1972. aasta lõpul ilmus USA-s igati eestimeelne eestikeelne heliplaat pealkirjaga Mu südamevara. Seda saatis reklaamkiri, kus muuhulgas öeldi. See heliplaat ei ole äriline ettevõte selle tasuta sisse laulnud Jüri Mandre sõber, tenor ins riivalt helikunstnik aasta riivaldi klaveri saatel. Võimalik ülejääkplaatide müügist läheb Remandre loomingu kättesaadavaks tegemiseks solistidele ja laulukooridele. Seda teostab 30. novembril 1971. aastal loodud helilooja Jüri Mandre muusikafond Anita ja Ferdinand Söödi mälestuseks. Kui seda kuulates Jüri Mandre südamest tulnud helid ka teie südamesse lähevad, siis olete teiegi valmis võimaluste piires kaasa aitama. Et need Eesti kodumaise hõnguga laulud niisutaksid veel paljude kaasmaalaste silmi ning soojendas südameid. Fondi algatada ja Anitaja Ferdinand sõitsid tar Anneliis. Thekla on annetanud selle fondi. Tahaks 1000 USA dollarit. Sellele lisaks laekus teisigi annetusi. Neid on aga enam vaja. Hulga nootide trükkimine nõuab tunduvaid kulutusi. On kavatsus, oli kõne all olevaks mälestuseks mustikas pendiumi asutamine. Jüri Mandre ja Ferdinand sööd olid sõbrad ja korporatsiooni Rotalia kaasvilistlased. See korporatsioon on lubanud iri Mandre muusikafondi ettevõtteid toetada. Nii kirjutati siis selle plaadi ilmumise puhul 1972. aastal. Kuid mida plaadil lauldi, sedagi kuulete kohe. No aga nii, nii Viimsi. Ohuna haagi. Haagi koguge. Asend. Jüri Mandre laul mu südamevara ents viivaldi esituses klaveril aastarivalt. Kuna ka kõik järgnevad Jüri mandri laulud kõlavad täna samas esituses siis pisut käsitajatest. Astariivalt neiupõlve nimega juuri sündis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Tallinnas klaverimeistri ja klaveritöökoja omaniku tütrena. Lõpetas Tallinna konservatooriumis klaveri erialal, mille järel siirdus pagulusse, kus tõusis üheks nimekamaks väliseesti pianistiks. Heinz riivalt sündinud 1915. aastal samuti Tallinnas, alustas lauljateed Estonia kooris, seejärel oli solistiks nii Estonias kui Vanemuises abiellunud sõja ajal, aasta jurisiga siirdusid nad koos paguluse, elasid tyypi laagrites ja arendasid võimaluste piires kontserte, tegevust. Juba Saksamaal oli neil tihe side Jüri mandriga, kes pühendas paljusid oma laule just heitzwyywaldile. Eeskätt aga terve laulumängu. Nipernaadi teelahkmel, mida paguluses esitatud korduvalt, kuid sellest hiljem. Koos on alati 1951. aastal ka USAsse. Millisesse aega langebki, nende kõige jälgijat Kvam loominguperiood koos üle elatud saatus, lõiga, adekvaatseid tunnetusi vastastikku pakutud kunstis. Ühena sellisest koos mõtlemisest ja tunnetusest sündinuna võime näha laulu samblane katus. Ma. Maad. See nii. Sa saad kuuma? Jaa. Maardu aknas veel. Ka. Õitsva puu. Ees. Jüri Mandre ise oli aga tartlane, ta on sündinud 28. jaanuaril 1970. aastal üsna kultuurilembusest töölisperekonnas mis siis kandis veel perekonnanime makk. Ja ka Jüri polnud mitte ta ristinimi, vaid Georg Niisis Georg Mac. Sellisena taastus ka Treffneri gümnaasiumi, mille lõpetas 1925. aastal ja astus samal aastal Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda. Olles ülikooli lõpuaastal Eestis tõsta oma nime Jüri Mandre, eks. Kuid juba lapsena seal oli ta võtnud klaveritunde, mängis klaverit Treffneri Gümnaasiumi õpilasorkestris, hiljem mitmesugustel üliõpilasõhtutel. Korporatsiooni, Rotalia koosviibimistel. 