Lugupeetud muusikasõber täna jõuab Teieni meie 35. saade sarjast kõik ilma laanen laiali. Isikute arv, keda käsitlenud oleme, on aga märksa suurem heliloojad, lauljad, dirigendid, pianistid ja muud Eesti muusikud keda praegu on paisanud üle laia maailma. Täna lisame oma saatesarja kaks nime, mõlemad on heliloojad doktor Johannes Tall miksiganist ja Toomas tuurse Stockholmist. Võimalik selline seostamine ühte saatesse on liiga suvaline. Kuid kui ritta see asi sarja saate kaarte näis see olevat siiski mõeldav vaatamata sellele, et üks neist on isegi pagulane, teine aga ainult pagulase järeltulija. Neid mõlemit aga ühendab nende päritolu rahvuslik meelsus. Ja mis salata, nad olid mõnda aega ka sama linnakodanikud. Stockholm lased. Kui nüüd asja juurde, alustagem Johannes talliga, kes heliloojana ehk meie kuulajatele on vähem tuntud kui näiteks Toomas Tuulse kes viimastel aastatel on oma vikerkooriga Eestit küla külastanud. Enne kui asume kuulama Johannes Dali töid pisut tema eluloolisi kontuure. Ta sündis teisel veebruaril tõsta 25. aastal Hiiumaal kõrgessaare vallas. Siin omandas ka alg- ja keskhariduse ning siirdus 1943. aastal saksa okupatsiooniaegsesse Tallinna konservatooriumi Laine Siimu tšelloklassi. Tegi siis samas algust ka kompositsiooni kursusega Heino Elleri juures. 1944. aastal viis aga temagi tee lähedama rinde eest võõrsile. Alul Rootsi, seal jätkas ta muusikaõpinguid, samuti täiendas ennast vaimulikule alal. Siirdus aga siis 1949. aastal Rootsist Austraaliasse, kus õppis Edela-Austraalia riiklikus konservatooriumis tšello kompositsiooni ja muusikateooria erialadel. Sellest perioodist pärinevad kada esimesed kompositsioonid. Ta esimese laule hakkas aga laiemalt esitama tema USA-s elanud eestlasest arhints riivalt. Ja kui ta nimi kavalehtedele hakkas ilmuma, oldi autori suhtes isegi pisut kõhklevad, polnud Johannes talli nimi selleks ajaks kuigivõrd levida jõudnud. Ja 1954. aastal detsembris kirjutaski inglise-eestikeelne ajaleht, Eesti hääl temast nii veidi salapärane on asi Johan talliisikuga. Sellenimelist heliloojad ei teata, eksisteerivad, kuid laul, mille noodis Heinz riivalt sai ühe USA-s eluneva eesti helilooja kaudu tõendab, et tegemist on võimetega tariga. Arvatakse, et Juhan talli nime alla peitma USA-s elunev Eesti noorema generatsiooni helilooja Kaljo Raid kes oma loomingus kasutab ülimoodsat joont. Tsitaadi lõpp. Sel ajal oli Johannes Tall just asunud USA-s elama ja kohalik eestlaskond polnud noore mehega veel kuigivõrd tuttavaks saanud. Siit siis ka oletused Kaljo Raidi suunas, kes aga oli juba kodumaal ennast üsna tuttavaks jõudnud ja, ja oli paguluseski tõusnud üsna edukale pjedestaalile. Niisiis, 1954. aasta algul kutsuti Johannes Tall Ameerikasse saanud Pooli piibliinstituuti muusikakooli muusikaõpetajaks. Ja esialgu tunti seda sealgi vaid kui sellisti. Ta oli vahetult enne seda viibinud puhkusele Kanadas ja läbinud tihedalt siinsete baptistidest eestlastega. Ta lapsed viibisid siin koguni koguduse suvelaagris. Jaanus hoida saanud pooli instituudis vaid pool kohta. Kuid aasta möödudes kinnitasid täiskohaga õppejõuks muusikateooria ja kompositsiooni alal. Jäätise mitte maha jääda, jätkas ta õpinguid Minnesota Ülikooli juures magistrikraadi saamiseks. Tol ajal töötas seal juba ka eestlannast laulja koloratuur suppan Maret Pank, kellest kuulete Johannes Dali laulu minnes läbi Kasesalu. Johannes Dali õpingud kestsid neis tingimustes aastaid. Alles 1961. aastal lõpetas ta Minnesota Ülikooli heliloomingu alal magistrikraadiga jätkates samas veel ka doktorantuuris. Doktorikraadi kaitses ta 1969. aastal, olles siis juba Michigani ülikooli muusikateoreetiliste ainete õppejõud. Neil doktorantuuri aastail kirjutas ta palju muusikat. Sellesse perioodi langevad kantaat seeverlastinkraist, häälele, segakoorile ja kammerorkestrile, lasteooper, Hampty tampi, fantaasia kahe inglise rahvalaulu teemale, kammerorkestrile