Laia maailma sattunud eesti pagulaste saatus teed on olnud väga kirjud. Vähe on neid, kes ennast muusikutena suutnud nähtavale kõrgusele tõsta. Märksa rohkem on ohvreid, neid, kes uues või uutes keskkondades püüdsid maksvusele küll pääseda kuid pidi lõpuks ikkagi alla andma ja mingil muul moel endale elatist teenima. Kuid on ka neid, kes kõike trotsivalt on nii või teisiti sättige ennast muusika kaudu teostanud. Üheks taolisest näitest on ka tuua Heidi, Marge kes alustas lauluõpinguid Tallinnas mitmed pedagoogi juures ja kellele paguluses lisandus veel väga palju teisi laulja koolkondi ja meetodeid. Siit siis ka mitte ainult kirju elutee, vaid ka hääle helipilt, mis ometi on ennast läbi pressinud kõigist takistustest. Et olla vaid üksainus suur soov laulda. Šoppani soov, mis Hedi mardi poolt sisse laulduna on ära toodud ühel väikesel heliplaadil oli meile paljudeks aastateks omamoodi mõistatuseks. Teadsime teist väga vähe. Nüüd istute proua Marge vastas ja olete nõus vastama mõningatele küsimustele. Palun rääkige oma lauluõpetajatest Eestis ja võõrsil. Oi, neid lauluõpetajaid mul on olnud küll ääretult palju, sest on alati keegi, kes tahtis midagi rohkem ja rohkem ja rohkem. Eestis ma hakkasin oma laulmist õpetama üsna noorelt, mind ei tahetudki vastu võtta. Ta pidin saama 17 aastaseks, siis saab. Ja minu esimene õpetaja oli proua Arden, kõik ta oli üks saksa ooperilaulja. Ja muidugi esimest korda, kui ma sinna läksin, siis ma olin nii hirmul, et võibolla mind ei võetagi tundi poolnuttes palusin, et ta võtaks mind. Muidugi tal oli niikuinii hea meel õpilast saada, mis aastal see oli? Kuulge teate, ma aastaid ei mäleta, see oli nüüd Ottot. Aga Eestist ära läksin. 30 50 jah, ta võis, 44, ma läksin ära, aga, aga siis, kui ma laulmist õppisin 17. Nojah, ja siis seal ma õppisin kaks aastat tema mängis väga ilusti klaverit ja lasi mul kõik need ooperiaariaid seal laulda, ibani noored, mõned ott liiga rasked isegi, aga see läks. Ja kahe aasta järgi ma hakkasin tundma, et ma ei jõua enam edasi, ma olen jäänud ühe koha peal seisma, temal rõõmustab, lõbustab ennast ja mina ei saa mitte midagi. Siis ma vahetasin ma õpetaja, et ja üks minu järgmistest õpetajast oli proon Drempski, see õpetas minu arvamise järgi vene kooli. Tema juures ma õppisin mõnda aega, aga ka midagi erilist. Seal ma ei saanud, mis ma otsisin ja siis ma läksin edasi, sattusime roomale maa juurde, see oli Melizza korjuse endine. Proua malama stuudio oli ju väga kuulus stuudio tol ajal Eestis. Ja ei, ta oli vaheks kuldne õpetaja ja ma tõesti armastasin teda väga. Ja tema juures õppisid ka mõned tookord veel konservatooriumi õpilased pärast Estonia ooperilauljad. Seal tema suri. Ja tema olevat olnud Itaalias seal laulu õppimas professor Cornelli juures ja nii juhtus siis aastat hiljem, mina sattusin Londonist, kus professor on neli siis avastamas stuudio, mina sattusin ka tema juurde õpilaseks ja tol korral oli saatjaks oli meie eesti pianist proom Dagmar kokker. Seal, no ja siis Eestis edasi, siis ma läksin, proua Jenni Simoni juures, õppisin seal, valmistasin ette ka, et konservatooriumisse pääseda. Ja ooperimaja koorin. Olin tookord Verni noor, ma läksin siis ikkagi sinna ette laama. Raymond Kulile ja oli Peeter Paulüütik volitas. Jaa, Nad kuulasid mind ja kuna ma kandsin rohelisi riideid, nad ütlesid, et vat, et materjal on väga hea ja kõik on väga