Augusti lõpupäevil 41 lähenesid lahingud Tallinnale. Nüüd kui Tallinna lahingud, et nii nagu iga päevaga mürin läks suuremaks ja tuli lähemale. Võib-olla nädalapäevad siis oli juba, oli juba linnas linnaservades juba käisid lahingud ja ma mäletan selgelt, 27. augusti P õhtul oli mürin nii suur, et kõik värises ja vappus üle pea käis lahing vene vene suurtükivägi lasi lõuna poole ja ida poole ja lääne poole, kuhu tal vaja oli lasta, eks ole. Ja merekindlus meie 12 tollised seal Aegnas need tulistasid üle, linnanahkhiir oli raskeristleja kiiroboli lahel ja no eks ma ei tea, kui palju neid hävitajaid oli seal need ka 180 millimeetrised ja 130 meresuurtükid, eks ole, need kõik promised üle linna. Linn osalt põles seal ütleme, praeguse järvevana tee, noh siis ta just oli ehitatud venelaste, jookseb linnast läbi, sõidaks oma vägedega 39. aasta järel Paldiskisse ja kuhu nad läksid kuusikule. Seal muide tselluloosipuidul pood ja raudteevagunit Tallinn-Väikse jaamas ja igal pool on ütleja, kõik raudteed olid kaubavaguneid täis igasuguse kraamiga, kõik põles. Nii et mina elasin ahju tänaval. Majade pealt läks värv maha, koorus maha kuumusest, eks ole, ja öösel ütleme august on ikkagi juba pime kuu öösel, aga vabalt võis lehte lugeda, päevalisanud lehte lugeda, sellepärast suitsu oli nii palju tossu täis, terve linn oli seal. Noh, see on nii eeljutt, aga siis kahe nüüd 227. öösel läksin magama. No peale keskööd võib-olla kella kolme paiku Võnni? Ei varem läksin magama pole keskpaiku, aga kella kolme paiku ärkasin üles. Ja mürin oli endine, maja värises, aga no magamata, mitte Ohmi kogu aeg, eks ole. Jäin uuesti magama ja paar tundi hiljem kella kuue ajal ärkasin uuesti üles. Täielik vaikus. Mitte üks piuks kabite kusagilt ei tulnud. On linnas oli liikumiskeeld, eks ole, üldse majas välja tohtinud, aken, aknast ei tohtinud ka vaadata, kõik pidi pimestatud olema. Noh siis vaikus, hakkasime vaatama. Võib-olla kella seitsme ajal või pärast sõda läksime ettevaatlikult tänavale. Mõned inimesed liikusid, liikusime edasi, naasev tänavalt süda tänava, Sakala tänava nurga peal on see nimetati Adamsi majas kuuekorruseline maja, Pärnu maantee ja Sakala ristumisel. Sinna oli kogunenud inimesi ja need rüüstasid seda maja seal esimene kord, kui ma nägin pilti, väga Ebameeldiva mulje jättis, lihtsalt lõhuti. Tähendab, viha valati välja selle mööbli peate et esemete peale absoluutselt mõttetu tegevus, kui sealsamas olid. Mõne tunni pärast oli juba Saksa väed linnas. No sinna seal kaua viibinud läksime edasi ja selline meie, kes läksid, minu isa ja vend, minu teine vend, ütleme kaks aastat minust noorem. Läksime edasi mööda linna. Sa hakkad seal rahvas liikuma juba siia-sinna Vene sõjaväge, vooris, haavatuid igavesel mööda Pärnu maanteed alla, väiksed poisid tirisid netipüsse käest ära. Niisugune pilte sõjavägi tähendab, on loobunud, eks ole. Ja, ja siis oli vastu kaks meest inglise, vintpüssid seljas, mingist barretid olid peas nagu vapsik, nägid välja, aga aga nad pidid olema mingisugusesse, siis formeeriti need töölispolgud vabrikutöölistest ja me pidasime. Selle baari kinni ja isa küsis, et et mis mehed te olete. Aga kuidas, mis mehed? Mehed, mis mehed? Kas te olete punased või, või, või, või valged mees mehedaks Narva, et siis me oleme sinised? Läksid need nii-öelda trennidest hävituspataljon või niisugune ei olnud, seal oleks kehvasti läinud kooliks hakanud selle koha