Eksaspernados paistab USA vanal kuulsal 66. maanteel hädas olevat. Kas keegi on ehk ometi teelsennentaaniasse või Phoenixis Arizonas läbi peaaegu kogu mandri idas, sajandeid Chicagost Los Angelesse viiv magistraalnumber 66 eile häbi tegelikult küll kumbagi paika, näiteks selleks, et jõuda Phoenixisse Arizonas tuleb põhimaanteelt veel päris pikk jupp maad lõuna poole sõita. Soolt Riveri soolase jõe ääres asuv Arizona osariigi pealinn fööniks elab suvisele rajal teinekord 40 kraadises kuumuses. Ning eks selle eeslinnadest on saanud nimeks tempi väidetavalt sel põhjusel, et sealne umbes 90 meetri kõrguse künka kõrval seisev org sarnanevat Kreekas Olümpose mäe lähedal laiuva CMD oruga. MB olevat tegelikult päris omaette linn kuulus selle poolest, et seal asub Arizona osariigi ülikool ja Arizona osariigi ülikool on kindlasti mitmelgi põhjusel oluline tähtis kuid üks põhjus on see, et seal seisab vägagi omapärane kämmel auditoorium. Vägev kontserdisaal, mille projekti tegi kõigi aegade suurimaks Ameerika arhitektiks veetud Frank Lloyd Rait. No teeks ajasternados muudkui otsib ikka veel küüti Phoenixis Arizonas, aga meie oleme juba kohal. Ilusat väga ilusat pühapäeva. Siin on vikerraadio Helgi Erilaid ja taaskord alanud. 1957. aastal tuli kinodesse Elvis Presley Felliamini aus rokk ning Arizona Ülikooli president Reili kämetchi otsustes. Koolilinnakusse tuleks ehitada uhke ja erisugune kontserdisaali hoone. Väga tõenäoliselt ei haakunud soliidse presidendi mõtte mitte mingil kombel Elvise filmiga. Viimasest on lihtsalt üks dollar ajajärgus sümboleid saanud. Creedi GMS pöördusega tol 1957. aastal oma ammuse sõbra ja kuulsa arhitekti Frank Lloyd Wraithi poole ja palus viimaselt abi. Rait jagemets tegid tuuri ülikoolilinnakus. Väit nägi suurt spordiväljakut ja ütles. Ma arvan, et siia sobib see ehitus küll. Hoone tuleb ümmargune ja selle mõlemal pool seisavad otsekui väljasirutatud käed, mis ütlevad tere tulemast, Arizona osariigi ülikooli. Frank loiduraid oligi geniaalne arhitekt kuid siiski mitte nii geniaalne, et oleks uue Arizona Ülikooli kontserdisaali projekti käigu pealt välja mõelnud. See projekt oli teil juba olemas. Temalt olid nimelt tellitud bagdadi ooperimaja plaanid. Kuid viimasel ajal Iraagis aset leidnud sündmuste tõttu siis revolutsioon, võimuvahetus ja Iraagi viimase kuninga freesel teise hukkamine nende sündmuste tõttu ei mõeldud vaagida Disenamo operi hoonele ja nii sattus sinna projekteeritud üpris eksootiline hoone hoopis Arizona ülikoolilinnakusse. Kuid arhitekt, rait ja ülikooli president greidi kämmeš ei näinud ise kahjuks nende ehitusplaanide järgi valminud hoonet. Nad mõlemad lahkusid sellest ilmast aastal 1959 ja nad mõlemad on meenutamist väärt. Frank loid rait tuli siia ilma isegi varem, kui Scott Chaplini rääk taimelood tuntuks said. Aastal 1867. Tema ristinimeks oli Frank Lincoln Vrait. Tema isa oli Richmondis Wisconsinis tunnustatud kõnemees muusikaõpetaja ning seadusemees Ma anna Loin Johnsoni õpetaja kohalikus koolis ja tema kaunistes poja lastetoa seinad Inglismaa katedraale kujutavate gravööridega. Ema Anna tõi poisile hulga lastele mõeldud väikesi erikujulisi ehitusplokk. Ainuke jama