hea. Aga te olete veel roheline. Ja kui mendid võtame koori nüüd siis te karjute oma hääle ära, et nüüd sellepärast ei ole mitte, til soovitab, et tõite teid võetakse praegu. No ja siis ma jätkasin ma õpinguid ja õpingute kõrvalt. No muidugi ma katsetasin ka konservatooriumis, eks ole saada, aga juhtus niisugune asi, et iga kord see oli Eesti aeg, kui ma tegin esimese eksami konservatooriumisse, sain sisse ka, aga kahjuks see oli, ma olin tookord veel liiga arg. Ja kui Mulle öeldi, et ma pean ettemaks poole aasta raha, mul ei olnud lihtsalt seda ja isa arvas, et oh ilus tüdruk, seemneb me niikuinii, mis ta peale raha raisata. Ja nii see jäid tookord minema teise eksami sisse, astu eksami. Ma tegin siis venelaste aeg, aga see juhtus ning jälle ma sain sisse. Ja jälle tuli see pööre, tulid sakslased sisse ja jälle ma ei saanud, iga kord oli nii, et midagi tuli, kuigi ma sain sisse ja väga heade tulemustega näiteks venelast aeg, see oli vist 125 õpilast, võitis, Nende jaoks, on või need tulid ja hakkasid proovi tegema, et siis eksamit vot näed sisse saada 25 ainult võeti sisse ja mina olin siis nende 20 hulgas, see poliitiline asi seal segas, vahele jäi tegemata ja siis see saamata ja nii jäid minu suured unistused siia Eestisse, aga ma katsusin ka teisi õpetajaid, läbisin, ma katsusin teise lauljaga. Me käisime ronita ära proovimas ja siis me käisime teljapati juures teda ära proovimas ja muidugi nagu, nagu tüdrukud on juba viis aastat õppinud, omal olid ka juba suured arvamisel laulutehnikast ja siis, kui õpetaja ütles midagi teistmoodi, vaat siis see võetud, see tähendab tõsiselt niiviisi. Aga nojah, see see on nagu juhtub. Aga siis oli seal ju ka veel Saksamaal üks. Oi ei, mul oli välismaal Munuid, mitmed õpetajad ja väga-väga head õpetajad. Saksamaal, ma sattusin sõjaaeg. Kui ma olin põgeniku laagris. Ühes saksa, Poola juuditaar, tema oli ka omal ajal ooperilaulja ja muidugi sakslastest ära põgenenud ja tagakiusatud oli nüüd peale sõda ka sinna kuskile enamas. Mina asusin sinna laagri lähedal samasse linna. No nii me juhtusime kokku ja mina sain tema ainukeseks õpilaseks. Me olime päevad otsa koos ja ta õpetas mind otsatud kontsatult palju. Eriti eriti, mis oli selle repertuaari suhtes, ma sain tema käest midagi üle 300 asjaaariaid ja laulusid ja kõik mis ta õpetas mulle hingamisest, ei olnud juttu, tema õpetas joogahingamist, mis on väga kardetav. Esiteks ta ütles ka, et ärge seda palju tehti, viis korda ma muidugi läksin koju, tegin 10 korda ja tundsin, et ma kohe maailm vajub ära. Kukun kuidagi transi, nii ma jooksin uksest välja, õue, hirmuga. Nii sellest see üldse joogaharjutused ja näidud, aga kui hingamist on väga kardetav, kohtasin seda hiljem veel Austraalias igasugust Niukest, Abram, Tabra hingamisasjumis nautimist, indulased seal õpetavad ja mis on ka kardetav. Nii, igatahes siis ma õppisin seal proua Grünthal juures kolm aastat ja tema siis kuna ma olin tema ainuke õpilane ja, ja väga kallist alles siis ta tahtis mind lõpuks ta murretes, mul terve repertuaar nootisid ühe endise Poolt, kes oli juba väga vana protekolistani, kui ma ei eksinuia ja siis ta tahtis mind lõpuks, et mind viia siis Saksa ringhäälingule ette laulma, et sealt edasi jõuda. Aga nüüd juhtus nii, et mina abiellusin seal Saksamaal ja teine mees oli inglane. Teatri direktor ja me näeksime ära Inglismaale Inglismaal muidugi