Deepa vaadapa kee laane läheks pookele ta äike. Ma olin ukse yks Kaks aastat enne oma surma hakkas ema rääkima, et tal ei ole enam pisaraid. Mitte et oleks neid elus kulutanud palju enam kui teised. Kuigi seda oli ta teinud ka. Ongi väärtuslikem kõigest, mis meil elamiseks kaasa on antud, meie kannatused ja meie pisarad. Nüüd oli ühes suures raamatupidamises midagi segi aetud. Ja olgu küll, et talle endiselt jagus kannatusi, oh endisest enamgi veel näis üks norm ometi lõpuni olevat kulutatud. Juhul see hirmutas teda. Hirmutas teda isegi rohkem kui haigus mis oli lapseks kuivatanud ta ilusa jonnakalt keha. Et on olemas keha, milline meie elu võlgu oleme. Ning paisutas tohutuix. Eriarvestus ajal, kui käsi enam täit v klaasi kinni pidanud vaid poolt tuli minul käia kauplusest kauplusesse, muretseda. Ning nagu kõik naised, küsis temagi oma jahtuval asemel peeglit. Hõbeda külm tõotus soojendas seal, kus elu juba peetmatult laagrit pakkis. Võttis, et tulevase polnud nii pime, nagu ta oli, tegelikult suutis enam kui kelle tahes saatja soe pihk arm saama. Kui antakse valju hääldajast käsk. Eestimaal on elanikkonna küüditamise aktsioone toime pandud kahel korral. 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949. Kaugele Nõukogude sisema Talle toimetati mitukümmend 1000 inimest. Neil aegadel tingisid seda asjaolu mitmed põhjused. Tänapäeval aga leiame toimepandus paljugi ekslikust. Kahjuks moodustasid mõlemal korral küüditatute enamiku, mitte võitlusvõimelised mehed. Kes vana asja meelde tuletab, sel silm ütleksid esiemad. Aga nad ütleksid vahest ka seda, et sõna aitab valu vähemaks võtta. Ja kujus suur valu pead kisendama mida tegime, meie. Olime 40 aastat vait ja kasvatasime lapsi, oskuses olla vait. Sihiks küll elutarkusest. See, mis toimus 1941.-le aastal viis rahvašokiseisundis, ma ei oska leida muud sõna või kui, siis ehk veel õudusunenägu. Ei, mitte sugugi, vaid Eesti emadele, Ukraina Valgevenele, mitmete rahvaste emadele juba varasemast giga vene emadele. Aega teatakse Stalini aja nime all. Meil paljudel inimestel kadus üks kolmest suurest usust usk riiki. Ja seepärast on mul alati vastu hakanud kune suureliselt, räägime maanteed, kannatustest ja mõtleme seejuures kõiki emasid. Ma ei saa öelda. Me kõik olid ju ka need emad, kes kandsid eneses neil võimul mürgituses olnuid, neid sõnakuulelik truu alamlikke, ülipüüdlike käsutäitjaid, kes võimu natukese raha pisku pärast olid valmis maha müüma oma rahvast, maad ja au. Aga ma ei saa tõsiselt võtta ka neid ametnikke. Õigupoolest on lausa kummaline, et maailmas üldse on mustvalges vaesuses elunegevaid olevusi, kes liidavad ja lahutavad kannatanute arvu. Vähenevad ajalugu, õigustavad üht ja mustavad teist. Ükski ülekohus ei tohi leida õigustust. Nii ma mõtlen. Ja usun, et just nii mõtlevad mis tahes maa emad. Vaat kes on üle elanud sõjad ja vägivallad, kelle lähedased on jäänud võimumasinate arututel rataste vahele. Lähikonnast on kord lahkunud lootus. Kust vanataat käekõrval mind tõi? Ma armastan kõiki oma lapsi. Poega, kes juba esimesel sõjasuvel läks ja kes peaaegu koju tagasi jõudis. Ta kalmuküngas tillukese punase tähega on Tallinna