30.-te aastate lõpul sidus ennast Vanemuise teatriga, olles selle mitme lavastuse repetiitor yks jaga muusika autoriks. Suureks tunnustuseks oli talle näiteks teatri poolt tema käest tellitud muusika lastelavastusele alati nii imelamp mis etendus 1943. aasta jõuludeks. Ida kurbei avastatuna. Tunnustuseks sellepärast, et tol ajal oli teatri muusikajuhiks Eduard Tubin, kelle nõusolekuta taolisi tellimuse poleks tehtud. Ilmselt hindas ka Tubin noore Jüri Mandre autodes akti võimeid sedavõrd, et just temalt telliti terve lastelavastuse muusika mille partituur alus kuni viimase ajani ida Urbeli valduses. Bernard Kangro, kes sõjaaegses Vanemuises oli kirjandusala juhatajaks meenutab oma arbujate kaasajas seda sündmust nii. Jõuluks tõime lavale Gustav reederi lastenäidendi aladini, imelamp muinasjutukogust 1001 ööd tükiks ajaks võlusse, mindki oma heade ja pahade vaimudega printsessi orjatäridega, sultani õukondlastega Uudo Väljaotsaga imelambihoidjana. Kõik see käis ida Urbeli lavastusel Jüri Mandre muusika saatel. Ja jätkab, teisel. Varem oli orkester harjutanud eraldi ja tantsud ja kogu muu tegevus oli toimunud klaveri saatel Epediitoriks Jüri Mandre ise. Mu hilisem. Rajal elas Jüri Mandre emamaal ja iga vaba hetke, mis Vanemuises töötamine talle jättis, kasutas ta ema külastusteks. Siit siis k rida laule, mida ta esimestel pagulasaastatel kirjutas. Need on pühendatud emale. Meil läks moor muskaatvärvi paali. Nagu on ju kaen Siis sa ei saa OP. Vaats AC osatoos. Kuis nii kodu? Tulen geen last kui seda Ja palves. Kui issi ja puuka algu olla Ikka. Ela. Üks moor kuus. Kui 1945. aasta suve lõpul suur osa vanemuslastest põgenesid ei saanud nad kuigivõrd kaasa haarata oma loomingut. Ka Jüri Mandre tolleaegne looming jäi maha. Ta sõitis Saksamaale ja asus elama Baieri Alpide jalamile Augsburgi austeteni pagulaslaagrisse. Siin kohtustaga paljude Tallinnast saabunud muusikutega. Siin oli algul ka Roman Toi, samuti viiuldaja Rudolf Haavasalu. Saavessoni. Aga siin kirjutas ta ka palju muusikat. Kuna siin alustas oma tegevust, kas heliaru nukuteater siis selle heaks taastast mälu järgi ka aladini, imelambi muusika. Ja kui 1946. aastal hakati organiseerima Augsburgi esimest pagulaslaulupidu kirjutas Jüri Mandre selle tarbeks segakoorilaulu Avaduse valitus Henrik Visnapuusõnadele. Kogu Saksamaal veedetud aja oli ta Augsburgi Eesti Gümnaasiumi muusikaõpetaja, kus ta sisendas oma kasvandik, kelle lootust peagi koju tagasi jõudmiseks. Kahjuks aga toonased lootused ei täitunud. SAABi. Jaa. Tuul ta on. Meid. Ega? Kodu oma mõõt. Pärast Saksamaalaagrite likvideerimist ja Jüri Mandre veel mõneks ajaks paigale. Alles 1951. aastal õnnestus temalgi leida käendaja, et USAsse pääseda. Ta asus elama pooltimori, kus asutas alul topeltmeeskvartetti millest aasta pärast kasvas välja mees kur pooltimori. Eesti laulumehed. 