seal ma hakkasin jälle kohe vaatame, kuidas lauluga saab ilma laulutamaise elada. Ja ma läksin siis selle Vigmo oli, mis oli üks väga tähtis ja tuntud hool, mikrofon on üks koht, kus kõik lauljad, kes tulevad välismaal naljus, peavad seal laulma, see on just nagu üks üks tunnus, et ta on laulja ja tal on oma oma standart olemas. Siis heakene küll, seal seal ma õppisin siis selle professor koloneli juures jälle oli ja ei olnud ka Maita ei saanud seda, mis ma otsisin. Ja huvitaval kombel ka seal midagi hingamisest ei õpetatud, ainult hinga ja valmis. Siis toppisin Roy endasse, tema oli. Temast sai lõpuks konservatoorium, üks pea, lauluõpetajad, direktorid seal, tema juures ma õppisin ja tema oli koolitanud omal ajal inglise väga tähtsa lauljatari käsnad kärjerit. Ja, ja nii ta oli väga kuulus selles suhtes, et tal oli see õpilane olnud, aga tegelikult hiljem ma kuulsin, õpilane oli tal ainult kaks aastat ja ainult et oli nii kuulus, siis oli tal seal õpetajal väga kasulik. Sealt ma tulin ära, jälle ma ikka ma ikka otsisin rohkem ja rohkem ja kui ma enam ei saanud sealt, siis ma läksin jälle mujale. Siis õpetaja oli see mees, see oli kilthools Kuulov Music õppejõud. Ja tema juba seal, ma võin ütelda, tema õpetas mulle, et ma julgesin hakata välja tooma oma väljendusi, punu on dramaatiline, sopran nagunii väljendsid tulid kergesti. Aga tema juures eriti ma õppisin, et mul ei ole tarnist mitte tagasihoidlik kolla oma väljendustega, et neid just kasutada. Tema oli ka üks just üks eraõpetajaga, ta kuulus ka sinna dildo, tal olid need kyll tools kuul ja roelakad, miin täheta, aga nii et ta on ikkagi ka samal kõrgel tasemel on, siis õppisin seal tema juures. Nii see asi läks ja siis mõtlesin, ma käisin muusikapidustustel ikka nende võistlustel, mul on 40 võitu seal selles muusika pidustustes. Need olid Wimbledonis sous lõuna äärjas ja Londonis ja igal pool ma võitsin seal raha kui nooti, kui medalid, medalid, käpa need ja siis need Lukest väga palju, sest nende nendega käisid koos arvustused. Ja siis ta igat esinejate arvustati, kui põhjalikult. Ja sealt noppisin ühte asja, arvustused ei ole mitte alati väga õiglased. See oleneb väga palju ka sellest, kes arvustab näiteks seal arvustati, kui hästi maalivad, laulnud Mozartit ja ja, ja nüüd hingamisest ei rääkinud mitte midagi. Räägime ühte asja. Kuidas seal kõik, aga Singamisest, kui hästi või halvasti inimene teeb hingamist, sellest mitte keegi ei rääkinud. Nii et ühesõnaga hingamist minu kogu õpingute ajal ja see on olnud peaaegu mitukümmend aastat. Seal ei olnud üldse midagi räägitud hingamisest, kuni ma võitsin säält muusikapidustustel, keegi ütles mingi ometi selle norra õpetaja juurde, son, õistsin, sündinglaarsen. Son Norra selle helilooja Larssoni järeltulija. Ja tema naine ka oli, oli laulja. Laulsid igal pool maailmas ringi, siis juba vanemad. Ja seal seal ma õppisin. Seal võitsin stipendiumi, see oli mõeldud kolmeks aastaks. Kaks ja pool midagi. BBC lauluvõistluse. Need teised ei, need ei olnud mitte BBC lauluvõistlus, et need olid. Need olid need iga aasta leidsid aset, et just inglise lauluvõistlused Londonis, Londonis ja, ja Wimbledonis ja Lõuna-Londonis iganenud nende ümbrust nende Londoni ümbruses seal olid kõik need need võistlused. Mõned aastat hiljem ma siis saatsin avalduse sisse, et saatordis klann, poriklann, voor, ooperimajja ja seal tuli mul