Tere päevast, tänane teema on rahva keel ja stuudios folklorist Marju Kõivupuu, mina maris Johannes. Kui me räägime rahvakeeles, siis millest me räägime? Me räägime ilmselt sellest keelest, mida rahvas iga päev kõneleb vastavalt sellele, kus ta siis parasjagu liigub tööl, kodus, turu peal, trammis me ilmselt räägime sellest, kas see, kes on, on rahvas või osa parim osa sellest on kas heas või halvas tujus, sest meie emotsioonid mõjutavad meie sõnavalikut, meie hääletämbrit ja kindlasti sellest, kas ja kuidas me soovime ennast kellelegi näidata, kas ja kuidas me parasjagu esineme, kas me tahame kellelegi meeldida, kas me tahame talle halvasti öelda, kas me peame loengut, kas me räägime väikese lapsega, aga me teame seda ninnu-nännu keelt, mida arvatakse, et väike laps paremini mõistab. Ja kõik need erinevad kihid kokku moodustavad selle, mida me võime siis nii-öelda tinglikult ja kokku päriselt nimetada eesti keeleks, mis ju eesti keel on. Kas me siis võime seada vastamisi ühelt poolt rahva keele ja siis selle kirjandusliku keele? Me võime kindlasti veel lisaks kirjanduskeelele kõrvale asetada ka näiteks nii-öelda juriidilise keele, kus arusaamine osapoolte vahel peab olema võimalikult ühene, täpne ja kirjanduskeel, kui niisugune on siis vastavalt sellele, missugust stiili keegi kasutab, kas teadlikult kõrgstiili või mõned autorid näiteks kasutavad teadlikult madalstiili oma loomingus, üritades siis lugejas tekitada mingisuguseid emotsioone, mingit reageeringut, mõnel juhul võib-olla ka teatavad samastumist kas siis kangelastega või koguni toriga. Nii et taas jälle selline valdkond, et see kõik siin on meie ümber, on ikka väga ja väga suhteline. Nii kas me võime öelda, et kui on rahvakeel, siis see on kindlasti suuline keel ja kirjalik ees on nüüd midagi muud. Nojah, ühesõnaga, see on nõndaviisi, et kui me paneme näiteks suulist kõnet kirja, nii nagu folkloristid seda keelt koguvad, tegelikult nad loomulikult ei kogu niivõrd keelt, kuivõrd seda sõnumit, mida keeles edasi antakse, siis me püüame kirja panna keelt ikkagi võimalikult täpselt nõnda, nagu inimene teda räägib ja kui me räägime kirjalikust keelest, noh, kasvõi seesama asigi õppejõud peab loengut, ta peab seda ühtemoodi, selle loengu võib täies mahus ära trükkida. Aga see kindlasti ei ole selle põhja loengu põhjal valminud tikkel või uurimus, mis eeldab hoopis teistsugust lähenemist, teksti, teistsugust ülesehitust. Kindlasti on sealt väljas erinevad parasiitsõnad, kolm, neli mühi või mõmmi käelt meil Eikas meie kõnesse sisse eksivad kindlasti igaühel on mõned oma isikupärased väljendit, mida ta kasutab, mis suulise kõne puhul on nauditava kirjaliku teksti puhul, muudavad selle jälgimise testi jälgimise võib-olla natukene mis, võib-olla kohe päris kindlasti raskeks juba Jakob Hurt, kui ta rahvaluule kogumist alustas, oskas vahet teha nii-öelda siis algupärasel suulisel kõnel, mida üles täheldatakse. Aga tema koostatud oli ka väikerahvalaulust koostatud kaks keelt vanalt kandlelt. Kus ta siis tõepoolest näitab, et kuidas vanu rahvalaule nii-öelda ilulugemiseks trükiks välja anda, nõndamoodi, et tõepoolest teksti luges ta teksti naudiks, sest paratamatult jah, need üleskirjutused kõikide oma