Tere hommikust, On viimane tõelisus, pühapäev sest et järgmist pühapäeva peetakse juba nagu kooliasjade vahe või vähemalt mulle tundub nii. Jutusaates on Margit Kilumetsa külaliseks täna hommikul Kuressaare linnapea Urve Tiidus, tere, Urve. Tervist. Kuidagi raadiokuulajatele. Kuidas siis on, kas sulle tundub ka nii, et tegelikult koos selle esimese septembri saabumisega saab ikkagi suvi otsa? Täiesti kindlasti. Seda on Kuressaare linnas väga hästi näha, kuidas Augusti kuskil viimases kolmandikus nagu inimesed korraks kaovad tänavatelt ja siis esimese septembri hommikul on tänavad jälle inimesi täis, aga hoopis teistsuguseid inimesi, need on Kuressaare linna lapsed, lapsevanemad ja kõik see kõla ja heli ja kõik see atmosfäär täielikult muutub, on küll niimoodi. Kas sind tabab sügise lähenedes selline sõnulseletamatu kurbus nagu väga paljusid Eestimaa inimesi, kaasa arvatud mind, et kui ma kuulen ikka pooles augustis või veidi varem juba tirtsude saagimist, siis ma tean, et nüüd on. Nüüd on lõpp-ei-sugune kurbus, mind küll ei taba, et mind tabab alati kevadel tohutu fantastiline rõõm, eriline niukene elevus, aga sügisel sõltub muidugi ilmast, kui läheb väga vihmaseks ja poriseks, siis, siis ma pean tunnistama, et väike nukrus tuleb hinge. Et jälle see pikk talv ja kõik niimoodi, aga aga erilise depressiooni ma ei lange. Aga miks sa, langed, sellepärast et mulle tundub, et nüüd selle järgmise õitsemise ja vabaduseni, kui ei ole vaja kedagi kooli saata ja hoolitseda ja ja kontrollida ja olla nii väga vastutav, et kuni selle ajani on tohutult tohutult pikk maa? Jah, muidugi vot kuidas keegi aega tajub, et tegelikult jõulud tulevad ju kiiresti peale ja see asi läheb väga ruttu mööda. Aga nüüd sellise ehtsa saarlasena hetkel, kas sulle tundub, et et Saaremaa elab oma tõelist elu siis, kui suvi ja palju turiste ja nii-öelda raha tuleb sisse ja elu keeb või pigem armastad sa sellist Saaremaad ja Kuressaaret, kui on juba vaikne ja kõik on läinud ja praamisabasid enam ei ole. Et kumb siis õigem on? Mina armastan seda saaremat igal aastaajal ja see on päris tõsine asi. Ja loomulikult suvel ta on nagu selline elavam ja sa tunned, et maailmas on rohkem inimesi ja suur osa nendest saabub Kuressaarde ja Saaremaale ja see toob ellu nagu teised rütmid ja teised meeleolud ja aga noh, igal aastaajal on Kuressaarel eriti, ega Saaremaal erinev nägu ja ei saa praegu enam nii väga, ei saa öelda, et suvel kõik niimoodi koonduvad kõik sinna ja nüüd teistel hooaegadel üldse ei käi, et tegelikult need turistid ikkagi juba hakkavad vaikselt hajuma ka teistel aastaaegadele. Aga muidugi selline rahvatunglemine suvel on loomulik ja mina olen alati öelnud, et see suvi võiks olla tegelikult eriti näiteks sihukeste saart ja, ja ka Eestis üldiselt selle pooleteise kuu asemel ta võiks ikkagi kolm kuud olla. Me elaksime veel palju paremini. Kusjuures sellel aastal minu arvates oli ikka kolm uhket kuud ja ma väga loodan, et tuleb september lisaks ilma pooles lubatakse. Jah, ja muidugi sul on õigus, et et kunagi ei maksa eriti nuriseda ilma üle, et noh, kuna see nurin ei vii mitte kuskile. Ja sel aastal oli tõesti väga tore suvi. Millised on selle suve tipphetked sinu jaoks täiesti isiklikud. Et kas reisisid kusagile, kas sa oled selline telgi ja matkasüstainimene või sa oled selline rannainimene? Ära nüüd ütle, et sa oled see ja, ja kihvt eesti inimene, kes teeb remonti suvel, ei remontima küll teinud. Et ma ei reisinud kuskile väga kaugele ja suurema osa ajast sellest suvest. Me oleme tööl olnud muidugi kaks nädalat puhkust mul oli ja seda ma kasutasin, nii nagu ma olin planeerinud suhteliselt Eestimaa pinnal ja ja suhtlesin rohkem oma lastega ja perega ja kasutasin seda selleks, et niisuguseid kirjeldamisväärseid reisimuljeid mul praegu siin jagada nagu väga ei ole. Aga kui me võtame nüüd, et sellist linnapea suve, et siis Kuressaares ju ja üleüldse paremal juhtub suvel nii meeletult palju asju, et midagi sa ju ikka oskad sellest välja noppida, kus sa tundsid, et, et jah, see on tõesti niivõrd hästi tehtud või see nii õudsalt ilus loojang või et midagi sellist peab selles suves ikka olema. Alati on jah, loomulikult. Me räägime suved, et Eestimaal viimasel ajal hästi palju sellega seoses, et on igasugused kultuurisündmused, meelelahutusüritused, et et suvi ongi kujunenud nagu sellisteks nädalalõpu rebimisteks, et kes, kui palju Eesti ja rahvusvahelist publikut enda kontsertidele ja etendustele ja showdele saab Kuressaares samamoodi, et noh, üks niisugune moment, mis mulle väga hästi meelde tuleb, on see, et Odessa ooperiteater, käisime seal laulmas kaks etenduste, tantsid juuli lõpus ja muidugi väga head lauljad lava, kaunis ilm, suurepärased solistid, kes viskasid mikrofonid minema, ütlesin, et me laulame ilma mikrofonid, et tõesti kogu see lossihoov oli nende laulu täis, et on need noh, niisugust tajud sellist fantastilist loodusannet siis kes ei vaja