selge vastus meie välismaalasi võtta ainult inglastega. Ma tahtsin ikka vastu Giortode, ma olin ka British, sest abielu läbi hoone Gabriidisteks saanud. Aga siis ma olin nii haavunud, maitsnud oma vabandust ja, ja ma ei läinud sinna ka, aga siis ma hakkasin omal käel kontsert, anna, ma esinesin seal järjekindlalt kohe igasugust Eesti tegevustes ja välismaa reisudel näiteks mind kutsuti sealt Frankfurt. Aastapäevaks Launa, see tähendab seda, et ma oma kontserdiga Eesti vabariigi aastapäeva seda kava täidan, mis on väga ebatavaline, muidu kõik teised asjad ja see oli ainult minu kontsert, mis täitis. Siis ma käisin Pariisis, ma andsin kolm kontserti, üks oli Pariisi väljas koos eesti kooriga ja üks oli ka, üks kirikukontsert oli siis solistina. Ja seal leidis väga suurt tähelepanu, kui nad oma Mojalal tekkele minu riietus. Need olid prantslased, muidugi nii, vaim olid nii vaimustatud riietest ja esimene asi, mis hakkasid rääkima, oli riided ja, ja ma ise mõtlesin pärast, et teinekord panin kotiriide selga ja siis lähen laulma, et nad ometi kuuleks minu laulu ja mitte mitu riietust ja seesama riieti asi oli matkamas ja siis ma läksin sinna, ma jätsin pooleli, kui ma läksin. Ostin, synding, naasen selle norrakad ja see on kõige tähtsam õpetaja kõigist kõige-kõige tähtsam. Ja tema õpetas niiviisi tema üldse klaveriklassis ei olnud, ilma klaverite pidid mängima, mina olin alguses nii peetu, mina mõtlesin. No mis laulmine, see olgu, klaverit ka ei ole, et pool lõbu läheb ära, kui mul ei oleks Pentium antud tookord oli paruness Schröderi stipendium, kui ma seda stipendiumit ei oleks antud, mina oleks oma targa peaga säält ära tulnud, aga ma muidugi jäin. Ja kui ma olin siis tema juures aasta või rohkem seal õppinud, siis see õppimisviis on nüüd kaks korda aastas oli meil pianist toodud sinna. Ja see õppimisviis oli üks kõige parimat maailmas, sest tema õpetas, et inimene, laulja muutub nii iseseisvaks ja julgeks ja ta on midagi loe, mis mis seal muud on. Ta ise teab oma asja nii hästi ja sellega mulle võimalikuks, et ma tundsin, et ma olen küllalt tugev, et minna Ameerikasse kannas aastasele kontsertreisile. Nüüd hea küll, ma käisin ameeriklasi ära seal terve aasta aega ma laulsin ja andsin oma iseseisvat kontserti ja ma laulsin selle Hartfordi. Oleme kontsertsaalis igal pool, kus olid võimalusi, ma laulsin igal laupäev enam-vähem, igal teisel laupäeval olime kontsert ja pühapäev oli alati see, kus ma andsin kirikukontserdid, ma pidin ennast üleval pidama selle aja jooksul, nii ma kogu aeg muudkui laulsin. Ja siis juba tuli niisugune jutt lahti, et küll tal on vist õnnetu armastuseta, nii palju seal kogu aeg laulab, aga tegelikult asi oli see, et see oli minu töö. Oi, see oli huvitav lukku, see, ma laulsin seda. On lõõtša, laame moorist, selle aaria, kus, kus vaim tuleb, lutše laulab seda Vanjudu ja mina, mul oli üüritud Soorm, mingisugune kiriku kaasas käib, nendel on kõik suured kontsert saalist kirikute juures, kõikidel on, nad teevad seal kõik oma pidusid ja kõik hiigelsaali. Mina olen nüüd seal juhtukel 10 harjutan ja midagi niikaua kui kontsert tulid ja siis keegi ütleb mulle, aga vat ei ole siin nihukest riietusruumi õieti, aga ma ütlen, aga neil on seal üks ilus ruum, kõik vaibad põrandal ja miks ma ei saa sinna minna. Surnukamber. Ja ükskord oli see Kanadas võis Ameerikas ka kuskilt. Muidugi ma käisin