Sõna müsteerium on siinkohal tarvitada täiesti õige. Ja mis puutub müsteeriumisse, siis me oleme mõlemad Prafaanid. Kui sõnamüsteeriumi mõiste müsteeriumi suhtes, mina oleksin võimeline vastama, siis ma oleksin jumal. Inimene on seatud elus väga paljudes asjades, sõna müsteerium saladuse ette. Ja see ärgu inimest häirigu. Elu ise on müsteerium ja me keegi ei ole suhteliselt ära seletama, mis on elu. Teeme elu, me elame ja elu müsteeriumi ei tohigi inimene tahta endale püüda, lõpuni ära seletada. Ja meile juba tuntud kiriku doktor hingel ei kakk viinud hoomasson öelnud, et inimesele, kelle mõistus on jumalast valgustatud, on antud mõista kõrgeid jumala tõdesid. Ja välja arvatud müsteeriumid, saladused, millede mõistmisel inimese mõistus võib üha avarduda ja üha sügavamalt haarata. Kuid iialgi ei saavuta lõpp puu, sest inimene on lõplik olend. Müsteeriumid on lõpmatud. Kuid sellesse lõpp matusse üha enam süüvides. Inimene omandab sealt üha rohkem, kuid teades iialgi ei haara lõpuni. Ja jõulumüsteerium on üks nendest ministeeriumitest mis jääb alati suureks saladuseks, üks. Ja sealjuures me ometi tohime mõista teda nii palju, nagu meil inimestel on tarvis, selleks, et saada sellest täiuslikult osa. Ja see ongi elu, müsteerium, jõulumüsteerium. See on sünnitamise müsteerium, son, sündimise müsteerium. See on inimese elu müsteerium ja inimese elu jumalaga müsteerium, mis siis Jeesus lapses Kristuses on kokku võetud ja meile valmis tervikliku jõulusündmusena antud, kui juba ajalooline sündmus, elutsidaarium püüab tänase saate esimeses osas truuks jääda Meie väidetavale teaduslikule objektiivsusele. Ja vastus koosneks seega täna kolmest osast. See on vana testamendi ette kuulutuslik osa ehk teisisõnu vana testamendi kontseptsioon maailmast ja inimesest teine osa ole ehk siis lugu Kristusest kui uuest kontseptsioonist ja kolmandas loos. Oleme lihtsalt inimesed ja püüame need kõrged positsioonid ära unustada ja lõdvestuma lihtsalt selle juurde. Mismoodi need kõrged teaduslikud kontseptsioonid tegelikult ajaloos toimivad väga lihtsalt väga ütleksime niisama lihtsalt nagu Kristus sündis laudas. Selleks et rõhutada teatud olulist külge selles müsteeriumis. Nii kolmandas osas Me lühidalt mõtleksime. Viiksime pilgu sellele, kuidas talus jõulu Need olid. Ja see müsteerium jääb igas selles osas müsteeriumiks, ükskõik missuguses kõneviisis või sõnavaras me sellest räägiks. Vana testament, piibli esimene suurem osa kui jaotada piibel vanaks ja uueks Testamendiks vanaks ja uueks lepinguks siis kokkuvõtlikult vana testament, vana leping on sõlmitud ühe rahva keda jumal on kutsunud võimsate religioossete isiksuste läbi. Mooses, kahtlemata üks, kes seaduseandmisega loob rändrahvast kultuurrahva ja selle rahva teadvuse üheks osaks, saab määravaks osaks jumalast välja valitusest arusaam ja see teadvuse element, et me oleme eriline väljavalitud rahvas teiste hulgast välja valitud. Selles välja valituses hakkavad ilmnema kohe kaks joont. Üks on ilmutus, usundijoon kus jumal annab inimesele käsud mille järel rahvas peaks elama. Teine joon on projektiivse usundi joon. See on suunaga inimesest absoluudi või jumala poole, milles inimene, nagu ta oma patuse tõttu teed ja me kõik teeme seda, broitseerib jumalasse, oma soovid ja