selliste õhkamist ei ohkamistega ei ole just lugejale nauditavad, aga samas, kui me kuulame inimest, kuidas ta lugu räägib, siis need teinekord ei segagi. Kui ma kutsun saatesse folkloristid ja rääkima rahva keelest, siis loomulikult tuleb ka rahvaluulemängu. Kui me nüüd rahvaluulet keelt hakkame analüüsima, siis kas teie teadja naisena oskad öelda, kui te mõnda teksti loete, et ahaa, et kes selle võis olla, rääkinud, et kui tugevalt isikupära on modelleeritud või fikseeritud sinna pärimusse sisse? Kui päeva ilmselt minu jaoks avaldub eelkõige nii-öelda sotsiaalse bee esindatuse kaudu. Ma pean just nimelt silmas seda, et ma võib-olla arvan siiski ära tundvat, kas lugu on rääkinud kõigepealt mees või naine ja orienteeruvalt, kas ta on olnud noorem või vanem mees sest rahvakultuuris on oma kindel koht sellel, kellele mida kui palju lubatud on. Tõenäoliselt võib arvata ka seda mõnegi testi puhul, kas tekst on üles kirjutanud meesterahvas või naisterahvas, see tähendab, kellega räägitud, näiteks? Mumagi kogumiskogemused näitavad, et küsitakse üliõpilase käest, et kas ta on abielus, kas tal on lapsi. Ja kui ta on vallaline kena noorik, siis hoolimata sellest tänapäeval on sellised võib-olla väga niimoodi avalikult ranged piirangud kooselamise küsimuses nii nõndamoodi kehti nagu vanas külas, aga ikkagi arvatakse ta naise seisusest välja, naisteasjadest temaga ei räägita, räägitakse nii-öelda täiskasvanud naisega, kes ka teemat jagab ja võib-olla siis valdab ka seda sõnavara või konteksti pisut paremini. Ja mul on meeles üks väga ilus lugu. Me käisime. Käisime lindistamas ühte meest, kes oli olnud nii nii siin kui sealpool mõlemal pool rinnet sõjavangis ja meister laulud on ka spetsiifilised ja kõik sõnad ei kõlba mitte naisterahva kõrvale kuulata. Aga temal oli eelmisel päeval olnud selline priskemad mõõtu perepidu ja tema hing himustasis hapukurki ja selle kõrvalegi ehk midagi, mille temaga sai, aga tema lindistame käis siis sedasi, et kõigepealt minia haaras kaenla alla kaksikud lapsed ja lahkus siis hakkas tema auli küljeluu köögis nii hullusti nõudega kolistama. Ja natukese juba meie lindistamise segas isegi, aga läks õue. Siis mu tüdrukud, tudengid, kordamööda punaste hiide vaikselt hiilisid välja ja siis vanahärra vaatas mind sellise kuratliku pilguga ja ütles, et tead Sa oled sihuke linna naine, sa oled kõike näinud ja kuulnud, sa võid jääda. Ja siis ma sain aru, et tema jaoks olen ma selline suhteliselt sootu steriilne, ebamäärases eas naisterahvas kellel üks kõrv ei liigu, ükski emotsioon ei värise. Ja ma saan suurepäraselt aru, neil on meestelaulud, mis sa, mida mehed koos laulnud, kuhu ei olegi naistel asja ja need on kahtlemata selline rep repertuaar sellise sõnavalikuga, mis kindlasti ei sobi illustreerima kogumikku, näiteks kaunimad eesti rahvalaulud või midagi sarnast. Ja see on loomulik, sinna ei ole miskit parata, nii nagu näiteks on setu naistepeod, kuhu ka pole vallalistel noorikud, Hotel asja, kus räägitakse tõepoolest kõigest sellest, mis puudutab naise spetsiifilist kitsast elusfääri koos vastava sõnavaraga. Ja, ja sinna pole ka nii-öelda siis noortel tüdrukutel uurijatel väga asja, et selline määrata, määrata Pletuus missugune pärimus