Meie viimase 50 aasta kultuuriloos on nii mõndagi meie mälust püütud kustutada. Ja küllap on mõndagi ka suudetud. Meie kohus on päästa veel, mis päästa annab, sest karm ajavool ei tööta rahvusliku mälu kasuks. Alati jääb midagi olulist, igavesti jäädvustamata, mällu talletamata. On omamoodi traagiline, kui kodumaal alanud intensiivne kunstniku elu suubub justkui olematusse. Olgu siis füüsiliselt või vaimselt. Füüsiliselt lõppes see neile, kelle psüühika ei pidanud vastu kodumullast lahti rebitud juurte valule. Haigestusid õige pea ja surid. Teine osa oli vintske, vastupidavam ja läbilööva. Kuid teave nende tööst tegemisest, kuulsus meil aastakümneid. Mõnel möödusid võõrsil isegi elu viljakamad kunstniku aastad, ilma et me siin kodumaal sellest midagi kuulnud oleksime. Üheks selliseks oli Tallinna konservatooriumi kasvandik Estonia ja Vanemuise solist sopran Maret Pank kelle vist küll täna esmakordselt taas kodupubliku ette toome. Äsja kõlanud Mimiaaria seob mari panga elu kahte perioodi üsna tugevalt aega, kui ta seda laulis Vanemuise lavastuses 1943. 44. hooajal Eduard Tubina ja Raivo Kurski juhatusel. Ning pagulaspõlve kui seal vahest õnnestub seda aariat esitada mõnes pagulaslaagris, Saksamaal või pedagoogi näitena Ameerika laulustuudiotes. Mõned pank on sündinud 1990. aastal Rakveres. Lõpetasin gümnaasiumi ja astus mõne aja möödudes Tallinna konservatooriumi professor Ludmilla Hellat-Lemba lauluklassi õpilaseks. Ja kujuneski nii, et lõpetanud 1940. aastal Eesti vabariigi Tallinna konservatooriumi jäida selle õppeasutuse viimase lennuhulka lennuhulka kuu kulus erakordselt palju suure andelisi eesti noori kellest aga vähesed jäid pärast sõda kodumaale. Konservatooriumi lõpuaastal laulis ta Estonias parasjagu repertuaaris olnud ooperi lakmee nimirolli. Selle puhul kriitika Kirytased Maret Pank imponeeris selles oma pürotehnilise koloratuuriga. Kuid siis tuli ka esimesed löögid. 1941. aastal küüditati abikaasa ja Maret Pank ja imekombel sellest sõidust maha oma kahe lapsega. Edasi viis ta tee Vanemuise teenistusse, kus kolme hooaja sees tuli laulda nii ooperis kui operetis. Lisaks juba mainitud myy osale põhimis laulistasin sillad, versioon Brüsseli koletu, samuti peosi flotovi Martas tonitseti Don Bosco alles ja Leonko Vallo pajatsites. Kuid nagu sõjaaegses Tartus arenes hoogsalt kontserttegevust tervikuna, osales ka Maret Pank neis teatrivälistes esinemistes. Sageli oli ta solisti rollis koos orkestriga, mida siis juhatasid, nagu mainisin Eduard Tubin, Raivo Kursk tihti käidi väiksemate gruppidega Lõuna-Eesti rahvamajades ja koolisaalides. Ja esitati. Vabandame, nii selle näitel kui ka mitme järgneva näite halva kvaliteedi pärast paremaid Maret pangast meil lihtsalt praegu hetkel võtta ei ole. Kuid nagu öeldud, oli Maret Pank siiski tol ajal Vanemuise teatrijuht solistide hulgas. Ja küllap leidub kuulajate seaski veel neid, kes mäletavad ta esinemisi flotovi Martas kust pärineb ka järgnev aaria Pealkirjaga viimane roos. Ja kui jõudis kätte 1944. aasta sõjasuvi tuli kõik maha jätta. Tervelt kodumaa tuli maha nagu paljude vanemuslaste tee. Viska Maret Panga tee Saksamaale. Ja kõige eest, mis maha jäi, võis veel vaid ülimuslikkusest palvetada. Nagu seda tegi Juta eemaldava ooperis Vikerlased. Neid üksikuid eesti naisi lastega, kelle mehed olid kas hukkunud või 1940. 