest on elustsenaariumis täna kaks põhiesinejad. Need on medilist Einar Laigna ja filosoof Mart Raukas. Noormees, kes on hästi kursis kristliku mõtlemiskultuuriga Euroopas. Tänane teema on kloostrikultuur, sest mõlemil mehel on isiklikke kogemusi kontaktidest elamisest ja tööst. Kloostris. Teine suurem sõnaline saade tuli aga Rootsist. Tuntud publitsist Jüri Lina on kirjutanud loo rokkmuusikast. Härra lina räägib programmi lõputunnil rokkmuusikatelgitagustest. Saate keskmises muusikalises osas kuuleme Eduard Tubina sümfoonia Liirikult. Alustame elutsidaariumi seeriaga kloostri kultuurist räägivad filosoof Mart Raukas jämedjevist Einar Laigna. Küsimusi esitab härmas Aarma. Hiljaaegu veel olid peamised teadmised kloostrielust väljendatavat lauses, mida öeldi tavaliselt ka niisuguse väikese hirmuga et sinna müüride vahele või müüride vahele ära kaduda, kus ei ole enam maailma ilu ega elu kaunidusi midagi näha. Nii et see pilt oli inimestel mingi värav, mille taga on nende jaoks salapärane, mõneti õudne ja tundmatu elu. Ja me tahaksime tänases saates, ehkki ühes elutsidaariumi saates on ka varem neid teemasid puudutatud. Kuid täna vestelda rohkem kahe inimese vestlusena ja küsimuste esitamisena kolmandalt kus me mitte teaduslikult ei lähene sellele küsimusele ja ei räägi sellest teaduslikult, vaid nii, nagu me tegelikus kokkupuutes kloostrielus, seda ise oleme kogenud. Ja meie kultuuri ühe niisuguse olulise elemendina milles teatud hulk inimesi, kes kõikidel aegadel on püüdnud absoluutselt pühendada ja pühenduda võitlusele iseenesega, oma iseloomuga, kes allutavad ennast kindlale korrale ja vastavalt kloostri või ordu reeglile teostavad oma missiooni siin maailmas täielikus pühendumises on see olnud kristlikus tuuris läbi terve Euroopa kristliku ajaloo. Üks ääretult oluline kultuuritegur. Seda nii praktilise elu valdkonnas põllumajanduse valdkonnas kui loomulikult kõige olulisemas kloostrikultuurielemendis. Son, raamatukultuur, ütlemisskulptuur, sõnakul tuur, sõnade tähenduse, kultuur, dialektika, loogilise mõtlemise, cool. Nii et vast see viimane oleks meie eriliseks huviobjektiks arvesse võttes mõtlemise, kultuuri, sõna, kultuuri ja loogika, kultuuri, küllaltki masendavat allakäiku. Ja seda mitte ainult meil, vaid võime öelda rahulikult suures plaanis terves maailmas. Ma arvama, selles viimases vist ei eksinud. Härra Raukas, missugune on teie kogemus ja nägemus loogilise ja dialektiliselt ja üldise sõna kultuurimõtlemise osas? Avaramalt võttes, nii meil kui mujal? Ma arvan, ma olen sõna kultuuri suhtes korrektne, kui ma alustan just mõistjate täpsustusest. Ja ma teiega, härra Laigna, täiesti nõustun, et klooste kui selline on kultuurinähe ja täpsemini öeldes ta religioosse kultuuri nähe. Nüüd püüdes veel täpsemini asja formuleerida, ma võiksin öelda, et religioosne kultuur on püüde või katse väljendada väljendamatut. Kui inimene, kes ennast peab kultuuritegijaks, seab oma eesmärgiks ainult peegeldada edasi, anda neid mõtteid, tundeid, elamusi-mälestusi, mis on seotud ainult meie maise eksistentsi eluga siis vaevalt me saame rääkida sügavust, kultuurist ja kindlasti mitte sügavast religioossest tuurist. Teisest küljest, kui isik oma eesmärgiks on seadnud vahetu konterplatsiooni jumalaga, siis see isik on müstike ja tal ei ole lihtsalt aega kultuuritegemiseks. Sest see, mis on suurema, hõlmab tema tähelepanu ja teadvus sedakorda et ta lihtsalt ei vaata maise elu poole. Tal ei oleks selleks mahti. Aga religioosne kultuur ja kloostri kui selle religioosse kultuuri üks element ongi see ühendav ahel siis igaviku ja oleviku vahele lõpmatu ruumi ja selle ruumi vahel, mida meie oma ajaga mõtete ja tunnetega täidame. Nii et veel kord selle määratluse juurde, et kloostajaga on püüd väljendada väljendamatuta ja seda igasugune religioosne sügavkultuur teha püüab ja katsuda mis siis kloostris tegelikult tehakse. Miks teda vaja on? Tänapäevasel? Klooster on tükikene vaikust. Ja kui me vaatame, mis on maailm siis maailm on müra, kas see müra siis on korrastatud teadusteooriateks või siis massikultuurielementideks või niisugusteks elementideks, mida mõnikord elitaarne kunsti hulka ka arvatakse kloostega vaikuse maailm. Ja kui te lähete kloostrisse teid võtab seal vastu vaikus. Ja kui te olete kloostris juba mõnda aega viibinud, siis te leiate, et see vaikus on väga meeldiv. Ja kui te veel olete, noh, ütleme niimoodi paar nädalat, siis te tunnete, et tekib ängitsuse. Teis tekib rahutuse, sest et te hakkate selles vaikuses kuulma midagi niisugust, mida te maailma mügas senini ei ole kuulnud. Ja see, mida te siis