tehnika abi, et see on, see on tõesti näiteks elamus ja niisuguseid hetki, ilusaid hetki oli, see on muidugi väga palju, meil enamasti seonduvad need muidugi muusikaga ja ja eks muusika aitabki elus niisuguseid meeleolusid luua ja tajuda võib-olla sellest argipäevast nagu erinevaid mingeid meeleolusid. Nad peavad tagasi, ma nägin sind teleekraanilt õnnitlesid sellist lõbusat noorsportlast, kes saadaks Pekingist ja, ja minu suureks vaimustuseks seisis sprinterina, eks ole, kõikide mustade välejalgsete meeste ees seisis seal väike armas Saaremaa poiss. Et kuidas sa jaksad ta, seda, seda tuleb ju nii meeletult palju ette, et sa pead kedagi vastu võtma, kellelegi lilli andma, kogu aeg olema kostüümis ja särav ja õhtul teatris ja siis kontserdil, et kas sa vahel ei tunne, et jeesus, ma tõesti ei viitsi Marek Niidu juurde, et tõesti, et kui sinus juba tekitas niisuguse elamuse, kes sa ju iga päev Saaremaal ei ole, kuigi sul on saarel aga mingid olulised sidemed, eks et tegelikult noh, niisugused sündmused nad kunagi ei võta energiat, et see on nii kihvt. Saaremaal on elanud niisugused ja elavad praegu sellised vanavanemad ja vanemad kellel on nii andekas poiss, kes tõesti on välejalgne ja ilmselt osa sellest on loodusest osa on see suur töö ja, ja see meeleolu, mis kuressaarlased said sellest, kui see poiss sinna saabus oma selle lahtise autoga ja ja olles ise nii sümpaatne, tagasihoidlik, rääkimata tema emast isale ta parajasti mandril tööasjus ära ja et noh, need on niisugused hetked, et need vastupidi annavad energiat. Aga loomulikult esindusrolli on linna peal palju ja, ja ma pean ütlema, et noh, teletöö on siiski natuke selleks ikkagi treeninud. Sa oled valmis rahva ette astuma, ütlema midagi, mitte niisama tühja juttu ajama ja oled valmis ka selleks niisuguseks sotsiaalseks seltskondlikuks pingeks, mis kahtlemata suhtlemisega kaasas käib, et et elu on mind treeninud ja see käsitles hind või, või ütleme niimoodi, et et noh, minusugune, ma saan endale lubada seda, et ma jooksen merivälja poodi koledate dressipükstega lootuses, et mõni vana klassivend ei tule sellel päeval samuti saan endale seda lubada. Ei ole midagi erilist jätta vabalt, siin võib näha koledate dressipükstega, selles Selver on teil on teil Selver seejuures on täiesti olemas ja no selge, ma loodan, et ma satun sulle kunagi peale. Sest mul on alati see tunne, kui ma mõtlen, noh, Gazeeveenmast või lainejänesest või Signe kivistumine, näen neid jälle kõrvarõngad, sirmad, värvitud ilusad soengud, uued kleidid, et kuidas nad jaksavad, et nad peavad olema kogu aeg pead olema ikka hindele viis valmis, eks ole ju. No kui sa nii ütled jah, siis muidugi ma pean mõtlema, et kas ma ikka olen alati hindele viis valmis, et see on eraldi teema ja naiste puhul on muidugi see, et jahe, et nagu mulle ütles üks mees, linnapea ütles, et mis mul viga, et suveks ele ülikonda talveks tume ülikond, aga naistel ma saan aru, on tõsisemad probleemid. Et teatud mõttes on jah see pisut rohkem vaevanõudev. Kuidas Kuressaare sisekliima on, kui me nüüd lubasime enne saate alguses, et me teeme rohkem sellise naistesaate kui sellise asjaliku linnapeasaated, et et see on ka ju niisugune väike linn ja kõik tunnevad kõiki ja et, et oled sa tajunud seda, et keegi sosistab või, või, või räägib taga või kuskilt tulevad mingid jutud, tõuseb tüli mingist tõesti mõtlematuste väikesest asjast või on seal pigem selline rahulik ja tore ja kokkuhoidev õhkkond? Kokkuhoidev öelda eesti rahva kohta on muidugi võib-olla pisut ennatlik, et, et loomulikult ajaloo erinevatel etappidel on seda kokkuhoidmise joont olnud kas rohkem või vähem. Ja loomulikult ei taha ma nüüd öelda, et rahvas ei hoia kokku, et ma ütlen, et Kuressaares on suhteliselt niisugune hea atmosfäär, et noh, igast tühjast-tähjast nüüd küll tülijaid ju pole ka midagi eriti olnud, et on muidugi sellised näited, et kus on uued planeeringud võetakse maha, siis tõuseb selline emotsionaalne, selline pinge, eks ole, et kas on ikka õiged otsused ja ja noh, niisugused asjad, aga, aga minu meelest on Kuressaares selline väga hea, ettevõtlik ja niisugune konstruktiivne õhkkond, kui sa mõtled seda poliitilise poole pealt, et ma võin täiesti julgelt öelda, et niisugune elu edasi viib, hoiak on valdav kindlasti on inimesi, kes pole mõne asjaga rahul, Alaton detaile elus, mis kõigile ei meeldi, see on elu niisugune pärisosa, sinna pole midagi parata. Kas sa oled niisugune linnapea, kellele tullakse tänaval juurde näiteks selline tõeline tore Kuressaare mammi, tuleb näiteks ütleb, et kuule, et oli seal turul üks roheline ja nüüd on nad selle ära viinud. Et kas sa suhtled rahvaga täiesti sellisel tasandil, et nad võivad sulle tänaval tulla asju ütlema? Jah, mina ei ole seda kunagi. Ma olen iseasi, kas nad söandavad või tahavad, aga minu juurde minu juurde on tuldud, on räägitud päris isiklikke asju, isiklikke muresid minu kabineti uks on alati lahti, noh