pealt õiendama. Aga läksime seal ümber linna Grand Marino ohvitseride maja, seal see põles veel suitses ja ümberlinnas kõik hobuse laipu täis, hobused maha lasknud ja seda jätkus kuni Kopli poolsaareni seal surnuaiad ja kõik olid laipu täis loomade laipu, mis oli linnast kokku aetud, oleksin paksus Margareetas sisse pikale tänavale. Ja eemalt vaatasime juba pagari tänava nurga peal selle maja peal, viimane aken linna poole tähendab raekoja platsi poole. Aga just see aken, kus praegu on see suur mälestustahvel, mis on pandud sinna nende sealt viidute mälestuseks selle akna kallal seal paar inimest kohmis seal midagi, nad seal kangutasid või proovisid sealt lahti saada. Ja saidki ühe akna pool lahti ja sisse ronime meiega sisse. No siis tuli veel inimesed sinna sisse, siis läks selles rüüstamine lahti. Oma silmaga nägin, kuidas seal vana Eesti kaitseministeeriumi ja peastaabimööbel oli sinna jäänud ka ja üks mees siis noaga lüüsis seda ühesõnaga risti-rästi purustada, lihtsalt need seal oli vahepeal kuulunud. NKVD-le noja, no vahevad. Kaabeedee peale valati viha väljagi, NKVD oli ja jumal teab Leningradis Moskvas või kus ta oli, eks ole, aga, aga mööbel, mis oli jäänud sinna, seda nüüd purustati, selleks valada välja oma viha. Täiesti mõttetu, mõttetu, loll tegevus. Aga asi on niimoodi, et seal oli, seal oli püssipüramiid, püssi, noriori, püssid, inglise vintpüssid, meie inglise vintpüssid, sõjaväe omad. Ja padrunid olid, olid sealsamas. Mina võtsin, laetasin ühe püssi ära ja käisin seal natuke ruumides ringi ja andsin, andsin kõva käsu, et kõik välja. Ja, ja noh, mõni hakkas seal vastu, ma näitasin talle natuke püssirauda. Jaa. Jaa. Mul vend tegi ühe paugu ka. Oli see maja tühi, sel ajal tuli sinna sisse. Ma ütleks nagu, noh, ma ei tea, mitukümmend, 30, võib-olla või 40 rohkem ei olnud, aga, aga nõksu noori eesti mehi merekooli, merekooli õpilased olid merekooli vormis distsiplineeritud inimesed, eks ole. Ja ma kasutasin seda juhust ära, kes seal oli veel, eks ole, need võõraid lõime kõik väljameestele, ütlesin, et teeme nüüd siin platsi puhtaks, siis paneme aknad kinni ja ja jagasin vintpüssid nendele meestele välja ja leppisime niimoodi kokku, et on, meid oli liiga vähe, aga ümberringi käis laskmine linnas tänava, noh, tänavu tulevad suuri lahinguid, ei olnud, aga kogu aeg kuulipildujate reisid ja kes lasi ja Kedalast ei tea, eks ole pärast selgus seal kõrval. No seal praeguse Soome instituut on ja Harju ja Kullassepa tänava ristmikul. Seal oli Mattiiseni teisene firma veinibaar, noh seda hävituspataljon rüüstas parajasti. No võib arvata, mis seal on, sinna oma nina oleks pidanud, eks ole. Selle paarikümne mehega oleks, oleks hätta jäänud. Aga meie eesmärk oli, oli Toompeale minna. Ühesõnaga mööda kõige tähtsama koha peale, et seal seal nagu ütleme, see on ikkagi võimukeskus. Aga selle kambaga meid salvestasime, tal on vähe, leppisime kokku, et pandi paari tunni pärast tuleme jälle samasse kusagile sinna kus see piirivalve staapoli seal Sakala tänavat nurga peal sinna tuleme kokku ja toome kaasa sõpru ja relvi nii palju kui saame ja siis läheme kogu jõuga terve kompaniiga, mitte enam rühmale läheme siis Toompeale. Hoonele panime, leidsime kusagil Vatmann paberit, joonistasime sinna peale suured hoiatused, et maja on mineeritud, mitte läheneda, panime need kolmest küljest maja seina külge ja inimesed, kes jälle olid kogunenud, need panid no nagu