vaikuses kuulate, võib teid hakata lõhkuma võite ja vanavinna hakata lõhkuma. Ja teine aspekt, mida ma tahaksin kloostri puhul esile tuua, see on puhtruumiline aspekte Claus trumme ladinakeelne termin, mis siis kloostrile vastab seal suletud ruum, piiratud ruum. Kloostri kakab kloostri seintest. Aga kloostri seinad ei pruugi olla mitte füüsilised nähtavate, vaid sageli nad on kujutletavada. No ma toon niisuguse näite. Mõni kuu tagasi oli mul võimalus töötada Loveeni katoliikliku ülikooli juures ja üürida tuba vanas kartus Jaani kloostrisse kartusi anide nimelt on siis väga kurdalt meditatiivne mungaordu mis maailmaga puutub kokku ainult sellise vaimse sideme kaudu missa palvete kaudu kuid kõikides muudes suhetes stabiigabennasta müük on harilikult kaktus, jaani kloostitel kõrge, sageli mitme mitme meetri kõrgune. Et kas see maailmaväline hääl, mis seal näha võib, sinna kloostrisse ei tule. Aga juhtus niimoodi, et Napoleoni sõdade aegu see vana kartus Jaani klooster vallutati Napoleoni truppide poolt. Kirikusse toodi lahingu moonia hobused ja enne äraminekut siis sõjavägi. Lõhkas kiviku ja osa müürist. Nii et kloostri kui sellisena teda enam kasutada ei saanud. Ja tõepoolest, peale sõjaväe lahkumist asusid sellesse kloostrisse elama mitte enam kartuusida vaid kaputsiinid. Ja kaputsiinid on teistsugune mungaordu nimelt selline ordu, kes väga vahetult inimestega suhtleb. Bransis kaane ja kaputsiinaga kaputsiinid ongi üks Francis kani ordu, neid inimesi võib sageli rahva hulgas kohata. Nad teevad nalja, Nathan populaarseda. Neil ei ole vaja sellist nähtavat kloostri müüri kuid suheldes nendega sa märkad, et see kloostaga müür on nende sees. Nii et see sakraalne ruum on tegelikult pikendatud, ta ei ole enam füüsiliselt nähtav, aga ta on vaimselt tajutav. Nii et need kaks aspekti, et klooster, vaikuse maailm ja see, et ta sakraalne ruum, need, ma sooviksin siis välja kloostri puhu leviti tuua. Sakraalse ruumi puhul veel see lähtub sellest arusaamast, et ruumi eri osad on erikvaliteeti, et maailmas on olemas halvad kohad, halvad paigad, halva mõjuga kohad. See oli tuntud juba ürgsetest aegadest peale barbarite ajast peale meie esivanemad teadsid seda ja et pühade kohtade ja profaansete halbade kohtade kvaliteedis on suur suur vahe. Ja need kohad näiteks kus olid Meie muinasesivanematel pühad hiied, pühad kohad, pühad järved. Kui hakati ehitama kirikuid, siis olid ka mehed, kellel oli see anud karismaatiline anud, leida kiriku ehitamiseks sobivat kohta, siis nemad leidsid samuti mööda maad ringi liikudes need kohad ülesse kohad, mis olid eriti soodsad. Ja see on tänapäeval küllaltki juba üldtuntud tõsiasi, et ka lihtsalt võttes looduses maastikus on kohtadel inimesele erimõju ja erikohad on seetõttu ka teatud tegevuseks kas eriti soodsad või siis üldse elamiskõlbmatud ja sakraalse ja mitte sakraalse ruumi. Erinevus ongi siis selles, et kloostri sees on püha ruum ja kirikuruumis näiteks ruumi pühaduse kvaliteet kasvab sedamööda kuidas Me ligineb altarile ja sealt eemaldudes jälle siis pühakoha mõju kahaneb. Püha ruum on olnud ka kultuuris kirikust lähtunud erilise tähendusega näiteks Bütsantsi impeeriumis. Kirikuruumi pühadus kanti automaatselt üle impeeriumi ruumi pühadusele. Ja sellest sündis täiesti erilaadne bütsantsi kultuurile omane arusaam, et impeeriumi piir nihkudes muudab ebapüha maa pühaks maaks. Kas ja sellel kultuurikategooria moondumisel impeeriumi teadvusse olid hoopis kummalised tagajärjed ajaloos, mis tänase päevani on äratuntavalt koos püha ruumi mõistega. On ka püha aeg. Ja nüüd ma tahtsin puudutada ühte huvitavat fenomeni kloostrielust, mis on puhtpraktilise tähendusega. Ja küsimus sellest, miks kloostrites elatakse väga vana, kas ja kõrge eani ja säilitatakse tervis ja töövõime. On üks põhjus selles, et sakraalne aeg on aeglustuv aeg ja püha kirikupüha des tähendab tegelikult auku ajas aja peatamist kristlikus kultus tuuris, seega meditatiivne moment tähendab seda, et kui on korraldus üks päev nädalas pühapäeva pidada siis iga inimene üheks päevaks peatab oma aja ja selle võrra, mis ta peab pühapäeva. See päev liitub tema elu tegelikele päevadele lisapäevana, mida ta rohkem elab. Nii et kui inimene oskab pidada pühapäeva ja püha, sellega ta oma elus teeb nii mitu aja pead Dust mil ajal tema siseaega aeglustub ja inimese rütmid muutuvad meditatiivseteks. Aju pulsseerimine aeglustub, mis võimaldab eriti sügavalt ja selgelt mõtelda. Nii et ruumi püha ruumi kategooria ja püha ajakategooria, need on tihedalt kloostrielus seoses ja pidev viibimine pühas ruumis ja pidev venitatud püha aeg