Tere õhtust, lugupeetud kuulaja. Tänases valguskiire programmis, esimene tund on nagu ikka, elusid Saariumi päralt, selles räägivad Mart Raukas ja Einar Laigna mõtlemise kultuurist. Programmi viimane tund on Rootsis elava eestlasest publitsist Jüri Lina päralt, kes räägib päris ootamatust probleemist, mida kodueestlane pole kindlasti veel teadvustanud. Lugu on selles, et järjest rohkem kõlab Läänes vastuhääli sund vaktsineerimisele. Mis on selle põhjuseks seda kuulata? Tegi Jüri linna koostatud saates. Programmi mahub veel ka Johannes Brahmsi neljas sümfoonia ja lõpuks Ferdinand ka rullinokk Turn A-moi flöörile viiulile ja kitarrile. Elutsidaariumi seerias räägivad nüüd Mart Raukas ja Einar Laigna Kloostrikultuuris on üks ääretult oluline osa, see on mõtlemise kultuur, filosoofia, bioloogia ja teoloogina piiblitekstide kui jutustavate tekstide uurimine ja dogmaatika kui nende teaduslik seletus ja teaduslik põhjendus kontseptuaalselt ja rakenduslikult on tihedas seoses filosoofilise mõtlemisega üldse. Seoses sellega, et, et meil loogiline mõtlemine ja üldse mõtlemise kultuursõnaline kultuur on väga alla käinud on kloostrid ju need kohad alati olnud ja on üha, kus see kultuur ela. Selles mõttes oleks huvitav nüüd kuulata härra Raukase uuringute ja filosoofiasse süvenemise vilju lööveni ja Friburi ülikoolides. Meie möödunud saate teema, mis võiks katta ka meie tänast saadet on probleem sellest, kuidas väljendada väljendamatut ja arvan, et see on igasuguse sügava religioosse kultuuri katoliikliku kultuuri, sealhulgas põhiküsimus, kuidas väljendada väljendamatut. Nüüd, kui me hetkeks mõtleme järele, mida niisugune formuleering tähendab siis kallid kuulajad näevad, et siin on Peigujus peidus paradoks, vastuolu, sest kummiskan väljendama siis teda ei ole võimalik väljendada ja kui teda oleks võimalik väljendada, noh siis me ei nimeta ju niisuguseid asju mitte väljendamatuks. Nüüd religioosse kultuuri üks suuri imesid peitubki selles, et see, mis on absoluutmillest, me ei saa rääkida, mille kohta meil puuduvad adekvaatsed, mõistad, et kuidagimoodi me siiski oma ebaadekvaatsed mõistete abil või siis maalikunstivahendite abil me ju teame, et jumalal tegelikult nägu ei ole, aga me saame kunstis näha, kuidas jumal võiks välja näha või siis muusikas tajuda. Et siin peitub omalaadne ime, et väljendamatu on leidnud väljendamist. Ja kui me möödunud saates pöörasime võib-olla rohkem tähelepanu siis sellisele kloostri kultuurile ja katoliikliku kultuuri nähtavale kirjeldatavale osale siis oma tänases saates me pöörame põhitähelepanu kontseptuaalsel aspektile ja katoliiklus on kõrgelt kontseptualiseeritud. Religioon. Mida see tähendab? See tähendab seda, et religiooni keskmes on sõna ja sõna kannab ilmutust. Harilikult kiputakse arvama, et ilmutus on midagi niisugust, mida on võimalik siis kuulda või näha. Ilmuvad mingisugused veidrad tähtumusete ka seda võiks mõnikord nimetada ilmutuseks. Me teame, vana testamendi prohvetid tal sellised asjad aeg-ajalt juhtusid. Kuid piibel on objektiivne ilmutus, ta on ilmutuse kirja pandud vorm. Ilmutuse kandjaks on sõna. Ja selles suhtes ei pruugiks ka imestada, et keskaega on seotud sõnakultuuriga tekstianalüüsiga. Sest et analüüsida teksti, süüvida selle teksti tähendus 100 mõttesse otsida sõnade omavahelist loogikat, see tähendab ainult ühte tunnetada paremini jumala sügavuste näha, mis on asjade taga, millele tekst viitab. Ja mis on tema tähendus. Nüüd kui te loete piiblit, siis te leiate niisuguseid jällegi paradoksaalselt väljendusi, et jumal on puhas vaim ja samal ajal, et tema käsi on tugev. Selge on, et see, kes on puhas vaim, tema