lähistel mere ääres. Kesk-Eesti poisina oli ta kogu aeg igatsenud merd näha. Hea, et ta siis jõudis sinna. Ja teda valgepead, kes veel suurenegi memme musi ei häbenenud. Ta läks järgmisel külmal sõjatalvel ning oma poisi käega ei jõudnud saata meile ridagi. Tuli ametikiri. Jäi veel kaks tütar ning tol ajal vägagi kleenuke justkui kasvamist pelgab. Noorim poeg? Oh, kuidas ta ootas, mil võib isale oma kündmis oskust näidata. Isa viidi ootamatult, mingid kummalised põhjused olid. Ja siis selgus veel, et teine poeg, sõdinud valel poolel. See on mulle tänini täiesti mõistetamatu, mis tähendab vale pool. Pojad mobiliseeriti ju selle võimu poolt, kes parajasti eestimaad valitses. Mis me siin räägime, suuri sõnu ideedest? Hästi jäidki, on meil nii palju olnud, et rahvas ei teagi ta kõike peaks tänama. Nii ma siin istun ja püüan vahest õhtuti kirja panna seda meie pere ja lähikonna valusate aastate ajalugu. Aga kardan, et ikka unustan midagi vahelt välja. Küüditamine, sõda, fašistliku okupatsiooni. Astun vaikselt jõululumist, rada, ülekanne. Tahaks kummardada. Ükski maja pole leinata. Vihasage hõõgub mure tuhas nördimusest, kalk, valust hell on meid. Ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel. Ränki hetki. Kanda südamel, kui kirstukaant. Enam pole anda silma Vedki siidi armanud anatsa saanud. Olen nagu tagurpidi sõudja. Silmad ikka minevikku, sätt. Tagurpidi. Siiski koju ja. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi. Nagu oleksime kõik siis süüdi? Meil puudub. Meil on söök ja säng. Äralt ohkan nagu mõistukeeli uskumata, et see täide läheks. Kas kunagi veel oma meeli saame tarvitada rõõmuhex? Ühineb nüüd pimedus ja valgustähtedesse tõuseb. Gustav tund. Loojumisse pandud. On äkki nagu avardunud? Kõik on harras tõsine ja teha Reps meile sulab lume rabeled. Tõuseksin kui kõrgemale Kutsu nimepidi ning seda. Äkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet kust kuulen vangipõlves õdede ja vendade valus igatsevad tervitust. See on meil ainus kahegane särav määrakuannid. Loe loe. Tuhatsuine. Ja kui oleks mõnede helkneb hinge, sae? Ka need Me vahel lumevälitähtedest saanud meile ühiskeel. Nüüd, kui oleksime Xi jäli sammumas üksteise poole Viivuks tundub ehk see millal, millal, mis teis ja tuikab sunnitööl. Kohtume seal taevasillal. Palgest palgesse sell jõul. Neelasin nuttu, kui kord peale Stalini surma sain kodumaalt pakki. Suhkru sisse oli peidetud Marie Underi jõulutervitus 1941. Hilinenult oli see lohutus, sest kõige külmemad ja näljase mad algusaastad olid selja taga. Täname kõiki lugejaidki aga eestlane töötab ennast igal pool üles, miks siis mitte loodus? Heldest Siberis? Kogunesime ühe jõuluõhtul me onni. Meil oli juba niisugune kodu ja lugesime seda luuletust oma kaunis emakeeles taunimas, mida üldse tean? Meil oli soe. Miks me küll olime tummad, oma rõõmus? Et küll üks inimene võib muutuda tundetuks ja elada nagu unes, mitte meelde, siis mitte tundes rügada, rügada, teha oma tegu ükskõikselt ja tuimalt. Lugesime Underid ja see paberitükike rändas pihust pihku ja me ei teadnud, et ka Eesti armastatuim Alboeedeeessil pole enam kodu ega kodumaad. Kuidas aastal 