puhkpillikvintett kolm keelpillikvartett sihtkeelpillikvartetile, eesti rahvaviisi teemale, Viisminatuuri keelpillikvartetile ja teised. Umbes samal ajal lõi ta ka oma rändaja õhtulaulu, mis kõlab nüüd Ingemar Korjuse ja Charles Kipperi esituses. Kuid toodud näide ei peegelda ehk kõige paremini ta tollast stiili. Oli just see loomeperiood üsna radikaalne oma helikeelelt. Ja ega 60. aastal saanudki ükski helilooja Euroopas ega Ameerikas mööda tol ajal valitsenud moodsatest vooludest. Kuid sellele vaatamata on ta kogu aeg olnud sügavalt usklik inimene. Jäänud ikka selle juures Ühismi imikule pinnale. Ta loomingus on tihti tunda seda jumalikku sädet, mis aeg-ajalt ikka on loomeinimesi külastanud tasurbachi austaja ja oli ka üks 80.-te aastate USA muusikaülikoolide pahi uuringute organiseerijaid ja teaduslikke sümpoosid. Näide läbiviijaid millest on ilmunud ka mahukaid kogumikke. Ja oma loomingustki, on ta hilisemas perioodis hakanud üha enam järgima klassikalisiprintsiipe mis avalduvad ta kolmes tantsus. Keelpillid ei ole trios, flöödi, oboe, leia klarneti-le ja ka mitmetes suuremates vormides. Nagu mainitud, on ta pikemat aega seotud olnud Michigani Ülikooli õppetooliga kus 1980.-st aastast juhatab muusikaosakonda ja kus talle samal aastal omistati ka professorid. Pedagoogiline nimetus. Heliloomingu kõrval on ta teinud ka teaduslikku tööd. Nii on temalt ilmunud raamat sissejuhatus muusikateooriasse, rida väiksemaid artikleid ja ettekandeid teaduskonverentsidel. Kuid peaalaks on Johannes tallile siiski erilooming, mis nüüd hakkab tasapisi ka kodupubliku ette jõudma. Näitena sellest olgu adhesioon sümfooniaorkestrile mille esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester. See oli siis Johannes talli lüüriline Adža. Praegu elab Johanastall endiselt Michiganis, töötab intensiivselt ja ka uusi teoseid on temalt veel oodata, palju ta viimase aasta kogemusse on mahtunud ka suur organisatsiooniline töö balti Assetsessioonis Aapsis juhatades kogu selle suurt muusikaosakonda. Käesoleva aasta veebruaris tähistas tortor Johannes Tall oma 60 viiendat sünnipäeva. Nii palju siis sellest eestlasest muusikat. Need helid on loodud juba esimehe poolt. Veel siis, kui Johannes Tallinnas oma esimesi pagulasaastaid Rootsis sündis siin kunsti- ja kirjandusteadlaste Armin ja Liidia tuursete peres poeg kellele pandi nimeks Toomas ja äsjakuuldu pärinebki, selle äsjasündinud siis Rootsimaal tema hilisemast mehe põlvest ja kannab nimetust kristall, valguse sümfoonia. Anno Domini 1946, kui Toomas Tuulse hilisem pagulase arhitekt ja helilooja ilmale tuli Rootsi kuninga alamana. Poisi muusikalised menetlused pidid avalduma küll õige varakult kui need äratasid perekondlikust ringist tähelepanu. Ta ema, kirjandusteadlase ja nüüd ka kirjaniku Liidia tuurse sulest ilmus toona kui Toomas oli viieaastane ajakirjas tulimuld. Artik, kel lihtne lauluviis teid muusikaalsusest mis ilmselt paljuski põhines just omaenda pisipoja vaatlustele ja võimekusele. Poiss pandi klaveritundi ja õige pea tekkisid ka esimesed positsioonid, mis üllatava kergusega imiteerisid parasjagu tunnis läbi võetavat klassikalist repertuaari päästa. Esimesed säilinud ootused pärinevad ajast, kui poiss oli alles üheteistaastane. Mõnda aega oli ta ka Eduard Tubina õpilaseks, siis aga siirdus päris tõsist ametit õppima ja nimelt arhitektuuri. Kuid lõpetanud selle ala ei ole ta arhitektina just eriti paljud töötanud. Ikka on muusika olnud see, mis on kogu ta teadliku elu aheldanud. Tal on olnud palju klaveriõpetajaid, peamiselt pagulase eestlased kuid olulisemateks peata neist ise, hari kiiskaja käbilagetteid. Kuid oli ka rootslasi, ta lööb kaasa eestlaste koorides ja õige pea seob ennastki eesti noortekooriga Stockholmis. Tasub seda juhatama ja ise ka koorilaule looma. 1970.