esitab need kui jumala käsu, et need kaks liini vanas testamendis kutsuvad esile siis kaks ilmingut, et üks on seaduse ametisse seadmine, mille ülesandeks on seaduse ja juriidilise õiguse mõiste kehtestamine tänu millele luuakse ajalooline rahvas, Iisraeli rahvas. Ja hiljem lisandub või õigemini õige varakult lisanduv prohvetlik joon ja prohvetlikku liini ülesanne. Vanas testamendis on manitseda rahvast ja manitseda valitsejaid selles, et nad ei ela ilmutus usundi järele, vaid projektiivse usundi järele. See tähendab Iisraeli rahvas hakkab arvama, et nemad kui väljavalitud rahvas on iseenesest jumala ees õige ja muud ei ole vajagi. Ja prohvetikuulutuses on siis mitu osa, üks osa on rahva manitsemine elada ilmutus usundi järele ja mitte projektiivse usundi järele. Ja õige ruttu tuleb prohveti usundusse usundis ettekuulutus lunastaja messija tulekust. Et kui väljavalitud Iisraeli rahvas on see, kelle rüpes peab kasvama väljavalituse järgmine aste, lunastus tervele maailmale siis messija kuulutust, lunastaja Kuulutus on vana testamendi prohvetluses jõuliselt sees nagu prohveti essaajal. Prohvet Sakarja seal, kus on sajandeid ette kuulutatud templi juurde kus teostatakse ühe rahva rahvusliku väljavalituse ohvriteenistust selle templi juurde. Jumal saadab lunastaja messija. Messias Meži, jah, heebrea keeles Jeshuuaa päästja lunastaja kreeka keeles ristoss, kristus see ei ole nimi, see on auelevuse tiitel. Jaa, Jeesuse sünd on selle tõttu. Determineeritud tud, kui me tarvitame kristlikust ideoloogiast pärit sõna, mis tähendab jumalast ette määratud. Kui me tarvitaksime muudest erialadest võetud sõnu, siis võiks öelda, et talitähtedesse kirja pandud astroloogiliselt võiks öelda, ta on astroloogiliselt ennustada tav ja jõulusündmuse müsteerium, mis me ju teame. See narratiiv, mis on jõulusündmuse kohta piiblitekstid, on ju mitteteaduslikud, tekstid vaid narratiivsed, jutustavad tekstid. Selles tekstis on ju Kristuse sünniga seoses juttu kõigepealt tema sugupuust, et ta on legitiimne. Et ta pärineb seaduslikest vanematest, põlvest põlve, see tähendab, ta on õiguspärane lunastaja, mitte juhuslik möödamineja ega usurbaatoriga võimu Anastaja, vaid kuninglikust soost. Kõik tema elus on seaduslik seadusepärane ja kooskõlas vana testamendi seaduse usundiga ilmutus ja seaduse usundiga. Seega langeb ära kahtlus selles, kas ta on isehakanu või petis või ükskõik, mingisugune trooni nõudleja, kes soovib võimu vaid ta on seaduslik kuningas, kuninglikust soost ja kosmilised märgid. Planeetide konstelatsioon Betlema täht näitavad seda, et kõike liine pidi sündmus on legitiimne, õige ja seaduspärane. Ta on see, keda vana testamendi prohveti osan ette kuulutanud. Ta on see, keda on oodatud ja kosmiliselt kuna lunastus pidi tulema kogu loodule, kogu kosmosele, kogu great tuurile. Ka klapib kõik. Seega need liinid pidid olema korrektselt korras. Kosmiline liin, astraalliin ja inimlik liin, sugu puulise päritolu mõttes. Ja nüüd selle inimese ajaloolise isiku Kristuse sünni kohta on samuti antud ajalooliselt ürikutes need andmed, millal ta oli, kes oli maavalitseja Pontius, Pilaatus, missugune Rooma keiser valitses mitmendat taastat. See jõulusündmuse jõulumüsteeriumi ajalooline osa on meie jaoks ajalooliselt korvamatu ja