ja missugune keelekasutus mingisugusele heale parasjagu on sobilike sünnis. See on iseloomulik küll vanemale kultuurile, tänapäeval tundub, et see enam niimoodi ei ole. Siis noh, jälgides seda, millist sõnavara kasutavad lapsed, jälgides seda, et ega vanemad neid eriti manitseb, ilmselt see aeg on pöördumatult möödas, mida ma mäletan oma lapsepõlvest, kui ma ei suutnud öelda ühte vägisena. Ma kurtsin, et naabripoiss koledasti ytles inetust ja mis ta siis ütles, ja selle asemel ma mäletan, et ma nutsin, seda sõnamile suurte suust välja ei saanud, sest see tundus olevat kuidagi ikkagi nii kohatu ja jube, et et ei lähe. Aitäh jah, eksisteerivad tabu, traditsioonilise ühiskonna tabud, reguleerisid käitumist. No nüüd on vastupidine olukord järjest need tabud kaovad ja võib-olla madalama valulävega inimesed lihtsalt juba lämbuvad selle roppuse ja ebatsensuur suse all, mis neile peaaegu et igast eluvaldkonnast kaela veereb ja tundub, et suuline kultuur angenduks suur ropendamine. Kahjuks seda niimoodi vist kipub olema küll sellepärast et söögi alla ja söögi peale katsutakse inimkonda või inimesi millegagi šokeerida või üllata. Ja arvatakse, et mind kohutavalt üllatab, kui mõni mees teab hästi, palju vägisõnu või need kasutatakse reklaamis selle peale ma soovitan lugeda Wiedemanni sõnaraamatut, rahvaluulekogusid mida iganes, et on palju asju, mida me võib-olla teame, kaasa arvatud ka teatud liiki sõnavara, aga ma arvan, et see ei pea rippuma igal pool üleval nähtaval kohal ja panete tähele. Ma kasutasin terminit, räägi sõna. Me kasutame seda sõna siis, kui keegi ropendab, keegi ütleb inetust, aga samas kuidas siis kokku läheb, eks ole, me ütleme, et sõnadel on vägi sees, me räägime sellest, et vanadel rahvalauludel on vägi sees, vanadelt tekstidel on vägi sees. Ja ka nendel vängijatel sõnadel on olnud vägi sees, neid on kasutatud äärmiselt erilistel juhtudel, kui on siis rahvatraditsioonist tulnud ette, et on tarvis kaotada ära paha nõidust või saata kuskile mujale mingi eriti ränk haigus, et ka need ei ole olnud nii-öelda igapäevaseks tarvitamiseks söögi alla ja söögi peale võetud või nii-öelda kõige suurema häda korral. Aga tänapäeval jah, on niimoodi, et selliseid piire nagu ei näi olevat, et mis on sünnis, kus kasutada missugust keelt missuguseid sõnu me valime paiguti jah, tundub, et, et, et seal võib-olla tasuks pisut mõelda. No siis vahel on ka selline tunne, et sa ei saagi nagu teistmoodi öelda, kui sa peadki selle väega ütlema, no mis, mis võimalused siis on? Nojah, eks ole, kui meil on hing täis, siis me aeg-ajalt ikka kutsume oma väikesi karvaseid sõpra appi või kasutame midagi muud, iseasi on see, kas ma teen seda üksinda köögis või ma astun sellega üles kogu kollektiivi ees, et ma arvan, et üksinda lasen lendu mõne sellise karvase, mida me aeg-ajalt ikka teeme, teinekord soost ja vanusest olemata. Siis ei tohiks olla see norm, et kui me oleme teiste hulgas. Me peaksime suutma ennast noh, sedavõrd kontrollida, et me jälgime, mida, mida ja kuidas me kasutame. Missugune see seltskond on, sõltub seltskonna meeleolust ja, ja teinekord jah, nagu situatsioonist. Ma tean, Marju, et sinuga võib hästi rääkida ka teises keeles. Kui võru keelt kõnelda, kas