pikendavad selle läbi ühtlasi selle inimese eluiga. Ja kuna selles vaikuses ja oskuslikult kasutatud rütmilises sõna võtamises, nagu on kloostrikoori palved, täiesti ainulaadne fenomen ja selle mõju inimesele siis, kui mina esimest korda olin elanud kloostris ja kui ma kuu aja pärast sealt tulin tänavale, siis ukse peal, esimene reaktsioon oli, kui sa tänavamüra järsk kooli silmade ees oli kraakowis. Esimene reaktsioon oli ringi keerata Ta ja tagasi minna ja mitte kunagi enam sinna tänavale minna. Klooster oli juba niimoodi ennast võtnud mind tud oma rütmi ja ta oli mulle andnud selle esimese väikese maitse nendest kõrgetest vaimudest rahu rõõmudest, mida meditatiivne ja kindla korra järele korrastatud elu inimesele annavad. Kahtlemata kloostri kui sakraalse ruumi keskmesse on sakramente ja kloostri sakraalse ruumi mõju. Tugevneb sedavõrd-kuivõrd, ruumi punktid lähenevad Alta, kelle, kus siis sakramente asubki. Aga nüüd võivad kallid kuulajad kahtlemata toreda analoogia tuua ja öelda, et kirikutes ka sellised altarite sakramendid on. Ja kui panna inimesed näiteks üheks päevaks luku taha altari ümber istuma, siis tõenäoliselt läheks peale kuuetunnist Alta ümberistumist üheks suureks saginaks ja tüliks. Me teame, et kirikud, mitte päris niimoodi rahulikult üksteisega läbi ei saa ja ka oma liikmeskond on sageli mitte päris üksmeeles. Kuidas siis kloostajaga on suutnud sellise süsteemi luua, et inimesed sealt elavad? Mitte päevi, mitte kuid mitte aastaid, vaid aastakümneid, mis on see elemente, millega tuleb täiendada seda sakraalse ruumi mõistet ja kui niimoodi küsida, siis ma lisaksin juurde siia sellise olulise elemendi nagu privaatruumi mõiste. Ja mis asi on privaatruum, kui me läheme jälle kloostri juurde vaatama tema arhitektuuri kas siis palja silmaga plaanilt, siis me näeme, et kloostris igal See oma ruum võib olla suurem või väiksem, kuid see ei ole reeglina oluline, see on füüsiline privaatruum. Ja ka oma kogemusest olen seda pinud. Kõik üldised asjad aetakse ära refektooriumis või siis söögilaua taga või siis koridoridesse kuid teise mungaruumi ei minda sisse või siis püütakse seda vältida. Juhul kui siiski tuleb minna mingi pakiline probleemülesanne. Koputatakse loomulikult minnakse ruumi, aga uks jäetakse lahti. See on sümboolne element, mille mõte on järgmine, Cowidovi pikendatakse teise inimeseni ja mitte ei tungita tema privaatruumi. Ja kui nüüd ei säilitada selliseid lihtsaid reegleid, mille näite ma just tõin. Loomulikult kloostaga ei püsi vist paaripäevasest, seal inimesed on väga erinevad, nende võimed on erinevad, kalduvused on erinevate, aga olles nüüd allakriipsutatud privaatruumi füüsilise aspekti tahaks ma tuua veel teise mõiste teise pooluse, nimelt see on nähtamatu, privaatne ruum, mille kohta piibel ütleb südame mõtelda. Ja see on selline privaatsuse, milles ei ole ka inglitel Aquino Thomase järgi näiteks õigust pilt pilku heita inimeste südamed. Tõde on avatud ainult inimesele ja jumalale, kes on ta loonud, aga mitte kellelegi teisele ja nende kahe privaatruumi koostoime loobki, selle fenomeni, miks inimesed ei ole kloostrist laiali jooksnud, miks nad suudavad meditatiivsetes palvetes koos elada ja miks kloostri kultuur sedavõrd kaua ajaloos üleüldse eksisteerinud on? Ma küsin siin Põhele, kuidas nüüd veel mungaeluruum? See sõltub loomulikult kloostrist kaasaja veidi meie moodsamates kloostrites on sageli pehmed tugitoolid. Televiisorit Muuga privaatruumis ei ole, aga seal võib raadio olla. Näiteks kaputt, sinikloostrid on sellised, mis on ajaga kaasa läinud ja lubavad üht ja teist siis maailma nii süütutest mõnudest ka kloostrisse sisse tuua. Samal ajal kui näiteks eespool mainitud kartusi jaani kloostajaga ordureegli kohaselt üldse teda reformida ei tohi. Nii et nii nagu inimesed 100 200 300 aastat tagasi elasid nii se samma süsteem, seal jätkub lihtne plekk, uus leib, mida mungad ise küpsetamata. Voodi, palvetamise, pulte, raamatukogu, see on tüüpiline mungaruum. Aga loomulikult see siis sõltu bordudesta. Te ütlesite, moodsad kloostrid miks üks klooster on siis moodne, teine kas siis on vanamoodne või või kuidas seda nimetada? Ma sellele vastaksin niimoodi. Paulin Šveitsis väga ranges traditsionaalsus kloostris kus peetakse kinni nimelt, et sellest, mis keskajal oli ja sealjuures kloostrihoonestik oli ehitatud hiljaaegu aastat 15 20 tagasi. Ja seal see privaatsuse ja vaikuse süsteem oli üles ehitatud nii et omavahelised vestlused olid samuti lubatud refektooriumis, söögisaalis koridorides ja teatud ajal. Kui oli Silentsiumi aeg, siis ei tohtinud kuskil rääkida, kuid kunagi