käsi ei saa olla tugev. Või siis teisest küljest, et jumal esineb piiblis kui üks persoon ja samal ajal kui kolm persooni. Et oma lõpmatus armastuses on ta asetanud meid vabatahtliku valiku ette, mida me igavest hukatust kartes paratamatult realiseerima peame ja nii edasi ja nii edasi. Nii et puhte selliselt pinnapealsel analüüsil religiooni keel on paradoksi keel seal mõistetamatu, arusaamatu, et sõnad, mis peaks ju olema täpseda need kuidagi tõrguvate täpset ja selget tähendust kandmast. Nüüd üks. Lahendusi sellele, kuidas on võimalik väljendamatut väljendada seisneb katoliiklikus analoogia kontseptsioonis ja selle kontseptsiooni põhiklassikuks on Akino Toomasse. Ja kui te lubate, ma toon siis sellise näite öelda, et jumal on tugev nagu kalju on metafoorne keelekasutus, kuid öelda, et jumal on hea ei ole metafoorne keelekasutuse vaid siin me räägime juba asjadest iseeneses. Meil oli möödunud saates jutud, ruum jaguneb üldruumi üks ja privaatruumiks zakaalseks ruumiks. Ruum ei ole mitte võõratne oma kvaliteedilt ja täpselt sama kehtib ka meie keele sõnade suhtes. Keele sõnad ei ole mitte võrdsed oma kvaliteedilt, vaid teatavad sõnad on kutsutud kandma enamat ja sügavamat rolli kui teised sõnad. Ja kui me kasutame selliseid sõnu nagu hea tark hüve või olemine siis nende sõnade semantiline koormus on suurem kui keele teistel sõnadel. Sest vaadake, kasutasime jumala kohta väljendit jumal on kalju ja metafoor, vaid metafoor ja Kalju jääb selles lauses ikkagi kaljuks. Ja selge on, et jumal ei ole kalju vaid kasutame metafoori teel. Kuid öeldes, et jumal on hea. Me räägime vahetult jumalast öeldes, et jumalal Tarke Me räägime, kes jumal on üldiselt ta on olemine või nagu Moosese raamatust te võite lugeda, et jumal on. See on siis teistsugune keelekasutus, nii et ka dioloogia keel siis valib teatavad sõnad ja annab talle suurema koormuse kui teistele sõnadele. Nüüd tulles teise elemendi juurde, mis me keskaja kultuurist leiame ja mis on seotud sõnade ja sõnakasutusega, peaksime vast räägime dispudikultuurist, dispuuti, kultuur oma eesmärgiks ei sea mitte vaidlemise, mitte selle, kes peale jääb, kes alla jääb, võttis pudi, kultuuri eesmärgiks on välja selgitada tõde ja keskaegne dispuuti. Kultuur jällegi sisaldab sellise hierarhilise elemendi. Kui te vaatate vanugaabüüre, kus on kujutatud mingi keskaegne dispuut, siis te näete, et juba puhtfüüsiliselt on disputandide Egaldatuda see, kes dispuuti juhatab, tal on oma kindel koht see, kes teese kaitseb, tal on oma puhtfüüsiliselt eraldatud kohta spetsialistid, need, kes disputeerivate. Neil on omad kohad märgatud ja siis üliõpilased, aga eelkõige siis dispuuti kultuur just keskaegsetes ülikoolides, sagenes üliõpilastel on omad kohad ja siis seal rõdu üleval on pealtvaatajad-kuulajad. Nii et dispuut eeldab ka sellist puhta hierarhilise ruumi tunnetust juba ja koos sellega on märgatud, kellel on õigus rääkida. Ja kui lähedal nad siis seisavad nendele teesidele ütleme niimoodi. See tuletab mulle meelde veel ühte teist olulist momenti kristlikus kultuuris väljendamatu väljendamine mis puudutab sõnalist osa, et sõna kannab ilmutust ja seega on väga raske dilemma ees, kuidas väljendada verbaalselt seda, mis on väljendamata. Toosama probleem on olnud kiriklikus kunstis ja kiriklikus kunstis saavutatut. Pantokraatori kõigevägevama. Kristuse kujutist nimetatakse kujutavas kunstis samuti kujutamatu kujutamiseks. Kas selleks, et siiski on õnnestunud see, mis on tegelikult kujutamatu, seda ometigi kujutada? Nii et siin on analoogia, vastavus kujutava kunstivahendite ja võimaluste ja sõna- ja tekstide kallal töötamise vahel. Kui