vaatamas, kus ma saan saali, kus ma saan harjutada, see oli alati see kõige suurem häda, aga siis oli mul see väike Page'i instrument, hääle instrument, läkk, ümmar, konservatooriumi Fasolvalikuster, lokkis pea ninna puhusin ja siis ma võiksin igal pool laulda. No ja siis näidati mulle ka, et meil on äga ilus saal ja ja läksin jälle, kõik oli ilusti vaibaga kaetud, mängin klaverit ja vaat niisugune. Kollitav tunni hirm hakkas, jama ei saanud lihtsalt mängida suliiale surnuga pois aastalt Austraaliasse läks, võtame nüüd 17 aastat tagasi, ma läksin sinna 53 ja ja ma alati unistasin, et ma olin kõik need kontserdid ära teeninud Kanadas, Ameerikas, Saksamaal, Taanis, Rootsis ma laulsin seal, ma laulsin ühel Eesti päevadel kutsus piiskop vee mind sinna laulma oma kirikusse. Ja siis ja nii edasi, siis ma lõpuks seal tehti, keegi tegi minu heliplaadi ka üks teine plaat tekstiga Inglismaal, aga need on rohkem minu enda jaoks. Ma polnud kunagi kuulanud igatahes sest mul oli veel palju peale seal õppida. Aga see oli kõige huvitavam, siis mul mul oli alati, kui ma Inglismaal tagasi tulin, niisugune igatsus. Ma olen igal pool laulnud ja mind tõesti seal ei olnud ühtegi saali, kus ma oleks veel tahtnud laulda. Aga ühte kohtamaks tahtnud laulda Sydneysse sinna naljakas ooperimajja, mis nägi välja nagu suur laev ja mõtlesin sellest ei tule midagi väljasooni kaugel ja võimet, et sinna pääsen. Juhtus nii, et taimes komanteeriti Sternis. Ja neli või viis aastat hiljem olin mina Sydneys laulsin jälle seal ringi Eesti majast, presse panin. Londonist, ma korraldasin ka, pallisid näiteks vastlapaljakontsert pall, kus olid tegevuses minu oma lapsed, näiteks mu poeg saatis mind klaveril ja siis mängisid akordionit ja laulsid kõik ja nad on kõik väga musikaalsed. Eriti see noorem, kes täitsa miinust seal, ainult tema ei saa ilma muusikata elavdada, tema on helilooja ja praegu ühes koolis muusikadirektoriks ja, ja nii, et ta on täitsa omal armsal alal, praegusel. Tulen tagasi sinna Austraaliasse siis Eesti majas, seal võeti mind väga. Ja seal oli veel seal, ma andsin esimese iseseisva kontsertidest, ma mõtlesin kui eestlane, minu koht on kõige enne Eesti Maest kontserte anda. Ja siis ma laulsin natuke siin ja seal ja siis lõpuks mõtlesin, vat ooperimaja, minul oli kontserti majas, saatjaks oli päril, pott on nendel üks tuntumaid pianist ja saatjaid Austraalias, Austraalias ja ta on hirmus pikad näpud, kui ma vaatasin, kui ta mängib siis mul kohe judinad pihta. Aga see väike labrimovierlase kevade väike rekord, no see on jälle niisugune, see oli nagu sooviks, mul on välja antud, ma tahtsin näha, kuidas juhtub, kuidas nende töödega kõik hakkama saab. Et, et üht rekordist välja saab ja müügile see osutus nii raskeks. See teip oli ümber maailma igal pool kontserti andnud saal oli Teit müügil kakas tegevus ja, ja nii palju tööd ja vaeva ja igasugused maksud, mis taheti peale panna veel riigi poolt ka, kui saadad rohkem nalja, nii ma võtsin, kui ma ikka tulin ja Ida-Euroopas Inglismaal. Ma võtsin Yalen karbi kaasa või saatsin inimestega, kus kohta rootsi ja läks üks karbitäis sinna. Aga, aga nii, et seal ma õppisin seda ja siis ma hakkasin mõtlema kuidagimoodi nagu väsimus peale selle ooperimaja kontserdi, mis lõppes nii ilusti ära, see on üks väga tähtis punkt mulle ühe laulu seal ma pühendasin oma isale. Tema oli surnud sangari surma, tema