ei tohtinud rääkida koridorides, kus oli põrandal pehme kate. Nii et ainult see koridor, kus oli kiviparkett, oli teatud ajal lubatud omavahel rääkida. Aga need koridorid, kus olid siis kahele poole üksikut Toad, selles koridoris ei tohtinud üldse rääkida ka mitte sosinal. Ja see pehme vaip selles koridoris täielik kõnelemise keel tähendas, et see privaatruumide osa koridor, millest arenesid siis kahetoalised kambrid. Mulle oli ka üks niisugune eraldatud nimi, oligi juba enne minu tulekut kõik ukse peal siis selles samas väga ranges ja vana traditsioonist kinni pidavas kloostris näiteks õpetlased, mungad töötasid kompootoritega, kuid riietus, elu, kord süsteem, ordu reegel, kõik on väga vana, kuid tehnilised vahendid loomulikult töö jaoks, mis tarvilikud olid, olid siis kaasaegsed tehnilised vahendid. Nii et see oleks võib-olla nii. Selles mõttes huvitav, kuidas kaasaja teatud vahendid on kasutatavad ja muidugi siis läänemaailmas üldine pesemise maania tähendab seda, et iga vähegi tähtsama munga või preestri või kloostri õppejõu kahetoalises kabinetis oli eraldi duširuum ja tualettruum. Aga siis noor munkadele, kes õppisid, oli siis ühine koridori peal. Aga võimalikult see privaatsus oli läbi viidud selliselt, et need, kes pühenduvad juba kõrgemal astmel teoloogilisele tööle et neil see oma ruumides on võimalik täiesti niimoodi. Selle piirides võimalikult palju olla ja oma privaatsust säilitada ka siin elama asumist tuliga. Läbi võtta mingi reeglistik ja öeldi, et vot seda tohib, seda ei tohi ja nii edasi ja nii edasi. Reeglistik on teada enne, aga päevakord tuleb täpselt, see on tavaliselt kirjutuslaual juba valmis, nii et sealt on ainult vaadata, millal, mis kellaajal täpselt midagi on millest ühtlasi teatab ka kloostrikell ja modernsetel kloostrites. Selles mõttes oli mulle pisut harjumatu pärast niisugustes keskaegsetes olemist, et kella asemel oli see niisugune elektriline kliima kleepa ja mis mulle isiklikult ei meeldinud. Mis ka teatab siis telefoni helinasta, tähendab, telefonihelin segab ja eriti kui on üks telefon koridoris. Me teame, seal on hea kaja, siis ta lihtsalt segab teisi, aga siis on igal Muugal selline pisikene elektrooniline väike piip, mis siis reageerib mida munk ise kuuleb, aga mis siis teisi ei sega, nii, ta läheb siin telefonikabiini ja siis ta saab oma asjaajamisega väga ajada nüüd tulles veel kord võib-olla selletagi vaatega Juumi juurde rüppe Öelda, et privaatruumi laada sõltub ka konkreetsest ordusta on sellised ordute, kus mungad omavahel peaaegu ei räägi. Ja kui mungad refektuurimis söövad, siis toidulauad on niimoodi asetatud, et munk, istu munga vastas. Vaid mulk istub. Laua aegas tema ees on kausta sööb ja tema vastas on siis risti löödud Kristuse kuju. Nii et ka söögi ajal. Tema objektiks ei ole mitte teine inimene, vaid ikkagi siis Kõistuse samal ajal kui näiteks kaputsiinid, kelle juures ka mina olen tükk aega head võimalust omanud elavdanud on väga jutukad, söögikordade ajal tihti läheb disPuttideks. Arutatakse päevasündmusi dominikaanidel Me teame, nad on eriti spekulatiivsete filosoofiliselt. Nii kõrgklassi preestrid ja mungad. Nende söögikordasid saadab sageli filosoofiline dispuut. Nii et privaatruumi mõiste siis sõltub kloostristiilist ja konkreetsest munga ordust. Seoses privaatsusega on veel üks haruldane ja lihtne element privaatsuse loomiseks. Dominiiklaste kloostrites süüakse kapuuts peas ja see loob suletud ruumi, et sa ei näegi teist, kes su kõrval istub kuid sa märkad ühte, seda, millal tal on vaja ulatada leiba või mingit toitu, mida ta Te ei saa, sest reegli kohaselt ei tohi küsida endale midagi vaid ainult naabrile ja talle ulatada. Kapuuts loob siis niisuguse suletud ruumi, mille siit ääre tagant Sa tajud, kas teisel mingit toitu on veel vaja või mitte. Samal ajal refektooriumis söögisaalis söögi esimeses osas loetakse monotoonse häälega kas mingit meditatsiooni jutlust kloostrireeglid või taolist kirjandust ja kloostriülema kellukese kõlina peale. Lõpeb siis vaikuse aeg ja kuulamise aeg, siis lükatakse kapuutsi peast selja peale ja siis muidugi momen, reaalselt vallandub omavaheline vestlus. Nii et pääle seda kellukest siis kõik on ikkagi ka inimesed ja kõigil on vaja ka midagi rääkida ja arutada läheb siis laua taga söögi, teine pool toimub siis juba elavas vestluses. Menüü jällegi sõltub konkreetsest piirkonnast, ka minul on olnud võimalus olla Šveitsis pikemat aega prantsuskeelses piirkonnas, see tähendab ka, et siis kloostris pakutav sööke järgib prantsuse dinee reegleid. Hommikuks harilikult pakutakse kuumaks aetud piima ja sinna