Oleme seni ilmakaarest kokku kogunenud juba päris palju muusikuid, heliloojaid ja interpeete, kuid mõnevõrra vähem on seni puudutatud eesti muusika massilisemat poolt koore ja nende tegevust kaugel kodumaast. Püüdsin 1990. aastal ajakirja teater muusika kinoveergudel anda mingi nimekirja orientiiri välismaal tegutsevatest Eesti kooridest mis mõistagi ei olnud täiuslik. Kogu teave neist sadadest essi, muusika, massikultuuri viljajatest pole lihtsalt meieni ulatunud veel. Ja eks oli aja kirjaski toodud vaid ikkagi loetelu milles polnud mahtunud sõnakestki nähtuse põhjuslikumat poolust. On ju iga välismaal tegutsenud Eesti koor või selts või Eesti maja mille juures tegutsetakse oma ajalooga tekkeloo ise, äärustega, koorijuhtidega, repertuaariprobleemidega ja nii edasi. Vaevaldaga saame meiegi täna siin kõike välja tuua ei võimalda, aeg jääks napiga teavet. Kuid mõne näitliku loo võiksime avalikkuse ette siiski tuua valisingi selleks kahe meile kaugema Välis-Eesti keskuse koori Sydney ja Adelaide meeskooride loo mis pärast Saksamaalaagrite laiali pudenemisi tekkisid kumbki omal moel ja viisil. Ja nüüd üks mehine meeskoorilaul laulab Adelasi eesti mees kor Elmar Repsi juhatusel. Kaanega. Praegu on Austraalias ühtekokku üheksa nimetamisväärsed Eesti koori Eesti mees Austraalias, asukohaga Sydneys, Dilmeri Eesti Seltsi koidzegagu, Adelaide Eesti meeskoor, Sydney Eesti Seltsi, sega Vanemuine, Adelaide Eesti naiskoor, Ilo, Melbourne'i Eesti Seltsi kodunaiskoor, Eesti meestelaulu selts Melbourne'is, Sydney Eesti Seltsi naiskoor, leelo kan perra, Eesti segakoor ja Sidney noortekoor. Kiri-uu teadaolev vanim eestlaste koor asutati aga Austraalias juba 1927. aastal. Ja see tegutses kuni pagulaste saab loomiseni 1947. 48. aastal. Selline oleks siis üldtaust antud hetkel. Praegu vanim eesti pagulaskoor Austraalias tekkis aga veel enne eestlaste Haabumist sellele mandrile. Kuidas sellest palusin rääkida selle kuuri asutajal ja pikka aega selle juhil Elmar Saare perel. Jah. Nii see oli Enne kui meie transport preemia naabrionist lahkus oli meil eestlaste vahel väike nõupidamine, kuidas sisustada neljana tavalist laevasõitu Austraaliasse, mis aastal see oli? Oktoobris 47. Ameerika ja Briti tsoonidest korjati kokku esimese transpordi jaoks inimesi ja see oli pea baltlastest eestlased, lätlased, leedulased, vallalised 20-st kuni 40 aastani. Kokku oli transpordis 840 inimest ja nende hulgas mõnikümmend naist. Need naised olid peamiselt valitud Masing, kirjutajad, kes pidid minema ka Austraalia pealinna kämberlasse. Ministeeriumist Masing kirja. Tibsnampsleteks. Nendel oli ka teatav inglise keele oskus, aga peamiselt just et nad masinkirjaoskus ja teine kategooria oli neid, kes pidid minema siis haiglatesse tööle, aga see oli väiksema. Selle 840 hulgas oli siis 142 eestlast, nendest 109 meest. Meie reesus sisustamiseks oli siis ette näha. Püüame laulu teha. Ja kui me jõudsime Vahemerre seal esimesest merehaigusest üle saadud meri oli suhteliselt vaikne ilm, ilus, läks läbi Suessi kanal ja läbi Suessi, aga siis Biskaia lahel muidugi see külglaine, see paneb hõõtsama. Ja kui esimesel hommikul oli, kurdeti, et toit võib algajale küllaldane taoli küllaldane, aga no kui inimene on olnud tühja kõhuga hulka aega, siis tundus, et ei ole küllaldane, aga järgmisel hommikul oli juba sõjad nii vähe, et toitu järgi. Aga siis Vahemeres Lewaikneaa otsustasime hakata siis tegema laulukoori, see pandi läbikäigulaagris minu peale. Küsitlesin naisi naislauljat paistes olema vähe ja võib-olla huviga väikene paistes Nende hulgas ei olnudki kogenud koorilauljat. Aga paljutõotav olin meestega ja otsustasime hakata meestega laulma. Nii et esimene harjutus toimus siis kuuendal novembril 47 Vahemeres. Esimesele harjutused ilmus 13 meest. Instrumendiks olime akordion, siin esimeses laulus kanis kerge lauluga, instrumenti polnud vaja. Karl August Hermanni väikese lisamaale, seda aju võib laulda, noodist lugeda ära, kes vähegi noodinooti oskavad lugeda. Ja nii läks siis lahti. Laeval tegime harjutusi enne Austraaliasse jõudmist. Laeval juhtkond soovis, et Meie korrale tahaksime menüüs meelelahutusõhtu. Peale meie hakkasid veel kooriga tegutsema. Lätlased ja leedulased, leedulastel oli üks üks laul ja kes oli ooperis laulnud võrdlemisi ilusana lega tenor. Nendel ei tekkinud küll kuuri, nii nagu meie oma, aga nad siiski mingisuguse grupi tegid. Ka lätlased üritasid, selgub, kas asi võib-olla kõige paremini välja, sest et meil oli hulka