me võtame vaatluse alla näiteks keskaja dialoogilise kultuuri, jaga filosoofilise kultuuri ühe kõige olulisema teksti ma pean silmas Sinarkino Toomase summa dioloogikate Sis summa teoloogika on üles ehitatud monumentaalseid dis puudina. Me teame, et Pacino Toomas ei elanud mitte kaua viitkümmend aastatki ei elanud täis. Ja kui nüüd kaasaja kiriku ajaloolased on välja rehkendanud, kui palju Akino Toomas pidi kirjutama iga päev, siis nad on saanud 16 tihedalt trükitud Masina keelemasinakirja lehekülge. Ja loomulik küsimus on, kuidas mees nii palju jõudis. Nüüd keskaja kloostrites häviti, Akino Toomase aegses, so Bonni ülikoolis olid tingimused vaimseks tööks saavutanud oma optimumi on teada takino, Toomas kasutas kahte sekretäri. Ja töö oli korraldatud selliselt, et nende sekretäride ülesanne oli formuleerida küsimused ja neid esitades Toomasele toomas. Vahest käigu pealt andis vastused kogu seda dispuuti või küsimist ja vastamist. Konspekteerisid sekretärid. Nii et optimaalne töökorraldus siis loob ka silmapaistva kvaliteedi. Ja kui me vaatame summa dioloogikad teksti, siis ka summa dioloogika tekstis. Selline dispudirütm on väljapeetud. Kõigepealt on summa dioloogika jaotatud evi küsimusteks. Ja igale küsimusele on esitatud esialgsed povi soosed vastused, mida Toomas kummutab ja esitades õige vastuse. Ta kommenteerib Kaneid ekslike versioone, ekslike vastuseid. Nii et siin niisugune omalaadne dispuudi rütm on välja peetuda samal ajal ja see on teine moment, mida ma summadeoloogika puhul tahaksin rõhutada. Dispuut ei eelda mitte oma vastase mahategemist, see ei eelda mitte seda, et üks avalikult võidab või teine ei võida, vaid keskmes on tõde ja tõde on objektiivne. Ja tõde on selline, mida nähes inimene ei peaks tundma ennast puudutatud, kui ta on eelnevalt vale positsioonil olnud. Ja Toomase summa dioloogika tekst maksimaalselt objektiivne. Kui ma tahan öelda ühe lausega, kuidas summa dioloogikate teda või defineerida, siis see on nende võimaluste otsimine, kuidas objektiivselt, loogiliselt, rahulikult saab rääkida jumala ilmutusest. Ja see on niisugune tekst, mis põhimõtteliselt on arusaadav kõigile. Nii et toomas ainult iseennast mainib kaks korda summa dioloogikas, aga kogu ülejäänud tekst siis maksimaalselt objektiivne maksimaalselt kättesaadav, lugejatele selge, täpne. Siin ei ole kohta subjektiivsusele ka sellisel üle vohaval emotsionaalsusel, mida me sageli romantilises filosoofias märksa hilisemal ajal kohtame. Dispuuti kultuuri juures on see oluline tähele panna et see ei ole see vaidlus, mis tänapäeva inimesed ütlevad, et vaidluses pidavat selguma tõde. Vaidluses ei pruugi mingi tõde selguda peale selle, kes on antud hetkel kas osavam või agressiivsem dispuuti kultuur on siis niisugune ühine tõele lähenemine, kus eesmärk on selle tõe tunnetamine selgelt ja puhtalt ise. Ja huvitav kogemus oli sellega seoses ka minul endal, et kui Thomase nime suuruse ja kõlavõimsuse tõttu seetõttu ma kaua aega arvasin, et ma ei ole veel küps filosoofilise hariduse osas üldse Toomasele lähenema. Et Toomas on kindlasti niivõrd keeruline ja niivõrd raske, et sellest on arusaam, sellest arusaamiseks on vaja mingit erilist haridust siis see šokk, mis Toomase lugemine andis, oli nimelt vastupidine. Tõde on niivõrd kristalselt loogiline, niivõrd selge ja niivõrd hästi mõistetav. Et peaaegu toomast lugedes võib öelda, et näiteks kui inimene peavaluga hakkaks lugema Toomast siis seitsme 11 minuti jooksul oleks peavalu läinud, sest ta absoluutselt korrastab kõik inimeses ja viita niisugusesse ainulaadsesse, harmoonias kõiksusega, absoluudiga, jumalaga. See näitab