autobiograafias meenutab Franklini rait, kuidas ta lapsepõlves õige mitu aastat nendest siledad Nendest vahtrapuuplokkidest hooneid ehitas ja kuidas tema sõrmed neid kogu ülejäänud elu jooksul mäletanud on. Wraithide sissetulekut polnud kuigi suured perekond pidi mitmel korral kolima, et jalgu alla saada. Ja kui Frank Lincoln sai 14 aastat vanaks, läksid tema vanemate teed lahku. Isa jättis perekonna maha ning tema poeg muutis oma keskmise nime Lincolnist Loidiks. Austusest oma ema, perekonna loid seansside vastu. Frank Lloyd oli nüüd ainus mees majas, kes pidi hoolt kandma nii oma ema kui kahe õe eest. Frank loiduraiti elulookirjutajad on tema õpingute ja tööaastad erinevateks perioodideks jaotanud. Ta õppis mõne aasta Wisconsin-Madisoni ülikoolis, kui lahkus diplomit vastu võtmata ja läksi Laagose tööd otsima. Lisandite valmistamine Victoria-aegset arhitektuuri viljelevad see lesbi arhitektuurifirmas oli tema jaoks igav. TÖÖ Äärleri ja seal ivani firmas oli juba huvitavam. Raid tegutses töö ajal firmas muule ajal ja nädalalõppudel aga oma kodustuudios. TEMA dollastes projektides leidub juba tulevaste hoonete iseloomulikke detaile. Lihtsaid geomeetrilisi massiive, horisontaalseid, akende ridasid ja seinalt teenduvaid talasid või rõdusid, mida toetatakse ainult ühest otsast. Kuid Raidi viieaastane tööleping Adleri ja Saliveniga lubas arhitektil töötada vaid firmasiseste projektidega. Nii et kui salliva nägi oma kodule suhteliselt lähedal hoonet, milles võis eksimatult ära tunda Frank loiduraidi stiili ning mis ei olnud tema firma projekt, pidi Vrait seal ivani juurest lahkuma ja omaenesefirma avama. Koos abilistega konstrueeris Frank Lloyd Vrait 20. sajandi alguses hulga niinimetatud preeriamaju väikesi maju, milles on palju ruumi. Preeriamajadeks kutsuti neid seepärast, et need asusid Chicago ümbruses. Need olid pikad, laiad ja madalad majad, längus ja madalate katustega endite ja terrassidega. Suured ja madalal asuvad aknad ühendasid maja sisemuse ümbritseva loodusega. See oli Lääne arhitektuuri jaoks midagi uut. Ja näitas ETV. Rait on Jaapani ehitusstiilist eeskuju võtnud. Vraiti preeriahoonete hulka kuulub ka Unitaarne kirik, Chicago õhk paagis. Paljude arhitektide meelest on see maailma esimene modern ehitus juba seetõttu, et on kasutatud vaid üht materjali raudbetooni. Frank Lloyd raid oli ka ise terve elu ühtsust taotlevate Unitaarlaste kiriku liige kus usuti, et jumalad ei pea otsima kõrgelt taevast, vaid maa pealt. Kunstniku looming ei seisa tema eraelust väljaspool, pigem sõltub sellest. Seetõttu tuleb Frank loerraitist rääkides mainida ka tema abielusid. Esimene sõlmiti 1889, arhitekt oli vaid 22 aastat vana. Kathryn lee kiti. Win pärast pulmi. Vrait kinkis oma mehele kuus last, nendega tegeles peaasjalikult nende emasest isale perekonnaelu eri D istunud ja õug paagi juttu. Veskitel oli sel teemal kõvasti jahvatamist. 