selles mõttes, kui ma ei ole hõivatud mingite koosolekute nõupidamist ja mõnede muude üritustega ja alati tulla, on tuldud väga palju asju, räägitud väga-väga isiklikke asju, teemasid, mis puudutavad linna niisugust keskkonda ja arengut ja ja kui nüüd keegi kuule peal võib-olla mõelnud, et ei tea, kas ta julgeb tulla, siis ma olen avatud inimene, ma ei, ei pelga suhelda ühelgi teemal. Ei karda kriitikat, võtan alati head ettepanekud vastu ja püüan olla niisugune suhteliselt kommunikatsiooni ja suhtlemisaldis inimene, et et see ei ole mul väga keeruline ja ja ma loodan, et sellest on midagi abi ka. Nii, aga nüüd on sul sõrmede vahel üks tore plaat. Ja pühapäeva hommikuti on meil kombeks nii, et muusika valivad need, kes saadet ei telli, ehk siis et kes on külla kutsutud ja, ja et see kollektiiv peab vist niimoodi, ütleme, on kuidagi kaudselt seotud, ma saan aru ka. Aga jah, see on selline plaat, mille nimi on pöödenud primitil Music, sest saajeti siis lindia primitiivse muusika ühing ja see on siis niisugune tore mees Hawaii saarelt, minu meelest on ta pärit, on andnud koos Villu Veskiga välja sellise plaadi, siin on veel teisi muusikuid peal nimetatud maailma muusika. See mees, kes on siin nagu see partner on kirjutanud niisuguse kuulsa hiti nagu Rivers of Babylon, mida laulis kunagi niisugune pappbänd nimega poniemm Boney M ja ja selle plaadi pealt on üks lugu ja miks ta mul siin on, et vihje on ka sellele, et Kuressaare kultuurivara juhatab nüüdsest Villu Veski väga tuntud muusik maailma muusikast tuntud nimi ja ühesõnaga vot niuksed seosed on sellelt Kuressaarega ja ja kui ma kunagi selle plaadi sain, siis Havai mees astus mulle Kuressaare kohvikus vastu ja see oli niivõrd huvitav kogemus, et näha sellises väikses saare linnas niisugust meest, kes kirjutab maailmamuusikat ja teeb seda koostöös Eesti inimestega. Või siin on mitmed Eesti inimesed ka peale Villu Veski, Tiit kalluste, Taavo Remmel, Andre maakler ja kes on Saaremaal sündinud kitarrist ja teisi veel. Ja, ja saada aru, et piirid ikkagi on vähemasti muusikas ikkagi täiesti kadunud muusikud, head muusikud leiavad 11 üles igast maailma otsast tulevad kokku ja loovad ilusaid laule ja lugusid. Pööriga oli selline lugu, mul tuli praegu meelde sedasama musta, ma pean vist ütlema küll vanamehega seda tõesti oli väga must ja ja, ja selline väga küpses eas küpses head ja et tema ei tahtnud nagu ära minna Saaremaalt. Tema, seda ma ei tea, talle tohutult meeldis ja kõik kartsid, et ta nüüd jääbki. Koju ei lähe. Seda detaili ma ei teadnud. Ja saar on saar, eks ole. Vahet pole. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Kuressaare linnapea Urve Tiidus ja nüüd ma esitan ühe väga põhjaliku küsimuse, millele ma ju ei tea vastust, et ega sa ei ole ju sünnilt saarlane. Ei, mina ei ole sünnilt saarlane, aga ma võin ennast täiesti kindlalt saarlaseks lugeda. Esiteks ma seal nüüd 11 aastat elanud noh, niimoodi vahelduva eduga ja minu vanemad on saarlased, nii et ei ole, ei ole paremat. Või õigemad saarlaste siiski. Ma pean ennast täiesti saarlaseks. Kirjelda mulle ühte sellist keskmist saarlast, mis on tema niisugused põhilised loomuomadus, et sa oled hea inimestetundja, sa oled näinud kõrvalt vaadanud küll, kindlasti on mingid niisugused üldised omadused, mis reeglina saarlasega kaasas käivad. Saarlasega käib kaasas loomulikult ö-täht arvatakse seda kõike enam ei räägi, noor põlvkond räägib juba suhteliselt hästi kirjakeelt. Nii et isegi üks vanem härrasmees Saaremaalt tuli minu juurde, ütles, et asjad on ebaõigesti seatud, et setu keelest on kõik saated ja asjad. Aga saare keelest saare murdest ei ole, saated ütles, et tuleb see asi ära organiseerida. Saarlase iseloomuomaduste hulka kuulub kahtlemata nisugune uudishimulik ja sõbralik olemus. See ei ole mitte minu välja mõeldud, vaid seda tajuvad need inimesed, kes on nagu väljastpoolt tulnud. Ja Need on kindlasti ühed niisugused asjad, et saarlane ei jäta kunagi oma uudishimu rahuldamata, võib-olla seal üldine inimlik omadus, et seda ei saagi puhtaks saarlaseks pidada. Ja võib-olla kolmas omadus on see, et, et saartel ja mere ääres elavad inimesed, mis ma olen enda jaoks läbi mõelnud, on suhteliselt niisugust avatud ja suhtlemisvalmis inimesed, need on ajalugu selleks sundinud alailma või vähemasti sageli sattus mererannale mõni võõras paat, kust tulid välja karvased või võõrast värvimehed, rääkisid võõraid keeli. Ja ega hirm seal ei aidanud, sa pidid astuma rannale vaatama, et kas oleks midagi kasulikku kui kellegi pealt kasu lõigata. Nagu üks tore saarlane ütleb, et teda tuuakse alati, näiteks kui räägitakse ärimeestest, et kes astub juurde ja ütleb, et tervist, kuidas ma saaksin teie pealt kasu lõigata. Et võib-olla see on pisut liialdus kõikide saarlaste kohta, aga, aga need jooned on kindlasti mere ääres elavatele inimestele omased. Kahtlemata on seal ka võib-olla väikseid niisuguseid ajalisemaid omadusi, et