juurde on siis valge leiba, lõikejuustu ja moosiga, aga lõunasööke on siis päeva kõige põhilisem söögikord. Laua peal on harilikult mitut sorti veinid, aga neid tarbitakse mõõdutundega teadmisega. Meil siin nüüd püütakse ka kultiveerida veinikultuuri ja ruttu-ruttu seda rahvale selgeks õpetada. Olen seda meelt, et veinikultuur on seda vana ja sedavõrd sügav, et selleks läheb aastakümneid, kui mitte öelda aastasadu peab spetsialistidega kokku puutuma. Peab väga erinevaid veinisort maitsema, et tekiks üldse arusaamine, mille võrra üks vein teisest erineb. Missugune vein on hea vein, missugune vein ei ole hea vein, aga hea küll, need veinid on siis laua peal, neid spetsialistid pruugivad, me teame, et mungad on siis sageli ka suurepärased alkohoolide jook, alkohoolsete jookide valmistajad. Aga lisaks nüüd nendele veinidele, siis söögikord on valmistatud ka meditatiivselt, sest see, kes on köögis paneb oma maksimumi välja. Selleks, et saavutada siis kõige paremat resultaati. Munkade puhul kehtib sageli reegel ka sööb ainult ühe korra, see tähendab, et toidu juurde võtmist reeglina ei tunta. Kes siis võtab veidi rohkem, see võtab veidi rohkem, kes on veidi vähem võtnud, see siis peab ka sellega rahulduma. Süüakse pikkamisi munkadele, reeglina aega on, kui tööd on tehtud kontsentratsiooniga, siis ka ei kiirustata söömisega. Ja lisaks sellisele põhisöögikorrale pakutakse ka kohvi. Ja kui härra Laigna ütles, et kapuutsidega kõrvalelükkamisega vallandub jutuajamine, siis mina oma kogemusest ütleksin, et just kohvi pakkumisega vallandab jutuajamine. Ja sinna kõrvale siis ka selliseid likööri proovitakse jälle väga väikses kogumise. See on iga päev siis see oli iga päev ja see on prantsuse kultuuripiirkonnas niimoodi, mis puutub hollandlastest ja meil on teine kogemus, just ongi Hollandi kaputsiini kloostrist, kus ma tuba üürisin, seal alkohoolseid jooke üldse ei pakuta. Söögikord on enam-vähem samasugune, süüakse häid toite, aga mitte palju, süüakse, võib öelda meiega võrreldes vähe. Mungad on reeglina saledad. Šveitsis oli jah, prantsuse köök. Isegi Pariisi kokk oli Saksamaal pisut teisiti. Samuti ka veinid. Kõige lihtsam toit oli kraakovi dominiiklaste kloostris aga kõikides kloostrites toit maitseb ainulaadselt hästi, ma ei tea, mis on see saladus või õigemini, ma tean küll, mis on see saladus, mis seal siis on? See on see, et kloostris toit tehtud mingi erilise niisuguse nagu te ütlesite, meditatiivsusega. Ja Krakowi kloostris oli põhitoit, mis iga päev kordus, peaaegu oli kohupiim, jämedateraline, kohupiim, hommikul lõuna ajal õhtul juustusi palju või sagedasti ja maa oad. Nii et need olid ühtlasi väga tugevad toidud. Ja ma ei ole kuskil elus nii maitsvaid roogasid saanud kui kloostris. Ja ma sain sellest ka aru, et nii see peabki olema. Niisuguses maailmas on kõik kvaliteedilt kõrgem. Aga kui munk rikub kodukorda, kas on ette nähtud mingid karistused? Eelkõige ta karistab loomulikult iseennast, sest korda rikkunud munk lõhub korra omaenese privaatruumis ja olles korra rikkunud omaenese privaatruumis. Ta rikub selle seose, mis privaatruumi ühendab sakraalse ruumiga. Ja siit on mõjud ainult käega katsuda. Omavahelistes aru saamatustes, mida inimlikus kooselus esineb, olen mina näinud mitmel korral ise, kuidas see, kes oli eksinud sealsamas teiste ees põlvitas selle ette, kelle suhtes tali eksinud ja see tegi tema kohta ristimärgi, andis talle andeks, siis tõusid püsti sülelesid 11 ja sellega oli see pisike, iseenesest tühine arusaamatus lahendatud. Kuid see hoiak on tähtis. See, et inimene tunnistab see teine annab andeks ja pärast on kõik hästi, jälle. Aga selle aja suhtes veel valitseb liturgiline aeg ja liturgiline aeg koosneb kolmest eri osast. Esimene element liturgilise 100. on Kronos ehk ajalooline aeg koos ajaloolise mäluga. Seega ulatub inimese teadvuses ajakategooria kõigepealt ajaloolise ajana minevikku ja meenutab seda, mis on olnud enne meid. Me näeme siin ühte olulist kultuurielementi. Teine liturgilise aja aja mõiste on i joon, see on ajastu ajastu hõlmab siis ühte niisugust ajaloolist aega, milles ilmneb kogu sellele ajale iseloomulik ja toimub selle teostamine. See on näiteks siis kristlikus kultuuris on Kristuse ajastu ja kolmas element ajaga kategooria läbielamisel aja teadvuses on s hatoloogia seon, õpetus viimseist asjust, et pilk ulatub, dub mõtlemises ja eluigapäevase elu asjade puhul arvestatakse kogu maailma ja kõige lõppemisega, mis kunagi tuleb. Seega kristliku kuld tuuri põhilised ajakategooria üksikelemendid saavad kloostrielus igapäevase reguleeritud eluga viidud pidevalt