lehmakari sealt lekivad. Et keegi ei tahtnud seal olla, kui, kui nüüd, eks seal maja on mineeritud, võib õhku lennata ja läksid tänavu paugupealt Tügi, no. Läksime siis ma käisin kodus ära, mul oli veel sealt võetud kaasa. Mina seda inglise vintpüsse ei võtnud, mul oli, ma sain sealt ühest kapist ühe Brauningu poolautomaat sele sportpüssi 10-l asulise. Ja viisin selle koju, aga kodutee peal tuli vastu üks meie maja, minu koolivend, kes elas samas majas. Karisma, Katrin, karisma, isa. Ja üks tema. Noh, tuttav, keda mina kadunud siin üks üks. Praegu Floridas elab vana kaugesõidu kapten Helmut Lelov. Läksime siis koos jälle tagasi linna peale. Ja tee peal tuli vastu üks minu klassivend, kelle isa töötas linnavalitsus ja tema elas seal kusagil hipodroomi noh, hipodroomi kandis paldiski maanteel. Ja tuli sealt jooksuga ja ütles, et saksa üksusi oli juba seal nähtud ja aga tema teab, tähendab isatallu, tähendab neil oli peidetud üks suur Eesti lipp linnavalitsuse linnavalitsuse majahoidja juurde, see linna valis, ütleme, maja oli raekoja platsi ja mündi tänava nurga peal. Läksime sinna majahoidjat õige suure lipu välja, igavene. Vähemalt kaks korda kolm või rohkem meetreid, panime selle kaenlasse ja jooksuga üles. Toompeale. Jõudsime Toompeale, samal ajal Ajal, kui esimesed saksa. Nüüd veel üksused, sinna jõudsid üks, üks luure soomustransportööri neljarattaline mootorrattaid tüki ja pärast oli neid juurde, seal tuli isegi ründesuurtükk, tuli tuli välja, aga ja alguses need ei olnud seal paarkümmend meest, võib-olla oli sakslasest otsekohe seal üks ohvitser, ma ei tea, mingi leitnant või, ja ülemleitnant, kes ta seal oli? Ei mäleta, see korraldas hästi, Toome üle Toompeaväljakul selle lossi ette. Sakslased sinna mahi postid on välja, et inimesed ei pääseks lossi. Rääkisin endaga natukene juttu, leppisime kokku, et lähme, me käime ära, seal paneme lipud veres, ah minge. Läksime. Aga see on nii lihtne, sellepärast tornialune seal niux, neljakorruseline maja eksal trepist läksime üles, siis siis on trepi pealt läheb uks, uks torniuks oli suur paks rauduks ja uks lukus, võti. Oti kadunud ja pole. Ja no ei aidanud, muu tuli veel paar inimest seal appi ja, ja mõned Saksa sõdurid ka, saime kusagilt kangid ja siis uksepiida kõrvale metallbiit, sinna raiusime paekivi, paekivi pesa, kuu käsigranaatidega asjadel teha, aga sellega läks aega, vahepeal käisime katusel. Proovisime sealt, aga ei õnnestunud kusagilt sisse pääseda. Üks mees, ma mäletan teda, tundsin ka üks kes kaalub poksija, tuntud poksija käärid, vist oli ta nimi? Tartu mees, tema ronis isegi ühte sidekaablit pidi sinna poolde torni. Aga sealt ei pääsenud läbi, seal nüüd lase vanad laskeavad olid seal torni laskeavad, sealt ei pääsenud kuhugi. Tuli tagasi ja siis tuli üks saksa kapten. Ja temal oli kaasas Saksa sõjalipp. Ja tuli minu ealsele Leelovi juurde ja ütles, et kas me ei paneks selle lipu sinna lossi peale. Noh, eks see on niisugune täpselt sama olukord, kui kui, kui oli nüüd siis, kui Eesti lipp tõmmati Pika Hermanni torni. Õhtul võeti punalipp maha ja hommikul tõmmati torni Eesti lipp, aga lossi peale pandi punalipp, eks ole, napp. Arvestasime täpselt sama moodi. Et, et see on võimu sümbol, põimunud sakslaste käes saksa sõjal, hüppa paneme lossi peale platsi äärde. Aga sellega meil jääb meil võimalus minna torni ja panna ellips sinna, eks ole, muidu mitte sakslased oleks kohe minema ajanud ja