1947 oli tema ainus luuletus? Kusagil ootab üks maja, kusagil ootab üks maa. Kas aimasta seda ette? Kui 1943. aastal kirjutas luuletuse? Kes kes, istuge ümber minu laua kui ükskord olen ära kaua. Maja munaiest naeruväärsest kes joob mu tassist siniäärsest. Sest klaasist, mõni rüüpab luhtu, kust minu ema võttis rohtu. Ja kelle kinni? Kes olid minu raamatutes kus olen viibinud, naerdes, nuttes. Ja minust säng. Oh, mis ma pärin. Pühim paik, ankurgus, ärin. Kes kisub õndsalt akna valla, kui kevad astub aeda alla? Kes ootab uksel? Küll aste toob õhtul rohust koju kaste. Kes aga haarab minust sule kui tema rangelt lausub. Tule. Ma ei ole kibestunud jah, ei ole näinud, on aidanud ja kosutanud juured aastatuhandete vanuse perepuu juured, mis hoiavad tugevalt kinni paesest, kaldast tuulemal painduvad oksad sageli mulda, kriit kõigepealt maadligi oma Winskuses, ometigi murdumata. Mu südames on sooja leidnud kõik lähedased, mis sellest, et kord lumepidemed Me vahele ajatuid, seoseid koovad mööde aiaredelit linnuteele välja jõuame. Siis leiame üles kõik olnu ja tuleva ning saame kätte. Kauged küsimusedki. Kuid olles sellest, kui ta tunnistas, et tal on lõppenud pisarad ma ei ole päris kindel, kas ta üldse ütles lõppenud. Ütles ehk niisama. Pole neid ja sellest lähevad silmamunad karedaks. Nõnda et kui ta öösel nutnud, ei saada hiljem enam lauge sulgeda ning uinuda tuleb avasilmi. Alles selles sain teada, et tema hüüti, nutab. Etasyldse nutab. Muidugi ei tähendanud see, et ma ema pisaraid seni näinud poleks. Meelepaha, pisarad, kui meie lapsed olime olnud halvad. Jõuetuse pisarad. Kui me olime olnud liiga targad. Algne sisugi. Olid ühed väga ammused päevased pisarad. See on päev, mis asub teiste reas, samm sügavamal. Keset mälestustel peitlemist püsib ta võõrastavalt liikumatu. Tema pesa on ehitatud kuristikust ja tuhast. Tulevikku kurbuste alatine ja avali sissepääsuluba. Aknad on lahti ja vist ka uksed, sest toas on seesama rõske ja püsimatu õhk, mis õues. Tugitoolidel uni jämedat linased katted kaitseks pleekimise eest. Suvi hakkab lõppema, kuigi sel ajal suvede lõppegi lõhna järgi süte ja pestud pesu lõhn võiks olla laupäev. Isa on juba nii mitu päeva ära, veega hakkab ta minema meelest. Toad on majas nõnda, et joosta saab ringiratast ning kedagi taga ajades, keda toas ei olegi. Satun ma isa kabinetis. Siin läheb mälestussegi ühe teisega. Olen emaga jälle isa toas. Kääsujadena ei, mitte kirja, mitte fotot. Isa, pikk. Kas sooja talve salli millele pisarad jätavad ühesuurusi musti täppe? Viieni. Hiljem pole ükski pilt sisendanud mulle teravamad hüljatust kui need, pealegi armsad õhukesed siledad juuksed millelt just nagu praegu oleks. Iiale hiljem pole talv olnud rohkem tulemas ja mina rohkem alastada ees. Ema huuled on punased. Mul on nii suur haud kui puusärki, see oli ometi nii väike. Läbi kõigi oma aja läbi öödegi tunnen, imevad sügavust. Kuidagi väga enesestmõistetavalt kaasakama. Millel oli seisnud? Oli ehk toetanudki seda oma Talgadega. Ning nüüd, kus puudus pide, ei teadnud, segadusse aetud ja kuidas edasi olla? Muldmaterjal temaga oli lihtsam. Aga tema mind aidata ei saanud. Minul oli tarvis