on maetud kuskile teadmatusse kuskil metsa äärde põllu sisse kukkus, voodis oli, kus ta on, mad tema kohta ei tea. Ja mina siis kirjutasin selle Mere kevade laulule ingliskeelsed sõnad. Heinrich Meri. Ja siis Kerson sinna omad täiesti niuksed minu isamaa armastusest minu, minu kodu põhja läänes ma laulan seal vaadates olen põhja läänes oma kodumaast ja, ja et seal on kuskil üks haudjal laval. Laul on meil, seal on üks tundmatu haud, kus kasvavad, ära unusta mind, lilled, et minu isa lemmiklilled olid, ära unusta mind ja kui ma olin pisike, ma alati korjasin talle neid, viisin temale, siis ta andis mulle mõned kopikad, mis kopikad mõned sendid olid, olid, mis nad olid nii taskurahaks ja siis ma laulsin seal, et vot seal on need, aga noh, kui ma ettepoole kummardan ja ütlen, et vaat, ma tõlgin, ütlesin eesti keeles ütlen eesti keeles, vaata, seal on. Ära unusta mind, lilled, tundmatul haual ja ma vaatan, et seal on hoopis kollased liivalilled, ükski Nendest pandud sinna minu jalgade ette poodiumi äärde sinna. Ja siis, kui kontsert oli otsas, ma läksin, hakkasime koju minema, võtsin kõik need suured ketid kaasa ja tütar aitas ja läksime koju, tema läks minema ja siis mul tuli meelde see väike kollane kimp. See oli nii tähtis, et mul tuli meelde, et olgu-olgu ma laulsin seal kollani, kimp oli just see, mis tegelikult seal kasvas, võis kasvada metsas liiva peal, kus isa maetud. Ja näed seal filtri juures, kus me elasime, seal oli ju kaugelt metsa sees, olid ju kõik need liivalile, need kollased. Ja noh, see maa, helistasin siis läksin mingisuguse kauntsele keskusesse ja, ja helistasin säält, et palun mitte need lilled ära visata, ma tulen homme sinna. Palun rääkige oma isast. Oli üks vahva mees minu jaoks ja teistel peaks samuti olema. Tema oli sündinud Saaremaal, ehtne Saaremaa poiss. Ta isa oli ära surnud, kui ta oli viie või kuue aastane, emal olid väiksed lapsed ja isa käis juba varakult karjas raha teenimas. No ja, ja siis, kui, kui oli kooliaeg, siis ta käis koolis lõpuks ta käis kihelkonnakoolis ja väga andekas ja nii edasi ja siis ta lõpuks läks laeva peale ja, ja siis sõitis meremehena ringi Tallinna ja, ja Riia vahet. No Riias see tema laeva kapten oli üks väga kena mees, kapten Jakobson, isa väga kõrgelt alati temast rääkis ja see oli poissi õhutanud edasi minna Riia polütehnikumi ja poiss ise tahtis ka ja nii isolekski jäi Riiga ja läks Riia polütehnikumi, see on tehnikaülikoolitasemega see koht nii, igatahes ta koolitas ennast seal. Seal ta kohtas minu ema. Riiast ema oli, vanaema oli ka ikka Eestist pärit, aga seal tuleb jälle väga romantiline lugu. Nojaa, kohtas ema ema hoopis tookord, mis nendel oli seal tõstors üks kõrgemaid ja üks kõrgemaid niisugust kooli ja temast sai apteeker farmastest ja ta tegeles siis. Ilu ajab lõpuks abiellus siis vändioodes üldist seal ja siis mina ja isa tuli Eestisse, oli oma ajal Tartu elektrijaama juhatajaks lühikest aega, siis tuli üks keegi teine seal sinna. Ja siis me kasvasime, mina siin-seal, Salia vend sündis seal ja säält tema tee läks aastatega Tallina. Ja, ja lõpuks sai filter veel üks peameistriteks ja meelasime siis seal ja kogu minu elu oli seal Ülemiste järve äärses männimetsast. Ja kõik oli okastraadiga piiratud. Seal juhtus niisugune asi. Avalikkudel põhjustel sattus jälle vangistusse esimest kord, kui mind ei olnud veel sündinud, olime juba seal. Aga