1903. aastal projekteeris Vrait maja ühele oma naabritest Elvine džiinile ning muidugi kohtus ka naabrinaise Meimaga. Tema oli igati kaasaegne oma kodust mitte eriti hooliv daam, keda võis vist isegi intellektuaalseks feministid pidada. Raid ja meeme olid teineteist leidnud, kuid kummagi abikaasa lahutusega ei nõustunud ja nii jätsid mõlemad oma perekonnad ning sõitsid Euroopasse, kus Oraid kohtus Berliini kirjastaja Ernst Aasmutega. Tema abiga sai arhitekt oma töid Euroopas tutvustada, seal ilmus lausa kaks albumit sajakonna litograafiaga Ameerika arhitekti Frank Lloyd Vraiti loomingust. Jõudu. Just raid jäi mõneks ajaks kaunisse Itaaliasse. Ta elas Firenzes, Hilje sooles imetles ta sealseid kirikuid ja palatsasid, kuid Raildi arhitektuuriloomingule need kuigivõrd ei mõjunud. Tal oli omastiil USAsse tagasi jõudnud ehitesta mais 1911 endale uue maja, millele pani nimeks taliseen. Valsi mütoloogias tähendas sõna poeeti, maagi ja preestrit. 15. augustil 1914 töötas raid Chicagos ja tema Barbadosel pärit teener Julian kaal. Don süütas taliseni põlema ning tappis seitse majas viibinud inimest. Nende seas olid ka meie ema ja tema kaks last. Carlton püüdis ka endalt elu võtta. Ta kuid päästeti ja viidi vanglasse, kus ta mõned nädalad hiljem suri. See oli taaskord üks noid uskumatuid ja nähtamatuid näiteid julmustest, mida inimene on võimeline korda saatma, aga aeg läks edasi. 1922. aastal oli Frank loid Raiti esimene naine kiti lõpuks lahutusega nõus. Ja aasta hiljem abiellus arhitekt oma tollase kaaslase mood nõuliga. Tuli aga välja, et mood oli morfiinisõltlane ja see abielu kestis vaid aasta. Õige pea. Karel kohtus raid Chicagos, Petrogradi balletietendusel tantsijatel Olga Lazovitš Hintsemburgiga ja nende abielu sõlmiti 1928 seda sisearhitekti eraelust. Neli elukaaslast, neist kolm ametlikku ja seitse järeltulijat. Arhitektuuriajaloolased on maailma kõige mõjukama ja originaalsem arhitekti Frank laid Vraiti tohutu ja mitmekülgse loomingu etappideks jaotanud. Raiti pärand on uskumatult mahukas ja ei oska isegi kujutleda, mis tunne võiks olla ühel arhitektil oma kodukoha ümbruses ringi rännates nii paljusid enda loodud ehitusi näha. 1920.-teks 30.-teks aastateks oli Raidi orgaaniline stiil oma kõrgpunkti leidnud Pennsylvanias Pittsburghi lähedal paigas nimega veeerran või ran seisab üks Wraithi kõige tuntumaid ja põnevamaid eraResidence ehitatud 1934 kuni 37 nädalalõppude veetmiseks perekond Kaufmann ele. Edgar Kaufmann soovis palkidest puhkemaja, kuid Vrait veenis oma rikkast klienti, et tal lubataks eksperimenteerida raudbetooni ja klaasiga ning teha nii, et hoone sulaks kaunilt ümbritsevasse loodusse. Sündiski maja vee kohal follingu veeerrännan kiire vooluga jõgi, mis tormab mitme üksteisele järgneva Joanna madalatelt kaljurahnudel tallajoa ääres seisis tugev ja kõrge kalju järsak ja just sellele ehitas rait oma vee kohal seisva maja. Selle vabalt rõhutatud horisontaalsed vööndid tõusevad kolmel tasandil rõdude, terrasside ja inditena, nii et osa hoonest jääb otse kose kohale. Horisontaalsete betoonvööndite vahelt kerkivad kohalikust kivist laotud vist seinad ja sambad. Perekond Kaufmann Nile läks niimoodi loodud nädalalõpumajake küll päris kõvasti maksma. Ju nad said seda endale lubada ja teadmine, et sa elad maailmakuulsa arhitekti loodud erakordses hoones, pidi iga midagi tähendama. Frank Loil raid ei projekteerinud oma ehitusi kaugeltki mitte ainult nende jaoks, kellel oli olnud õnne sündida elu päikeselise