väikene niisugune, ah, ma ei hakka neid nimetama. Pühapäeva hommik ei, saarlaste pahad omadused ja võib-olla neid ei olegi nii väga palju, ega neid nii palju ei oleks, aga kui sa oma lapsi vaata, et sul on kaks peaaegu täiskasvanud last juba kas nii seal ka veel mingeid saarlase tunnusjooni ja kas nad nagu tahavad olla saarlased, kas näiteks kumbki neist on mõelnud sellele, et neil oleks noh, kui ka mitte päris kodu Saaremaal siis vähemalt mingi suveresidents, kus käia, kala vähem? Ma mõtlesin just, et kuidas ma ütlen, et kui palju nendes on seda saarlust? No me teame tänapäeval, et see noor põlvkond kohaidentiteet hakkab nende jaoks ikkagi järjest vähem tähtsust omama, et mis me siin räägime. Öeldes, et postmodernistlik ühiskond tähendab ikkagi piirde kadumist. Nii kui siin targad mehed ütlevad, eks ole, see tähendab, et sa kuulud ühte suurde globaalsesse külasse, nii väga kui me ka ei taha sellest rääkida, eks ole. Tänapäeva noorte jaoks on maailm, on see internet. Tal ei ole piir, eks ole, et tal on sõbrad seal internetis Hiinast, Ameerika, nii, ja seal kõik sinna vahepeale jäävad riigid, kus vähegi internet levib ja kui vähegi keelest aru saad. Ja noh, ma olen ta käest küsinud, et kas te tahaksite pidada ennast saarlasteks, aga ma tean kindlasti, et nendest saarlaste verd on ja, ja ma arvan, et see on üks easy. Kas nad tahavad seal ka maailma laiali lennata, ses mõttes, et keegi on mõned koolid juba välja vaadanud, kusagil piiri taga, kuhu õppima minna? Jah, noh, meil on sel teemal juttu olnud, aga nad ei ole veel piiri taga õppimas käinud. Alati on elus igasugused praktilisi põhjendusi ja, ja muid niisuguseid asju. Et Mihkel on lõpetanud Tallinnas kooli ja minna õpib ka praegu Tallinnas, tema on nagu rohkem survet avaldada, et oma mõtteid rääkinud, aga need on nagu tema mõtted, et las need siis jäävad siin praegu rääkimata, aga aga eks vaatame, aga kui sa mõtled enda kui ema peale, et kas sa oled arvestanud sellise võimalusega, et üks või teine neist pakib kohvri kokku ja läheb kusagile ja siis siis oh taevas, kindlasti leiab ta sealt veel oma elu armastuse ja ütleb, et ega ma nüüd siis ei tulegi enam tagasi, et kas sa näiteks mõtled sellise võimaluse peale vahel tänapäeva inimesed ja emad siin Eestis peavad Ta ikkagi kõik sellega arvestama, et selline variant on olemas. See on toimunud siin läbi aegade alati vahepeal oli see loomulikult rohkem piiratud, et tänapäeval me teame, et näiteks Kuressaarest siin mõned aastad tagasi, üks terve keskkooli klass, peaaegu kõik läksid ära Ameerikasse noh, osa tuli tagasi, osa jäi sinna. Et see maailma avastamise tung on ju kõigis noortes inimestes olemas. Ja praegu noh, kõik teed on lahti, kui sul vähegi nagu hakkamist pealehakkamist on, kui sul esialgu raha ei ole, ei ole võimalik, et sa seda ei suuda teenida, kui sa oled käed-jalad, Ta on noh, nii-öelda tööd ja lusti täis, et siis siis ikka saab, saab hakkama, et loomulikult ma ei ole selle peale niimoodi mõelnud ja olen jätnud selle nagu laste otsustada, aga arvestama peab elus alati kõikide variantidega. Aga teemaks tuleb see alati siis, kui ta sul nagu see etapp ette tuleb. Okei, mõtlesin tegelikult siit edasi rohkem sinna kanti minna, et oled sa oma elu peale mõeldes jõudnud selleni, et ühel hetkel on suured ja lendavad minema, mine tea, millal neid lapselapsigi pakutakse, eks ole, et ta päeval lükatakse seda ka nii pikalt-pikalt edasi, et kas sa ei karda nagu ilma lasteta jääda, et, et noh, et üksildane nii, või see on nii huvitav teema otseselt praegu üles mõtlesin, et mulle seal Kuressaares Kuressaare proua, kes just saatis ülikooli oma teise lapse ja istusime ühel päevasel koos ja arutasime, jõime vett ja kohvi ja siis siis ta hakkas mulle rääkima, kas sa tead, Urve kui tühi on meie kodu. Et tütar läks ära Tallinnasse, noh, tal on seal nüüd sättisid talle selle elamise sisse ja läks ülikooli ja ja et isa on ka nagu endast väljas ja mina ka ja et me ei oska nagu midagi teha. No üldiselt on teada, et see tühja pesa sündroom kutsutakse seda lapsed lendavad pesast välja ja see esialgne niisugune suur vabadus ja tühjus, et seal omamoodi stress. Minul on võib-olla selline olukord, et kuna ma olen palju rännanud siin saare ja Tallinna vahet, et siis teatud see vaat see võõrandumise moment, et see ei ole nii valuline, et lapsed on eemal olnud minust, mina olen nendest eemal olnud ja ja, aga noh, seal on mul päris seda tühja pesa sündroomi veel hetkel ei ole, nii et jällegi, eks me, sellest sillast lähme üle siis, kui see sild ette tuleb. Aga see on huvitav nähtus, et me just sel teemal rääkisime ja ja seal on tervet eneseabiõpetused, kuidas sellistest olukordadest välja tulla, et aeg jääb nagu väga palju endale vanemad on veel küllalt tegutsemisvõimelised, et see tuleb lihtsalt ära kasutada. Jah, ja, ja siis peab sul olema mingi väike niisugune perspektiivplaan ju enda jaoks ka, eksju just nimelt enda jaoks, et, et