1952. aastal leidis endale ka püsiva teenistuse pooltimagi Markuse koguduse organistina kellena töötas oma surmani 1970. aastal. Siin valmisid talle enamus töödest. Esimestena populaarseks saanud laulud, palve, kodutu, jaga lüüriline, sinu silmad. Mööduva elli. Nihib. Kui nüüd püüda kuidagi klassifitseerida jüri mandriosa eesti muusikaloos siis küllap tasuks kusagil Raimond Valgre ja Boris kõrv või vahepeal Pole andmeid eta elus kummagagi kokku poleks puutunud kuid 30.-te 40.-te aastate meloodiate tunnetuses on neil siiski midagi lähedast. Puuduvad suured modulatsioonid, tonaalne pilt on püsiv. Pealt esineb lühemaid kaldumisi armooniates ja mis veel, on üsna sepilisena märgatav, et kadentsid, on ta avatud, lahtised viimane nooti tarvitse tingimata lahendada atoonikasse, alghelistiku ja ka oma hingeseisund. Tilt oli mandril mõndagi ühist eelnimetatud tega. Pisut igatsev üldlaad sentimentaalsus ja tekstide valikul ka temaatika ja. Kultuse lähedus usun, et kõike öeldut kinnitab Kairi, mandri laul, lihtne viisike. On avas nöövi sõnnik. Urmas puudutvormeetoosi Kaas maas ta taas. Kaasaas. Ta. Mu laulud loll käele. Mulla. Ja veel ühte märkame Jüri mandri loomingu pärandist. See on ilmne rahvuslikkuse olemasolu neis. Kuigi me ei kohta neis kordagi rahva pisi tsitaate, võime ometi leida omaseid viisikäänud ja Tuterlikke käike. Eriti torkavad need silma ja kõrva ta olustiku lüürikale kirjutatud viisides, kus ta intonatsioon, see ring on justkui võetud kõige otsesemalt tollasest käibeõhustikust. Üheks selliseks Pean ka Marie Underi sõnadele loodud kalurilaulu, kus vaatamata sisemaamehe tunnetusele on ometi tabatud päris toredasti sisule viitav. Kodus mul see noorik väike, tänavu vastu all on palju tööd. Ka ja ka ju. Õrn põksub salaküünlad, magus oota, tule kala, uju Ugala liuglemist. Loota. Nüüd saab kärme ja la astu viu. Tule kala, uju galatule, kala ujub Ugala kingiks maak. Oma laps. Muudkui imestab soo. Mitmed jüri mandrilaulud on loodud nii koori lauludena kui soolo lauladena. See asjaolu viitabki kõige otsesemalt nende olustikulistele omadustele. Lihtsus, viisi rikkus teksti rahvalikus. Kindlasti on selliseks kadalaul kui neid näidiseid Hendrik Adamsoni sõnadele mis on päris kindlasti üks enam tuntum kogu Jüri Mandre rikkalikust pärandist, seda muidugi eeskätt. Neilise kirjutle Allas. Kui asi nii pihkasi paksu patsidega Sirmi tantsis tasandi kaar ja aru. Kui lipaazi nitistasi vaibus. Kus ta suutis, mu riis Jüri mandri oli 60.-te aastate Ameerika eestlaskonna kahtlemata enam populaarne ja seetõttu ka enam lauldav helilooja. Seepärast ei tule imestada, et tema poole pöördunud kõik võimaliku muusika saamiseks. Nii on ta kirjutanud laule Eesti vabariigi tähtpäevadeks, kui need tähistati mitmel pool Ameerika kontinendil Eesti majades, eesti kogudustes eesti seltsides. Kuid peale juba mainitud teatrimuusika vanemusele ja oskaja selli aru nukuteatrile Silimarioneetid Saksamaal kirjutas ta lavamuusikat ka USA-s tegutsenud eesti teatritele. Nii on teada veel temalt muusika lastenäidendile vaeslapse käsikivi. Jaga rahvalikule olustiku filmile seitse vihta, mis vändati puhtal kujul Ameerika eestlaste kulu ja kirjadega. Ja peaosas mängis taasta ammune sõber ja meiegi saate kaasuseline heid riivalt. Kuid Jüri Mande peateoseks tuleks siiski pidada laulumängu või operetti, kuidas keegi võtab Nipernaadi