siis tuleb suse ropendamine? Paremini välja või toom, sääne asi. Kui ma nüüd vara keele peale üle lähed, kama kellelegagi kõneleb äragi siis ma varakeeleni ropenda, siis ma siis ma ütlen mõne kangema sõna eesti keeles ja vastupidi. Et kui mu Tallinnas on mu ikkagi esimene keel riigikeel, ma räägin eesti keelt ja kui on tarvis miskit väga pahasti öelda, siis ma võtan mõne sellise sõna võru keelest, millest keegi päris täpselt aru ei saa, mida see tähendab. Ja, ja selle kohta lingvistid kasutavad terminit koodivahetus ja see koodivahetus tegelikult ka ju märgib just nimelt vägisõnade kasutamist vägisena nõidussõnad. Me oleme laenanud teistest keeltest ja nendes keeltes, need sõnad ei ole sugugi alati olnud nii-öelda kõige siivsemad, kõige ilusamad, kõige romantilisem, vaid on olnud eri masti vägisõnad. Vat mõni aeg tagasi, kevadel, kui ma õigesti mäletan, oli siis diskussioon Õpetajate lehes ühe sellise väljendi üle, mille eestlased on vene keelest laenanud ja mida me võtame nii-öelda käegalöömise tähendusest, söönsis pohhuist. Ja mitmeidki vene intelligentne haritlasi tegelikult sinna sõna kasutamine äärmiselt häirib, sest nemad kasutavad seda hoopis teises võtmes ja kontekstis ja, ja üldsegi mitte nõnda argipäevaselt, nagu meie seda teeme. Ja see oli minu jaoks ka selline mõtlemapanev lugu, et kui me eesti eestlased omavahel seda sõna kasutame, siis me tõenäoliselt teame, millal ütleme, kui meie hulgas on vene rahvusest inimesi, siis nende jaoks on see tunduvalt see sõna tunduvalt räigema tähendusega ja ja ei ole üldsegi mitte selles tähenduses, nagu meie oleme selle üle võtnud või noh, näiteks kas või etnonüümidki Läti rahvalauludesse tainadesse on jõudnud siis ka eesti kuradid. Et eestlasi teadupoolest tänu sellele, et nad jah, seda karvast poissi kogu aeg appi kutsuvad kuradit, eks oma naaberrahvaste ta nimetatud. See oli Oskar Kallas, kui ma õigesti mäletan, kes ütles, et eestlane võiks vähem kuradit tarvitada, selle asemel oleks mõistlik öelda. Oh sa sinine, oh sa tuline sinine ja punane, aga see on ju nii pikk ja minulgi läks süda puhkusega, milles tuli õigupoolest alustada. Ja papa Kreutzwald, kui ma õigesti mäletan, soovitas vist kõhn vehti hüüda puhul, kui on ikka tarvis väga seda kõige-kõige halvemat halvemate hulgast välja kutsuda. Nõnda on, et kui me laename seda, seda mõnda mõnda väga kanget sõna teisest keelest, kui me tõepoolest on hing täis või, või emotsioonid on laes, et siis me kasutame seda kindlasti mingis muus tähenduses, kui selle sõna tähendus on emakeeles. Kas siin on toimetajana mul üks kogemus sellest, kuidas inimene, kes vaatab selliseid räigeid B-kategooria filme, noh paratamatult seal iga teine sõna on fakov ja vot sellel inimesel tundub, et eesti tõlk ja ei tohiks seda sõna ja tõlkida otseses tähenduses, ta peaks leidma sinna mingisugused eufemismiks mis justkui päästaksid, noh, kogu selle filmi esteetika ja noh, ma ei tea, mida veel mina olen nüüd nagu kahevahel. Mulle tundub, et kui see lugu on juba tehtud selles mõttes, et elada välja selliseid räigeid tundeid, et kuidas ma siis selle keelega hakkan nagu ilustama seda, mis te asjast arvate? Nojah, see on seesama, mis on näiteks minu jaoks lugeda Peeter sa autori