asendamatu tähtsuse ja tähendusega. Kristlik religioon on religiooniloolises ilmutus loos viimane kõrgeim aste. Enam inimene ei pürgi jumala poole, kas käsu täitmisega nagu seaduse usundis või ohvri reitusega nagu kõikides eelnevates, usundi arenguastmetes. Kristlus on täiesti kvalitatiivselt võib-olla ainukene või mitte võib-olla vaid kindlasti ainukene tõeline pööre maailma ajaloos. See on see, et jumal saab inimeseks, verbum, karov, factum Est sõna saab lihaks seega ajalooliseks isikuks. Üks ja see ajalooline isik on kastraalselt ja ajaloolis seaduslikult oma päritolult kõigiti korrektne ja sobib selleks messias. Kristus. Nüüd järgmine aste selles sünniloos on see, et ta sünnib küll seadusliku kuningana kuid sünnib inimlikult võttes alandusse ja viletsus sünnib laudas juures on loomad, see on see jõulumüsteeriumi osa, mis lähendab ja toob ta iga inimese juurde. Jumala ei tule maailma kuninganna kuninglikest, regaalijates valitsejana, võimuna, ta tuleb iga inimese juurde, ta tuleb kogu loodu juurde, selle tõttu ta sünnib lauta. Sõime. Sellel on suur sügav tähendus, mis jäi juutidele võõraks ja tõukas Kristuse ja kristluse ortodoks, sest juudi usust eemale juudid ootasid natsionaalpoliitilist Messijat. Nad ootasid niisugust Iisraeli kuningat, kes vabastab Iisraeli rahva Rooma impeeriumi poliitilise võimu alt. Ja kes teeb Iisraeli rahvast maailma valitseja rahva. Ja allutab kõik teised maailma rahvad, juutide ülem valitsusele. See oli natsionaalpoliitilise messija mudel mida Iisrael ootas ja et Kristus ei vastanud sellele mudelile, mida nemad ootasid natsionaalpoliitilist. Jumala poeg tuli kõikidele rahvastele. Siin sünnib vana testamendi usundi ja uue testamendi usundi kristluse vahel algusest peale terav konflikt, mis viib ajalooliselt võtma mõttes ajaloolise inimese Jeesuse Kristuse ristisurma ja hukkamisele kui poliitilise religioosse kurjategija poliitilise, rooma impeeriumi des kuna ei saa olla impeeriumis rohkem kui üks kuningas, üks valitseja ja religioosses mõttes oli Kristuse kuritegu selles juutide silmis, et ta nimetas ennast jumala pojaks. Selles oli religioosne kuritegu range monoteismi vastu. Ja selle tõttu mõisteti ta religioossetel motiividel surma. Ja kohtuotsuse täideviimine veeretati Rooma võimude kaela poliitilise sildi all. Selle tõttu on seda protsessi väga põhjalikult uuritud sest see on huvitav protsess, on ajalooline protsess ajaloolise isiku üle ja sellisena kuulub kristus ajalukku lihtsalt kui ajalooline isik keda kuidagi pole võimalik sealt välja lülitada tavalisest ajaloost ja selle käigust kui ajaloolise isiku saatusest. Ja kui protsess religioosne poliitiline. Väljavalitus ei tee Kristuse läbi, laieneb nüüd kõikidele rahvastele seega on tegemist kahe kardinaalselt erineva kontseptsiooniga jumala rahvast, jumala ees ja erineva inimese kontseptsiooniga, mis mõlemis usunditüübis on vana testamendi usundi tüüp, on siis natsionaalne. Ja pidas silmas Messijat lunastajad kui natsionaalpoliitilist Mess jätt, kuningat, kes kehtestab ühe rahvavõimu teiste rahvaste üle kristliku kontseptsiooni kohaselt. Väljavalitus laieneb nüüd kõikidele maailma rahvastele ja kõikidel maailma rahvastel rahvusest ja rassist olenemata. Ta on juurdepääs ainujumala juurde Kristuse läbi. Ja Kristus