mul on küllalt sõpru, kes, kes näiteks noh, nimesid nimetamata, kes näiteks mõtleb vaimustunud sellest, kuidas ta loobub oma oma tõesti küllalt sellisest, et hästi tasustatud ja tähtsast tööst ja läheb näiteks tööle, raamatukokku, eks ole, või, või kes tahab lisaks veel mõnda väikest tagasihoidlikku eriala, et et mitte enam nii väga suhelda ja juhtida ja, ja et, et sellest nagu kärast eemale tõmbuda, et et kas sul on oma väike perspektiivplaan tuleviku jaoks? No kellel ei ole, kellel ei ole, see muidugi siis võib-olla elab päev korraga, mis pidi ka üks väga hea võte olema. Väikeperspektiivi plaan kuskil kuklas ikka on ja sagedasti seda plaani reguleerivad niuksed, väga praktilised elu tõsiasjad. Et loomulikult on, aga teeme nii, et me seda plaani praegu siin avama ei hakka ja siis võib-olla see ei lähe teoks. Saab ka niimoodi, on, kui sa hakkad väga lõugu loksutama, siis siis kõik asjad tahavad teisiti. Aga praegu ma teen seda, seda tööd ja, ja on selline olukord jama väga pikalt ette ei mõtle, võib-olla kui vahel hilisel õhtutunnil või liiga vara ärgates ikkagi mõtlen ka natuke. Kas sa linnapea praegu naudinguga, et sa vaatad näiteks oma täiskirjutatud märkmikku, eks ole, mis täis kirjutatud siis kui kaugele praegu? Seal ikka on praegu üritusi? Oktoobri alguseni välja? Jah, aga noh, nii elasi sündroom ei ole veel, et oleks juba aastast 2009. Ma tänan komplimendi eest, et nii nii hull see asi ei ole, et need ei ole praegu siiski võrreldavad suurused. Et ma teen seda tööd täiesti hea ja normaalse tundega. Ja nüüd ma ikkagi esineda. Mul on kahju, et Eestimaa inimesed ei vaatasin enam televiisorist õhtuti 100 aastat selle küsimusele niimoodi, et, et justkui nagu selle töö tegemise põhjus oleks see, et Eesti inimesed vaatavad, et ja kui sa pead teletööd silmasetega teletöö on siiski töö, mida tehakse kindlasti ühelt poolt sellepärast et teistel oleks Data, aga, aga eks seal on ka omad niuksed, muud motiivid või põhjendused, miks teletööd tehakse ja kahju. Ma olen seda enne ka öelnud, et kahju võib olla väga paljude asjade pärast, aga see ei muuda mitte midagi, et ma olen lausa sundinud ja õppinud seda kahetsemist nagu vähendama oma elus, et see, see ei aita midagi, kuigi on mõni asi, mida võiks nagu kahetseda ka. Aga targad eneseabiõpetajad ütlevad kaht järjest teles vananeda on nagu nagu eriti jube tundub mulle. Miks sul on niimoodi, sellepärast et see ongi see, et ühel hetkel ei ole sa enam ravimtaimi tüdruk, eks ole, ja nagu me siin rääkisime, noh tõesti TV3 sellised väärikad uudisteankrud on pidanud taanduma nädalavahetustele ja see lihtsalt paratamatult koos Ameerika praktikaga. Meil ka, eks ole, et ja, ja ma olen ka mõelnud selle peale, et noh, tänapäeval on suured teleekraanid digitehnika, eks ole, väga kvaliteetne tehnika loomulikult, kes nüüd korts ikka tahab vaadata, mina vahel tahan näiteks tahad ja sa oled väikene erand ilmselt Eestis ja sellepärast, et ma näiteks palju parema meelega vaatan inglise filme, kus on palju kortse tedretäppe ja vistrike ja vinne ja elus inimesed kui Ameerika filme, kus kõik naised on ribadeks lõigatud ja näevad välja keskmiselt 43 aastased. Ma ei taha, noh, tähendab selles mõttes ma vaatan palju parema meelega kortsus inimest, võib-olla mõnedest erand. Jah, noh, üldiselt ikkagi vaat, ma pole muidugi statistikat teinud, aga, aga loomulikult noh, ütleme sellise sileda ja noore inimese nägemine tekitab sinus endas ka ju tunde, et kõik on veel ees ja võimalusi on ja ja et kui sa noh, muidugi sellise väikse vürtsina peab loomulikult olema sellist küpset välimust aeg-ajalt agana parem on, kui nad on draamadesse filmid. Eks ole, aga natuke sellest telest ikkagi. Ma arvan, et inimene, kes on olnud elus uudisteankur, et ta ei, ta ei saa vist sellest uudistejanust või soovist uudiseid kuulata ja vaadata, et sellest ei saa vist ikkagi päriselt elu lõpuni lahti. Et kas sa keerad ikkagi mingil konkreetsel uudiste ajal kindlasti telekast povi, lausa lindistad neid, kui sind kodus pole vä? Ei, ma ei lindista, sellepärast et osa asju on ju kõik internetis kättesaadavad ja ja loomulikult modele uudised vaatan puht sellisest vanast harjumusest. Ja teiseks ka sellepärast, et uudistes on ikkagi selline mingi päevakontsentraat, mida sa teises kohas elades näiteks ei saa, eks ole. Sa ise ei ole nagu pealtnägija, siis see uudistemõte on ju ka see, et kuigi ise sündmuse juures ei ole, sa saad siiski mingi kohase reportaaži sellest ja alati Eesti telekanalite uudistesaate televiisor lahti keerata. Muidugi mitte kõikide saadete jaoks, iga päev, aga on põhjust. Aga milliste uudiste vaatamise harjumus sul siis on? Eemanid pidades silmas Sa pead nagu, ma ei tea, võib-olla mingist vanast armastusest rasvast vaatama tingimata neid oma nii-öelda oma kanali uudiseid ja sama hästi võiksid Eesti televisiooni vaadata seal. No ikka selles mõttes patrioot vähemalt mingi osa sinust, eks ju. Jah, no kui palju ma nüüd