teelahkmel. Selle ideelises genereerijaks ja libreto autoriks oli Ilmar Mikiver. Seal kirjutatud kalliti ainetel kusjuures sündmustiku arengut on käsitletud mitte ainult vabalt, vaid ka kohandatud veel ka pagulasolustikuga kus mitmed Nipernaadi juhtumised toimuvad pagust pagulaskonnale hästi tuntud ja isiklikult läbielatud aegruumis. Seal õhtut täitevtükk kolmes vaatuses ja viies pildis. Selle teose esmalavastuseks oli valitud üsna pidulik sündmus Põhja-Ameerika eestlaste elus. Nimelt 1968. aasta neljandat Põhja-Ameerika päevad New Yorgis. Esmaesitajaks sai niisiis New Yorgi Eesti teater, lavastajaks lippe, libreto autor Ilmar Mikiver ise. Muusikajuhiks oli Frederick Tanner lavakunstnikuks pehme. Kogu lavastus on üles ehitatud nii, et kaks peaosalist peavad olema tingimata professionaalsed lauljad. Kuna nelja on siis kirjutatud ka kõige olulisemad aariad ja duetid, teiste osatäitjate roll on pigem sõnaline, võib ka muusikaliselt tagasihoidlikum. Ja nende poolt kirjapandu ei pea olema erilisi nõudeid. Nii olidki peaosade täitjaks kutsutud tookord kõige markantsamad eesti lauljad. Ive patriasson jah, ins riivalt. Kes siis anneks elas, mitte väga kaugel New Yorgist, Leickwoodis. Niisiis olid Heinz riivalt Nipernaadi rollis jäi patrason õpetaja noorik Ello rollis. Teistes Kosalistes nimetagem veel Valli Martinit, Maretwana Leida Pao meest Kadri parvina ott Walterit, Martin Meusena. Maardla metskassiks hüütud Annemariid kehastas Liiso Mikiver ja vaest talutüdrukut Ell Tabur. Esietendus toimus New Yorgi reaalkõrgkooli saalis ja läks samas veel vähemalt kahel korral täismajale. Pärast Põhja-Ameerika eesti päevi New Yorgis käigi lavastustega ka ringreisidel. Mitmes eestlaste keskuses ja menu oli kõikjal erakordselt suur. Nüüd siis mõningaid näiteid sellest laulumängust Nipernaadi lipulaul esimesest pildist. Juba Nipernaadi siin kohanenud mitmeid kauneid neide ja peab plaane, kuidas neile läheneda. Justkui hea taktik arendate välja oma plaanist, mis kõige paremini sobivad siinsesse keskkonda. Pideva keskenduse tulemusena valminud tal otse laval oma lembelaul. Kui. See jana vormi paalikiirt. Viiks? Paalo. Suunama. Kui ema Jooki ess. OECD o? O miks vaikib need? Voolavad. Vesilik metsa haavab. N. O. Kus laulumängu Nipernaadi teelahkmel ei lavastatud, vaid 1968. aastal New Yorgis. 1980. aasta 28. juunil esietendus see teistkordselt Toronto suvi haril vabaõhulavastusena seedriorus. Ja siingi oli peaosaliseks ins riivalt. Teised osatäitjad olid aga juba uued, Jüri Mandre oli selleks ajaks juba surnud ega saanud ise jälgida kogu lavastuse ettevalmistusi. Tookordset lavastust kavatseti õnnestumise korral isegi üle ookeani Stockholmi tuua sealsete eestuga päevade raamistikku. Kuid õige pea oli selge, et vabaõhukontseptsioon ei täitnud oma lootusi ja peale ühekordset etendust see tookord rohkem ei läinudki. Küll aga aitas see kaasa selleks ajaks ilmunud Jüri Mandre Loomingu levikule. Nii, et sajad suviharja külalised lahkusid sealt ometi rahuldustundega. Heinz riivaldi poolt sisse lauldud heliplaadi läbimüük osutus erakordselt suureks ja ka selleks ajaks ilmunud kolm kogumikku Jüri Mandre noote levisid tookord üsna jõudsalt. Ka kontserdivariandis