emal poolel. Tema praktilised Usoonia majad olid mõeldud keskklassi perekondadele, seal polnud võimalik teenijaid pidada. Need 1900 kolmekümnendatel neljakümnendatel projekteeritud eluhooned olid madalad ja lamedad katustega. Köögid olid väikesed ja seisid otse söögitubade kõrval. Viimased olid ühendatud elutubadega eraldiseisvate tubade asemel suured, üksteisest välja kasvavad ruumid. Ja see oli tollal eeslinnade elumajades midagi päris uut. Mööbel oli osaliselt juba sisse ehitatud. Aga nüüd, et ma ei unustaks. Frank Loil, Raiti lemmikhelilooja oli Beethoven. Frank löraid jõudis kõike teha, ligi 400 hoonet, projekteerida, uusi materjale katsetada. Eriti meeldis talle klaas, mida ta võrdles looduse, peeglite, järvede, jõgede ja tiikidega. Ta uuris, pani kunsti ning kujundas ise oma rõivad. Need olid kallid ülikonnad, lehvivad kaelasidemed ja keebid oma terveid varandusi makstavatele autodel kihutades pidi ta päris tihti kiiruse ületamise eest trahvi maksma. Selline elustiil, aga tema ehitused jäävad meenutama selle arhitekti määratute annet, oskust tulevikku näha ning uskumatut võimet. Kõigest sellest jutustab lugematute teiste hoonete seas kas või Wraithi loodud võrratu spiraalne hiiglase kohvitass Jorge viiendal avenüül Salomon kogenhaimi muuseum ja sellest jutustab ka kämmegi Memorial auditoorium. Suur kontserdisaal Arizona osariigi ülikoolis tempis. Kuid kes oli õieti Henry reidi Käämetš, kelle nime Arizona Ülikooli kontserdisaal kannab 1892. aastal sündinud kämmes, oli üks Arizona ülikooli tugisambaid aastatel 1933 kuni 59 aga ülikooli president. Ta õppis selles ülikoolis. Hiljem sai temast õppejõud, siis asepresident ja lõpuks siis ka president. Juba 1900 kolmekümnendatel kuulus Arizona Ülikool osariigi tuntumate õppeasutuste hulka kõik tänu greidi kämmedžile, kes seisis oma kooli ja tudengite eest kõikjal ja alati. Pole siis ime, et kooli omapärane kontserdisaal tema nime hakkas kandma. Aga tuletagem meelde. 1950.-te aastate alguses pöördus noor Iraagi kuningas freesel teine Frank Lloyd Wraithi poole sooviga, et arhitekt projekteeriks Bagdadi uue ooperimaja raid kujundaski üpris teatraalse hoone, seda kaunistasid teedega sarnanevad tornid ning araabiapärased, ilustused ja maja pidi ehitatama tiigrise jõesaarele. Rait oli jälle kord loonud tõeliselt grandioosse oma kohale sobiva projekti. Kuid tema ooperimaja ei tõusnud. Bagdadi kuninga tapnud sõjaväeliidrid ooperi vastu huvi ei tundnud ja kui siis räägiti, hea sõber, Harrisona ülikooli president greidi kämets 1950.-te lõpu poole arhitektilt ülikooli campusele rajatava kontserdimaja projekti palus, otsis vaid paak tädi projekti välja. See oli tema töö. Ta oli sellega vaeva näinud, niisiis kohandesse selle ärizona ülikoolikontserdil valija jaoks ja nõnda pandigi püsti KMS Memorial auditoorium, hoone, mida on kutsutud ka Ühendriikide kõige kaunimaks koledaks ehituseks. Aga nüüd võiks jutu vahele kuulata mõnd kuulsat muusikut, kes KMS-i kontserdisaalis esinenud on. Kasvõi Johnny Cash. No mulle Õnne. Jaani laulab veelgi varasemast. Harry Truman oli USA president 1945 kuni 53 ja Hank Williams lahkus siit ilmast esimesena jaanuaril 1953. Jämedži kontserdisaali polnud