võin siin sellist subjektiivseid arvamusi öelda õide? Absoluutselt subjektiivne saade ja ma pean tunnistama, et nonoh, mitte ilmaasjata ei juhi praegu seda teleuudiste vaadatavus kanal kaks, et nende reporter oma selliste meelelahutuslike uudistega nii-öelda infoteinvent uudistega, et nendes on mingi külgetõmbejõud, eks ole, sa ikkagi vaatate. Ja kui siin mingil ajal öeldi, et hea klassikaline uudistesaade ei avalda oma suhtumist, eks ole, siis seal ikkagi ka selline väikene. Niisugune subjektiivsus lööb välja, eks ole, vähemasti reporteri mingisugune elukogemus ja eluelust arusaam. Et see on kõik hästi tore, et mis me siin salgame, ka tänapäeva inimesel on pinged ja muresid palju ja kui see, see nii-öelda see päevakontsentraat on vähe niimoodi meelelahutuslikum konserveeritud, siis see annab sellele päevale nagu, ütleme, niukse rahulikuma lõpu, kuigi noh, ütleme Tal on sellist tabloidi joon ja mis võib olla tõsise ajakirjandusega väga hästi kokku ei sobi ja aga kui rahvas seda hindab, noh, siis siis järelikult on seda vaja, võib-olla üks niisugune loogiline tuletuseks. Aga ma vaatan väga huviga TV3 uudiseid ka seda uut varianti uut meeskonda laadset saatejuhid vaatame ETV uudiseid, loomulikult, kui on kahe vahel valida, siis, siis sõltub päevast, kui on väga mingi põnev sündmus olnud, siis muidugi klõpsid mitme kanali vahet, et vaadata, et mis seal siis on, et lõpppilt kokku saada. Ega ma käitun täitsa tavalise, televaatan, et ma ei ole ei ole üldsegi selles mõttes erandlik. Kas sa jõuad siis seitsmestes uudistes näiteks koju? Vaata minu alati minul on näiteks see probleem, et ma ei saa sellepärast vaadata kell seitse uudised mind lihtsalt täna kell seitse sageli kodus või olen ma just siis juba läinud, noh, mai tea koeraga ringile kinni või kuskil, et selles mõttes on mul see vana hea, aga aeg on nagu nagu sisse süstitud, et selleks ajaks nagu enamasti ikkagi oled juba retsaki kõhtakist ja et loomulikult kella seitsme aeg ka minu, nende esinduskohustuste ja selliste tööülesannete tõttu on sagedasti noh, ei ole võimalik vaadata, aga aga kui on võimalus alati vaatan aga muusikat kuulad siis, kui juhe on koos ja mind alati aitab muusika, nii et see on kindlasti juhet koos, on niisugune hea väljend, et popp ja noortepärane. Et tõesti väga-väga sobilik, et muusika on tõesti väga hea selline teraapia ütleme teile, armsad raadiokuulajad täiesti teraapilise häälega mehe laulma, tema nimi on Leonard Goen ja ma arvan, et, et nüüd kõik naised hanguvad, arvavad ja, ja ma tean, tead, ja see on üks niisugune lugu nagu hauaahv song. Laulutorn. Sa oled hariduselt inglise filoloog. Kaua sa oled oma haridusele tänulik või oled sa vahel mõelnud, et oleks pidanud hoopis seda õppima? Ma olen mõelnud täpselt mõlemaid mõtteid, ma olen väga tänulik sellele, et ma tol ajal valisin selle inglise filoloogia, seal oli suur konkurss veel. Ühesõnaga, konkurents sellele alale väga suur. Põhiliselt sellepärast, et sellel erialal loeti väga palju Ameerika inglise kirjandust ja ka ka niisuguseid raamatuid, mida võib-olla siin veel tõlgitud ei olnud ja see andis maailmast niisuguse võib-olla avarama pildi ühelt poolt ja keeleoskuse loomulikult ka kahjuks saksa keel ei, ei saanud nii selgeks, praegu oleks vaja ka saksa keelt. Ja teiselt poolt olen ma ka mõelnud, et, et küll oleks hea olnud, kui oleks õppinud näiteks õigusteadust. Aga tollal see ei tulnud üldsegi päevakorda, sest noh, lihtsalt see ei tulnud. Nii, et mõlemad variandid on olnud minu mõtetes. Aga miks see tookord ei tulnud üldse päevakorda või miks välistasid selle praegu täiesti, et see kas toona lihtsalt ei mõelnud sellele peale või keegi keelas ära, aga need Urve naerab, ei tea, mida öelda? Ma tean väga hästi, mida öelda ei, lihtsalt ei olnud selliseid traditsioone perekonnas kuigi kuskil nüüd ma olen kuulnud kuskil mu vaarisa või keegi oli niisugune küla advokaat, mis ta seal oli niimoodi, et alati kui vaidlused olid, siis tema oli neid klaarima läinud või midagi niisugust, keegi mulle mulle rääkis üks sugulane, aga ei omanud mitte mingisugust huvi selle eriala vastu ja ei tulnud üldse kõne alla. Aga jah, tõesti, sellist sellist tausta, et oleks nagu niimoodi järgmine põlvkond peab jälle juristiks õppima, et ei olnud lihtsalt praegu õppima, läheksid aastal 2006, vaat see on hea küsimus. Et mida praegu õppima läheksin, kui ma läheksin ülikooli? Super hea küll. Võib-olla ma ikkagi läheksin õppima majandusteadust. Miks ometi tundub täiesti ebamajanduslik, mina ebamajanduslikke või? Täiesti humanitaarne lihtsalt seda ma mõtlen arvelt tikitud veidi muhu lilled pluusi peal ja noh, see on mul lihtsalt saareline patriotism. Et inimesel seljas oleks, ei, majandusinimesel oleks pintsak seljast ära, oleks portfell, tal oleks noh, valge pluus, ta vaataks kella märksa tihedamini, kui jäädakse, hoopis teistsugune inimene. Jah, no tõesti ja võib-olla sellepärast ma tahaksin minna majandust