meile, mis tähendab, et Thomast nimetatakse ingellik doktor. Tõde on lihtne, selge ja loogiline ja seetõttu tõde ravib inimest. Ja kui lugeda heegeli tekstis seitsme minuti pärast inimene omandab peavalu, mitte ei ole sellest lahti saanud. Lubage mul veel kord tulla sellise momendi juurde, et keskaja loogika, mida kaasaja loogika seisukohalt sageli halvustatakse ja ei ole kahtlust sellest, et kaasaja loogika seisab siiski kõrgemal tasemel kui keskaja loogika, miks see nii on, sellel on omad põhjused. Kuid keskaja loogika on orienteeritud dispuuti kultuurile, samal ajal kui tänapäeva loogika on spetsiaalselt arendatud, põhjendama ja edasi agendama matemaatika alustes leiduvaid spetsiaalprobleeme. Kuid hea küll, olgu sellega, kuidas on. Loogika on rakendatav eelkõige tekstiile sõnadele ja kui me suudame nad sõnad kirja panna, siis seda parem on vaadata, kuidas loogika siin töötab või ei tööta. Milles on loogilise mõtlemise erinevus demagoogiast keskaja dispuut, realiseerus ülikoolis ja nende inimeste juuresolekul, kes olid enamal või vähemal määral spetsialistid loogikas? See tähendab, et igasugused loogikareeglite rikkumised tulid selgelt ja kiiresti ilmsiks. Kui dispuuti Haagata suured rahvahulgad, sõltumata sellest, kas nad on loogikaalast ettevalmistust saanud või on neil teadmised olemas elementaarsetest sülogismidest või mitte, siis on viljakas kasvupind demagoogiale. Ja ma tooksingi võib-olla niisuguse näite, kas või siin meie stuudio rahvale, ma esitan teile kaks eeldust ja küsiksin, mis nendest kahest eeldusest loogiliselt järeldub. Esimene eeldus on see, et kõigil, kel on tiivad lendavad ja teine eeldus on see, et mõned linnud lendavad. Küsiksin loogika reeglitele, mis sellest järeldub? Esimene eeldus oli, et kõik, kellel on tiivad, lendavad ja teine eeldused, mõned linnud lendavad. Einar mõned linnud lendavad minu arvates, see on õige. Ja esimene oli kõik kõikjal antiiv alale Nügavatavad. No see on tagurpidi võttes selge mis on selge, järelikult lendavad kõik need, kellel on tiivad. Ja ka seda esimene eeldusest ütleski, aga me nüüd kombineerime kahte eeldust Misest loogiliselt tuleneb. Ma ei piina teid enam ja Maybiinaga kõik kallid kuulajad, ütlen, et nendest kahest eeldust mitte midagi ei tulene. Sest et sisuliselt võiksin pakkuda, et mõned linnud omavad tiibu või et need, kes lendavad, on kindlasti linnud või veel midagi, aga demagoogia just seda teebki, et pikkides teksti väljendeid nagu eeldades järeldades sellest tulenevalt, kui siis ja või, ja nii edasi lummatakse rahvahulk ja luuakse kujutlus loogiliselt õigest arutelust. Ja siit me jõuamegi selleni, millest ma alustasin, et dispuut peab realiseeruma ikkagi enam-vähem spetsialistide ringis, kes on suutelised vaatama loogikareegleid teleütlema, kas siit tuleneb see asjaolu või selles see asjaolu ei tulene. Ja kui nüüd võtta sellised demokraatlikud suured ühiskonnad, kus riigitegelased oma loogikaga lummavad rahvahulkasid sisuliselt elementaarseid loogikavigu tehes, siis me võiksime küsida, kas tegemist on loogikaga või on tegemist demagoogiaga. Minul on küll tunne, et tegemist demagoogiaga sest see on siiski teatud eesmärk. Ja nende loogikareeglite teadlik rikkumine on nende eesmärk. Ja vahest ka loogikareeglite mittetundmine, sest vaadake, keskajal ei ole demagoogial kohta, sest keskajal ülikoolikultuuris dispudil oma Esinevad ainult spetsialistid ja need, kes ei ole spetsialistid, need puht ruumiliselt siis on viidud kõige kõrgematele tribüünidele. Nii et kui nad ka kõva häälega sealt midagi hüüaksid, siis lihtsalt ei jõua sinna alla, kus asi toimib. Nii et jällegi oleme ringiga jõudnud selle