oma asjadesse viiendanud lippudega ja ronisime, kes hinnaga need lipuvardad olid puruks lastud. Hiljem rääkis hilisem kolonelleitnant Rent mulle, tema oli olnud sel ajal toompuiestee ja Falgiti Paldiski maantee nurgapealseks hotell Tallinna. Ja kui sinna jõudsid esimesed Saksa üksused siis oli saksa, noh, sakslast kohe kord majas, reguleerijad näitasid, kuhu poole, mis kuhu läheb ja eks ole. Ja oli tulnud üks eesti mees tsiviiltsivilist sinna 100 politseiniku juurde. Ja rääkinud talle midagi andnud talle asuniku viinapudeli. Sakslane saab tehtud, oli näidanud, näidanud seda torni peale ja seal oli kinni pidanud ühe selle 20 miljoni mets need õhutõrjekahurit olid. Need olid motoriseeritud roomik roomiksõidukite peal oli niisuguse kinni pidanud, näidanud sinna sinna torni peale ja sepane ühe valamu sinna torni stardi läinud. Ja siis sakslane oli joonud selle pudeli tühjaks, visanud seal vastu seda, mis annaks paekivist maja nurga peal vastase seina puruks ja juhtinud liiklust edasi. Niikaua, kui seal neid asju toimetasime, oli juba see auk sinna torni torni ukse kõrvale tehtud, sinna pandi kuusk kaigas käsigranaati sisse. Inimesed, kes seal olid, jooksid kõik trepist alla, aga meie jääme katusel, ma tulin just parajasti seal. Lossi lossi, Pealt lossi katusel ja torniäärne katus. Selle selle hoone katus on plekist, aga muu katus katusekividest jõudsin just selle plekiserva peale, kui plekk lendas mul linna eest vastu taevast mõni sekund varem tulnud, siis ma oleks koos sellega lendandilust sel aastal päris kõrgele, eks ole, aga, aga midagi juhtunud. Plekkplaadid lihtsalt tõusid üles, eks ole, ja seal pahvatas kive ja mis sealt lendas kõik. Ja mul vend oli ka seal kusagil temal selle lipuga eesti lipuga seda liputas seal peal, lehvitas lossimüüri pealt sinna Snelli tiigi poole. Siis me jõudsime esimestena, teised olid kõik pärast plahvatust, eks ole sellest suitsutossu täis ja, ja, ja Läks aega, enne kui nad üles tulid, neli, neli korrus. Meie olime siis pooles tornis ja olime esimestena üleval. Aga lippu üles panna ei saanud, sellepärast et lipuvarras oli, purustas lipunöörid olid puruks. Ja seal oli siis niisugust nagu, nagu ütleme, laeva laeva mastid, vandid, eks ole, niisugused terastrossid olid, olid lipuvardast, selle diagonaalis ja olid selle torni müüri serva peale veetud seda lipuvarrast püsti hoida. Panime siis lipu sinna külge ja tuul võttis ta alla ja ilusti lehvis, eks ole, oleks natuke aega, siis ta oli juba sakslased sinna nendele oma lips panid, teise pandi külge ja siis oli saksa ohvitser, tuli binokliga, vaatasime, kuidas kiirov seal parajasti sõitis sealt Aegna vahetama, oma konvoi ka välja, see, mis seal pärast siis seal Juminda Jomendas siis suurem osa ära uputati, exuseks, kümneid tuhandeid sinna läinud merepõhjakoguse konvoi oli siis just väljumas Tallinna lahest ja saksa need. Soomlaste arvates saksa stukad, need pommitajad, kallad, need siis õhutõrje, muidugi põmmis neid. Ja käis niisugune paras madin, linn ümberringi põles, kõik oli suitsu täis. Ja niimoodi meil läks seal hulk aega paar tundi, enne kui me kõik need need asjad seal noh, vaatasime, käisime ja kõik oli korras. Binoklitega vaatasime seda kiiroja asja siis kuidas tema minek seal toimus. Ja siis tulime. Tulime alla ja läksime koju ja sama kapten Lelov ütles mulle. Ta tuli ka, kusagil oli vahepeal ära käinud. Tuli kähku koju seal meie samas majas, oli tuttavate