Margus Saare jutusaade Saade tere, head kuulajad. Täna, kui möödub 15 aastat meie riigi taasiseseisvumisest, on jutusaatekülaliseks korra Heinz Valk kunstnik ja karikaturist, kes loomeliitude 88. aasta pleenumil Eesti vabariiki taastama kutsus ja sealtpeale ise Tarbayst habeme tutini revolutsiooniliste sündmuste keerises tegutses ja teisigi ükskord niikuinii võitma innustas. Nüüd, suve lõpul 2006, Matsalu mail tammetalu katusekambris on hea 91.-na laste suvepäevi meenutada. Just nii, nagu mäletab ja hindab Heinz Valk. Kas Moskva putši päevad kajasid Tallinna Toompeale vastu Efooriliselt või kainestavalt? Vaata asi oli selles, 19. augustil, kui me kokku tulime, erakorralisele istungjärgule ja, ja me tõstatasime selle küsimuse, rahvarinne oli esimene, kes kohe nõudis päevakorda võtmist Eesti iseseisvuse otsuse küsimuse. Me teadsime, et et Moskvast võib veel kõike kõike tulla, veel ei olnud mingisugune sajaprotsendiline võit kindel, sest kuigi sellele putšile oli, oli noh, niisugune vastuhakk ju ka suurtes Venemaa linnades, Moskvas, Leningradis. Aga samal ajal mul on ka hästi meeles. Kui 19. augusti hommikul kodus ärkasin ja nagu harjunud kombe kohaselt kohe söghin raadio teleka juurde kuulata uudiseid, tollal oli tähtis kõik, mis maailmas toimub, see mõjutas meid. Ja kurat, Moskvast tuleb mingisugune ballett, tead. No jama, nüüd on jama, sest jällegi suur ja ise esimene mõte oli, et kas nüüd keegi surnud või on midagi midagi hullemat juhtunud. Keerasin ruttu Soomele. Soome televisioonis istub kamp mehi laua ümber ja arutavad, kas tunnustada uut Nõukogude Liidu valitsust või mitte. Siis jõudis minusse teadmine, nüüd on Moskvas tõepoolest üks idiootsus korda saadetud ja need soome härrad, kes seal poliitikut, kes seal laua taga arutlesid, seda asjadele, meili need ikka leidsid, et ikka ikka meil midagi muud üle ei jää, kui tuleb seda uut Nõukogude Liidu valitsust tunnustada. Ja sama ettevaatlikud olid ju ka suured lääneriigid. Ega kuskiltki kostnud mingisugust sellist nagu negatiivset, et või hukkamõistvat avaldust kõrgemal tasemel see, mis ajalehed kirjutasid ja ajakirjanikud, see oli midagi muud, aga valitsuste tasandil kõikistusid kurat tummalt ja vaatasid ja kuulasid, mis nüüd edasi hakkab juhtuma. Sest ega seal oli täiesti reaalne ka kolmas maailmasõda oleks nendel hulludel Moskvas olnud rohkem tegutsemistahet, et see oleks võinud väga kergesti juhtuda. Seetõttu me 19. augustil saime aru, et nüüd algab võidujooks, kes jõuab enne meie minema. Me ei teadnud veel nende nende kõiki, kavatsesime ei teadnud, et nad olid purupurjus. Uks seal ja, ja ainult mõtles kuratapu kurgile ja 200-le grammile käte värinat päästa. Ja et nende nende tegutsemine oli, oli täiesti kaootiline ja mitte mingisuguse riigipöörde vääriline sest näiteks meie saime info. Nii huvitav kui see ka pole ühelt piirivalvevägede kõrgemalt ohvitseril, kes oli ülemnõukogu liige, et Tallinna lennujaama maandus öösel erilennuk ühe spets väeosaga, KGB vaos, aga Moskvas kelledel on kaasas pitseeritud ümbrik nimekirjaga neist inimestest, keda tuleb Eestis otsemaid hävitada või arreteerida. Kui ma Moskvast vastav Tšifreeritud