esialgse ruumi kontseptsiooni, nii et keskajale sakraalse skulptuuris ruum etendab tähtsust. Ja kui meie esimeses saates oli märgusõnaks kloostri müüre, siis siin me võiksime öelda, et on selliseks piiriks sakraalse maailma ja mitte sakraalse maailma vahele. Loogikamüüjaga. Loogikafiguurid ja objektid on ka mingis mõttes igavikulised. Aga kas loogikareeglite rikkumine ei ole sellepärast juba kuidas ütelda? Lausa lausa sunduslik riigitegelastel, sest muidu ta nad ei mõjuta rahvast. Kui ma ennem ütlesin, et sellest väitest järeldub ainult vastupidine, mis tähendab, et seda võib võtta niipidi ja teisipidi ja sisse süvenedes järel tulnudki midagi siis riigitegelase ja poliitika pea poliitiku kohta peab just nimelt ütlema et poliitikas on edukas see, kes nimelt on loogiline ja külma loogikaga ei ole poliitikas mitte midagi teha. Küll näilise loogikaga, aga üldises kogu kultuurikontekstis. Nüüd raadiokuulaja kuuleb, et võrdlused, mis mõtlemiskultuuri verbaalse kultuuriloogika alal tehakse räägivad pidevalt meile keskajast kui selles mõttes pajast. Ja tänapäeval loogiline mõtlemine on niivõrd nõrk, et esimese astme järeldusi igapäevases elus ja loomulikult poliitilises elus inimesed pole võimelised tegema. Sellel on traagilised tagajärjed. Ja kui me nüüd silmade ette loome selle hiigelnägemuse hiliskeskaja välja kujunenud kõrgkristlikust kultuurist son gooti katedraal, kui kivistunud muusika, matemaatika, loogika, dispuut, kogu oma ääretus rafineerituses, oma väljaarenenud, kõrgetasemelised inimtüübis siis ma tuletaksin meelde Villem raami jutelust, kui ta kirikute ekskursioonil korduvalt hüüatas. Gootika, see on tippkolmeteistkümnes sajand, see on tipp. Ja siin on vast meile see sõnum täna oluline et me ei vaataks ajaloole emotsionaal progressistliku pilguga nagu muutuks siin kõik targemaks, kõik inimesed üha targemaks ja mõistlikumaks ja kõigest paremini aru hakkavad saama. Et niisuguse emotsionaalse progressi mõistega ja sellest niimoodi arusaamisega ei saa läheneda nendele küsimustele. Ja et paratamatult see aeg meie kultuuris, 13. sajand oli väga mitmetes asjades tipp. Ja tippselliselt, mis tänapäeval võib olla säilinud üksikutes kohtades, kuid ta ei ole enam kogu kultuuri kogu sotsiaalset ja riikliku elu määravaks, nii nagu ta keskaja loll Mul on tunne, et tänapäeva inimene just tahab loogikat. Millegipärast. Loogika on mugav, sest loogiline mõtlemine nõuab pingutust, aga tol ajal loogiline, selleks ei ole mingisugust pingutust vaja. Aga kui te lubate, siis ma tuleksin võib-olla lühidalt katoliikliku filosoofia juurde. Katoliiklik filosoofia kannab nimetust filosoofia Berennisse. Mis tõlgitult tähendab igavikuline filosoofia. Mida see termin tähendab? Katoliiklus on oma pilgu suunanud ja mitte ainult katoliiklus, muidugi ka teised religioonid igavikku lisusele. Kas katoliiklik filosoofia on siis muutumatu? Ma arvan, et 13. sajand oli üks typega joode filosoofias, kuid ma ei arvaks, et 20. sajand, meie sajand oleks filosoofias kuidagi nõrgem või kehvem. Kas Meie sajandil võib leida veel katoliiklikku filosoofiat? Arvan, et ja kuid mitte nii selgepiiriliselt, nagu võib-olla 13. sajandil see täheldatav oli. No on olemas ülikoole, mis on katoliiklikud ja see tähendab, et dioloogia, mida seal viljeldakse filosoofia, mida seal edasi agendatakse. Katoliiklik puuriülikool on näiteks katoliiklike. Lääniülikool on katoliiklik, nad mõlemad on siis katoliikliku traditsiooniga. Nüüd tehaksegi kaks. Eksitusta mida ma olen lugenud nimelt arvatakse kontinentaalfilosoofia, ütleme siis saksa või prantsuskeelne filosoofia tegeleb justkui rohkem sellise fundamentaalolemise või siis ka jumalaprobleemidega sellest tulenevalt, samal ajal kui anglosaksi filosoofia on mitte eriti sügav kohati pinnapealne, selline ainult loogiline hinge tappev verbalism. See on esimene eksiarvamus usuna, et alates 90.