juures. Ja ütles, et tema oli kokku saanud mere. Tal on mereväeohvitseridega ja koostatakse formeeritakse mere oma kaitse üksust. Kutsus mind kaasa nominaal kohe nõus ja, ja olingi samast päevast või järgmisest päevast olin juba seal Meromaa kaitsemees ja meie eesmärk, tähendab, meie ülesanne oli. Oli selline, et osaleda Muhu läänesaarte Tessandis. Meie perel oli õnne juuniküüditamine, meid ei puudutanud ja mopist ja ei mina ka maha, sest et ma olin aasta parasjagu parasjagu noorem, aga see ütle seda, et GPU mind oma haardesse ei võtnud. Noh, ma olin, skaut oli skaudijuht ja ja seoses sellega siis määriti justkui kaela, et me oleme ikkagi peale selle oma skautluse tegelenud saksa poolse luurega ja nendele teateid edasi anud ja nii edasi, noh nagu sellel ajal kombeks oli 1000 süüdistus võis leida ühele inimesele kodumaa reetnud ja puha ja, ja siis oligi niimoodi, et meie olime poistega Pirital, kus oli see vana kalevimaja olime seal tuletõrjevalvesse, kui äkki haka paksundaga hirmus kolin, kärin. Ja niisugune venekeelne sõim, jaod, croite ja kõik ja nii edasi ja noh lükkasime akna lahti, siis pisteti Nagaan nina alla panna. Kõigepealt tehke uksed lahti, käis kõik, jutt oli vene keeles absoluutselt. Teeksime ukse lahti, siis sealt tulid kohe NKVD mehed sisse, aga eemalt paistis, et see maja oli ümber piiratud madruste poolt. Ja esimene asi, mis oli käratite meile käed ei, mitte käed üles, vaid käed ette. Ja panime oma käed ette, minul oli sõrmes see meie skaudilippkonna mälestussõrmus, mida me olime jõudnud enne juba valmis teha peale seda, kui mu organisatsioon suleti ja Vääna metsas need üle anda, igale poisile seal peal oli t s ja nii kui nad seda sõrmust nägid, aha üks bandiit on juba käes ja patareis oli siis nii, et me vist olime paar päeva tõesti, olime seal patareis, aga siis enam kongidesse ei viidud ja viidi meid ühte just vastu merd, nii et terve see Tallinna reid oli meil näha, oli niuksed suured kambrid, kus mahtus midagi 50 kuni 100 mees sisse. Aknad oli tavaliselt jogongidel, oli eeslaudadega kinni, ainult ülevalt tuli lahti, kus väike taevasiil paistis valgus. Aga need aknad olid avali, täitsa. Need olid ilmselt suure kiiruga lihtsalt unustatud katta, nii et me tegime kõik, mis Tallinna reidi peal sündis ja löödi meelsena sisse ja siis sellest kambrist viidi veel mehi ära. Aga need mehe tänava tagasi tuld. Reidil oli näha Vene laevastiku ja selle vene laevastiku üks niuke madaldada, kast oli lipulaev, igatahes ristleja kiirundusele võimad, ristleja. Meile paistis see, kui teised kõik liikusid, siis kiiru ei liikunud, nii et ta pidevalt andis tuld Iru kanti, meie seas oli ju eestiaegsest suurtükiohvitserid, nemad oskasid isegi selle kahurinurga all ära öelda, kui kaugelt umbes laseb ja siis näevad, arvestasid niimoodi, et noh, ilmselt saksa rinne on kuskil nüüd Irus sena poole tema nüüd laseb, nii et laevastik oli, oli seal näha, nii et ma seal olime jah, kuskil veel. Igatahes paar päeva olime seal sees, siis kavandati uuesti välja, aga nüüd oli siis laev leitud. Ja selleks laevaks oli mootorpurjekas, Jaan dier löödi metsana peale. Meid oli umbes 50 naist ja 400 meest mitte laeva peale, vaid laeva trümmi. Üleval nägime suurt luuki seal trumli, seal oli siis valvemeeskonda, seal viidi meid Paljassaare tippu kogu sündmust, me oskasime ainult vaadata selle äärel, mida me näeme sealt ülevalt, sellest trümmi, luugist taevast. Ja üks kontakt