kogenud koorilauljaid, musikaalseid mehi, üldse oli meil õnne talle esimesel transpordiga. Sest meil oli arvukalt kõrgeid tenoreid. Aga eestlaste puhul haruldane, haruldane, see oli tõesti haruldane, aga millel arukalt kõrget tenorit. Aga puudusid sügavad bassid. Aga sellest me saime ka üle ja nii. Nii et. Meil tekkis siis huvi ja mõtleme kokku jäämine. Igatahes kui me Lääne-Austraaliasse jõudsime, millal see oli ja see oli siis 28. oktoobril, 47, ei, me jõudsime lääne, lahkusime preemjana sellist 28. oktoobril ja jõudsime 28. novembril Freymantlisse. See on sadamalinn, pöördus, ei lähe, siis võeti meid laevalt maha. Muuseas, Ameerika laev viis meid sinna, see on nüüd, meil oli üks tüüplaevu, mida nad sõjaväeveoks kasutasid, nõndanimetatud Liberty tüüpi laevad. Nadolid, nii midagi. Aga jaa, reisijalt laeva vahepealselt, sest nagu me teame, Ameerika sõdur sõdis Euroopas kõigi mugavustega, võib-olla isegi paremate mugavustega sõjaväes, kui tal kodusse kasutada. Nii et need laevad olid täiesti head ja vastuvõetavad, seal pandi meid maha, laev pidi tagasi sõitma ja nii et me jäime siis Austraalia valitsuse hooleks. Meid viidi meie üheks ühe ühte tühjaks jäänud sõjaväelaagrisse ja seadmeid tõesti siis üllatati. Kui me läksime esimesele toonane, me jõudsime sinna hommikul ja esimene söök oli lõunasöök siis oli söögisaal loetud 840 inimesele lumivalged, valged linad laudadel. PÖFF-i linnast hotellist olid toodud kokad, ettekandjad ja, ja toidunõud. Ja lauad olid kaetud kõigi kõigi normide kohaselt, nagu ühes restoranis seda tegema peab. Ketist ja tütred, elu taheti meile mõju avaldada ja avaldas ka kennel. Igatahes me olime üllatunud, sellepärast et kus me siis viimati niisust lauda nägime. Enne sõda kuskilt Tartu või Tallinna restoranis. Järgmiselt päeval tuldi küsimat, teil olevat siin mingisugust huvigrupid ja laulukoorid, et ka see tahaks esineda raadios. Ei teadnud sellest midagi, mis by kus või kuidas, aga seal oli mingisugune raadiotund. Ja siis me läksime see linna ja seal oli üks skautide. Kuidas eestlane, eurooplane, kohanes Austraalias? Ja sellele on nüüd raske vastata. Oleneb missuguses arvus nad tulid, mis koosseisus tulid. Kui vanad nad olid, mis on nende perekonnaseis? Näete siin, meie esimene transport oli ju vallalised 20 kuni 40 eluaastani. Vältekeses kampa vaim, lõbus vaim. Enamikus endised sõdurpoisid Me teadsime juba, kuidas, kuidas võõral maal nii enda eest hoolitseda. Kui oli tegemist perekonna inimesega lastega siis oli see suhtumine kindlasti teistsugune kui meil. Me vaatasime nii elu peale, nii nagu ma ise otsustada tegin. Need on suurepärane võimalus tasuta minna maakera teisele poolele, vaata, kuidas ta sealt välja näeb ja. Kas oli ka sidet Austraalia vana eestlastega alguses? Alguses ja meeletulid tulid vastu? Kõigepealt tulid meile vastu sinna laagrisse abielupaat paar Kaulerit, Kauleritest võiks nii palju nimetada, et Kaule rasus kahekümnendatel aastatel Austraaliasse ja tema vend oli suurtükiväe kindral Kaulev. Ja ma leidsin nüüd Mart Laari laasi, kirjutas täiesti ohvitseride saatusest, et asi päris lasti maha. Ell, Elmar, jah, lase artiklist, leidsin. Temal hiljuti ilmus üks artikkel eesti ohvitseri saatusest. Leidsin sealt, et see kindral, see suurtükiväe kindral kaoler on maha lastud Siberis. Nii, muidugi see vend oli vastu ja küsis meie käest ka, et kas me teame midagi tema vennast loomulikult meil ei olnud mingisugust aimu tema saatusest, et see on esimene kokkupuude eestlastega. Aga meid toodi Lääne-Austraaliast fiktoriasse Bone kella läbikäigulaagrisse, kus meid siis pidi ettevalmistatava eluks nii-öelda mõned nädalad neli kuni viis nädalat. Ja sinna tulid siis vana-aasta õhtul 47 tuli üks grupp vanu eestlast Sydneyst meile külla. Näed, see kujunes väga südamlikuks kohtumiseks. Siis me laulukoor oli juba üle kuu aja vana, me olime juba põne kellalaagris, siis ennast treeninud mitu nädalat, sest me tegime ikka viis harjutust nädalas paar tundi vähemalt. Ja meil oli juba repertuaari suureks kujunenud. Nii et nende vana eestlastega koos me siis võtsime uut aastat vastu. Ja see, see oli juba tubli side ja seal leppisime kokku, et saagu mis saab. Aga 24. veebruaril 48 kindlasti tuleme siit nii eestimajja kontserti andma. Me ei teadnud siis üldse, kas me kokku jääme või kuhu me satume, aga nii me lubasime. Ja siis läksite ja nii oligi siis 13-l jaanuaril meil õnnestus, tähendab kokku jääda laulukoorigrupil, med vajate metsa tööle 25 mehelise töögruppi. Lauljad