ütleb väga tähelepanuväärsed sõnad mis jäävad tähelepanuta ja mida ei osata. Ta mõista tänapäevases segaduses ja selles usundiloolises virvarris ja tolerantsusest. Usundilugu on jätkuv ilmutus, jääd kristus on ilmutuse tipp. Ja Kristus ütleb ise need sõnad, mille kohaselt nüüdsest peale ei ole ühtegi teist teed jumala juurde, kui minu kaudu. Kristus tus samastab ennast jumalaga, mina ja isa oleme üks. Ja ei ole teist teed isa juurde, kui poja kaudu. Seega Kristusest alates on jumal Kristusena ilmunud ja igasugune väidetav jumala usk lahus Kristusest on veel ainult satanism. Aga kuhu siis panna teised maailma usundid? Teised maailma usundid on usundiloolises ilmutus loos madalamad astmed. Ja seetõttu annab Kristus käsu kuni maailma ajastu lõpuni kuulutada Kristusest kõikidele maailma rahvastele ja kui kõikidele on kuulutatud, kui kõik on tehtud viidud olukorda, kus nad on teadlikud selles, siis tuleb kõigil valida ja otsustada. Ja kristliku misjoni võidukäik maailmas teiste usundite hulgas on üks näide sellest, et kõrgem kontseptsioon iseenesest võidab madalama. Tänapäeval me näeme küll ainult seda, et kristlusest taganenud regioonides võivad kristlusest madalamad usundid jälle mingeid maid tagasi võita. See protsess on ka praegu olemas, teisisõnu vana testamendi kontseptsiooni teatud võidukäik või mitte teatud, vaid päris kindel, mis on toimunud eriti vaimukalt peale teist maailmasõda. Ja mis ilmneb Meie praeguses elus ka selles, et rahvas kreminaliseerub. Vana testamendi põhimõte oli silm silma vastu, hammas hamba vastu. Aga need protsessid on paratamatult selle 2000 aasta lõpul, mis Kristuse sünnist meid eraldab. Tuleme nüüd jõuluministeeriumi juurde. Jõulumüsteerium siis jõulupühadena on tõesti seletamatu selle poolest et temast saavad osa. Müsteeriumile omasel viisil kõik inimesed, ilma et oleks nõuetav jõulumüsteeriumi teaduslik mõistmine lähtudes ajaloolistest maailma, riigi või inimese kontseptsioonidest ja selles on selle müsteeriumi üks eriline ilu. Te suuri tõdesid. Me elus mõistame ja võtame vastu ju tavaliselt ka igapäevases elus, mitte õpetlastena, mitte seletades neid asju endale teaduslikult ära vaid elu on ju hoopis teisel tasandil inimlik elu. Ma ei ütleks, et see on emotsionaalne või tundetasand, see on müsteeriumi tasand. Tunnetame seda, jah, väga hästi, ütlesid pigem nii. Ja me teame, et elu põhivahekorrad tihti ei vajagi mingeid seletamisi. Vaided palju tähtsam informatsioon antakse edasi tonaalsusega pilkudega hoopis mingil teisel teel ja tegelikult elu toimubki õieti selles kanalis. Selles mõttes on tõepoolest võib öelda, et närused, õpetlased ei taipa elust mitte midagi. Ja ma olen nõus sellise ütelusega sellise määratlusega. Niisiis jätame selle näruse õpetatuse sinnapaika või nagu Nikolaus kusanused ütleb 15 sajandi filosoofia suurkuju, et see on see Docta ignorantse ja see on see õpetatud õpetamatus või õpetatud rumalus. Ja läheme selle jõulumüsteeriumi juurde päris lihtsa külje pealt, see on see. Me oleme väsinud järsku oma suurest õpetatusest ja tajume, et nii hea on olla, lapp Ps. Ja nii nagu laps võtab vastu kingitust ja oskab kingitust vastu võttes on lapse eriline anud, kuna ta kõik saab vanemaks, olete käest. Siis me peaksime täiskasvanutena puhkama oma sellest