õppima, et, et siis ikkagi tõeliselt orienteeruda nendes majanduslikes finessides ja võib-olla pigem sellepärast, et, et mitte sellepärast, et ma üldse ei orienteeru, kas vastupidi, ma keerun üsnagi hästi, aga võib-olla osata prognoosida paremini mõningaid tulevikuprotsessi sellest, mis me siin salgame ikkagi kõik siin elus, kuidas mega visioneerimise tuleviku kõik on ikkagi majanduslike arengutega seotud. Näiteks tean ma küll ma küll lootsin, et sa ütled midagi ekst vahvamat noh, lootus on mustlasi, kelle leib. Jah, nii on, aga, aga hea küll, jätkame heade küsimustega, kui sa ei oleks Kuressaare linnapea siis missuguse eesti linnapea sa tahaksid veel olla, me hakkame nüüd rääkima, kas mul oleks võimeid ja vaba, ma mõtlen nagu linn, kui selline. Mulle meeldib järjest rohkem Tartu linn, ma ütlen ausalt, et ülikooli ajal ta niisugust sümpaatset muljet mulle mitte mingil moel ei jätnud. Ja nüüd, kui ma seal käin ja tunnen seal sellist euroopalikku hõngust, ma lähen Vilde kohvikusse või valdi kohvikusse, kuidas iganes seda nimetatakse. Jalutan seal mõnedel tänavatel ja näen ka, kuidas linn iga aastaga areneb. Ja ma tunnen, et, et noh, see on niisugune Euroopa linn, Tallinn on liiga suur, sadamalinnadele on teatud võlu alati, aga Tartu oleks võib-olla see jah, mitte, aga nüüd jätame tõesti kõik need teemad kõrvale, et ma Ta juba lisasid need ära, et mis ma tegelikult ütleksin siia ise mõtlesingi lihtsalt sellise tunnetuse poole pealt, et noh, et, et mina niisuguse mereäärse inimesena ma näiteks ei kujutaks endale ette, et ma läheksin kusagile siis Eestisse ja elaksin seal, ükskõik kui väga see linn mulle ei meeldiks, aga kui seal on ainult üks jõekesis, sellest on lihtsalt minu jaoks vähe. Ja sinul saarlasena võiks nagu ikka tavaliselt hakata umbne seal, aga see ei ole praegu minu, eks nagu tore, Rein Pärn on ka sümpaatne. Ma pole sel suvel sinna veel saanudki, kuigi ma saan aru, et pool Eestimaad seal ikka läbi käib. Vähemasti noored. Aga kui palju sa näiteks sekkut, et oma laste elukutse valikusse selles mõttes, et, et vaatame, arutame seda praegu, et mida võiks õppida ja mida ja kus võiks elada, et, et kui nad hakkasid ülikooli minema, et kas sa siis arutasid nendega seda ja rääkisid sellest samast, mida sa praegu ütlesid, et sul omal ajal näiteks võib-olla puudu jäi, et et oleks võib-olla valinud seda või teist, et, et kuidas või olete täiesti demokraat? Ma olen suhteliselt demokraat, loomulikult me arutasime minu esimese lapsega vaja ka seda, et kui ta läks õppima kõrgkooli, et mis eriala võiks olla ka tal oli suhteliselt selge arusaam sellest, mida ta tahab õppida. Ja minu sellised soovitused nagu ikka tõeline eesti ema ütleb, et poiss õppi õigust või õppi arstiteadust, nii nagu seal juba Tammsaare ajal oli, et noh, need soovitused, jooksin tema külgi mööda alla ja ta läks õppima infotehnoloogiat ja õigesti tegi, tegi vahepeal veel mõned otsused iseseisvalt ja kuigi ma tahtsin võib-olla suu lahti teha mõne sellise valiku tegemise juures, ma võtsin endal sabast kinni, ütlesin Urve. Las lapsed ise otsustavad, ei ole niimoodi, et keegi kamandab siin, et ja ma arvan, et see on õige, kas sa oled olnud suurem ütleja? Vanasti? Eks ma ikka olen olnud jah, loomulikult. Aga olen õppinud seda elu jooksul oma selliste väga subjektiivsete hinnangutega teistele inimestele tuleb siiski ülimalt ettevaatlik olla, et igal inimesel on oma elurada, mida ta käib, omad väärtushinnangud, omad arusaamad ja eriti noh, ütleme teatud vanuses hakata andma hinnanguid, et kuule, et see asi on valesti sinu juures või see on nagu imelik, et noh, see on niisugune tühja jooksmine, et sellel mõtet, et lapsi ka saab kujundada ikkagi teatud vanuseni, et lapsepõlves väga noorelt on tegelikult see aeg, kus vanem saab last nagu mõjutada. Ja see aeg on tõesti lühike ja sellepärast on ikkagi ülimalt oluline, et et emadel seda aega oleks lastega tegeleda. Esimesest noh, ütleme ikkagi kuni seitsmenda eluaastani, sealt muidugi edasi juba praktilise abiga, aga aga öeldakse, et esimesest, kolmanda eluaastani on need võtmeaastad ja kui sa siis kõik asjad hästi teed, on, on tore, loomulikult keegi ei ole täiuslik ja ei suuda siis noh, nii-öelda selle seda asja perfektsionistlikult teha, et kõik absoluutselt tahab õigesse pärast, et lapsed on siiski välja kujunenud, mingisugune karakter juba sünnipäraselt ja aga noh, sellega peab arvestama. Ei, ma ei pressi ennast peale, võib-olla see mõnikord on isegi väga-väga halb. Aga tööl kas sa oled rohkem selline iseotsustaja või vajaduse tuge? Ma olen seda juba öelnud ja ütlen seda veel kord, et mina olen harjunud tegema tööd meeskonnaliikmena ja olen seda alati enne teinud ja teen ka seda edaspidi. Ja ma arvan, et sellise aru saamata on siiski väga raske tänapäeval hakkama saada, et et selline autoritaarne juhtimine on võimalik. Kui sa tahad rituaalselt juhtida, siis kindlasti ei ole see koht omavalitsus. Siis võib teha endale