meil nii palju ei olnud, me võtsime paar rahvatantsijat sinna juure sai 25 meest meid ja meid saadetigi õnneks Sydneyst mitte väga kaugele, umbes umbes 150 kilomeetrit põhja poole metsatööle. Ehitus, Nathan materjali, ehitusplaati valmistamise vabriku olla lihtsalt puid raiuma. Kas puud olid samasugused kui Eestimaa poolt, mida raiedel ei ole ja, ja see töötamisviis oli meie arvates täitsa primitiivne, kõik puud langetati kirvega, mitte saage, kõik langetati Cervedega, need tulid raiuda siis viie jala pikkust, no see on vähem kui kaks meetrit. Ja puu jämedused kõikusid, aga mitte kõiki, me ei võtnud palke mitte vaid kaheksa kuni seitse kuni 12 tolli, võis olla läbimõõt. Ma ei viitsi praegu sentimeetriga sümbol rehkendada ütlemine. 20 20-st kuni 30 sentimeetrise läbimõõduga puu, see on nüüd rikaletus, Ekaliptused, nii et meil oli siis see oli ka ühtlasi metsa kasvatamisel. Näe muuseas, see vabriku omas 10000 hektari metsa omas seal vabriku ümbruses. Ja seal oli mõeldud nii, et me raiume maha ainult meile ette näidatud puud ja sirgemad ja tugevamad puud jätame kasvama. Need pidid siis Baltideks saama ja nii edasi, nende töötlemine pidi teist toimub. Oli just, et need viie jala pikkused puud, need lasti masinast läbi, et tal oli ta laastudeks, need pressiti kokku ja sai siis sellest ehitusplaadid. See oli, see oli siis metsatööl saanud. Minul toimusid esimesed muusikalised kokkupuuted Sis Austraalia eestlastega metsas, siis Arnold Land Sydneys oli teinud juba toredat tööd meie meie reklaamiks ja nimelt temale käinud. Ehk lühidalt riiklik ringhääling tema läks sinna ja rääkis seal. Programmid direktoriga ja muusikadirektoriga. Programmi töö rektoriks oli Chain Stanley kes suhtus eurooplastest väga sooja südamliselt, sest tema abikaasa oli austraallanna ja muusika küllalt oli huvitatud Austraalia kõige tuntum üks tuntumatest heliloojatest John Hunt elul. Ni Ühel heal päeval siis Arnold Land tõi seda Chain Stanley ja sonantnele sinna metsalaagrisse. Kas me nüüd hästi laulsime, seda me ei tea, aga ennem seda me sõime ühiselt suppi olime mõned riskid ära joonud. See vahekord kujunes südamlikus natsatust otse vaimustusse sellest meie laulmisest. Ja leppisime kokku, kui, et kui me 24. veebruaril tuleme Sydneyst eestimajja nii oma lubadust täitma siis enne seda, aga me laulame veerand tundi silmi raadios ja lindistame ühtlasi ka laule veel tuleviku jaoks. Ja nii edasi. Meeles, mis tookord siis Sydneysse liiti raadiosse läksid, need on mul kuskil kirja pandud, vaevalt et ma praegu need suudan. Vaevalt praegu suudan need üles lugeda. Mann, aga siis. Nii peamiselt meil oli ju kasutada sel ajal noodid juhtmes Holden Forki Estonian meeskoorist olid kaasa toodud ja et meil need klassikalised asjad nüüd on juba palju aastaid mööda voolanud sellest ajast ja võib-olla saatega natuke üldistada kus olid siis Austraaliasse eestlaste suuremad religioonid. Hiljem, kui meie siia-sinna sellesse jõudsime, siis oli ilmne, et Sydney oli see keskus. Oli teada, et eestlasi, asuka Melbourne'is, aga vähesel määral Sydneys ja siis Sydney lähedane Dilmerat Ilmar oli, oli kujunenud seal 80 90 kilomeetrit Sydney'st. Seal oli saada riigimaak odavalt või päris rendile või antida tasuta. Kui sa hakkasid teda kasutama. Nii, sinna tekkisid siis eestlaste kana, farmeri farmid, pärastsõjaaegne konjunktuur oli väga soodne, munahinnad olid kõrged. Ja need kanafarmerid muutusid päris jõukateks. Need oli ka Sydney lähistel, ütleme 30 40 kilomeetrit, aga Thelmere kujunes nagu eestlaste keskuseks Sydney ümbruses, et neil oli see keskus. Hiljem tekkisid teised keskused Melbourne Adelaide ja need, need on jäänud tänapäevani kolm suuremat madkeskust, ehkki elab ju teistes väikelinnades nagu pollancongilise niuke Aastlis põhja pool. Brisbane'is on vähe eestlasi. Võib-olla natuke rohkem on Lääne-Austraalia eestlaste muusikaelu nendes tähtsamates keskustes. Muusikaelu oli algusest peale väga vilgas ja loomulikult eestlastel Se väljendamine. Muusikaline esitamine on ikkagi koorilaulus, on päris selge, et tekkisid siis koorid. Sydneys oli enne meid siin Eesti seltsil väikesega koor. Nüüd tuli juurde meie meeskoor. Hiljem tekkis Sydneys segakoor. Lisaks meeskoorile Melbourne'is tekkis segakoor Adelaadis meeskoor ja naiskoor. Kui Eerik Purje läks ära Melbourne'is mõne aasta pärast, siis segakuritegevus kuidagi vaibus ja selle asemele tekkis naiskoor ja meeskoor. Need Adelaadis Melbourne naiskoor ja meeskoor. Sydneys oli lisaks sellele veel