kood saabub, eks ole. Nad istusid selles vanas lennujaamas relvastatult ja ootasid terve transpordilennukitäis mehi tappimiseks loodud õpetatud mehi. Sellest oleks piisanud täielikult, et, et nii ülemnõukogu kui Eesti komitee kui kõik muud vastuhaku pesad ühel hoobil Eestis hävitada, sest neil ei olnud jõudu vastu hakata. Ma mäletan, meie. Teadsid seda tol ajal, et see selline lennuk Ja meile öeldi, see piirivalve, ma ei tea, mis eesmärgil ta selle meile reetis, kas ta tahtis meid hirmutada, võib-olla, et me olla mõtteliselt, laseme püksid täis ja loobume oma oma värgist või oli tal mingisugune liigahtas tema südames, mingisugune kaastunne meie vastu, ma ei tea seda, ta kadus siis pärast seda Eestist ja ilmselt ilmselt tegutseb praegu kuskil Venemaal. Aga, aga see sai meile kohe teatavaks ja Meie ma nagu ma ütlesin, meie ei teadnud veel, see moskva hunta on, on nii-nii peata ja nii jõuetud. Ta ei suuda suuda edasisi samme koordineeridega ega käske edasi ja jagada, sest ma usun, et et sellised lennukid saabusid ka Riiga ja Vilniusse ja võib-olla veel mitmetesse teistesse paikadesse siin nõukogude liidu piires. Ja seetõttu oli meie eesmärk nüüd kiiresti Eesti iseseisvuse otsus, vastuvõtt. Ta Eesti iseseisvus taastada ja Andrese sõnum muule maailmale. Et kui oleks järgnenud nüüd uus mingi tagasilöök, kui näiteks meie tollased võimustruktuurid oleks kõik hävitatud või arreteeritud siis see juriidiline akt, mida ülemnõukogu oleks vastu võtnud, see oleks juba jõudnud läände ja meie jätsime ju läände sihilikult Lennart Mere kui meie oma välisministri tol perioodil me jätsime veel terve terve rea ülemnõukogu saadikuid. Vot ma kas oli veel mõni minister peale meri ma enam ei mäleta, aga, aga selle eesmärgiga, et nii kui Eestis juhtub midagi väga dramaatilist. Et nendel oleks volitused, pädevad volitused Eesti vabariigi nimel hakata Läänes tegutsema vastavalt sellele aktile, mida ülemnõukogu vastu võtab. Ja vaat siin nüüd, kui juba oli, oli niisugune asi, et kogu kogu saatus võis olla noateral, võis olla või mitte, ma ütlen veel kord, me ei teadnud, mida, mida Moskva suudab veel teha. Ja siin lõi nüüd välja eestlaste vägev jonn. Sest noh, milles oli asi. Eesti Kongressi Eesti komitee tee seisukoht oli, mida nad ka ametlikult dokumentides fikseerisid. Ülemnõukogu on punane okupatsiooniorgan kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitseb ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiinisigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemal. See kemplemine kestis ju alates 90. aasta algusest kuni lõpuni. Meid sõimati kogu aeg punaseks võimuorganiks ja, ja manitseti, et me ei tohi seda teha, ei tohi seda teha, ma mäletan, kui me taastasime nime Eesti vabariik, viskasime sealt see nõukogude sotsialistlik välja, kui me taastasime Eesti vappi ja ja, ja lippu mis mujal läänemaailmas, mida hinnati, ääretult kõrgelt, üllatavalt mind üllatab see, ma hiljem olen lugenud nende nende ajaloolaste ja riigiõiguse spetside hinnanguid millise tähtsuse vaba maailm annab sellistele sümbolit telenagu nimi, lipp ja vapp. Meie võtsime seda nihukese, noh loomuliku asjana, et