ellu. Nii et see on kristlikus ajakategoorias tema kolmes elemendis pidevalt elamine. See loob kahtlemata teistsuguse teadvuse tüübi. Kui inimesel, kes elab niinimetatud kiiresti edasi tabas või edasi tormavas ajas siis tuleks küsida inimeselt, mis on sinu rutt, tamise ja kohutava kiirustamise ja tormamise eesmärk, kuhu satud, võtad inimene tavaliselt ei tea kuhu, no see on surm, võime siis öelda. Seega kristliku kultuuri jaoks laiemas mõttes ei ole need väärtused, mida eriliselt kultiveeritakse kloostrites sugugi kättesaamatud igale inimesele. Sest iga inimene antud kultuurkonna piirides vajab seda meditatiivset rahu endasse, vajab aja peatamist. Ja selleks ongi igas igal nädalal pühapäev, mil kõik tavalised toimetused seiskuvad, mil inimene mõtiskleb oma elu üle tuleviku üle. Minevik kui üle leiab selle rahu, millega ta vaatab ka nädalapäevade selle kiirustamisele, tormamisele, milles on nii palju rahu, Dust ja nii palju tühja, läheb inimese vaeva. Nii et see kloostrikultuurielement võiksime öelda, on kristlikus kultuuris energia kogumise akumulaator, tor erilise kõrge kvaliteediga nende kultuuriväärtuste kultiveerimine, millest kiirgab siis välja tervesse maailma seda rahu, mida kõik inimesed vajavad. Ja võib-olla inimesed ei suhtu enam niisuguse umbusu ja kartusega müüridesse ja suletud ustesse, kuhu neid sisse ei lasta. Sest tavalist inimest võib lihtsalt vihastada. See, et keegi läheb nende juurest minema ja elab kuskil müüride taga ja me ei tea, mis nad seal teevad. Ja siis muidugi inimesed pahameeles fantaseerivad, et küllap nad teevad seal teiste silmade eest täidetult seda, mida meie oma südames tahaksime kangesti teha. Aga avalikus elus ei julge teha. Sellest on sündinud muidugi arutu hulk, siis niisugusi, pahatahtlikke, oletusi, mida siis seal müüride vahel kõik tehtavat. Aga üks asi peaks panema mõtlema, see, kes läheb kloostrisse, läheb vabatahtlikul. Teda ei sunnita ja inimene läheb sinna, kes tunneb siinset maailma. Ja tal on piisavat, mingit mõjuvad põhjused, miks ta tahab minna ja olla eraldi. Seega see, kes on kloostris, teab väga hästi, mis on väljaspool kloostrit. Kuid see, kes on väljaspool kloostrit, ei tea eriti midagi täpsemalt sellest, mis on seespool. Kuid teda peaks panema mõtlema ainuüksi see mõte, et kui keegi on eelistanud sellele igapäevasele olemisviisile ja elule mingit teistsugust, siis see on tema vaba valik ja tema õigus. Nii nagu see, kes kloostrist tunneb, et see koorem on tema jaoks liig võib sealt ka kui aeg selleks, kui prooviaeg läbi on, ta tunneb, et ei sobi, ta võib sealt rahulikult lahkuda. Nii et see vabatahtlikkuse moment. Ja teiseks see, et inimene, kes läheb sinna teab, mis siin on see oleks huvitav mõtlemise aine inimestele, kellele nii pealispintsel tutvumisel tundub kloostrielu midagi hirmsat või mõistetamatu või et ei tea, mis asi see on. Seega on võimalik igal inimesel endas seda rahu luua. Ja kristlikus kultuuris siis püha pühapäev ja kirikupüha olid auk ajas ja aja peatamine kogu ühiskonna kogu sootsium, jao, meditatiivne element, mis oli juba kõikidele igale inimesele, sõltumata pühendumise astmest, et kõik osa saada. Kui uustulnuk tuleb kloostrisse millega ta tegelema hakkab? Kas tal on endal mingi tahtmine või või öeldakse talle sealtpoolt? Vanemate vendade poolt? Kloostrites on sisse seatud spetsiaalne staatusse. Nimelt Noviitsa aga selleks, et Noviitsi staatust omandada kõigepealt peab inimene läbima ka esimese astme võiksime seda aastat nimetada siis esialgseks katseajaks väga paljudes kloostrites erandina sügavalt meditatiivset kloostrit, väga paljudes kloostrites on sisse seatud spetsiaalsete, noh ütleme, avatud uste päevad nii nagu meie kõrgkoolidest teate, on avatud uste päevade inimesed võivad tulla ringi vaadata, kohtuda inimestega, kas neile siis meeldib või ei meeldi samamoodi siis ka kloostrites, see on ainult, et kloostritesse, kes tuleb lahtiste uste päevale, peab juba omavad teatavat vaikust iseenesesse ja peab mingisugust ideed omama. Et ta ei tule sinna lihtsalt turistina. Et ta ei tule lihtsalt üle ööbima. Et ta ei tule lihtsalt noh, head kõhutäit sööma vaid ta tuleb ja elab siis mõnest päevast kuni mõni mõne nädalani. Ja mida te tegema peate, küsisite. Ma arvan, et selline inimene ei pea spetsiaalselt mitte midagi tegema. Talle antakse kuuma, talle antakse võtmed laua pealt, leiab ta programmi, ta on kutsutud osa võtma kõikidest palvekordadest ühismeditatsioonidest, söögiaegadest, aga ta ei pea ühegile neist minema. Ja nüüd ongi inimene seatud vaba valiku ette. Ta ise valib ja just see vaba valik ja selle realiseerimine