meeskoorile segakoor. Hiljem tekkis naiskoor ja väga vanakoor on ka till merre segakoor. Kes on teie arvates kõige ettevõtlikumad kooriliikumise eestvedajaid Austraalias? Kahtlemata ma pean nimetama, kuna maa on seotud nüüd olnud Sydney mees koorega, mis ametlikku nime kannab Postimeeskoor Austraalias. See on natukene ettetükkiv nimi, aga kuna algusest peale me olime üksinda nii neeme ennast nimetasime juhuslikult ja seega jäi sellepärast seda oli kerge. Estonian meelkvaaren Austraalia seda raadiost teatati ja meenakesele tõlkes meeste keelde ja päästemeeskonna Austraalias. Õige ta ei ole, sest teistes linnades ka nüüd tähendab alguses kahtlemata esimestel aastatel olime meie mõõdu anda sellepärast et teise koori nagu polnudki, võtame 48 kuni kuni 52 või kolm, kui tekkis segakoor. Olime ju meie ajase kõige tugevam noor, ma tea, milla, Melbourne segakoor tekkis, aga nad on vähe väiksearvulised ja Adelaadis on Adelede meeskonna ainult küll nimeliselt taastamist noorem. Aga nad alguses töötas väga väiksearvulised, seal alguses vett ja siis topeltkvartett ja need esimestel aastatel, enne kui nad nüüd päris suureks mees kooriks välja kujunes taga, see oli õieti mõne aasta pärast. See eesti mees korsetis oli hulk aastaid domineeriv. Ma ma pean seda ütlema, et meie tegutseme sellel põhimõttena. Peame vähemalt ühe korraliku kontserdi andma aastas. Ja seda me alustasime. Esimesel ja teisel aastapäeval oli veel piiratud kavaga kolmandast aastapäevast peale kuni 20 Üheksanda aasta päevane. Ei jäänud ükski aasta kontsert vahel. Need olid nii nagu ikka. Need olid kujundatud nii, nagu koori kontsert kujundatakse. Kaheosaline. Esimeses osa lõpul tihtipeale või teise algul. Solistid, kas siis vokaal-instrumentaalsolistid on ära kuidagi tutvuste kaudu oli üks ungari viiuldaja oli meil aastapäeva konsena, see oli meil aastapäeva kontserdil. Esines aga muidu teised olid alati eestlased, see olime, see põhimõte oli eestlased eestlastele, eesti muusikat. Mõningaid nimesid, julgete teda, kes kontserditel solistidena tegid niisugune hea, kes meil tublisti näiteks Sydney seedee meie meeskoori kontserdil olid, meil oli sopran Vilma Polikarpus temale konservatooriumis õppinud laulu, tal oli. Ja muusikahuviline Vilma Polikarpus siis olid seal ühelt kontserdilt mäleta Gertrud mesilane. Aga meie populaarsemaks solistiks kujunes Pass August limbo. Tema oli nüüd noorem laulja, ta oli küll. Tegelikult kus tema need algsammud täitja laulmas, aga tal oli tõesti ilus hääl. Ja aastaid oli tema kontserdikontserdile lisaks sellele lisaks tuli tagasi Lähen, noored muusikud, informentalistid, kes siis kuidagi, me püüdsime just noortele anda võimalust ja neid oli, neid oli meil terve rida. Kuigi nendest Nendest elukutselisi muusikuid ei saanud, aga tol korral nad täitsid oma ülesande väga hästi. Kas mitte ühestki visanud kohe elukutselist muusikut, jah, nendest visanud, nendesse saanud. Teie elutee on tõesti eesti mees kor Austraalias vedamisel olnud nähtavasti ka hinnatav ja, ja suur. Aga toimub Austraalias ju palju ühislaul koos teiste kooridega ja need toimuvadki vaheldumisi nii Sydneys, Melbourne'is kui lai. Ja meil on välja kujunenud traditsioon, see on juba 50. Kui toimusid esimesed üle austraalia ealised eestlaste päevad, see oli võib-olla peaks ütlema, et Austraalia selles suhtes ees, ma ei tea, ma ei ole kuulnud, et kuskil teisel maal oleks tatud ülemaalist. Eestlaste päeva käisimest toimusid Sydneys 253 ja teised ka 54, ma pean mõtlema selle üle. No ütleme, 53 54. Siis oligi niiviisi, et koorid olid veel allkastmest, tester ei olnudki veel. Ma mäletan, Adelaadist tuli vist segakoor, tuli natuke lauljaid, tol korral oli lauljate kokku toomine üle Austraaliast võrdlemisi raske, sellepärast et meie kaugused. Ja see, need olid algaastat Kulasse inimestel puudus lihtsalt majandus võimalik jätki fännata Adeles Sydneysse 1400 kilomeetrit Melbourne'i 900. Ja sa pead ikka päev otsa sõitma rongiga, seal maksis raha. Aga varsti siis ütleme 57.