-test aastatest ei ole üldse dekas eristada kontinentaalfilosoofiat ja analüütilist filosoofiat vaid nad kaks tükki on koos analüütiline filosoofia, ehk siis anglosaksi filosoofia tõepoolest oma eritähelepanu objektiks on võtnud keele ja keeleprobleemide ja kui ta ütleme kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel käis kaarega mööda traditsioonilistest metafüüsika ja jumala probleemidest dioloogia probleemidest, siis alates Piitest, roossene uuringutest näiteks viiekümnendatel aastatel taan näoga pöördunud selliste sügavate traditsiooniliste filosoofia probleemide poole. Teiselt poolt vaadates, mis kontinendil toimub nii palju, kui ma tunnen Saksamaal või Šveitsis filosoofia, kes siis traditsiooni järgi peaks sinna kontinentaalsuunda kuuluma. Nad kõik omavad head koolitust analüütilises filosoofias. Nii et ma ütleksin, et 90.-test aastatest peale on meil maailmafilosoofias tegemist enam-vähem ühelaadse filosoofiaga, mis jaguneb erikoolideks. Kuid see piir ei lähe mitte niimoodi jämedalt kontinentaal analüütilise filosoofia vahelt läbi, vaid pigem saavad määravaks põhihuvide ja lahendusstiilid. See, kuidas loogikat rakendatakse või ei rakendata, nii et kaasaja filosoofia pakub väga suure hulga erinevaid argumentatsiooni mudeleid, mida võib rakendada nii puhte katoliiklikke huve silmas pidades, kui puhte luterlikku huve silmas pidades või üldse ateistlike huve silmas pidades. No kui te lubate ühe pisikese näite, ma tooksin praegu maailmasse. Üks tuntumaid filosoofe, Saul gripke on agendanud oma loogilise teooria võimalikest maailmadest, kus ta tõestab, et apaga joogi ei ole samma, mis paratamatus. Ja sellest pisikesest loogilisest Hewistusest. Me saame määratult erinevad kontseptsioonid. No et mitte jääda abstraktsetesse sõnadele, vaid ka tuua illustratsioone siis Mooses, piibli, Mooses, kas ta oleks Mooses, kui ta ei oleks mitte oma rahvast välja viinud Egiptusest? Ei oleks kõrberännakut alustanud, vaid oleks jäänud Egiptuse ohuaedadesse puhkama. Teooria järgi selgub üheselt, et Mooses oleks igal juhul Mooses. President Nixon oleks ka siis Nixon, kui ta oleks näiteks koega ja ei oleks saanud presidendiks valida ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd võib kallis, kuula ja öelda, et siin on tegemist absootsustega, sest koega ei saa mitte president olla. Nõustun teiega, hobune on senaator olnud ja ma tean, et kukk on Prantsusmaal linnapeaks valitud. Aga, ja mida ma tahan alla kriipsutada seal teatavatel loogiliste mudelite olemasolu, teatavate argumentatsiooni skeemide olemasolu, mis on valmis kujul filosoofias välja töötatud ja mida saab evi laadselt siis interpreteerida erinevatesse niisugustes sisulistes kontekstidesse ja see on nüüd loobub. Aitäh, kas see tähendab seda, et kõik on maailmas tõestatav? Kõik ei ole tõestatav ja kõik ei olegi eesmärgiks seatud tõestada tuleme jälle Toomase juurde tagasi. Toomas üks olulisi mõtteid on selline, et on olemas tõdesid, mis on üle mõistuse, kuid mitte mõistuse vastu. Inimene on inimene ja see tähendab, et tal on ainult see, mis temal on. Inimeses on kaks valgusallikat Toomase järgi esimene mõistuse enda loomulik valgus. Ja siit tulenevad ka mõistuse piirid ja teine on üleloomulik valgus, mis on siis armust temale kingitud ja kõik olulised usutõed on käsitletavad kas ühe tunnetusallika valgus või teise valgus kuid ühes neist näiteks, et jumal on olemas, selle asja suudab