loomingut, kus on siis ka üpris otse ülimalt naturalistlikud kirjeldatud kõiki erinevaid asju, mis inimese elus ja füsioloogias aeg-ajalt ette tuleb. Et need tekib küsimus, et kas seda mõne lugeja jaoks peab adopteerima kohandama siluma selle autori sõnakasutust, et sellisel juhul ta pole enam selle autorilooming. Küll aga peaks seal olema siis märge ja seda sellist teost siis vastavalt võib-olla siis mitte just sellisel ajal tema, kui, kui väiksed lapsed on teleri ees, et vaieldamatult kaasaegne kunst sõnakunst ja looming on väga mitmetahuline ja nagu ma vist päris alguses ütlesin, väga paljude autorite taotlus on ju ka šokeerida. Ja samas on see, et küllap nendel filmidel siis ikkagi oma publik on olemas. Aga jah, teha nüüd adopteerida, siluda ja viisakamaks kirjutada nii-öelda kombelisemaks ei ole vist päris enam, see siin tekib jälle seesama asi, et kas siis on nagu Jakob Hurda, aga kui, et kuidas, kuidas filme nii-öelda ilu lugeda järgmiseks iluvaatamiseks välja anda, kustutame ära. Aga samas on selge see, et mõned väljendid on tõlkimata, mäletate šveiki, see oli ju see ka, eks ole, tõlkimatu rõve sõim serbia horvaadi keeles, et kas neid peab ilmtingimata tõlkima, sest ma usun, et me oleme nii palju angloameerika kultuuris sees, et mõned väljendid on sellised, mis on, ongi niimoodi tõlkimatu sõim, tegelikult saavad aru, vaata, see on nagu selles vanas heas anekdoodis, et mis vahe on pöidla ja keskmisel sõrmel. Et kui sa ei ole proovinud keskmise sõrmega hääletada, siis tee seda teeservas ja sa saad teada, mis vahe neil on. Oleme siis jõudnud sellesse tänasesse päeva kui vaadata näiteks reklaamlauseid või, või, või seda, mida delfis kirjutatakse, et kui seda keelt analüüsida sellise rahvakeele tasandil, siis võib-olla sealt ka mõned tähelepanekud. Noh, Delfi on ju tegelikult ühelt poolt me võime öelda, et on peldikuseinaga nagu minu hea kolleeg Arvo Krikmann on öelnud, et ta on tegelikult omal kombel ka aardelaegas, et sealt võib leida selliseid väljendeid ja vahel päris vaimukaid sõnamänge ükskõik mis teemadel ja ka päris sellist pila. Ja küllap see on ka inimese andekus vastavalt sellele, nii nagu väiksed lapsed mängivad legodega. Nii me ka sätime sõnu ritta. Me vääname, muudame, moodustame uudissõnu, moodustame naljakaid kombinatsioone ja tähendusnihe on just see, mis tegelikult on, on see, mis, mis ajab mind naerma või muigama vastavalt sellele, kui terasid ja kiire reaktsiooniga. Me oleme seda sõnamängu jälgima. Nii et ühte ühte koma teist seal leiab alles hiljuti sattus mulle pihku meie linnade slõugani või sellised tunnuslaused, mida nüüd väga propageeritakse ja ja üks selline rahvahuumori allikas mulle tundub, vähemalt loristina on praegu sellise keskmise inglise keele, inglise keele parodeerimine on olemas, eks ole, üks selline kiiruga, küsimus krutski, küsimus, folkloristide, nimetage kaks keelt, mida siis 20 suurimat maailma keelt, et üks on mandariini keel ja teine päädi inglisseda me kõike siis pursime. Noh, nii nagu on olnud meil pajuvenelased ja kadakasakslased ja Porsime siis ka inglist ja tõlgime vahel päris pentsikult ja kas me tõlgime neid päris pentsikult või, või kuidas nad saavad aga välja lugeda, võib sealt nii mõndagi, nii