oli meil, vahend oli meil see, et iga päev käis kolm-neli meest vedelast Jalda, kolm-neli meest läks ülevalt, tõmmati paraskit ülesse ja see paras oli juss trümmiluugi all. Ja see oli üks terve selle laeva peale 450 400 meest ja 50 naist. Mina isegi praegu ei kujuta ette, ei mäleta, mismoodi seal toimetuld ei tohtinud seal seal läbitunnet olla ega mitte midagi, aga dub keegi nurka kaelast ära, seal käidi kordne ja selle tõttu oli sisse meil see veidike, nad käisid paraskid vinnama selle järel, siis nemad tulid siis alla, rääkisid, kus pold paugud käivad, kus tuled põlevad ja nii edasi, see oli ainukene siis ja selle aja sees, kui me seal olime, toodi meile pidevalt paadiga rahvast juure. Aga aeg oli selline, et ilmselt ilmselt läks ka nendel laevnikel kiireks seal üleval laevnike vaid valvuritel. Sellepärast et noh, müra ju me olime paljas, rippus ja müra lahing, müra oli meil täitsa hästi kuulda ja ja, ja kõik see laevade Vene laevastik oli vahetult meie külje all seal lähedal ja meid isegi vahepeal viidi päris Kiirovi küll alla, sest Saksa sööst võitluslennukid pommitasid kogu aeg neid. Aga no ma pean au andma tõesti sakslase Nende sööst lenduritele. Nad jagasid välja, mis seal laeva kõrval on, nii et meil ei tulnud mitte üks kild ka, aga aga teate, kui sa all oled seal trimmi põhjas ja see pommimürakas kukub sulle kasvõi 100 meetri kaugusele. No see on nii, et no ma ei oska seda sõnul seletada, mismoodi see seal Tõnni põhjas välja kostab katlad. Nii et see juba see selline mürin kolin ajas paljud hulluks ja mõned läksid hulluks. Oligi vot siis siis oli see lihtsalt nagu must masendus, selg on need hullud, siis paraskid süüa anti kolmneli silku tükk hallitanud leiba päevas. Aga me olime ikka peaaegu peaaegu nädal aega selle. Ja nüüd olime kui ühesõnaga need venelased konvoid nägid, et selle laevaga nemad minema ei saa, aga ise nad peavad ikkagi ära põgenema. Nad tegid veel ühe katse. Ahhaa, ma jätsin ühe olulise asja vahele, ma räägin sellega ikkagi ära, see on väga oluline, sellepärast et laeva meeskond oli meil kogu aeg laeva peal, ütlen, ja need Motalistid nemad oskasid, mida nad rääkisid, nendele ei oska ju tagajärjel keegi öelda, ei ole nende meestega isikuga kontakti saanud, võimalik, nad enam ei ela. Küsisid ennast maale, mida nad rääkisid nendele, mis neil vaja on, ei tea, aga maale neid lasti, aga tõsi on ka see, et nad tagasi enam ei tulnud. Ja nüüd oli siis nendel vaja nendel meie konvoile, et kas on äkki nende vangide hulgas mootoristi, kes saaks laeva mootorid käima panna, lääme laevaga minemasid reidi pealt. No muidugi selle 400 mehe hulgas oli igasuguseid mehi, oli ka laevamootorist, päris laevnike oli, need läksid siis sinna kohe ülesse redelit pidi vedelas, nendel Allaridel tõmmati uuesti ära. Noh, võib-olla oli see pool tundi, võib-olla oli tund, mehed tulevad tagasi, naerunäod täis, mis jama see nüüd on, ta igal juhul hädade nõuanna näod, naeru tähistavad just seda, et selle laevaga meil on ta kuskile mootori kolvid välja võetud ja ära visatud. Ühesõnaga need laevnikud läksid maale, panid need kolvid omale, läksid nad koos kottidega minema kohta, nii et asi oli selge. Nii. Siis üleval meestel ikka jätkus mõtlemist. No see oli mootorpurjekas, et kas on purjelaevnike, teie hulgas? Kutsuti need üles. Purjelaevnikud läksid üles, veetsid ka seal oma tunni või pool ära, et noh, vähemalt teevad, vaatavad purjed üle ja ja ütlesid