41. aasta epesseerimise käigus kõrvaldatud oli lahkujate hulgas tuhandeid taolise kurva saatusega naised ja lapsed moodustasid esialgu Saksamaa põgenikelaagris enamuse. Mehed, need, kes olid sõjast järgi jäänud, olid teises laagris vangilaagris. Ja igaühel neist oli oma teekond, pagulusse, omad motiivid ja omad saatuse. Meenutame, et ka Läänemeres põhja lastud transpordilaevadel Mairo Stern olid pardal põgenikena valdavas enamuses naised ja lapsed. Ja nemad ei jõudnud kunagi pagulusse, küll aga oma Baudel külma hauda. Üks, kes norsternil hukkus, olid ka Maret Panga kolleeg vanemusest Poloneeman. Seepärast olid need 1944. aasta paudid ühtaegu nii rasked kui ka traagilised. Ja lahkumise teema ongi üks, mis nii või testi läbib pagulaskirjandust aga ka muusikute teemavalikut, nii ka Maret pangal, kelle repertuaaris kajas sageli vastu firmin. Alvarezi lahkumine. Alustanud juba Saksamaa laagrites vähehaaval laulutundide andmist sai Maret pangast täismõõtmetes vokaalpedagoog siiski alles USA-s, kuhu ta jõudis 1949. aastal. Stuudio tegutses minaapolises kuni 1952. aastani. Vaevelda kutsuti Minnesota ülikooli juures tegutsenud Baili konservatooriumi solistide kooli õpetajaks. Selles ametis töötas ta ühtekokku 35 aastat, pälvides kahe aasta eest sellelt kohalt lahkudes USA pedagoogide Ühingu kõrgeima tunnustuse ühingu auaadressi. Kuid USA sad olid talle vähemalt algupoole edukad ka kui kontserdilauljale. Igal aastal sooritas ta pikki kontserdimatk üle kontinendi, millest mõnest kujunes ka suursündmus, kohalikel eestlastele. Ükstalemming, numbreid. Neil aastail oli Eeva del Aqua pääsu. Ja taas peame tõdema Margaret panga puhul rõõmuga et temagi on aidanud toetada pagulasheliloojaid oma häälega. Mitmete teiste heliloojate loomingust, mida ta esitas olid tema poolt esiettekandel Johannes tallilaulud. Elasid nad ju ja elavad praegugi samas linnas Michiganis. Kuulakem Johannes talli loomingust ühte näidet Maret Panga esitluses laulu minnes läbi Kasesalu sest nädala pärast pühendame pikema lõigu Johannes tallile. Nii palju siis sellest pürotehnilise häälega koloratuur sopranist Maret pangast kes praegu veedab oma kuldseid aastaid USA-s minaapulises nüüd aga teise tänaseks lubatud eestlannast laulja juurde USA-s Ive Pattersoni juhte. See nimi on ehk juba tuttavam esiteks Ameerika Hääle diktorina, aga mõnel määral ka lauljana. Oli ju Eesti raadios aasta eest saade temast, kus lauljad tariga, vestles Leo Normet. Aga pisut siiski ehk ka lisateavet. Patrason sündis 1937. aastal Petseris, kus ta ema oli klaveripedagoog. Ja kui veel ta muusikalistest eelkäijatest, siis endine Estonia primadonna liidi Aadria oli ta tädi Kaive patrasson jõudis pagulusse üle, Saksamaalaagrite maandus aga siis Kanadas Cycheneris kus käis oma koolides ja alustas ka lauluõpinguid oma kaasmaalase Ella Tederi laulustuudios. Kitsenerist tegi ta ka oma esimesed etteasted ooperilauljana. Täpsemini operetilauljana küll. Kui 1955. aastal lavastati seal ameeriklase Victor ööberti operett ennustaja. See tõi noorele iive pataljonile esimesed väga soodsad arvustused. Tiivustatuna neist hakkas ta otsima võimalusi edasiõppimiseks New Yorgi kuulsaimas Suljardi muusikakoolis. Kuigi sinna pääsemine näis peaaegu võimatuna osutusi, patrosin ometi nõelasilmast läbi pääseda. Ja ta on tänaseni ainus eestlanna, kes selle maailmanimega õppeasutuse täiskursuse on ka lõpetada. Tänud. Ja muide vägagi õnnestunult. Tahaks loota, et Indrek Laul oleks teine eestlane jorljardi diplomiga. Aga laskem nüüd vahelduseks kõlada ta laulu. Priit Arkna varsakabi saadab Encio Costa orkester Soomest. Juba Tšuljardi ülikoolipäevil algasid kaevepataljoni edukad esimesed mitmel pool USA-s ja Kanadas. Näiteks teatab Kanadas ilmuv meie elu neljandal septembril 1958 tema suurest eesti ainelisest kontserdisarjast, mis algas Hamiltonist ja lõppes kontserdiga New Yorgis. Sel puhul kirjutati temast palju ja eranditult kiitvalt. See oli ka justkui aruandeks pärast kaheaastaseid õpinguid Schuljardi muusikaülikoolis. Ajaleht Meie elu lisas veel ka, et tema kaheaastast edasijõudmist laulu alal on hinnatud Suljardi ülikooli poolt stipendiumiga. Eelolev kontsertide sari võimaldab kaasmaalastel veenduda Ive Pattersoni edus. Laulu alal. Mõneks ajaks Saiive Patressionist kogu USA ja Kanada eestlaskonna kunstiliste lootuste kandja oli vanemal põlvkonnal läbi, murra sealsesse ühiskonda selle tipu peaaegu ebaõnnestunud. Kõik lootused tuli nüüd panna noorematele. Just iive, Pattersoni eeldused näisid palju lubavatena. Väliseesti ajalehed jälgisid hoolega tema arengut. 