-st pea alla 57. aasta peale. Kui meie koor juba oli 10 aastat vana ja see kujunes ka meie koori hiilgeajaks. Näiteks 57. aastal, meil on nii, Eesti päevadel, Meie koondkoor andis iseseisva kontserdi väga eduka kontsert. Aga sellest peale meil on kujunenud tõesti toredaks suursündmuseks see, et need eesti päevade raames on üks või kaks kontserti. Ja üks nendest piimast, mida me oleme viimastel aastatel on hakatud laulupeoks nimetama, aga. On siis kooride ühisesinemised ja seal tavaliselt on ikka nii, et meeskoorid, ühendatud meeskoorid, ühendatud naiskoorid ja, ja siis kõik koonduva tühiseks segakooriks. Ühendkoor, ühendkoor, kõik meesmeeskoorid, naiskoorid, kõik õpivad selle programmi ära, sama, mis nüüd, sest segakoor on meil vähe olnud, segakoorid olid meil ainult Sydneysse Vanemuine ja til merekool hiljem nüüd on känd, pärast tekkis on ka juba 10 aastat umbes haka kändada, ühiskond on väike, juurde tulnud, aga siis lisaks nüüd Sydney, Sydney segakoorile filmeres olid inimest seotud selle kanafarmitööga, nemad ei saanud väga kaugele minna, nii et sealt tuli vähe eesti päevadel inimesi ja sellepärast oli tähtis just koondada nüüd naiskoorid ja meeskoorid ühendkooriks. Tavaliselt nende hästipäevade raames on kaks ühisharjutus, siis on ka veel üksteise tutvumiseks niisugune vastuvõtt, kus siis mõni tund istutakse koos ja õpitakse 11 tundma alal, need kujunevad tihtipeale lõbusaks, kus siis igaüks iga koor leiab tas mõne väiksema grupi, kes seal esinevad, siis kuidagi nii aega täidavad. No meie, Baltikumi kliima nagu näha, väga tujukas. Aga ikkagi Nelime jonnakalt oma laulupidusid läbi vabas õhus. Ma olen lugenud, et Austraalia eestlased viivad oma laulupidusid läbi suurtes saalides. Me oleme seda saalis käinud. Esiteks on ju see, et akustika on saalides ja ma vaatan näiteks senise seisukohalt, meie linnahall või Downhool. Ottab 2300 inimest. See on suurepärane kooride kontserdiks, tal on hea akustika, teiseks, seal on valmis astmestik. Sul ei ole muud midagi koormarsi lavale, sul ei ole mingit muret, ehitustega midagi. Sest ta on ju aastakümneid olnud peamine sümfoonia, pila, moonia, kontsertide saal. Kas Austraalias endas kooriliikumine mingi levinud, Ma mõtlen Austraalia elanikkonna hulgas, laius aastraalias on kooride töö peaaegu tundmatu suurtes linnades ja aga väiksemas linnades, isegi suurte linnade äärelinnades. Koor on väga uudne sellel kujul, nagu ta Euroopas on, seal ei tunta üldse. Austraalias on kuus osariiki, igal osariigil on omad kultuurikeskused ja kas nad on oma kultuuritasemelt ka võrdselt? Ma arvan, et kõige suuremad, kõige kõrgemal tasemel kahtlemata on nüüd. Sydney relv on vähemalt aastad, on nad olnud Adelaide vaktsiinikanalid, need keskust, aga nüüd on teised kiiresti järgi jõudnud, on ehitatud moodsat kontsertsaale. Kus võib esitada siis suur kontsert või, või oopereid? Ma tean, Adelaadis Adelaide, siis on väga tore üritus muidugi ei tea, kuidas haubackis tähendab kui Inslandi seal Lääne-Austraalias, aga ma olen kuulnud, et ja võib ju näha, et seal igal pool, need linnad on kiiresti kasvanud ja sellest võrdsa. Aga mis kõige olulisem on Austraalias on kahtlemata seal riikliku ringhäälinguorkestrit. Igas osariigis on üks nendest ja need teevad, need teevad tõhusat tööd. Peale selle, nad rändavad peal ringi, maa linnades annavad kontserte. Nii et sellest sellest küljest on muusika esitatud väga tugevalt sümfooniat, sümfooniaorkestreid ja Sydney orkester. Ma vaatasin, paar nädalat tagasi paistis olevat seal 83 või 84 mängijat. Ja see ongi täisarvuline access. Eestlasi kohatud ja Sydney sümfoonia orkestris mängisid kaks eestlast, kui meie sinna läksime, nad mängisid aastaid. Medalid. Mul ikka ei tule enam nimed meelde, nemad olid vanad muusikud, kes, kes olid juba Eestist, läksid muusikameestena ja olnud üks mängijast nendest fagoti, ma ei mäleta teist, mida ta mängis, aga igatahes oli üks puupillidest ka. Need on, need on kaks, rohkem ma küll ei tea. Võib-olla mõnes teises linnas võib-olla, aga sellist rohkem kindlasti ei ole. Nüüd on tekkinud austraalia kooriliikumises uus noortekoor kirju. Kuidas eakad koorid selle tegevust vastu võtavad? Võetakse vastu muidugi heatahtlikult ja sooja südamega. Kõigepealt tuntakse rõõmu, et meie noorem generatsioon näitab laulu, vasta huvi. Need on, need on need noored, kes võib-olla on laulu Vi saanud nõndanimetatud noortekoorist mis mõnelgi korral on esinenud Austraalia Eesti päevadel ja ja need on noored, kes tulevad just Sydneyst Melbourne'is, teadela, sest selle noortekooriarvuline tipp oli vast 72. aastal, kui näiteks Melbourne'is toimuvatel Eesti päevadel oli laval kaheksakümneliikmeline noortekoor. See, mida nad esitasid ja pakkusid, ei olnud oluline, sest see oli lõppude lõpuks ikkagi esitada päris lapsekingades, aga mis oluline oli, oli see fakt, et nii palju noori lihtsalt tund laulu vastu huvi? Ei saa muidugi öelda, et et see, see moment oli selleks huviäratajaks, ennem seda oli Sydneyst väga tugevat tööd teinud noortega täienduskooli juures muusikamees Elmar rajanud. Ja Elmar ajaloo oli muusikaõpetaja Sydney täienduskooli juures. See oli 50.