kurat, aitab sellest nõukogude sotsialistliku nimest, et viskame selle ära, nagu Taagepera ütleb, et see nimi haiseb. Et tuleb ikka võtta Eesti vabariik ja ja meie jaoks oli ta niisugune loomulike formaalne värk, aga seal vaat siin oli meie mahajäämus muust maailmast. Me ei osanud osanud hinnata ega aru saada, mis on nende silmis suured väärtused ja mis ei ole. Ja vaat niimoodi oligi ülemnõukogu ei tohtinud Iseseisvus otsusega tegelema hakata. Esimene reaktsioon nende poolt. Eesti komiteest oli terve trobikond inimesi ka ülemnõukogu saadikute seas ja ma mäletan, kuidas siis Mart Laar oli see mees, kes kes ühel koosolekul mind sealjuures juures ei olnud, aga mul teised osavõtjad rääkisid, et oli öelnud, et ärge tehke seda rumalust, et kui ülemnõukogu võtab vastu iseseisva otsese, seda ükski lääneriik ei tunnista ja me oleme omadega täitsa plindris ja, ja väga täbaras seisukorras. Aga meie oma kogemused lääneriikide poliitikutega, sest siin käisid ju mitte ainult parlamendisaadikud mitte ainult poliitikavaatlejaid, vaid ka juba valitsusliikmed, kes kohtusid ülemnõukogu liikmetega, ülemnõukogu juhtidega ja valitsuse liikmetega ja nii edasi. See see läbikäimine oli ääretult tihe juba ja oli selge, et muu maailm aktsepteerib ülemnõukogu otsust selsamal põhjusel, mis ma juba ennem ütlesin, et ta oli vabalt valitud kogu rahvakogu riigi elanikkonna võimu võimuorgan. Ja niimoodi ka meie seisukoht oli, et ülemnõukogu otsust muu maailm tunnustab. Ja siin tekkiski nüüdse suur kemplemine, mis, mis on nüüd mõneti väga sogaseks aetud hiljem mitmesuguste erinevate tõlgenduste poolest, kus nüüd ülemnõukogu ja Eesti komitee hakkasid nii-öelda käsi väänama selle üle, mida tohib ja mida ei tohi. Kuni lõpuks asi läks niivõrd juba lausa lausa nii-öelda nugade peale. Et ülemnõukogu tollane spiiker Ülo Nugis ütles, et kurrat minu minule see vaidlemine enam enam korda ei lähe. Mina panen selle eelnõu hääletusele ja korjan need hääled sinna taha. Ja vahepeal veel Rahvarinde ja Eesti komitee vahel oli veel pendeldas tollane poliitiline ühendus Vaba Eesti kellel oli ülemnõukogus ka päris arvukas, ligemale 20 või isegi sutsu rohkem ei vist alla 20 siiski liikme mis püüdis nagu selles mängus oma ühte mingit rida ajada ja oma huvisid välja välja käia ja seal, et võimu juurde pääseda. Indrek Toome eestvedamisel. Sest ma mäletan, et 19. augustil, kui me hakkasime juba sellest ülemnõukogu iseseis otsesest rääkima siis ka see seltskond hüppas alt ära. Ka nemad ei olnud nõus sellist otsust ülemnõukogus vastu võtma. Alalhoidlikum tiivses? Ma, ma usun, et nad ei olnud mitte alalhoidliku, vaid nemad mängisid mingit oma kolmandat mängu millest mina teadlik ei ole, sest nad ei olnud lollid mehed, nad olid kõik poliitikas kogenud mehed, kõik ju parteikomiteede sekretärid ja Indrek Toome ja paljud teised Vaino Väljase, kes olid ju olid ju ka kõrges poliitikas sees olnud. Igatahes nemad keeldusid ka selle otsese poolt hääletamast 19. augustil, sest ma mäletan, kui Ülo Ülo Nugis käis koridorides ringi ja iga mehe enda käest lausa küsis, et kas sa oled poolt või vastu. Siis ta tuli tagasi sellelt ringkäigult, ütlesid, kurat, ma