1959. aasta meie elu teeb ka temaga pikema intervjuu. Ive Patterson oli siis vaid 22 aastane. Ülevaates räägitakse, et ta oli seitsmeaastane, kui kodumaa tuli maha jätta. Ta esimese muusikahariduse sai ta oma pianisti stemalt. Kui perekond elas Petseris juba keskkooliõpilasena, alustas ta Kanadas kodulinnaski tseneris lauluõpinguid Hella Tederi laulustuudios. Et ta kohe pärast gümnaasiumi asus õppima Tšuljardi muusikaülikooli ja nüüd on õpingutega nii kaugel, et jätkab neid samas, mis Kimballi ooperiklassis. Edasi räägitakse ka, et Eve Pattersoni sooviks on täita ka oma tädi, endise Estonia primadonna Liidia Aadria lootusi sest just tema olevat olnud ülikooli õpetajate kõrval ta suurimaks õpetajaks. Siit siis ka tema tänaseni hästi säilinud eesti keel. Nii kõnes kui laulus. Iive Patressoni edukad esinemised USA-s Ni eestlaste keskustes kui ameeriklaste ees. Teid teateid ka Euroopasse. Seepärast ei olnudki juhused pärast edukaid kontserte New Yorgis, Washingtonis, Chicagos ja mujal sai ta kutse tulla esinema Helsingi rahvusooperisse. Iive Patterson seadis aga selleks omad tingimused. Ta ei soovi katkestada lauluõpinguid kui need saaks jätkata. Helsingis on tavalmisena sahva juurde sõitma. Paar aastat kulus aga siiski, sest perekondlikud sündmused nõudsid just nii palju aega. 1961. aasta septembris olid aga juba Helsingis Donbass kohale proovides. Janorina osast kujunes talle siinne debüüt. Pärast esietendust 16. septembril kirjutasid Soome ajalehe temast kui avastusest. Helsingin Sanomat TEMA lüüriline sopran on täiuslikult välja kujunenud ja mõjut kindla ja hästi koolitatud häälena, olles klass omaette. Siin kodumaalähedus saiaga uueks tõukaks töötamisel rahvusliku repertuaariga. Kolm aastat Helsingis olid iive patrasoline järgmised. Õpingud Sibeliuse akadeemias. Soome rahvusooperis sai ühtekokku lauldud kaheksa peaosa. Loetlege neid Don paskvale poeem madam pateflai Travjaata channis kiki võlu viiul, Orpheus põrgus ja ei kolleta. Viimases muide samas külalisele laulnud Niko Lai. Pärase kultuuriloolise pärandina sellest soomeperioodist jättis iive patrasson ajaloole heliplaadi, mis salvestati siinse Encio kosta salong orkestriga ja mis sisaldab ühtekokku kuus Eesti helilooja laulu, nende hulgas ka Eevald, ava mu suvi. 1963. aastal on iive patrošantaaž New Yorgis ja valmistub lõpetama Tšuljardi muusikaülikooli seekord Florence Page kimboli lauluklassi. See saigi teoks 1965. aastal. Nüüd esines ta mõnda aega USA ooper kompaniis Connecticutis. Stanford löörid Opera Company koosseisus, kus edukamaks peetakse poeemi lavastust ja kus. Edasi oli suursündmuseks esinemised esimestel ESTO päevadel Torontos 1972. aastal, kus iive Padoshi poolt esitati rida ooperiseene pise karminist Masneemanoonist ja Ernesaksa pühajärvest. Iive Patterson oligi esimesi, kes eesti pagulaste kontserdirepertuaari lõi Gustav Ernesaksa loomingut ja kust see levis teistegi solistide ja kooride repertuaari. Nii 70. aastal esitas Hive Patch tihtiga Ernesaksa alla valgete kaskede. Viimased aastad sidus iive Patterson ennast Ameerika hääle eesti saadete toimetusega. On sellena, ehkki Eesti kuulajate hulgas tuntumgi, nagu ta mullu kodumat külastades mainis, ei laula ta enam kuigivõrd avalikkuse ees. Kuid see periood, mil pagulaslauljad esindas iive, Patterson on siiski sedavõrd tähelepanuväärne, et teda eesti kultuuriloos tulevikuski võiks käsitleda. Kuna tänase saate tegelasi oli kaks, siis paigutage nad ka nüüd kultuuri Nissidesse. Kui Maret pangast kujunes USAs hinnatuim laulupedagoog, siis lauljana lõike seal kõige suuremaid loorbereid ikkagi Patterson. Neid fakte peaksime hästi meeles pidama.