väga sellise isikliku erafirma ja võib seda varastada, aga, aga senisest demokraatlikus süsteemis on see siiski peaaegu et võimatu. See arvamused kujunevad väga laiapõhjaliselt ja ja kõikide huvigruppidega, vähemasti mitte kõikidega, siis väga paljude huvigruppidega tuleb arvestada ja ja seal sa lihtsalt pead olema meeskonnamängija, see käib minu loomuse kokku, mul ei ole see raske. Olete hea inimeste valimise vaistuga selles mõttes, et see meeskond tuleb ju ka luua, sa ei saa võtta kellegi vana meeskonda ja siis loota, et see nüüd sulle sobib, eks ole. Teate ju hakkama seda modelleerima oma iseloomu järgi näiteks ohjah minu iseloomu ja et kindlasti ei ole nüüd üks linnavalitsus selline koht, kus, kus nüüd, et ütleme, et linnapea vormib nüüd meeskonnad täiuslikult, nüüd oma maitse järgi. Et osa inimesi on seal ju ikkagi juba olemas, et linnavalitsuse ametnikkond on kõik ju tööl ja Kuressaares on see igati vahva seltskond ja pädev ja professionaalne töötajaskond, et et mõningaid niukseid personalivalikuid tuleb muidugi või teha. Ja jällegi ma ütlen, et, et seal üksinda ma neid otsustusi päris ei tee mis puudub inimeste tundmises, siis aastate jooksul on see läinud paremaks. Ütleme, et mõni inimene sünnib niisuguse hea vaistuga inimeste suhteliseks, märkab kohe ära, kes on kes, eks ole, mul selleks natuke rohkem aega läinud ja võib-olla ka selliseid praktilisi kogemusi on kulunud rohkem kui mõne teise puhul. Aga asi on läinud paremaks. Ma võin juba juba esimesel kohtumisel siiski suhteliselt palju inimese karakterist rääkida. Ei taha küll siin ennast kiita, aga, aga ma ise imestan vahel, et selline kogemus nagu tekib aja jooksul, et, et ma saan aru, mis tähendab, kui inimesed ütlevad, et sa haavanemaks, küll sa näed, et noh, teatud mõttes, see on õige, et kunagi olid sinisilm ja nüüd on nagu silmad läinud natukese, nagu sa ütled, et sinisilm, siis see on kindlasti noh, üks niisugune vaatepunkt, aga aga ütleme lihtsalt, et inimesed ju näevad teisi inimesi teatud noh, ütleme märgina või, või kuidagi mingisuguse tervikuna ja nad ütleme seda subjektiivsust inimeste hindamisel on võib-olla jäänud vähemaks ja sa, sa tajud, võib olla selliseid karakteri jooni, mida sa noorest peast lihtsalt ei oska tähele panna. Lihtsalt ei oska, eks ole. Jah, sinisilmsus on ka võib-olla et sa väga usud inimestesse ja ja arvavad, et kõik on toredad ja head ja ega ma seda usku pole ka kaotanud, et see on ka alles jäänud, aga aga ma mõistan inimesi paremini ja siin ma ütlen täiesti enesekindlalt, et et see ei ole mingisugune enesekiitus, vaid, vaid see ongi nii. Kas sa oled veel viimaste aastate jooksul midagi juurde õppinud? Mõnda asja, mida sa tead, et sa varem kunagi ei ole osanud või see ei ole sind isegi huvitanud, ma ei tea, aiatöö kudumine, söögi tegemine, noh, me pole jälle ju jõudnud selle tunni jooksul üldsegi sellisest rääkis tikivliste pilutamisest, et kes see muu ikka su pluusi peale need ilusad lilled tegi või mitte, sa ise minul väga andekas tütar käsitöö peale, aga need muidugi ei ole tema tehtud, aga aga kas ma olen õppinud uued osk, käelisi tegevusi ei pea olema käelised, ei pea peale inimeste tunnis on sul veel, oskad ennustada näiteks midagi? Jah, eks ma ikka ka šõu on mitmes valdkonnas ja olen õppinud üht-teist juurde ja, ja loen palju ja ja ka võib-olla sellises sellise tegevuse osas võib-olla ongi asi nagu nõrgaks jäänud, et siin Kuressaare teatavasti ehitatakse golfiväljakut ja harjutasin siin ükspäev mõnda golfilööki. Et selgeks ma neid ei saanud, selles mõttes ma pole veel juurde midagi õppinud, aga ma sain aru, et inimesed tehase füüsises on veel palju võimalusi areneda. Kas mina need välja arendada, see on teine asi. Kuna täna on pühapäev, siis sageli armastan oma saadet lõpetada sellise küsimusega, et milline on üks hea pühapäev et kui see saade nüüd lõpeb, eks ju, siis on kell 11 ja aega on veel, oi kui palju. Sa ei tööta ometi pühapäeviti või hakkab selline väike kripeldus esmaspäeva pärast juba vä? Oh, ära nüüd niukseid detaile küsi aga hea pühapäeval see, et kui sa saad pühendada aega endale ja nendele inimestele, kes on sulle tähtsad ja, ja kuidas endale ajab ühendamine käib, ma ikkagi ei lase sind veel ära, näiteks kui on võib-olla aeg-ajalt, siis ma lähen ujun basseinis tund aega niimoodi vahelduva aga et siis on juba väga hästi, et ma tunnen, et olen mõnes millimeetri võib-olla sealt kuskilt vähemaks ujunud. On hea tunne ja ja vot see on endale pühendatud aeg ja ka see, et, et ma võin näiteks jumala rahulikult istuda, diivani peale, vaadata, telec tulla see on see endale mõeldud aeg, et niuksed, lihtsad asjad, midagi komplitseeritud, aitäh. Täna olid stuudios Margit Kilumets ja Urve Tiidus ja tänast jutusaadet jääb lõpetama, eks. Täiesti kummaline valik. Muide ega meie saates ei ole küll Tangosid mängitud eriti palju ja miks see Urve selle valis, kes seda teha, et mulle meeldib see tongodesse peidetud kirg.