siis veel olemas, kuid küllap laulis Johnny Cash sellel aval kunagi ka sedasama laulu. Niisiis kämetši auditooriumid on kutsutud Ühendriikide kõige kaunimaks koledaks ehituseks. Miks ajakirjanik Rydzek Nelson, kes niimoodi kirjutanud on, väidab, et ehitus on kaunis, sest kõik arhitekt Frank Loyloraiti loodud ehitised on kaunid. Samas ütleb neelse, need mõned Wraithi hilisemad ehitised on natukene koledad ka ning heidab kämetši kontserdisaalile ette valesid proportsioone, imelikke kummalisi sambaid ning pulmatordi välimust. Kuid sisekujundusega pole Vrait Nielseni arvates oma publikut iial alt vedanud ja see on suurepärane kämetši auditooriumis. Äri sõuna ülikoolis tempis ja selles suurepärases saalis on esinenud ka näiteks Prius Springsteen. Priospringsti niisiis aastal 1959 lahkusid siit ilmast nii arhitekt Francole rait kui ärisauna ülikooli president Kreili kämmeš. Ja aastal 1962 möing Reili käänatši juunior kontserdimaja ehitusplatsil esmakordselt labida sümboolselt maasse. Hoone ehitamine võttis aega pisut enam kui kaks aastat ning 1964. aasta septembriks oli Arizona osariigi ainus arhitekt Frank Loil Raiti loodud ühiskondlik ehitus valmis 91 meetrit pikk, 76 meetrit lai, 24 meetrit kõrge. See on tavalistes mõõtmetes kaheksakorruselise maja kõrgus. Jäme see auditoorium on tõepoolest päris ebatavaline ehitis. Bagdadis poleks ta vist kuigivõrd ootamatuna vajunud, kuid ühendriikides võttis sellega harjumine ilmselt rohkem aega. Hoone hommikumaiselt eksootiline välimus ei sobi ka paljude tänaste arhitektuuri asjatundjate meelest Arizona ülikoolilinnaku keskele. Samas on hulk neid, kes peavad seda erakordselt võluvaks värskendavaks omapäraseks ehitiseks. Milline ta siis õieti on? Milline ta on see kuulsa Frank viimaste tööde hulka kuulunud kämmetši auditoorium. Taadi poolelt on hoone täiesti ümmargune. Tagumisel küljelt paisub aga välja suur ja massiivne poolümar, täiesti kinnine juurdeehitis, mille ukse avani viivast laiast trepist sisenevad tõenäoliselt esinejad oma pillide lavakujundustega perfektselt ümaral fassaadi poolel on kaks korrust või kihti. Katuseserv on lame ja sile, katuse keskosa kohale tõuseb madal taas siledapõhjaline, kõrgema osa lavakarp otse väga madal ja lame, kuppelkatuse alumine äär sõna otseses mõttes lainetab. See koosneb väga korrapärasest kaarjast poolkaarekujuliste sakkide reast. Gide tippe toetavad pikad ja peened varem tsiteeritud Richard nelsoni väljendust, kasutades kedervarre taolised maani ulatuvad sambad. Neid on kümneid, niisiis kaared, sambad. Kuid raid ehtis need kaared veel kahelt poolt kaarte sees alla valguvate väikeste kaarjate moodustistega. Parema võrdluse puudumisele oskan vaid öelda, et need meenutavad ühest küljest kokku seotud akna eesriideid. Niisiis on kämetsi auditooriumi katuse äär kummalisel kombel kahekordselt ja ümaraltsa kihiline sakid moodustavad hoone teise korruse akende ette omapärase päikesevarju. Ja kaks korrust sellel ümaral fassaadil ongi alumine on lihtne ning üleni klaasist. Selle kummaliselt Ida maisena tunduva hoone välispildis on veel midagi omapärast kahelt poolt ümarat hoonet ulatuvad välja suure ehitise taustal. Protena tunduvad 60 meetri pikkused