-te aastate lõpust või oli see 60.-te aastate saate jooksul, ma ei mäleta, kui kaua aastaid tema oli ise vana temalise Rakveres olnud, orkestri juht oli sõjaväelane suurtükiväekapten ja selle oma sõjaväelase elukutse kõrval. Tema oli tegutsenud Rakveres haridusseltsi juures puhkpilliorkestrijuhina ja taanlase loonud laule ja väikseid klaveripalasid lastele. Aga mida ta tegi suurepäraselt, oli Sydney täienduskooli orkester. Ta sinna pani. Liitis igasuguseid Pille, mis aga häält tegid ja see lastele meeldib, noortele meeldib. Seal oli ja näiteks ma mäletan 66. aastal veest oma orkestri Adela teadelad Eesti päevadel, sarnad esinesid. Ja seal orkestri suurus oli kahtlemata vist kindlasti üle 20 20, see ja tema seal orkestri kõrgpunkt vastu oli 69. aastal. Kui ei ole, sest need eestipäevad, toimuvad meil iga kolme Mazda tagant 69. aastal, kui me tähistasime laulupidude 100 aasta juubelit siis orkester esines ka Eesti päevade raames Sydneys ja siis oli ta, see oli võib-olla seal orkestri kõrgpunkt. Hiljem muidugi, noored läksid laiali nagu ikka see juhtub, kui nad oma elukutsele lähvad vanemaks ja nii siis lõppude lõpuks jäise tegevus seisma. Aga need noored olid muusikalise äratuse saanud ja sellepärast ma ütlen, et kui mina Melbourne'is juhatasin 72. aastal noortekoori siis oli seal 80 inimest laval ja see oli kõik see muusikahuvi edasi kantud just rajal poolt Sydneys, aga teised liitusid sinna nagu iseendast juurda, eks olnud, seda tööd tehti mitte ainult seedis, vaid Melbourne'is, Jadelaadis, kauguste tõttu ei saanud ju neid nii täpselt jälgida nende kohta ma ei oska nii üksikasjalikku seletust anda. Ma olen tähele pannud, et suur osa Austraalia eestlaste kooriliikumise eestvõtmisel on kunagist Tartu Õpetajate seminari kasvandik. On see juhus, et Austraaliasse neid nii palju on koondunud või on siin mingi reegel? Muidugi on juhused, sinna sattus nii palju, võib-olla see võiks öelda nii, et mina läksin sinna misena siis kirjavahetuse teel, said kohe diaräägitud või oma oma koolivendadega nagu informatsiooni jagatud on möll, Tartu oli kindlasti selle selle tõttu Austraaliasse minu kirjad olid soodsad siis võib-olla samal põhjusel ka e-tuhat, Kriisk, need, need meie kolm siis, aga onu Peedu on nüüd noorema generatsiooni mees, tema lõpetas 43. aastal Tatu seminari õpetaja sankeistes tööle hakata. See oli lihtsalt juhus, mis meid kokku viis, nii et et meid oli juba neli Tartu seminarimeest ja siis ma tean, et mees on Lääne-Austraalias. Anneli, viies ma võiksin öelda, mulle paistab, et Tartu seminari muusikaõpetajad panid suurt rõhku sellele, et õpetajad Meie külakoolmeister oskaks koori juhatada vähemalt nendes raamides, mis, mis see ümbrus temalt nõuab. Nii et seega see päris juhus ei ole. Võib-olla teised seminarid tegid sama töö? Kindlasti kindlasti tegid, aga mul ei ole ainult võimalik selle seda nii analüüsida, kuidas oli. Aga see mulle paistab silma küll, jah. Ja kuna me nüüd 11 tundsime juba vähemalt jaa sammast. Meeskooritöö on ka meie vahel olnud niiviisi, et me oleme lihtsalt seda tööd teinud, kellel parajasti sobib ja kõige rohkem aega seal ei ole. Pole olnud niisuguseid ambitsioone, et vot mina olen nüüd see number üks, koorijuht, mina pean nüüd tegema nii jama, teisel ei anna tööd, vaid, vaid küsimus oli kohusetundes mitte, kes, kes seal tegema, mehe kes Tartu Õpetajate seminari, meeldejäävamad, muusikaõpetajad, minule isiklikult ja teistele ka on kahtlemata Johannes Kärt, see vana tubli pedagoog ja Peterburi konservatooriumi ettevalmistusega mees. Ma ei mõistnud nalja, temale meeldis muusika muidugi ma mõtlen seda klassikalises mõttes. Jah, Johannes Kärt, ta eestistas oma nime 1939. aastal. Temagi oli 1944. aasta sügisel lahkujate hulgas. Aga tal ei vedanud. Asunud viienda oktoobri hilisõhtul 1944 Kuressaarest Roomast saarest välja Saksa laevale Nord Stern tabas seda laeva järgmisel hommikul Vene torpeedolaeval pooleks. Enam kui 1000 inimest vajusid Läänemerre mõne minuti jooksul. Nende hulgas oli siis ka Johannes Kärt, hilisema nimega Jaak Karis Tartu kõrgema muusikakooli kauaaegne orelipedagoog ja teoreetiliste ainete õppejõud ka Tartu Õpetajate seminaris. Selline oli siis Austraalia valima praeguse koorilugu Eesti meeskoori Austraalias asutaja ja koorijuhi Elmar Saarepera nähtuna. Kuid me lubasime tänases saates rääkida ka teisest