mõistus omaenesepotentsiaalist ära tõestada. Kuid Kristuse ristisurma lunastab toime on mõistusele kättesaamatu. Kuidas mõistus ka jopereeriks mõistetega lunastusele kristus. Ta ei suuda seda tõestada, et kui te küsite, kas kõik on tõestatav, ma ütleks, kõik ei ole tõestatav. Aga on oluline näha, miks see ei ole tõest, tähendab need on asjad, mis on üle mõistuse, kuid mitte mõistuse vastu. Selles ongi põhivahe. Tihti öeldakse niimoodi, et kui inimene millestki ei saa aru, ta seab oma mõistuse mõõdupuuks ja ütleb, et see on mõistusevastane. Aga palju on kuulda praegusel ajal rõõmuga neid inimesi, kes kohtudes asjaga, mida ta ei mõista, ütleb, et see on üle mõistuse. Selles väljendub juba hoopis teistsugune hoiak, võiks öelda sonar kui inimene. Ja selle Luumen räbelatsioonis jumaliku mõistuse valguse, mis on ilmutuse läbi antud oli veel kolmainsus ja sakramendid mille mõistmine lõpuni iialgi ei ole inimesele võimalik. Ja selles sisaldub üks moment, mis on olnud oluline, oli 13. sajandil ja ta on ka tänapäeval 20. hoopis teistes seostes läbi elatud. See oli 13. sajandi täiskasvanuks küpseks saanud euroopa kultuurkonnas. Usk ühtlasi ja rõõmus, optimistlik usk inimmõistuse võimetesse. Mõistus, mis jumala valguse abil on võimeline üha enam mõistma ja haarama jumala ilmutust, kuid ei saavuta kunagi lõpp puu. Sellega on antud inimesele igavese arengu ja igavese edenemise võimalus. Ja me teame, et lähiminevikus oli natukene teises kontekstis. Kuid me mäletame kajutelust, piiritut, usku inimese mõistusesse. Nii et see hoopis pahempidi pööratud kujul 20. sajandil saavutas hoopis teistsuguseid tulemusi. Sest 13. sajandil inimmõistus ei olnud usuobjektiks. Kuid tunnetuse võimalus, tunnetuse kasvamise võimalus oli küll lõpmatus oli jumal ise. Nii et me näeme, kuidas väliselt sarnaselt kõlavad inimese kõrvas ütelus, et kontseptsioonid võivad sisuliselt olla täiesti vastupidiselt. Tuleksin siin kohas veel ühe mõiste juurde, mida me eelmises saates käsitlesime nimelt vaikuse mõiste juurde, vaikus valitseb sakraalse seal ruumis ja ma võiksin öelda kad, vaikus valitseb kontseptuaalselt korrastatud ruumis. Olla vait, vaikida ei ole see sammamis olla tumm. Tummus On füsioloogiline pataloogia, aga vaikus on sageli religioosse Pietismi tundemärgiks. Zakaarjas uues testamendis on lihtsalt tumm, teda puudutab issanda ingel, mees jääb tummaks. Aga Aabraham tee Liisakuga Movia mäe pole vaikib, sest need sõnad, mida ta edastama peaks, ei kanna seda raskust, seda semantilist koormust, mida neile edastada tuleb. Ja samasugune situatsioon siis on täheldatav ka selliste kontseptuaalsetest skeemidega, mille abile. Me püüame Haagata väljendamatut. Ja kui mõistus on jõudnud oma piirideni ja on tunnetanud motiivid, siis on aeg kontseptuaalselt vaikida. Vaikida saab üksnes seal, kus on tegemist kõnega. Kui ei ole kõnet ja kui ei ole korrastatud kõnet ja loogilist kõneta ja adekvaatset kõnet, siis ei ole olemas ka tingimust vaikimiseks, siis on lihtsalt tummaks. Ja võib-olla ma siis tooks veel sellise illustratsiooni, kui kuulajad lubavad. Keegi bioloogia professor esitas oma õpilastele väite, et kõik, mida me jumalast ütleme, on mõttetu, me ei saa jumalast rääkida. Ja seepeale üks Tegane üliõpilane tõstis käe ja ütles, et aga lugupeetud professor, te ju ise kõnelete jumalast. Professori vastus sellele oli Kuimaga jumalast kõnelen. Siis ärge kuulake mitte sõnu, vaid vaikust minu sõnade vahel. Ma siiski ei soovi, et nüüd vaikseks jääks, ma tahaks edasi kuulata. Aga kui me oleme tunnetanud mõistuse piire mis saab edasi, kas on kõik tunnetatav? Ma arvan, et siin tuleks vaadata, mida parimad