ei saa viitsinud kuut häält. Täna ei saa seda otsest hääletusele panna, kukub läbi, teeme ennast kogu maailma silmis täis. Ja alles teisel päeval, kui juba hakkas ka Moskvast tulema julgustavaid sõnumeid, Jeltsin püsib. Et Moskva valge maja angel tankidest piiratud, kuid kuid vallutamata, et rahvas on tänaval. Et isegi mõned tankimeeskonnad on rahva poole üle läinud. Siis tekkis muutus. Ja see seltskond ka tuli meie poole üle ja siis oli juba hääli nii palju, et noh, siis me oleks juba ilma isegi nende eestikomiteed pooldajateta selle iseseisvuse otsese vastu võtnud protestides vanade kommunistide häältega ära või oli ega midagi pole salata, tähendab ülemnõukogus nende 69 inimese hulgas, kes hääletasid iseseisvuse otsese poolt oli kindlasti kas veel tollal või varem kommunistlikusse parteisse kuulunuid kõvasti üle poole. Võib-olla seal isegi kaks kolmandikku. Kui sa oled seda vabadusvõitlus aega ka varem meenutanud, siis oled neid aegu 18 15 või 12 aastat tagasi meenutades öelnud, et Vabadusvõitlus polnud ilus ja rahvaga üksmeelne marss. Vabaduse pool oli palju vastutöötamist, reetmist. Keeruline aeg oli siis 19 20 august, eks ju. Kui vaadata seda pikemalt seda vahemikku, mis siis, mis siis toimus, mis sa sellega mõtled? Ei noh, asi on selles, et, et kui see esimene 88. aastal lahvatanud tuvastus ja niisugune meeletu uhkus isegi ja ja maast lahtiolek mööda läks, kus noh, 88. aasta lõpul ma mäletan, oli ikka rahva hulgas sinimustvalge vaimustus oli veel nii suur, et kõik uskusid, et järgmine aasta, kui mitte järgmise ülejärgmine aasta on asi tehtud, tähendab ja noh, see, eks see oli meie, meie väheste kogemuste, meie naiivsuse ja teiselt poolt ka. Ega tuleb tunnistada, et meie ei olnud ju keegi poliitikud, me olime kõik ju iseõppijad ja, ja noh, päris päris ikka veel tükati lausa lausa halvas tähenduses diletandid ja kobakäpad. Aga neil oli uske tahtmine. Vot need olid esialgu esialgu kõige tähtsamad omadused. Ja kui 89. aastal heiskasime Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu 24. veebruaril, kui seejärel juba juba ka seal kõnekoosolekul Indrek Toome tollane peaminister ütles Eesti iseseisvuse poolt ja nii edasi, siis tekkis tunne, et noh nüüd nagu, nagu hakkab asi asi tõepoolest edasi liikuma ja nüüd on ainult kuude või või või aasta küsimus, kui kokkuleppel Gorbatšoviga asi ära otsustatakse meie kasuks. Aga siis just selsamal üleval hetkel, 24. veebruaril 89 korraldasid muinsuskaitse selts ja kristlik liit ja ERSP raekoja platsil vastu meeleavalduse. Nad kutsusid rahvast mitte osalema sellel sinimustvalge lipu heiskamisel ja üldse seda lippu mitte heiskama kuna nende meelest see ei olnud mitte rahvale üks niisugune oluline oluline hingejõudu suurendav sümbol vaid vaid vastupidi, vabadusvõitluse reetmine. Sest nad ütlesid, et nüüd edaspidi on, on okupatsioon värvitud sinimustvalgeks selle lipu tõttu pika särmanis. Tõepoolest okupatsioon jätkus, aga sümbol pikka Sermanis oli ikka ikka see, mille poole sa võisid vaadata, sest oleksin naise punane, punane, mereväe lipp edasi jäänud lehvima, mille, mida vaadates sülitad. Ma olen päris kindel, et see oleks, oleks