publikule jalutamiseks mõeldud kaldteed otsekui tiivad aga neid on ka tervituseks välja sirutatud, käeteks nimetatud nende kergelt poolkaarekujuliste kariteede keskel seisab pikk Raithi loodud valgustite rida. Poolkaared, ringid ja kaared. Jäneseauditooriumi värvitoonide lugu on ka keeruline, sest sellest tehtud fotod näitavad hoonet erinevas valguses ja erinevatel aegadel. Päikesevalguses on ta hele ja särav pilvise ilmaga tuhum pimeda aja efektses valgustuses lausa tume. Kuid kogu hoone põhitooni moodustavad Veeži erinevad varjundid. Liivatoon loogiline, kui ehituspidi tõusma bagdadi variant. Valkjas heleroosa tumeoranž, see viimane on eriti uhke, suur kummaline hoone seisab siis Arizona ülikoolilinnakus ja selle ümber on lahedalt ruumi. Siin on laiu muruplats park, tiigid, purskkaevudega ning ilmatu autoparkla. On teada, et rait parklate projekteerimist oma ehitiste juurde kohe mitte kuidagi ei sallinud kuid auditooriumi ümbruse on tegelikult teised arhitektid kujutanud auditooriumi sisemuse uurimist. Oleks ju tore kuulata näiteks piibi kingi, kes oma pluusi selle kontserdisaali lavale on toonud. Kui kämmegi kontserdisaali hoone väliskujunduses võis küll vähe, aga ikkagi ka midagi nurgelist leida, kaldteede otsi hoidvat tugevad nelinurksed plokid näiteks siis hoone sisemus koosneb vaid kaartest, osaliselt lähtuvatest ringidest, looklevates, pindadest ja poolkaartest. Raid oskas alati luua huvitavaid ja stiilseid tasakaalustatud interjööri ja nii kirjutavad asjatundjad hetkemise auditooriumi. Sisekujundus on otsekui särav kalliskivi. 3000 istekohta on siin jaotatud kolmele eri tasandile. Põrand poolkaare kujuline otsekui õhus hõljuv trepp, rõdu ning ülemine rõdu. Ka valgustite read ruumi kõrges laes moodustavad tohutuid poolkaari. Võib siis tunduda, et ruumi kohal sädelevad omavahel lõikuvad tuhandetes pärlitest keed. Lava esiserv on kergelt kumer ning kontserdisaali toonid vahelduvad meisterlikult ja sujuvalt punakaspruunist ele kollaseni. Sellel samal suurel kumera esiservaga laval on publiku ette astunud ka Elton John. 18. septembril 1964 leidis aset, kuna ülikooli kämmetši memoriaal, auditooriumi pidulik avamine. Esimesena tuli siis lavale Philadelphia suur sümfooniaorkester. Kontserdisaali lava on kohandatud igasuguse muusika esitamiseks. Suured ooperid, sümfooniad, kammermuusika, Broadway, muusikalid, tantsuetendused, kontserdid, muidugi, ka aastate jooksul on see põneva välimusega kontserdisaal kasvanud maailma suurimaks ülikoolilinnakus asuvaks esinemiskohaks. Tänapäeval olevat USA-s vähemasti New Mexico osariigi kõrval ning Mehhikaga piirnevas Arizonas kombeks öelda, et jämedžid teavad ju kõik. See on seesama ilmatu tordikujuline hoone ülikoolilinnaku edelaosas keset suurt väljakut. See on see perfektse akustikaga kontserdisaal, kus kõik 3000 kohta on lausa suurepärased sest sinna kostab igalaval tekitatud heli, kus 2004. aastal peeti presidendivalimiste debatiga ja kus on esinenud loengutega maailmakuulsad teadlased, kirjanikud, poliitikud ja õpetlased. Kämmetšid teavad ju kõik jäätheris õuna on lausa Mehhiko külje all, siis küllap on sealses saalis kõlanud ka Texmeks muusikat kas või Maveriks. Kaareste.