nendele, et ei, et, et me saame need üles küll, aga meil läheb üks kolm-neli päeva aega, et need on nii sassis ja vurune peame, me teeme korda, küll nad, aga kolm-neli päeva läheb aega panna. Muidugi seened, sest nad ei tähendasivad, nad lasid teha omale selle luupalisel peal lasid sellele panna, miks masti ja mingisuguse purje peale ja, ja siis, selles on ääre peale niimoodi, et mehed lasti alla ja siis nemad ise lasid selle luubi võte. Me kuulsime, vedas seda meie purjeka seina robinal vajus seda alla. Ja siis ootasime natuke ajada veel, kui see nagu plaks käis, et vaata, kui sa oled allpool veepiiri, siis iga veike plaks, mis kostab vette. See on sul nii, kui paneks mööda kõrva kõrvakiilu ja kuulsime, et selleks alla ootasime natuke rahuli majas üleval mingit häält ei olnud kuulda. Noortest meestest tehti ruttu püramiid ja olid üleval, noh ikkagi neli, viis meetrit oli see põhjast kõrge püramiidi kaudu siis ülesse ja poissi ütlevad sõnad juba purjetavad, juba purjetavad siis lasti kohe redelsena alla ja kätte, mis siis oli, mis me avastasime, nadolid tont trimmi ümber käsigranaadikastid. Ja siis oli meil selge, et nendele, kes tõesti kiireks, et nendel oli plaan need käsikraanide alla trümmi loopida jätkis trummi all nendest Oksanud sülti parasjagu. Minu koht oli ka parasjagu seal trummi all kohekonnad paraske kõrval. Vaat ja noh, õnn oli see, et nendel kiireks läks kordne ja kui mina üles jõudsin, siis oli näha veel, kuidas need vennad purjetasid seal. Ja siis meie nägime veel ka seda kui see vene Laamatigi omal suitsukatet ja pani sinna Aegna ja Naissaare poole tuli korraks suurest suitsukattest välja, üks väike suurtükipaat lasi meie poole paar popsu, aga ilmselt olid ikka saksa patareid seal Irus kuskil üleval, nii et sealt tuli kohe vastu, tuli tuli sellele suitsu katesse ja selleks suitsu katesse ja ja vajus tema siis koguse, laevastik läks minema. Nüüd oli niimoodi, et vaat nüüd näitasid meie need purjelaevnikud, milleks nad võimelised on. Võib-olla läks pool tundi või kolmveerand, võib-olla tund. Igatahes selle aja jooksul olid kõik purjed üleval kannal purjed üleval ja ja, ja suund võeti Tallinna poole. Kõige vabanali on selle juures see, et kapteni, sellest kajutist leiti veel ülesse sinimustvalge lipp. See tõmmati üles taha masti kandnud laeva masti. Nii, nii kui see üles SAISis tuli koplist Maksimi valangud kahekordne, aga samal ajal oli jälle üleval üks Saksa luurelennuk selleks ülesse. Tervitas niimoodi tiivad ja kõigutamistega, nii et see oli aru saanud, milles asi seisab, kannad ja siis sõitsime meid, ei olnud muud varianti, ainult Tallinna sinna randa ennast kinni sõita, muud varianti ei olnud ja mida meie muidugi üldse ei teadnud. Sadamas uue oli mineeritud. Ja me õnnetus oli see, et meie olime visatud ankrusse sisse, aga ankrupill läks katki, siis me leiti rauasaed, kujuta ette, seal ankurketid saeti puruks, need Sangul jookseb merre. Aga see kett jooksis ripakil alla. Nii et me läksime lausa nii kui. Nii kui enesetapjad ilma enda teadmata sõitsime läbi miinivälja, ankurkett rippus meil järele ja siis andis saksa patarei oli nendel ilmselt informatsioon. Me mõtlesime, nad hakkavad meid tulistama, pärast tuli välja, et nad andsid meile hoiatuse, lasud ette, niimoodi kondan. No mis meid aitas, midagi meid, me panime ikkagi julgelt kadriranna poole ja niikaua, kui, kui olime ninapidi Kadrioru rannaliivas seeskonna ja seal oli siis