et siis ka näiteks Kohtla-Järvel võib öelda, et mine või kaevurile ja kuidas nad seal kõik edasi olid, igal juhul Delfi kaudu nad minuni jõudsid need natukene nihestatud Linnari tunnuslauset, mis on tunduvalt minu meelest ametlikud, on tunduvalt vaimu vaesemad kui need, mille üle delfis ironiseeritaksegi, mille üle nalja heidetakse, nii et sinna satub ka tõelisi selliseid häid hirvhambaid ja, ja, ja rahvahuumoriedendaja paremaid poegi. Aga kes tahab, võib delfis luusida nad kenasti ise. Ahjaa, eks ole, et Virtsuga, kuidas Virtsugali küll nõndamoodi, et mine või praamile? Võttist nagu julgelt väita, et see keel, mis on võimeline looma sedalaadi rahvapärimust või et see keel on vist päriselus välvaid p. Keel on ikka päriselus ja minu meelest üks väga huvitav valdkond on ka lastekeel. Ja ise ma olen vaadanud oma jõmmide kasvamist ja minu meelest oli see Aavika konverents kurasse, aga see oligi Aaviku konverents Kuressaares 2005. aasta detsembris. Eks ole, me teame, et Aavik on eesti keelde väga palju toredaid uudissõnu loonud. Et mida meie oma lapsed on öelnud ja mulle endale meenus, kui mul Kaarlist poiss oli selline pisem, siis ta kunagi küsis autoga sõites tee ääres, et emme, mis asjad need pulgapildid on. Ta mõtles liiklusmärke ja siis on üksi omal küsinud luba, et kas ta võib õue õppima minna, mis on vähenenud siis kummikutega vees Läserdanist. Et minu arvates lapsed on väiksed lapsed on sellised, eriti andekad sõnaloomealal, sest neil ei ole selliseid kommid, said peal ja piiranguid, kuidas nad peavad ütlema ja nii palju, kui mina oma kolleegidest lingvistid ega olen rääkinud, on just nõndamoodi, et et need, kes on loovamad, loovamad lapsed, et nendes on võib-olla seda sädet ka pisut rohkem, sest kaks võimalust keelt õppida, seda siis mehaaniliselt, jäljendades või tuletades. Ja need lapsed, kes tuletavad keelt, natuke nutikamad. Nüüd pühapäeval peeti Võrus lõõtsapäeva ja mul see kuueaastane kuulas ja ma küsisin, et kas sina tahaksid ükskord sa võtad venna vilja, lähed mängima, ta ütles, et jaa, et ei, ma tahaks küll, aga aga ma pean väga palju harjutama, mul lähevad sõnad segi. Noh, teadupoolest sõnadega pole seal miskit pistmist viisiga, siis ta kuulab, kuulab, kuulab ühte lõõtsameeste teisti äkki leppes siinserand, emme, näed, vaata, ta läksid ju sõnad segi. Et seesama, ülekantud tähendus, eks ole, ta eksib. Et ta mitte ei ütelda, eksib meloodiaga, vaat lasteaias õpetatakse eelkõige laulmist ja siis kui midagi välja ei tule, siis lähevad sõnad segamini. Et see oli ka selles kontekstis mõjuste olemusest ja kenasti ja, ja nüüd on jälle nii-öelda uus uus väljend olemas, et kui kellelgi tekib seal muusikas mingi pisikene kala sisse, mis on ju ka slängiväljend, eks ole. Et siis lähevad kellelgi sõnad sassi, et, et ka see on hästi huvitav valdkond ja sellega tegeldakse lastekeelt uuritakse mitte ainult muidugi sõnaloome seisukohalt, vaid keele arengu seisukohalt ja ja see on kahtlemata äärmiselt huvitav valdkond ja ma usun, et väga palju meie kirjanikke nagu Aaviku konverentsid, selgus, on ju tegelikult inspiratsiooniallikatena kasutanud just nimelt oma lapsi ja miks mitte, käid, sest ka noorukite sõnavara ja, ja see sõnaloome ja moodustame, sõnakasutus