rahva hulgas rahva eelkõige tundemaailmas küllaltki negatiivselt mõjunud. Ja vaat siis oligi nii, et sellel samal meeleavaldusel seal raekoja platsis, kuhu eriti palju rahvast kokku ei läinud, sest kõik need kümned tuhanded olid muidugi Toompeal seda ülevat hetke silmitsemas süüdistatigi, oma seniseid liitlasi, rahvarinnet ja mitmeid teisi teisi, selliseid rahvaalgatuslikke organisatsioone, liikumisi, Eesti aate reetmises. Meid nimetati reeturiteks, et me seda julgesime, julgesime teha seda lippu sinna heisata. Ja siis läkski selliseks vastastikuste süüdistuste ja terravuste loopimiseks. Ja läks ka siis täiesti normaalseks üle jooksmiseks. Nii mõnigi mees, kes varem pooldas neid seisukohti, tee mis olid, olid nagu näiteks, ütleme rahvarindel osa mehi leidis järsku, et ikka see pole õige värk ja ja tuleb, tuleb hoopis hoopis teist asja hakata uskuma. Ma ei, ei, ei süüdista neid ja ma ei sugugi ei, ei ütle nende kohta midagi selles mõttes halvasti. Et ega noh, tol hetkel 89. aastal oli veel kõik suhteliselt ebamäärane. Ja me ka ise sajaprotsendiliselt ei olnud kindlad, et nüüd üks või teine variant, mida me, mida me haudusime ja kavandasime, et see meid lõpuks sihile viib. Aga siiski niisugused räiged ütlemised ja nagu oli, et me oleme Eesti asja reetnud, et Me oleme kompartei käepikendus ja KGB käepikendus ja mis kõik, kelle ja kelle eesmärk on ainult Eesti vabadusvõitluse lämmatamine ja õigelt teelt kõrvale juhtida juhtimine ja okupatsiooni põlistamise ja nii edasi. No need sellised süüdistused olid ikka ikka päris jõhkrad ja neid tuli taluda ja nende süüdistuste ja igasuguste, nii nii ajakirjanduses ilmunud halvustuste kui ka kui ka suusõnal öeldu öeldu kõrval ikkagi oma asja edasi ajada ja uskuda, et, et sellega me viime protsessi võiduka lõpuni. Kestaks tollane ülemnõukogu ja tollane Eesti kongress, Eesti komitee on omavahel nüüd täna ära leppinud. Ei, mina olen küll leppinud, tähendab, selles mõttes, et mina suhtlen nende kõigiga ja oleme isegi päris head tuttavad. Nagu ma ütlesin, ma olin ise ka ju Eesti Eesti Kongressi liige ja ja Eesti muinsuskaitse seltsi liige ja üks üks asutajaid isegi. Kuid mõni mees ja naine ei ole siiamaani tahtnud seda seda asja tunnustada leppida, sest noh, näiteks kui me 20. augustil koguneme need meid enam kuutekümmend üheksat ei ole, osa on juba juba Jeesu juurde läinud. Kui me koguneme Toompeale täiesti riigivõimu tasandil korraldatud nii-öelda tähistamisele taasiseseisvuse tähistamisele siis ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi näinud Mart Laari või Marju Lauristini näiteks. Ja veel mitmeid teisi, kes tollal ise sees otse poolt hääletasid, kuid nüüd takkajärgi ei taha seda seda otsustega, aga ega ka kuupäeva tähtsaks pidada. Ja neid on, neid on paras peotäis. Kes siiamaani võtavad seda asja väga pika hambaga nagu oleks mingisugune, ma ei tea, mis, mis jõledus, sest noh lõppude lõpuks asi on ju selles, et kui neile see asi ei meeldi, et see ülemnõukogu selle koosseisus oli tõepoolest nii palju endisi kommuniste, kompartei liikmeid, tähendab õigemini kommunist on natuke teine asi kui partei liige. Ja et Eesti kongressi meelest