määrabki, mis sellest inimesest siis saab? Praegu paraku kloostrites on? Jah, võib öelda omalaadne kriisisituatsioon Prantsusmaal, paljud kloostrid on muudetud hotellideks, sest et inimesi ei jätku Šveitsis, olukord on parem, Saksamaal ma olen kuulnud, kohati kloostri elanikkonda suureneb see sõltub siis maasta. Aga kui inimene on oma esialgse katseaja läbi elanud ja on otsustanud kloostri kasuks, siis järgneb Noviitsee aeg samuti jälle erinevatel kloostritel, Noviitsee aeg on väga erinev mõnest kuust kuni seitsme aastani näiteks kartuusidel navid seob, kestab seitse aastat ja Novitsiaadi läbib ainult mõni protsent inimesi. Kusjuures samal ajal kartusiaani kloostrid on vast kõige elujõulisemad. Kas munkade seas on ka hierarhia, siis? Kahtlemata katoliiklik maailm ja klooster sealhulgas on hierarhiline maailm, see tähendab, et inimesed ei ole mitte ühelaadsed, nad ei ole ühele laadsed oma kutsumusetega võimetelt. See, et nad kannavad ühesugust hõivastust, nii preestrid kui mõõgad. See on asja teatav väline vorm ja stiiliühtsus. Kuid jällegi, tulles selle privaatruumi mõiste juurde inimesel erinevad kalduvused ja ka ühe ordu piires erinevad võimalused ennast realiseerida on need vennad, kes tunnevad, et nad suudavad köögis kõige paremini oma kutsumust realiseerida. Ja nagu me kuulsime härra Laigna meenutustes, kas nad teevad seda igati professionaalselt kes on kutsuta teadlaseks, ülikooli professoriks, Need täidavad oma ülesandeid ja nii edasi ja nii edasi, nii et igal mehel on oma spetsialiseerunud oma kohta, aga mitte kunagi ei ole ma näinud seda Ülikooli professor vaataks kuidagi ülevalt alla selle lihtsa venna peale, kes köögis töötab, pigem vastupidi, on see, et mina ei tee niisugust rasket tööd nagu sina, teede jutt on siis konkreetselt Francis Khani harduste Kuidas klooster tänapäeval ennast finantseerib? See on jälle detaili küsimus, sellele saab väga lühidalt vastata. Enamik. Munki töötab väljapool kloostrit enamik preestreid töötab õppejõududega, siis ülikoolis on, me teame, et õppejõu palk ülikoolis ei ole mitte liiga väike, muidugi Šveitsis on elu kallis, aga ülikooli professor teenib 12000 USA dollarit kuus. Kusjuures munkpreester, kes siis on samaaegselt Ülikooli professor kogu oma raha palgapäeval annab kloostriülema käsutusse, kes siis jaotab selle vastavalt vajadusele. Aga võib-olla üks näide siis tarbimine ka on viidud miinimumini. Ma pean siin silmas sellist materiaalset tarbimist. Vaimulik tarbimine, raamatute lugemine, vaimulikus kultuuris osalemine jällegi on vastupidiselt kõrge, aga materiaalne tarbinum on viidud miinimumini. Muugal on reeglina kaks lihtsate ordurõivaste üks on siis pesus, teine on seljas. Ja taskuraha on minimaalne kuus näiteks selle raha saab osta ainult mõne ajakirja ja mitte rohkem. Aga söök on prii, elamine on prii. Et kloostajaga on ka mudel äärmiselt ökonoomsest majandussüsteemist millega võib-olla meie mõned majandusmehed ka tutvuda võiksid vähemasti pilku sinna heita, kuidas see asi siiski funktsioneerib? Kui muu, kes on õppejõuks kõrgkoolis kas ta sinna läheb ka siis oma mungariietuses või endal imiku riided, siis seljas? Jälle kõik sõltub maasta või puuris on põhiliselt professorite kohad dominikaanide käes ja kui ilus on vaadata, kui selline sale, elegantne lumivalgesse Habitas, viietatute professor tuleb loenguruumi ja mitte ainult, et tema loeng ei ole perfektne, vaid ka tema välisilme on perfektne. See on sisu ja vormi harmooniline kooskõla. Mis need Belgiasse puutub, siis seal juba üks 20 aastat ei kanta kahjux. Mungarõivaid. Kas see sõltub jah maa traditsioonist ja mõnestki muust asjast veel, kuid ma tahtsin eriti veel rõhutada ja tulla selle juurde tagasi, mis puudutab laitmatut korda, ütlemises, mõistuses, loogilises selguses väljendites ja nende inimeste liigutuste välimuse, silma pilgutamise ja loomulikult see laitmatu rüü, mis alati on nii, nagu ta just äsja oleks triikraua alt tulnud. Meie oleme unustanud ühe olulise ja väga tähtsa asja eneste juures, et inimese sisu ja välimus on absoluutselt harmoonilisest kooskõlas ja ei saa olla kõrget vaimsust, kui on räpane välimus. Sest räpane välimus on tunnus sellest, et korda ei ole sinu ütlemises ega sees. Ja teise pidi inimtervikust lähtudes kui Raivastuda, niisuguse laitmatult lumivalgesse triigitud kõik see volt, mis sees on ja selle riietunult sellesse momentaalselt tajud muutust oma sisemuses. Sa tead, et sa enam ei tohi lohakalt istuda, vaid sa tõstad selle ülesed Sai kortsuta, seda tõstad üle põlvede site eest. See dikteerib sulle juba kõnnakut, kogu hoiakut ja kohe distsiplineerib