on teinekord väga üllatavalt terane ja väga selline. Väga, väga selline mõtlemapanev, et, et Sa pead inimesele mõtte natukene liigub, et ta mitte ainult jäljendada. Ta läheneb loovalt ja senikaua, kui me läheneme oma keelele loovalt sündsuse piires kahtlemata arvestades aega kohta ja konteksti on ta arenev keel. Tegelikult ei saa isegi ladina keele kohta öelda, et ta on surnud keelsest ka selles keeles toimetatakse ju tasahilju edasi ja ta elab oma elu. Nii et see sõnad sassi ei läheks, see on ju hea soov. Saate lõpetuseks ja noh, põhiline, mis jäi nagu minul sellest vestlusest kõrvu kumisema on ikkagi see, et rahva, kellel on oma koht, aga me peame nagu tajuma ja tunnetama ära selle stiilierinevused, kus me, kus me midagi kasutame. Et, et meil seal nii-öelda selles stiilimängudes sõnad sassi ei läheks. Just nimelt venelastel on väga ilus ütlemine vene folkloorist lauset ära ära võõrasse kloostrisse oma palvetega mine ja ma arvan, ka keelekasutuses on see, et, et situatsioon, vanus, positsioon määrab selle, kus missugust sõnavara kasutada. Ja ma usun, et kui iga sõna on nii-öelda õigel ajal oma õiges kontekstis siis ta kõlab kenasti, aga see sõltub meie endi intelligentsusest meie endi sõnavara rikkusest. Ja kahtlemata ma arvan, et sünonüüme ei ole üheski keeles piisavalt palju, et, et väljendusrikkalt ja huvitavalt väljendada ka see võiks olla üks meie kõigi soov, et eesti keel jätkuvalt edasi areneks, mitte ei taanduks sellisele tasandile, nagu see oli Ilfi ja Petrovi Kaheteistkümnes toolis, kus vist Elloscal oli, elas ka, sõnavara koosnes enamvähem 12-st fraasist, ma mäletan neist ühted, võtame voorimehe. Et, et ma arvan, et see on, see on kõige parem või siis eesti keelele seda keelt rääkida, selles keeles kirjutada, panna vähele, võrrelda eri stiile ja kindlasti lugeda ka vanu rahvaluule arhiivitekst ja seal on väga vaimukad, väga head sõnakasutust ja väga-väga leidliku sõnakasutust, millest mul aeg-ajalt isegi tundub, et meil meil hakkab nagu puudu jääma, et kas vahel vahel tekib küll selline tunne just eriti vaadates jälle teistmoodi nooremaid inimesi, et kas ei olegi mitte selloska tase kätte jõudnud, et kirjandustundidele, keele tundidele just nimelt väitlemisele sõnakasutusele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Ja kindlasti võib-olla rääkima ka sellest, miks mõned rahvalaulud eesti vanad pulmalaulud ei kõla väga sündsalt, sest nendes on seksuaalmaagiat selliseid värve, mis on seotud teatud Riitlustega, Buy tütarlapsest. Jah, see on üks minuaegne raamat, tütarlapsest sirgub naine. Et kui me vahetame, vahetame oma sotsiaalset staatust, kui me saame mingi rituaali läbi kellekski teiseks, et see üleminek oleks võimalikult valutu, aga samas küllap need vägisõnad on kaitsnud ka siis võimaliku kurja ja halva eest. Et kui me vanadest tekstidest neid leiame, et siis mitte võib-olla see ei väljenda sugugi alati meie rahva kasimata suuvärki, vaid, vaid pigem seda, et nendes sõnades on olnud eriline vägi, mida on erilistel puhkudel kasutatud eriliste inimeste seltskonnas kasutatud, et need sõnad üle käinud, mitte ei söögi alla ja söögi peale. Aitäh Marju Kõivupuu. Sellega täna lõpetame ja kuulas, küsis toimetaja maris Johannes.