ülespuhutud õpetatusest ja oskama ka lihtsalt lakkab Ps olla ja jõulumüsteeriumi suurt sisu. Et jumal saab inimeseks jäätmeteises inimeses tajume järsku jumalat, mis ongi see suur saladus. Vaatad teisele silma ja järsku mõtled, et jumal saab inimeseks Kristuseks, teine inimene on nagu kristus. Vaat jõulupühade suur müsteerium on selles, et ka see, kes ei tea, tajub seda jõuluajal, valitseb mingi eriline õhkkond, mis tahes-tahtmata kõiki nakatab, haarab inimesed, on jõuluajal teistsugused, me kõik. Ja me ei vaevu seda endale mõistusega seletama, miks ja mis kontseptsiooni alusel ja millise loogika alusel. Watson müsteeriumi loogika. Ministeerium või loogika on lihtsalt see, et järsku sa tunned, et midagi on teistmoodi ja pole vajagi seletada, mis on. Ja vanasti jõulud maal. See oli selles mõttes müsteerium, mis koosnes sümbolitest. See oli aeg, kui kõik said uuesti lapseks ja, ja leidsid inimlikult, et tee üksteise juurde. Jõulud algasid laudast, lauta pandi latern, loomadele pandi kõige paremat süüa, latern jäeti jõuluööks põlema, et valgus oleks. Ja siis mindi alles tuppa, kui oli kirikust tuldud toas inimeste jõulusid pidama. Ja need vanad rahvalaulud või jõululaulud rahvalikud jõululaulud, mis sügavasse keskaega tagasi lähevad. Nad on kantud sellest müsteeriumi rõõmuelamusest, rõõmu, tunnetamisest, rõõmu tajumisest. Nendes lauludes on see müsteerium sees selliselt, mida, mis ei vaja enam rohkemat seletamist. Jõulumüsteeriumi juures on ka minule isiklikult kõige ilusam ja toredam see, et ma puhkan sellest pingutusest suuri asju sõnastada, endale püüda neid endale loogilist kontseptuaalselt seletada. Ma sellel ajal puhkan sellest asjatust, vaevast on hea olla lõpuks lihtsalt laps isa juures. Vaat selles on see see jõuluilu ja müsteeriumi sügavus. Ma tunnen, et ma ei tohigi püüda seda seletada. Saan asjata vaev, seda tuleb vastu võtta nii, nagu ta on. Jõululauludes jõulutoitude lõhnadesse on kõik üks terviktoidud kuuluvad sinna juurde sest kui jumal saab inimeseks Kristuseks siis sellega ei ole mitte inimese ihulist olekut hukka mõistetud. Inimese kehas elamist ja kehalist olekut ei ole hukka mõistetud, vaid seda on tulnud kristus pühitsema. Ja see on asjatu valegnostitsistlik pingutus vale suunas, nagu oleks vaimsus midagi sellist, mis peab põlgama kehas olemist, ihus olemist ja jõulumüsteeriumi. See peaaegu jäme materiaalne ime ongi ju selles, et jumal saab inimeseks, ta saab käegakatsutavaks nähtavaks. Ja kust on võetud see, et vaimsus või religioossus on selle põlgamine, et me oleme ihus, et me oleme kehas, et me tohime 11 nähes rõõmud rõõmustada kus, kus ta on seda võetud, et hea ja ilus kaetud jõululaud oleks midagi, mitte vaimset. Jumal saab inimeseks. Aga kuidas sa hindad seda, et jõulumüsteerium ja äritegevus on kuidagi väga kokku läinud? See on muidugi väärareng, kui see läheb niisuguseks, nagu ta paljudes praegu meie jaoks ideaalsetes maades on, kui me nii hirmsasti läände vaatame et Lääne-Euroopa kultuur on Eestis kogu aeg olnud. Aga see, mida me praegu läänest ahmine ei ole mitte Lääne kultuur, Lääne kultuur oli ammu siin ja kogu aeg olnud. Nii et paratamatult, et Läänes jõuluaeg on ka nisukene, suur kauplemine ja ostmine ja ost ostu-müügi kõrgaeg. Ma ei jookseks seda ka nii väga