pead filosoofiast teinud on ja loobuda oma mõistusest respekteerides eelkõige seda piiri, mis siin esineb. Olles nüüd alustanud niimoodi, nagu ma alustasin, pöörduks ma selle sajandi balla ühe kõige parema filosoofi, nimelt Ludwig Wittgenstein poole kes mõistuse piiri tunnetamise järel seab piirikeelele. Sest vaadake, mida tähendab tunnetada mõistuse piiri seada piir mõistusele ja mõtlemisele tähendab mõelda ka piiri mõlemast poolesse tähendab mõelda sellest, millest ei ole võimalik mõelda. Ja järelikult me saame piiri siiski seada ainult oma keele väljenditele. Nii et olles oma tänast saadet alustanud sellest, et katoliiklik kultuur ja üldiselt öeldes sisse kogu kristlik kultuur, kõrgelt kontseptualiseeritud kultuur, oleme me jõudnud selle punktini kõrgelt kontseptualiseeritud kultuur respekteerib ka Meie mõistuse piire ja meie mõistuse suutlikkust midagi öelda või siis mitte. Vaikus on siis kõige kõrgem tunnetus? Toomas ei haki mitte. Toomas summadeoloogikas võtab spetsiaalselt vaatluse alla, kuidas me saame mõttekalt kõneleda, jumalast on selged jumal ei ole kalju, öeldes, et jumal on tugev nagu kalju, ta ei ole kalju ja olles puhas, vaimdma käsipagas ka ei ole tugev. Ja siit on üks osa dialooge tuletanud sisse negatiivse teoloogia idee, et igasugune rääkimine jumalast peaks olema negatiivne jumala samas mõttes hea, nagu meie oleme ja me peaksime siis ütlema, et jumal ei ole hea, et jumal ei ole, et ei ole pimedus, aga ta ei ole ka valgus ja nii edasi ja nii edasi. See tähendab, et meil puudub igasugune rääkimise võimalus jumalast positiivselt. Toomas on läinud teist teed ja see on see tee, mida ma ka alguses indikeerisin, nimelt teatavad sõnad. Meie keeles kannavad enam koormust kui teised sõnad ja sellisteks sõnadeks Tark armastus olemine hüve ja veel mõningad sõnad, trantsententaaliad, mis on esmajärgus kasutatavad jumala kohta ja leiavad oma referendi eelkõige siis jumalas. Seda juba kirikuisad rõhutavad kahest maailmatunnetussüsteemist rääkides ontoloogilisest, diagnoose, oloogilisest ja kultuuritüüpidest vastavalt sellele et absoluut, et jumal on haaratav ja tunnetatav ainult siis eitaval teel seal müstilis intuitiivsel kaemusel. Ja et sellest on ka näiteks Ireenevus oma Triniteedi õpetuses rääkinud ka nimelt eitavas vormis. Kuid teiega nõustudes pean maga visaldama teise tee nimelt Toomase tee, et müstiline kontemplatsioon eeldab sageli raats jo-poolset ettevalmistust. Kimine, müstiline kontemplatsioon on võimalik üksnes seal, kus juba eelnevalt eksisteerib adekvaatne filosoofiline kõne ja kus seda ei eksisteeri, seal on tummus ja mitte vaikus. Seal on pimedus ja mittevisioon. Kahe mehe vahel on ka 1000 aastat. Kuidagi peaks mingi ümmarguse lõpu tegema. Et võikski nagu see kandev idee vast olla siis vaikus ruumis ajas mõtlemises. See on nagu see keskne idee, mis siis kõiki neid asju läbi ma arvan, aga Laidmasin nõustub minuga teie sammuta. Ja vaikust ei tohi segamini ajada tummusega. Tumusega mitte lummus lihtsalt suutmatus rääkida lihtsalt füsioloogiline patoloogia, midagi muud. No see on sama, nagu, kui inimene on pandud nälgima sunniviisiliselt, siis ei ole paast ja vang samuti mitmes asjas, mis ta elus oma oleku tõttu on ilma jäänud. Tal ei ole teenet selles, vaid paast on siis, kui mul on võimalik süüa ja ma siis ei söö. Et see vaba tahte moment lülitub ka siia sisse. Kui meil oli kolm mõtet, sellega seoses tummus ei ole vaikus. Kuid selle vaikuseni, mis on vaikuse filosoofia, selleni jõuab siiski ühte teed läbides. Ja selleks, et selle vaikuseni jõuda tuleb läbida see verbaalne sõnastuse ja loogika maailm. Esinesid Mart Raukas ja Einar Laigna