ka mõtlemises ja loob korda seal. Nii et see väline ja sisemine, mis on niisuguses ainulaadses toredas ühtsuses on kloostris arenenud välja ja kiriklikus kultuuris üldse liturgiliseks kultuuriks, elu on liturgia, ei ole enam vahet, profaan, see elu või nagu meie ütleme, igapäevane hall elu kloostrielus ei tun, et igapäevane elu oleks hall. Igapäevane elu on elu jumala ees kloostrirõivastes kloostri reegli järele ja selle tõttu kloostrikord, nagu ka kirikukord, nad kannavad inimest ja kannab inimest kõikides nendes üksikelementides ka rõivakaudu kannab. Ja see kergendab inimesel elada ja need on nagu toed, millele inimene võib toetuda, hoiab teda, see moodustab selle raamistiku tema ümber mis määrab tema kujunemise. Nii et see, kui kunagi pandi väga pahaks, et koolis nõutakse vormi ja ikka vabadust ja vabadust ja vabadust siis huvitav, et vabadust on mõistetud halvemas suunas rõivastuda lohakamalt, räpakamalt, hoolimatumalt, mikspärast vabadust ei tõlgid seda selliselt, et, et veel paremini veel korralikumalt veel ilusamalt. Kui väiksele lapsele panna selga väga ilusad rõivad, siis võib kindel olla ta kohe järgmisel hetkel porilompi ei lähe. Härrad. Kas Eestis on võimalik taastada kloostrikultuuri? Loomulikult on. Ja neid, kes seda soovivad, on piisavalt palju sest ühe toreda konvendi moodustamiseks ei olegi alguses suurt hulka vaja. Ja ma lisaksin omalt poolt juurde, et meil praegu Tallinnas töötavad ka kolm ema Teresa õde. Me korraldasime stuudium Cathoolikumiga see on niisugune ettevõtmine, institutsioon, kus põhikirja alusel meie uurime meie kristlikku kultuuritraditsiooni. Ja hiljuti me korraldasime stuudium Cathoolikumiga Räkk kollektsiooni. Me olime ühes metsamajakeses ja Rekollektsioon, esimene oli ajaliselt lühike, poolteist päeva. Normaalne rek kollektsioon on kolm päeva. Sellel pooleteistkümnel päeval kehtis karm seadus vaikida Sildentsium Stryktissima ja toimusid ainult konverentsid, pooletunnised, konverentsid, loeti meditatiivse, monotoonse aeglase häälega. Nende konverentside teema oli askeetika, mis õpetab inimesel nägema ise ennast nii nagu inimene tegelikult on. Ja Rekollektsiooni ülesanne ongi viia inimene iseenda suhtes tõe tundmisele. Seega on Rekollektsiooni mõte väga kõrge tõemoment iseendast. Võib arvata, et kui öeldakse, et Rekollektsiooni aeg on tipuaeg siis tipp tähendab seda, et see on tõde iseendast. Tõde iseendast ei ole alati kõige meeldivam. Kuid see on üks kristliku kõrge maailma kultuuri eriline element, et selles skulptuur konnas absoluudi ees. Inimene võib ennast näha ja õpib ennast nägema oma sisemises olekus ilma illusioonideta, ilma ennast petmata. Tõeline pilt iseendast. Ja see annab inimesele ühtlasi jõudu läbi selle enesetundmise järgneval aja ühikul järgmise Rekollektsioonini ennast kontrollida. Me näeme siin missugune kasvatuslik element mida on võimalik ka näiteks koolide ellu viia. Koolis võiks olla Rekollektsiooni päev, näiteks kus ühel päeval keegi ei räägi midagi, see oleks kohutav kangelastegu laste poolt päeva täitsa vait olla. Kuid kuidas see distsiplineerib inimest. Nii et siin on nii palju neid elemente, mis just puuduvad tänapäevaelust ja mille puudumise all kõik kannatavad ja saadakse aru, et midagi väga olulist meie sisemise rahu, kes on puudu, ei ole tarvis tervet ühiskonda, ega saaja on absurdne püüda teha seda kloostriks. Kuid selles osas, mis on loomulik ja mõeldav ja teostatav, vajaks iga inimene neid pisikesi peatuse ja rahuhetki oma elus, kus ta astub tänavalt korraks alati avatud kirikusse sisse. Veerand tundi kas või vaikselt istub kirikus kirikuarhitektuur kirikukunst, see kõik soodustab taolist süvenemist ja veerand tundi hiljem inimene tuleb välja, jätkab oma elu, kuid ta on leidnud rahu iseendas. Nii et see kloostri kultuurist rääkimine ei ole mingi niisugune eksootika või mingi erilise ja meile väga kauge kultuurielemendist rääkimine. Ka meie Eesti lähiminevik, viimased 800 aastat on olnud kloostrikultuuriga lahutamatult seotud kasvõi tsistertslased, kes põldu harisid ja dominiiklased, kes haridust edendasid ja nii edasi ja nii edasi. Klooster on suletud ruum, kuid see suletud ruum ei ole loodud eesmärgina iseenesest, vaid selleks, et luua seal kõrge kvaliteet, teediline energia, mis siis on kutsutud toimima meie ruumi ja meie maailma sees andma mudeli, andma mõõdupuu, mille järgi meie maailma inimesed saaksid ka oma tegusid ja mõtteid seada. Esinesid Mart Raukas ja Heinar Laigna järgmises elud stsenaariumi saates. Aprillikuu viimasel pühapäeval räägivad samalt mehed loogilisest mõtlemisest selle arengust kristlikus kultuuris.