austraalia meeskoorist eesti mees korist Adelaide is. Sellest oli nõus, mille rääkima kuri asutajaliige ja selle pikaajaline sekretär, laekur ja asjaajaja ühes vihikus fosfalt Talmet. Härra asfalt. Talmet, te olete Austraalia Adelaide koori kauaaegne laulja ja selle kuripikka aega sekretäri ametis olnud. Kuidas on tekkinud Adelaide kuu? Kuni Austraaliasse läksime, siis oli vähe inimesi, alles veel seal Adelaide is ja meie kori juht, tulevane korjuhtsal härra Elmar Reps soovis, et hakkame, ütlesime laulma, aga et vähem ei ole, hakkasime partetina ja moodustasime kvarteti ja isegi esinesime aktusteli niukseid asjadel ka. Ja alles järgmisel aastal saime juba topeltkvarteti ja siis saime kolmekordse kvarteti ja siis kori juba algas tartetina. Elmar oli juba ka Saksamaal päris tuntud koorijuhina ja tema kaslink S lingenis ja tema oli nii kaua Keidsingeni kori juhtkoni doi võttis selle või õieti. Reps andis toine üle. Selle asja. Siis, kui toiduli kais, lingeni ja kuidas kujundatakse repertuaarid, kust te saate repertuaari Austraalias? No see oleneb koorijuhist, tema muretseb, meil on olemas kolm raamatud, mis on antud välja Kanadas ja koost Rootsiga ja seal sees on kõik meeskoorilaulud, ma ei tea paiga jaga palju kolme raamatus niuksed, raamatukene, soliidsed, halb ja me oleme neid kasutanud ikka, aga koorijuht muretseb ise teatud laulusi näiteks Eestist tulnud väga palju eestistunud laulusid ja kirjutatakse noodid ära ja anti, jagatakse välja ja laulame. Ja siis saame Ameerikast ja, ja niukseid uusi laule. Sest viimasel ajal on meie repertuaar muutunud moodsamaks. Alguses laulsime ainult vanu laule, mis niuksed, kuldlaulud olid vanasti, aga nüüd laulame igasugust ja isegi ära härm, meie praegune koorijuht, tema on mitu laulu ise teinud ja oleme teinud, laulnud. Tal on vähemalt seitse-kaheksa. On laulusid teinud ja Kaunis palju, Adelegis elasid ju ka kunagi abielupaar pruuli. Kas nende laule teil on kanda nemad, nemad tegid peamiselt segakoorilaule ja naiskoorilaule, sest proua pruul oli naiskoorijuht ja, ja härra pruul oli segakoorijuht. Aga Ma ei tea, kas härra pruulil üldse ühtegi meeskoorilaulu on kirjutatud. Aga meie oleme laulnud nende laulusi, sega koorina. Adelaide meeskoor ja naiskoor ühinevad ja moodustavad ühendkoori ja sega korina, laulame siis neid teise laule. Austraalias on üldse koore praegu, kui palju? Üheksa praegult on üheksa koori kohe nii täpselt, aga vist kunagi varem on olnud ka rohkem, neid Melbourne'is oli ka üks segakoor algul. Aga see selle kurijuht oli härra purje. Aga ta läks ära ja siis läks laiali. Eerik Purje, Eerik Purje ja, ja sõitis Kanadasse, Kanadasse ja siis tehti peale selle kohe naiskoor ja siis hiljem varsti kohe meeskoor. Nii et ikka tuli jõe asemel kaks, juured ei olnud aga, aga segakoor kadus ära. No ja kui naiskoor ja meeskoor kokku saavad ja ühinevad, siis saab ju kasega. Ja Seklari lauda ja siid, mis on nüüd üks koor kaera oma tegevuse lõpetanud, son siidinaiskoor? Ma ei tea, miks, kas lauljate vähesuse tõttu või mis, mis sind riigid seal on? Ei tea. Kui te jõudsite Austraaliasse, eestlased millega te omale leiba teenisite, mitte ainult teie, vaid ka teie naas, lauljad ja ja kaasmaalased. Igaüks meil oli iga me, igaüks määrati riigi poolt tööle kus meil oli kaheaastane leping riigiga. Et töötame selle tasuks, et meid viidi Austraaliasse tasuta me peame kaks aastat töötama seal, kus nad meid määravad, kuidas tallefraaliasse juhtisite laevaga laevaga mäletate, mis laev see oli? Tean küll. Ja siis oli nii, et igaüks läks sinna, kus ta määrati mind, mind määrati ühte torude vabrikusse, mis tegi veetorusid, veetorusid nelja tolliseid kuni 12, tolliseid niisugune vorm on sees ja sinna vahele taoti liivak kõva kiht niukse rauaga ja siis võeti see vorm seest välja ja alati sinna toru ära ja kui natuke jahtunud oli õieti välja ja siis liivakiht katki, on toru valmis. Aga seal ma ei saanud kaua töötada, sest tulid streik. Ja, ja öeldi mulle, et mine koju, et kui jälle töötu on, siis, siis kutsume teid tagasi. Aga mina ütlesin, et et mina ei saa nii, minul, mina olen perekonnainimene ja minul ei ole mingisugust raha ega kapitali, et ma võiksin ilma tööta olla ja kuna minul on selle riigiga kontakt, et mina töötan kaks aastat seal, kus, kus mind määratakse ja pudil tööd mulle anda ei ole, laske mind vabaks. See vabrik ütles mulle, et ei, me ei saa lasta kedagi taga, minge riikliku tööametisse ja kui nemad lasevad, siis me laseme ka. Ja mina läksin, rääkisin