ülemnõukogu ei oleks tohtinud seda iseseisva otsust vastu võtta. Noh, jumal hoidku, võtku nüüd uus otsus vastukäigu üle kergelt. Nagu öeldakse, las riigikogu veel kord võtab otsese vastu, et Eesti iseseisvus on nüüd ikkagi taastatud, kui nad tahavad ennast maailma silmis narriks teha. Sest lõppude lõpuks meid meid tunnustas midagi, ma ei mäleta, kas oli 140 riiki maailmas valitses, tähendab, valitses tunnust riik. See viitab iseenesest juba kõik, kõik vaba maailm tunnustas ülemnõukogu otsusest ja selle juures on huvitav veel üks tõik, noh meie oleme rääkinud siin ikka lakkamatult taastamine või mitte taastamine, kuigi jah, kõigis ülemnõukogu otsustes ja ka rahvarinde viimastes programmilistest dokumentides on sees Eesti iseseisvuse Eesti riikluse taastamine sõna otseses tähenduses, siis omavahel öeldes nüüd läänemaailmale oli see täiesti ükskõik kas me taastasime või lihtsalt saime iseseisvaks, sest ma mäletan, et paljud lääneriikide välisministeeriumid küsisid, et millises sõnastuses tahate diplomaatilist tunnustamist, et kas me taastame diplomaatilised suhted või või lihtsalt lihtsalt tunnustame teie iseseisvust? Nendele see ei olnud niisugune juriidiline elu ja surma küsimus, nagu, nagu see eestlaste hulgas üles paisutati. Ja lõppude lõpuks üks niisugune asi neile, kes, kes ikka veel veel selle üle keerutavad. Kasti võtmeküsimus oli Moskvas, meid tunnustasid alguses paljud väikeriigid, kuid lääne suurriigid esialgu olid niikaua kui Venemaa ei olnud neid tunnustanud. Sealt ju ei tulnud ühtegi ühtegi tunnustust. Tunnustus, Eesti IT-seal alles selle järel ju kõik USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, nii edasi julgesid meie iseseisvust tunnustada. Aga samas Jeltsin ju oma ukaasis ei nimeta midagi Eesti riikluse taastamisest vaid tema lihtsalt tunnustab Eesti vabariigi iseseisvusest. Nii et kui sellest lähtuda ja, ja omakorda sellest, et selle Jeltsini vildaka aukaasi tõttu lääneriigid seda tegid, siis võime ju eluaegade lõpuni jääda jahuma, et mis nüüd ikka on, on nüüd siis see õige Eesti vabariik või ta ei ole ikkagi veel õige. Et mis siin juriidiliselt neid ikka veel veel valesti on ja tegemata jäi ja nii edasi, nii edasi. No tule taevas appi, nagu ütles kadunud Lennart, et jätame, jätame nüüd need vanad vanad väitlused, mis mis on ilus, ilus minevik, mille üle võib tänapäeval juba niimoodi mõnusalt rahuliku pilguga vaadata, et noh, olime olime nisukesed erinevat usku ja olime lausa lausa kirglikud oma usu kaitsmisel, aga, aga nüüd on asjad ilusti ära lahendatud ja lepime selle olukorraga ja ütleme teineteisele kenasti pere ja joome koos õlut ja ja ei tee enam haput nägu. Osa rahvast mõtet rohkem. Oskan lugeda ühes olen kindel. Nad on head inimesed. Jalad meeldiks sulle ka, põsed, nad kõik tunnevad 11, kes võib-olla ei klapi. Võib-olla tegu lihtsalt halva esmamuljega, nad mõistavad ja peavad endast lugu, kas siis 10-l puudub kontakt sinuga kui Taylor kokad siduvas jagades iga muremus, vot selle tõsidust ja vahel piisab pilgust ka tule tundeid sõnadesse tõlgitud adekvaatsust. Hoolidele ju ja häid emotsioone alla kunagi soovinud halba ja kui juhtub, siis