-le Austrial kuulutas Eesti kultuuri koondis eksiilis välja kooli lauluvõistluse ja nimekate vanemate kolleegide loomingu kõrval tõstsid tookord esile ka toomas Tuulse kevadõhtut segakoorile. Ja siis sidus ta ennast veel ka oreliga, mängides jumalateenistustel Stockholmi Jakobi kirikus. Ja siis tekkisid tal ka tähelepanu pälvinud improvisatsiooni orelile, millel loomisaastaks märgitakse 1000 973. Samal 1973. aastal tellis Rootsi raadio temalt spetsiaalset teose iga-aastastele Monte Carlo raadiovõistlustele trumpe varietee mis on üks respektaadium Euroopa uues ühenduses. Ja Toomas Tuulse pala joys Forbois teiselt ära esimese preemia auks oma autorile ja ka Rootsi raadiole. Muide, ka teksti oli ta kirjutanud tõuga teise. Nüüd hakkas Toomas Tuulsele üha enam laekuma heliloomingu tellimusi. Eesti kultuuri koondis Rootsis tellis temalt laulu, kes Marie Underi sõnadele. Ja õige pea telliti temalt ka kantaat ESTO 80 jaoks. Kantaate domino kandiku Noovum naiskoorile orelile flöödi leia soolohäälele mis kanti ette igast ilmakaarest saabunud eestlastest puupüsti täis pidustuste avajumalateenistusel Stockholmi Jakobi kirikus. Samade ESTO päevade laulupeo kavas oli ka tema naiskoorilaul hommikupalve taas Marie Underi sõnadele all, nüüd pisut kõlavat muusikat. Toomas Tuulse laulutsükli kolm laulu Ellen Niidu sõnadele esitavad Katrin Meerits ja Mart Jürise klaverilauta osad. Kui oleksin sind tundnud varem silphaaval ja kõik on nii habras Uuri. Teine pool. Äsja kõlanud Toomas tuurse kolm laulu Ellen Niidu sõnadele valmisid alles mõne aasta veest ja olid esiettekandel 13. novembril 1988. aastal kolmi muusikamuuseumis. Kuid paralleelselt eestiainelise loominguga on tuurse loonud kogu aeg muusikat ka Rootsi ühiskonna tarbeks. Nii kirjutas ta hiljuti sealse välisrootslaste ühingu ja ka neil on selline p institutsioon olemas. Nii välisrootslaste ühingu tellimisel, laulu field of all ja veel iseenda sõnadele. See laul kõlas ühingu 50. juubeliaastapäevale ja on siis nüüd justkui uueks muusikaliseks sümboliks neile. Nüüd on Toomas tuul, see juba mõnda aega ka Stockholmi Vikerkoori dirigent ja muusikaline juht, olles selle kooriga külastanud ka Eestit, sealhulgas oma laineid löönud kabareeprogrammiga. Seetõttu on paratamatult pidanud mõnevõrra tahaplaanile jääma looming. Kuid kui senist omas Tuulse loomingut vaadelda, jää midagi eriti esile tõsta tahta siis küllap on selleks ta endapoolse kompuutriga realiseeritud kristall valguse sümfoonia. Nagu ta ise ütles, oli see inspireeritud Rootsi klaasikunstniku Eva Englundi loomingust. Terviklikku väljapanekut külastanud klaasist prismat vaasid ja lausa fantastiline ja mõjunud farmid hakanud justkui iseenesest tema sees helisema ja kujunenud lõppkokkuvõttes kolmeosaliseks vormiks. Need on kui kolm teemat. Seisundid, mis moodustavad heliniivistiku. Eesti esimene on kui valguskiir, mis oma teel kohtub materjaliga antud juhul siis klaasiga ja seob helisid pikkadeks tsoonideks. Teine osa keskendub klaasi peegeldustele, mis valguse käes virelevad ja kuju muutuvad ning Maie mõtteid vormivad. Siin paelub tähelepanu pitsikaato teema ja kellamäng. Viimane osa on justkui rõõm seostest vormide mängus ja äratundmisrõõmust. Ja see on üllatavalt klassikaline meenutades mingil määral Bachi fugasid. Niisiis veel kord sellest kolmeosalisest tsüklist esimene osa, välisvaatlused, teine osa, sisevaatlused, kolmas osa nendes seostuvad polüfoonilise vormid. Senini oleksid. Siis kokkuvõttes eelhäälestus toomas tuurse kristall valguse sümfooniana. Kuni saate lõpuni kuulakem veel mõningaid laule, kus kontsertmeistri rollis Toomas Tuulse lauljaks aga Mart Jürisoo. Nad esitavad Mart Saare rahvalauluseadeid. Oli. Ta. Oli. A. Tänase saate peategelasteks olid niisiis heliloojad Johannes Tall USAst ja Toomas tuurse Rootsist. Nende loomingut esitasid eesti pagulaslauljad Maret Pank, Ingemar koridus, Katrin Meerits ja Mart Jürisoo ning Eesti riiklik sümfooniaorkester Vello Pärna juhatusel. Nädala pärast kohtume Jüri Mandre loominguga.