kõlasid laulud laulumängust toovad mitmel pool ja leidsid head vastuvõttu. Pärlipüüdja rääkisin sulle kauni muinas. Halo viis ta aga. Miks sa arvad? Leva ei too kui tuule käes ka Kui. Suur on roose ma sinu. Iga. Aasta. Ja kad. Saama kui see, et Kallo Joogasume joovastus maadel jahti ja maad. Kas siis, kui ma, ma möll Jooma ta toodne eos ja ta on ka. Muhus ta ruuteri pärli sätendavad vakka. Vaatsa sooran. Liinat, son saanu. Jüri Mandre suri ootamatult 28. novembril 1970. aastal pooltimoris otse oma tööpostil Markuse kiriku orelipuldis. Paljudel olnud süda ütles järsku üles mõned päevad enne oma surma oli ta tundnud küll hoiatavaid pistmid südame piirkonnas. Töökoormus ei lubanud sellel erilist tähelepanu pöörata. Matused kujunesid väga suurteks. Eestlaskonna esindajaid oli kokku sõitnud teistest USA eesti keskustest kui Kanadast. Ta viimseks puhkepaigaks Isay pooltimovee mälestuspark, kus ta haudunud tänaseni kaetud värskete lilledega. Kuid Jüri mandri looming elab endiselt ja teda on hakatud isegi kodumaal esitama. Aga ikkagi on seni enam tema laule laulnud Heints riivalt, kes samuti on juba manalamees. Nii on ka inimelude suvedel omad lõbud, nagu seda oli ka Nipernaadi suvel. Kas ma argkask kiviku kooki? Oi tanud lappi ees. Juunis siis. Kui järsku tee seal? Ees ja taevas. Loovad kooris jakki loodava ning aheks lõpsahku sulgkott. Laine Sapphire sõjaskistes kumab, eks. No see See ooda. Arvan, et Jüri Mandre laulu Mägi Nipernaadi teelahkmel vääriks ka kodumaal esitamist. Sellega peaks hakkama saama iga tänase Eestimaa teate kui need osutub võimalikuks leida üks korralik sopran ja tenor või kõrgbariton. Rahvatüki otsinguil võiks igatahes sellel peatuda küll. Ja kui kellelgi peaks taas olema soov esitada ka aladini imena siis tasuks meenutada, et muusika sellele on meil juba olemas Jüri mandrilt. Sest kõigil asjadel on omad lõpud. Ka lavastustel. Nipernaadi rollidel ja muusikal on nad alati soovi korral taas elustatavad hiiri. Mandre pärand väärib seda päris kindlasti. Nii et kuulates nüüd ins riivalti esituses Nipernaadi lahkumislaulu, mõelgem koos ka sellele tulekule mõnele. Kas. Kas ta ei säära? Nüüd olla kuhugi ma ei arva ja nüüd tal on. Ei no. Las Rooma riik ja Kuiv. Mul on ka võib-olla. Teistmoodi, mis ta roolis koore Ma ei Kuulu ta maantee. Ja mees. Pärast Jüri Mandre surma asutati temanimeline muusikafond täpsemalt Jüri Mandre, muusikafond aniita ja Ferdinand söödi mälestuseks. Selle keeruka mõiste taga ei peitu midagi erilist vaid kitsas sõpruskond, kes oma kasina kapitali ühendasid et esendada eesti kultuuri paguluses. See fond annab stipendiume andekatele noortele toetuseks. Muusikutest on selle stipendiumi tuge väärinud seni helilooja žesti Allik Torontost Fletist ja muusikapedagoog, nurgas toone New Yorgist tšellist Stiina Vaska pooltimorist ja teised. Nii aidatakse 11 paguluses, et ei unustaks kodumaad keegi, eriti noorus. Ja et vanematele meenusid taas kodu Nõmmed tuhandete eesti pagulaste unistuste pühama. Kas. See nüüd. Eks ma. Siis. Kuuldud saates esitasid Jüri Mandre laule heintsi aasta riivalt nädala pärast, vestled oma elust ja eluteest praegu Austraalias elav sopran Hedi Marge kuulmiseni.