juhtus kogemata juba möödas, unustatud. No kõigest süngetest üle argipäeva mured rõhuvad ümber nende omavahelisi suhteid tegelikult ei mõjuta üldse. Kui ma eksi, siin on minu 11 segi läinud. Päriselt ongi teisiti, paremini siis kõik oleks Igalühel oma asjad, aja romantik, selles osaleb purske sahk juba minu inimesed ja mina olen. Küla on suur, siis on vahemaad väikesed, head sõbrad, kui pole mujal, ongi. Seikleja, aga ära jää võõraks koos koos koos koos vallandame tolgused koos palkame spetsialistid, kuid keegi teine meie eest otsesel puruks kisti verstapostid. Keegi läbime, juuli teadmisi olen, mäletan, kes oli elanud vita ideid. Minu arvates. On ükskõik nii, mul on ükskõik mida, ükskõik kuhu sa lähed, sa võidu liider muusikat, tema nahavärvi vaimu, tema religiooni rikkus tema hariduse, mis iganes, mille järgi võid unustada maha jättes selle nime laevale, kui te väidate, sonaa, mis elab ja hingab tegelikult, kuulub pangale. Kuskil raamatus on see rida, kui keegi ütleb ja ei hoia ainult endale, mõtleb nii nagu, kas sina seda teeks? Päev näen, mis koht on maailmapildis ja teised on ikka päris suur ennet temaga minut. Minu vanematele inimestele, kes on ühendatud pühendatud, kes tunnevad, et neile pühendatud ütlemata ütle hääle privileege pühendatud. Kõigega, mis sinus on, nii palju, palju tähendab teie kõrval üks inimene. Räägin, sest nii on kergemkuningatele küla keeles lihtsalt tähendab võimalusest näidata, mis meelel südamel kirjas. Vaja kirjutab verega alla, see jääb rahvale. See ei lähe kunagi mehega hauda, teenin oma inimesi. Mesi jäid erandit, ütlen veelkord, minu inimesed maiustanud, mitte kedagi. No näed, et, Inimesed minu elu, armastus, Jehoova templile sätti, hea perel on neile taati. Kui inimesed minu rahvas, mu seltskond, inimesed siin-seal kõikjal igal pool. Mu inimesed peavad ise Kuivas muinimas. Heinz kümmekond minutit on saadetele jäänud, ütle mulle seda asja, kas sul vahel meelest ära ka juba läheb, et suurema osa oma elust oled siiski elanud nõukogude liidus? Jumal tänatud, on meelest läinud. Ma ei taha sellele mõelda, Ena, see oli niivõrd tülgastav. See oli niivõrd alandav elu, mis siin oli nii võll, et noh, seda, seda mõnitamist seda, seda kõigi inimlikkuse maha tallamist oli ju lakkamatu. Ja kuigi me elasime oma elu, tegime kõike, mis vaja. Me armastasime ja Lõime perekonnale, tegime lapsi ja kasvatasime neid ja me saime oma seltskondades lõbusalt kokku ja selle selle koha pealt inimlikul tasandil ei jäänud ju meil midagi tegemata. Kõik, kõik, mis inimelu juurde kuulub, kõik, kõik sai tehtud. Kutsa taas oli kogu aeg, see oli hinges üks niisugune ahistus. Selline mure. Eesti rahva saatus oli ju ju üsnagi must. See massiline migratsioon, mis siin toimus, Moskva lakkamatu ja üha suurenev surve eesti keele hävitamisele eesti kultuuri hävitamisele Eestimaa ja looduse hävitamisel kõigele sellele, mida me ju kõike nägime pealt ja, ja, ja, ja meeletu kibedusega endasse võtsime, sest me saime aru, et meie ei ole suutelised seda, seda hukatusliku protsessi peatama. Meil ei olnud jõudu. Et see oli, see oli, see oli vastik aeg ja, ja ilmselt on, ma olen no üldiselt