suure suuga ka mõistmisest. Püüdkem sellel jõuluajal selle taga ka leida, see, mis, mis jõuludele viitab, see on see, et me siiski ostame neid kingitusi ka Kristuse pärast. Mida me kellelegi jah, kellelegi teisele inimesele viime talle ka rõõmu teha, see on ka osa jõulurõõmust. Ja selle tõttu ma ei tahaks võtta seoses jõuludega ühegi nähtuse suhtes väga niisugust teravat arvustavat hoiakut. Oleme lapsed, sel päeval. Aga põhimõte, ma tahaks veel kord rõhutada, see, et jumal saab inimeseks, kas absoluut ilmutab ennast lihalikul kujul inimesena. Sellega on antud see põhiline, et ihupühitsemine kehalise oleku pühitsemine kuskil ei ole kehas olemist hukka mõistetud. Kuskil ei ole öeldud, et kehaline elu on patt vaid pat on hukka mõistetud see, mis kehalist elu hävitab ja lõhub inimese tervikut hinge, vaimu ja ihu, tervikut. Ja selle tõttu ka askeetlus on ju tegelikult ihu pühitsemine, mitte kehas elamine kui halb või hukka mõistetud eluviis. Vaided vajab pühitsus. Järelikult kuskil ei ole inimese füüsilist elu nii kõrgelt hinnatud kui kristluses. Et jumal saab inimeseks, et inimeseks olemist pühitseda. Millegipärast on seda ristiusus täiesti vääralt massiliselt vääralt mõistetud. Et mis on tegelikult selle sisu, jumal saab inimeseks, sõna saab lihaks. Kehaline olek, milles me ennast ilmutame, vajad pühitsus. See on jõulumüsteeriumi keskne sisu. Aga et ta on müsteerium, siis me kunagi ei mõista seda lõpuni. Ega ei peagi ega ei tohigi. Elu, mis on lõpuni mõistetud, ei ole enam elu, ainult jumal mõistab elu lõpuni. Aga nii, kohe kui sa ütled, ei peagi mõistma, nii inimese või inimese mõistus püüab kohe sinna taha kaugele tungida. Ja mina olen ise üks niisugune inimene. Ja olen terve elu pühendanud selleks, et müsteeriume seletada, mõista ja uurin kirjandust vanadest aegadest tänaseni ja pean ka müsteeriumi sügavuse ees kapituleeruma ja midagi, ma ei kaota selle läbi. Aga mis sa arvad, kuidas keskmine eestlane mõistab müsteeriumi? Ma ei tea, ma ei tea, kes on keskmine eestlane. No me ise oleme need. Aga kuidas sa hindad eestlase religioossest? Väga mitmeti ma ei ütleks, et eestlane eestlase religioosne tüüp on teineteistsugune lihtsalt. Ta ei ole niisugune dünaamiline, plahvatav vaid pigem staatiline. Väga kriitiline. Aga ma ei tahaks jõululaupäeval hakata selle üle arutama. Kas ta teinekord ei ole ka praktiline? Küllap sedagi. Aga ma neid vahesid nii väga teravalt ei eristaks. Sellest, mis ma Saksamaal olen näinud Meil on oma ajaloolised eripärad kristluse arengus, mis on tihedalt seotud Euroopaga, kuid meil on oma kindel spetsiifiline kohapealne joon. Ja et see ajalooliselt on nii kujunenud, see on tingitud ajaloolistest olukordadest. Ma üha vähem tahaksin selle selles küsimuses pahandada eestlasega, kui teine korta religioosselt tundub nii tuim ja nisukene lootusetu, peaaegu järelikult ka kogu kultuuri mõistmine jääb selle taha pidama. Ma olen püüdnud sellest leida seda, seda joont, mida kaudu eestlane omandab need väärtused. Mida sa sooviksid täna jõululaupäeval eestlasele? No selge, et need soovid on kõige paremad. Niisugust pühitsust, mis annab tugevamat tahet ja julgust. Pühavaimu üks anud on julgus ja tugev tahe. Ma arvan, me kõik vajame praeguses meie olukorras suuremat julgust ja tugevamat tahet.