juba näha rannas rahvast palju. Sinimustvalged lipud olid seal väljas ja ja noh, ega meil ei olnud midagi enam teha. Paar nooremat poissi hüppasid. Ta läks siit informatsiooni andma, et mis need siin peal on, aga rahvas muidugi teades, kes nad olid täiesti ümblaks lahti laeva peal, niisugune, et ma ei tea, see kostis küll Moskvani välja vist, mis seal alulises lauldi kandes oli sage värk, aga noh meie olnud ikkagi ana vangid, Tallinkil põles, oli nii suur, nii suur, nii kui mingisugune jah, vabaduse tuli, mis me nüüd nägema ainult kahjuks oli see, et seesama meie oma kallis Tallinn põleb. Ja siis, kui ma Tallinnasse tulin, siis oli jälle niisugune huvitav, täitsa üllatuslik, harjumatu asi oli, muidu oli niimoodi, kus punaarmee kolonnid olid sealse lähedalt mööda ei saanud seal taadiov eemaliselt karjaga, jumal hoidku, poolsada meetrit eemalt tohid lähedal minna, nüüd olid selle. Estonia puiesteel olid saksa kolonnid, olid seal, olid püssid, haki siis öelda, et kusagil mujal ma läksin sealt vahelt läbi, keegi ei teinud absoluutselt välja. Oleks võinud kaasa võtta, oleks võinud või kaasa võtta, keegi ei teinud absoluutselt minemine või kus on, kus sa tahad, läbi? Järgmine päev Tallinnas hakkas, on 29. augustil ohvitseride registreerimine ja see hakkas Kaarli koguduse majas toompuiesteele. Ja seal ei olnud ju kusagil mingisuguseid silte väljas ka mingisuguseid teateid väljas. Aga imelikul kombel ta põhimõtteliselt on niimoodi neile Eesti ohvitseridel sihuke komme, et neilegi oma ringkond. Me teadsime ikka vähemalt nelja, viie mehe asukohta, kes kusagil elas. Ja see läks nii suust suhu, mina sel päeval lõuna paiku registreerimas, seal olin seal toompuieslähedal seal teinud, mina, 28., seal olevat midagi üle 61. päev registreerinud neid. See oli see sissekäik, mis seal toompuiestee keeles seal siis mingisugune staap moodustati. No vot, seal oli eesti vanemaid ohvitseri oli, ma ei mäleta enam nimesid, kes seal oli aega palju mööda läinud, sellised põgus kokkupuude seal üldse arutelu oli edasitegutsemise osas ohvitserkond on ikke, kes rahva eest vastutavad, kes peab mingeid otsuseid vastu võtma ja raamid, mille piires tegutseda. Siis seal üldine arutelu oli selline, et noh, et praegu momendil Eesti rahvusväeosade loomise ainuke võimalus seda teha saksa armee koosseisus. Ja siis võeti otsus vastu, võtad, et teeme, siis ei ole mängu kaasa. Keda kuulsime, viimane rääkija leitnant Bruno Karro, läkski kohe kaasa ühe Eesti idapataljoniga. Senise lõpetas ohvitserikursused Soomes ja Eesti kaitsejõudude kolonel Harri tuld tegi läbi Narva pataljoni lahingu see. Ja lõpetas Saksamaal eesti sõja. Võistlesime koos Tartu raudtee alla kollane belglasest. Suur tänu. Meie oma maa põliseid pere langetan, pea jahutame kõiki neid mäletame, kes õitsema õu, võimekus seda pidurdada. Kuladele viil valgus viimase maalne ja v Euroopas ei suutnud üle jõu vaata. Veemini püüdlusi ei proovinud elu. Kuid me olidki kaotanud lai ja võistliku vaikiv alistumine. Austatud kaasmaalane, sügiseks peaks saama trükivalmis raamat, mis on pühendatud teises maailmasõjas teadmata kadunud eesti sõdurile kes võitles oma Isamaa vabaduse eest kommunismi vastu aastatel 1941 kuni 1945. Kui sul on veel alles jäänud sellest ajast sõjaga seotud fotosid, kirjavahetust, trükiseid, ajakirju või midagi muud sellist, võta palun ühendust telefonil 74 86 null 59. Kordan 74 86 null 59. Ette tänulik autor Mihhail Bent.