ikka optimistlik ja eluterve poiss ja ja ei nuta ega oi ka igasuguste minevikku kaotuste valude kohal ja ma usun, et lihtsalt mu mu organism ja minu aju on teadlik selle prahi välja visanud ja Eestis ringi liikudes. Mul ei tule üldsegi meelde, et siin on kunagi kunagi laiutanud punavõim. Kunagi sa ütlesid, et üks kord me võidame niikuinii, me oleme saanud 15 vaba aastat juurde. Ütle, mida sa sellel pidupäeval oled meile nüüd välja mõelnud. Missuguse lausega edasi. Ei, ma ei ole veel välja mõelnud midagi, ma ei ole isegi oma kõne teksti veel hakanud mõtlema, et kui ma midagi ütlen, siis ma võib-olla ütlengi seda, et et, et kallid eestlased olge uhked oma oma võitud üle. Meie ajaloos on kaks suurt võitu. Vabadussõda ja laulev revolutsioon, olgem siis nende saavutuste üle uhked ja õnnelikud, et me oleme suutnud pisiriigina panna niisugusi mattaka ühele ühele suurele impeeriumile, keda kogu maailm kardab piss. Nii, nii 18. aastal kui algas vabadussõda, kui ka kui ka eriti nüüd 91. aastal. Nii et siin võib, võib, võib minna ükskõik millist, millist paatusliku teed, aga aga noh, ajalugu on näidanud, et et impeeriumid sünnivad ja surevad, aga väike Eesti jääb kestma, eks ole, oli tsaariimpeeriumiga, oli Saksa impeerium, ega siin 20 sajandi alguses, nüüd oli punaimpeeriumiga neid, ühtegi pole enam. Aga meie oleme. No mis kurat veel veel uhkemat olla. Kõigi nende meeletute ajaloo ajalooveskikivide vahel, mis meid on jahvatanud, jahvatanud, jahvatanud oleme alles jäänud. See on erakordne saavutus, rääkida praegu Margusega eesti keeles, siin vanas vanas eesti talus, mille akna taga puhub mahe Läänemeretuul, noh, see on ju, see on ju midagi, midagi erakordset. Sest kas meie esivanemad, meie vanaisad-vana-vanaisad kunagi 19. sajandi lõpul uskusid, et võib Eesti riik kunagi olla? Nad seda ei uskunud veel? Nad tahtsid inimväärsemat elu ja, ja orjusest vabaks, aga et oleks Eesti riik oma riik see oli, see oli mingisugune ebatõenäoline, kuigi leidus ka paar meest, kes, kes tõepoolest niimoodi julgesid juba tollal mõtelda. Üks nendest oli oli ju tuntud vallavaene Juhan Liiv kelle puhul võib öelda, et noh, tali, natuke nõdrameelne ja sellepärast oli, oli tema niukene hull ja loll mõte peas Eesti Eesti riigist. Aga olgu pealegi, vähemalt tema julges, julges mõelda niimoodi, aga enamus ju 90 9,99 protsenti eestlastest siis veel ei uskunud, et, et saab kunagi olema iseseisev Eesti riik oma keelega. Aga nüüd on see meil olemas ja see on niivõrd loomulik, et me selle üle nagu ei mõtlegi, nagu oleks igavesti kestnud. Nagu ei olekski midagi muud Eesti ajaloos olnud ka ainult oma riik. Ütlesin mängime nüüd lauluvõistluse mängu, ütle laulva revolutsiooni kõige ilusam laul. Ma usun, et kõige raputavam laul oli ikkagi Mäksi Tõnise Koit. See on niisugune laul, mis kui seda praegu elavas esituses kuulata ükskõik kas lauluväljakul kuskil mujal, siis siis minu, minu hinges ja ihus taastub kuidagi kõik see, mis olid olla lihtsalt ma iga iga ihukarvaga ja ihurakuga tajun seda ja olen nagu uuesti selles, selles ajahetkes rõõmsalt iseseisvuse taastamise aastapäeva, aitäh sulle ja kogu Eesti rahvale ka. No kuule, ma,