astumise maad seismise omangi vähemalt ja nii oli arvanud ka ema. Veed saavutasid aeg-ajalt oma unedes jutustasid sellest eriti noorem, kellele ema oli jätnud oma silmad. Nad jutustasid, pilgus rahutus, mitte nii väga kurbus, rahutu läik nagu nendele, kes ehk mitte küll veel iseekutsed, aga siiski juba näinud postiljoni selga. Ja ikkagi, kuidas võis saada võimalikuks see kohtumine? Oli see ehk ajatus? Tol päeval olin õnnelik. Linnas oli erakordne kuumalaine, olin uimane palavusest kuulamispingest kontserdisaalis kiiresti vahelduvatest nägudest, parfilmist, õitsvate puude lõhnast, stiilidega. Must, ma küll peaaegu ei märganud, mu seisund ise oli midagi pakitsevad le köetud palavikuga sarnanevat. Kõndisin tänavail, olin märkamatult liitunud, pani turistidega, kes enamikus olid noored inimesed Texas rõivastes ja kaameratega nagu kõik suveturistid maailmas. Salk ümbritses giidi, armunud, otsisid eraldatust, osa vahtis muljetest tuimununa sihitult majaseinu ja puulatvu. Olin jäänud kõndima ühe kimono kannule. Kimono oli hall, peene ümarajoonelise hõbemustriga rüütatud kahvaturohelise laia särbiga, mis seljal koondus kangeks padjakujuliseks seoseks heledale pinnale maalitud männioksi, pikkade taha sirutatud jalgadega lendu tõusev lind. Ja veel midagi. See oli. Tõmbusin välkkiirelt tagasi, osalt ootamatusest, osalt kujutlusest, et kui ta peaks märkama mind võimatada minust midagi tuttavat ei tunneks. Oh, kes teab, ehk enamgi. See oli tema. See oli mu ema rohkem kui kõik unes ilmujad rohkem kui ta isegi oma viimasel tegelikult juba äraoleku päevadel, mil suvisest taevast hakkas äkki tulema lund. Ta kõneles lumest küsimata kuulajaist küsimata, mis lumi son, küsis ta. Kellele on vastu tulnud. Kurb sädelus oli siiski viivuks tabanud mu. Kuigi ta ei märganud täid peatunud. Veel kord oli mulle antud võimalus. Ja korraga tean ma täpselt, milleks on mulle antud see olevikutus. Jaapanlanna mardus kingi kohendama, ajas end sirgu ja puudutas selga seose kohalt. Ta silmitses mind, kes ma talle juba peaaegu teele ette olen astunud, imestuses isegi pisut ärevuses, varjates selle koha. Oceani täite vaikimiste vastu. Kõik üksainus suur pereelu veereb, mõõdab vere mööda ilma laiali. Ühe taela sädemed. Ühe taeva sademed. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Kuivatatud kokku teel kiilasjää. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Kõik üksainus suur pere mööda ilma emast, ilma emast ilma. Mööda mööda elutasime elust mööda kõik üksainus suur pere. Laiali. Kivised, lumelademed. Tühjad vettinud pesakastid vaatavad meid kõrgeist puist. Näevad, tuttavad said kokku, halli udu tõuseb, suist langeb, langeb lumekardin rääkijate vahele. Lumemendid laugudel mõlemal kahele. Teised aga ümberringi nagu pudenenudki Halli udu sõlmidega hapralt ühes püsib see udusõlmed, udusõlmed, tervis, tööpoliitika, arvamused, anekdoodid, luuletused, kriitika langeb, langeb lumekardin rääkijate vahele. Kõik üksainus suur pere. Ühe kee pudemed. Lumemendid laugudel mõlemal vahele. Oli ema oli, ema silmis olid pidemed. Sellel talla täiel mullal, me ei teagi teineteist. Ainult linnupesakastid kõiki näevad kõrgest puist.