seal oma jutud jälle ära ja ja see mees, kes kellega ma rääkisin, ütled, et sa ei arva asjast, ütles, et kuhu te tahaksite minna, siis ma ütlesin ma ükskõik kuhu ma olen vaadanud, et Holden autovabrikusse. Ta ütles, nojah, Jul siia kirjutas muide niukse loa ja mina läksin sellega vabriku tõi ametisse ja sain vabaks ja läksin Holden ise tööle vabrikusse ja seal töötasin 27 aastat, mis Alaversel? Mina algul tegin, laepolstrid niuksed sisse panna? Ma ei tea, mitu aastat. Siis ma läksin ära ja läksin ühe teised teised vabrikusse tööle üldse, kus ma teenisin rohkem kolmeks aastaks. Pärast tuli noldenisse tagasi jälle ja siis hakkasin tegema uksi, uksele klaasid seitse, see kolmnurkne aken sisse panna ja regulaatorid sisse panna kõik. Ja, ja nii, et nii on. Montaažitööd jah. Aga no ütleme teised eestlased, kas näiteks erialast tööd, mis ennem oli eriala omandatud, kas seda tööd ka keegi sai teha? No näiteks minu minu eriala oli mall, lendur ei saanud üldse aru, klubisse ka ei saanud astuda, sest öeldakse, et meil ei ole kodanikud ja meid ei võeta vastu sinna. Aga kodanikuks saime, siis oleks saanud astuda sinna ja üks minu sõber isegi oli. Sydney lähedal oli Käis põldusi pritsimas lennukiga mürkidega mürkidega ja, ja tema lendas seal, aga kes on nüüd nooremad on õppinud juure isegi, näiteks on üks väga, noormees on fantasy lendur. Kas omaaegsed eesti lendurid on Austraalias palju? Ei, enam ei ole, palju surnud on pikk, aga oli, oli, seal oli, kui nime järgi hakata on, ütleme, üks kaks majoridolis ja ekskapten ja siis oli leitnandid, kõik olid leitnandid pealsetele ja nüüd on järgi jäänud ainult veel mina ja üks meie Stahli ülem, kes sakslaste ajal oli härra Laanekõrb. Tema on seal, aga tema on ka väga õige, nii et et paistab, et mina olen järgi jäänud. Lasin need ühesõnaga see. Adelaide Eesti meeskoor koosnes väga-väga paljude erialade ja ja, ja ametite poolest. Ja huvitav, et kes laulma tulid ja kui nad olid vähemalt pool aastat juba laulnud, siis nad jäid ka. Aga kes ennem ära läikiv kiisk, kes juba läksid varsti ära, nii ta enam tagasi ei tulnud ka kunagi ta. Aga meil on. Kaheksandal aastal asutatud ja mina olen asutajaliige ise ja mina olen kogu aeg laulnud, aga meil on mehi, kes on väga palju, on isegi, kes on 30 aastat laulnud neil 30 aastaseid laulmise, peate, antakse kuldmärk. Ja neid kuldmärgiga mehi on meil juba kümmekond olemas, aga teised on kõik vähem. Teie praegune korjuht Lembit härm on ju tegelikult õppinud laulja ja ta laulis Adeledi ooperikompaniis mõnda aega kaasa. Kas te mäletate neid etendusi? Kaste käsiti? Sellele andis esile vaatamas. No näiteks mis mulle? Don Joan, Mozarti Don Juan ja võtad, mis ta viilu nii ei mäleta, nimesi Traviatas kolmes või neljas ooperis, ma olen näinud teda Carmeni, seal lärmi ja, aga Ta ei ole pärast enam ei jäänud, sest nendel tulid noorimat nooremaid peale, järv oli küllalt vana, juba. Härm saab juba 70 aastat vanaks. Ta ei laula ta solistina enam ka meil tõstavali solist ka ühtlasi meil tead meie oma koori solist või esines meie kooripidudel solistina. Aga nüüd ta on ikke kuri, juhin ainult ja ta on väga aktiivne mees. Tema muretseb meile laulud, tema Balib, meenub üldse kava, mida me laulame, aasta kava tehakse valmis peakoosolekul iga aasta ja selle järgi me hakkame laulus õppima. Näiteks oli laulupidu, oli tulemas, pidime õppima laulupeo laulusi ka, olgugi et kõik mehed ei tulnud laulupeole, aga ikka õppisime kõik need laulud seal ära mis meie laulupeol laulsime. Ja kuidas see laulupidu teile meeldis kaasa lauldes väga, väga. Ma ei ole kunagi niisugust suures kooris laulnud. Ja Austraalias keegi ei usu, et niisugust asja üldse võimalik on. Kui ma rääkisin nendele, et Eestis on laulupeod, pidu, kus laulavad kuni 30000 ja jätkub veel 500000 pealtvaatajat, siis ütles, et Sa ei usu seda. Ja kui ma tõin siis raamatu välja, näitasin piltide peal, siis need suured silmad ütlesid, aga kuidas neid juhtida saad, kuidas juhatada, mõtlesin, juhatakse kõik ja kõik laulavad takti järgi. Aga niisugust asja ei ole, kuna kusagil Austraalias nähtud. Kui meie esto oli 88 Melbourne'is ja siis oli ka umbes 500 lauljat seal ja siis ka austraallased, imestasid mõtlev 500 lauljat sealt niisukesed esitanud. Nii meenutasid oma kuuride lugu eestlased kaugest Austraaliast Sydney kori juht Elmar Saare pere ja Adelaide meeskory sekretär Osfaltalmet. Usun, et nende jutt lõi tõesema pildi meie kaugete kaasmas laste elust ja saatusest. Kohtumiseni nädala pärast.