need, ta oli ikka väga vahva mees, Ta tegi kõiki asju mitte jooma, no oma alaliselt, aga ta oli majapidamises suur mees, ta keetis kõik Moosese värkisid, tal olid loomad, kui ta oli Ulila elektrijaama seal inseneri koha peal oli tallu omad ja kasvatas kõik nüüd oma suhkru peetilisid ja värkisid ja 100 neid igast lindusid ja kõik oli nii, et ta oli täitsa niisugune inimene, kes tegi kõiki asju ja ehitas mööbliga. Nojaa, aga kui jooni nüüd see sõjaaeg tuli ta mitu korda viis mind sinna filter veel veevärki seest ja, ja väljapoolt männimetsades neid alasid ja rääkis nii üht kui teist, minna töötuma, Kertsin seal Ülemiste vanakese juttu ka lõpuks. Aga siis oli, kui see peale esimest venelaste väljaminekud ja sakslaste sissetulekud oli isa tema kordoni, seal töödata seal kolm meistrist, kes kogu aeg seda asja seal pidasid käikus, eks ole. Ja tema aeg oli, kas see on nüüd see mees, ma juba rääkisin, ma räägin siin edasi. Tema oli seekord valvel ja kui vene sõdurid tõmbusid välja Eestist ja viimased, kes olid seal filter reverki juurde käsutasid teda näitama kus need kadestavad kohad on. Sest see Ülemiste järv tuli ju sinna üles väärt peaaegu täitsa lähedal oli ainult eraldatud väikse madala puusillaga, kust see vesi siis jooksis sinna filtri sisse läbi nende voorude, kõik sõelad seal ja seal oleks olnud ju väga kerge seda lahti lüüa. Nojah, ja siis, isa, pidime näitama neid kardavad kohad, mis ta siis tegi ja kui siis olid kõik süstikut süüdatud ja vene sõdurid juukseid välja, siis isa jooksis sisse tagasi ja lainet kaardistavad kohad, need süstikut sealt kaardistamata kohtade sealt lihtsalt välja. Muidugi pannes oma elusale, kaalun, et need võisid igal minutil Bach plahvatada. Veel kuidagi plahvatust ei toimunud ja ikkagi järv ja ikkagi oli olnud peale ei tulnud. Ja siis ta ise hüppas sealt välja ja ta rääkis mulle pärast, et kui hirmsast ikka oli plahvatanud ja kõiksust asjad, mis puud ja asjad kõik lennanud olid hirmus olnud, nii et ta ikka plahvatas. Küll see asi, aga mitte need teinud ja nüüd vett vett ei tulnud, Tallinnale kallal seisa, jutt on nüüd küll see, et isa lõpuks vahistati. Ja siis anti teda ära ja siis ta suri venelaste vanglas suri seal, kui nad tulid, teist kord, kui nad vennast täis kord sisse tulid, siis isa, keegi reetis ametnikest ja siis isa vangistati. Nüüd oli niisugune võimalus, isa pidi juba peaaegu oli seal aastaid olnud vangistada juba peaaegu. Ta oli oodata, Aegitad lahti, lastakse. See aeg venis ja isa suri, sinna sai südamerabandus, kukkus maha, oli sul ja, ja emale ta laipa välja ei antud, vaid maeti Harku metsa kuskil teadmatult. Minu vend teab seda koht ja tema vist on ainuke, kes teab ja tema on taani vana ja haiglane, kui teda enam ei ole, siis jääb sinna kadunuks ja, ja ma tunnen, et see ei ole õiglane asi ja et eks ma ütlen kohe, et on üks sangar, jäeta teda sinna kuskile mulla alla, et keegi midagi temast ei tea. Nii, ma olen järel, kuulan natuke, kas on midagi võimalik teha, eks näe, muidugi. Selline sai siis Hedi mardilugu, kelle kolm laski on silmalanes laiali ja kes praegu viibib oma teistkordsel koduma külastusel venda vaatamas ja vanu tuttavaid paiku meenutamas. Järgmiseks nädalavahetuseks oleme varunud intervjuu ja helilinte Itaalias elavalt Lydia akostilt. Endiselt Nõmmelaselt Liidia Krauenilt, kelle rännuteed olid samuti pikad ja tee lahkmete rohked kuulmiseni.