Mina olen Peeter Helme ja alustan saatesarja, mis on pühendatud 100 aasta möödumisele esimese maailmasõja puhkemisest. Teadupärast vallandus 1914. aasta 28. juulil sõda, mille sarnast ei olnud varem nähtud, kuigi ka varem oli toimunud konflikte, kus osapooled olid sõdinud mitmed sõjatandril erinevatel kontinentidel ja maailma erinevatel meredel. Ei olnud tõesti varem ei Euroopas ega mujal maailmas nähtud sõda, mida oleks peetud nii kõikehõlmavalt. Nii totaalselt, võib julgelt öelda, et see sõda muutis maailma tundmatuseni. Esimese maailmasõja tulemusena tekkisid uued riigid ja ka need riigid, mis püsima jäid, jäänud kunagi enam samaks. Võib öelda, et esimene maailmasõda sünnitas 20. sajandi või kui see kõlab liiga ülbelt, siis vähemalt tõi sõda esile 20. sajandi need jooned, mida oleme tagant. Ma ei ole harjunud sellele sajandile iseloomulikuks pidama. Olgu nendeks siis massikultuuri esiletõus, rahvusriikide domineerimine, ühiskonna senisest suurem avastus ideoloogiatele ja propagandale. Aga ka vaba meedia esiletõus või siis üksikisiku positsiooni muutus. Ühiskonna killunemine, aatomi seerumine. Palju sellest, mis esimese maailmasõja tõttu tekkis, on 20. sajandi hilisemate õuduste, totalitaarsete ideoloogiate ja teise maailmasõja koledust tulemuseni ununenud. Täna algavas saates ja eesmärk on tuletada meelde esimest maailmasõda selle sõja eeldusi, käiku ja tulemusi ning tuletada selle kaudu meelde sedagi, et sa sõda, mis on jäänud meie jaoks väga kaugeks on mingis mõttes ometi jätkuvalt meiega kujundab jätkuvalt maailma, kus me elame. Aga selleks, et, et alustada algusest alustama ajast, mil kedagi veel ei tapetud. Mil Franz Ferdinand von esterays este, Austria keisri ja Ungari kuninga Franz Joseph esimese vend ja selle suurriigi troonipärija. Seesama Meie saate pealkirjas esinev meie Ferdinand oli veel elus ja maailm elas läbi perioodi, mida vahel on lausa nimetatud kõige kaunimaks ajajärguks Euroopa ajaloos. Seda aega nimetataksegi vahel ilusaks ajaks Labellepock prantsuse keeles. Jaa, tänases saates küsimegi, et kas see aeg oli ilus ja kui see oli ilus, siis kelle jaoks? Sest just selles nõndanimetatud ilusas ajas on peidus väga paljud esimese maailmasõja eeldused ja põhjused. Sest see aeg ei olnud mitte ilus aeg, vaid see aeg oli ka mingis mõttes kole aeg, mida ma öelda tahan. See aeg oli suurte vastuolude aeg. Ühest küljest õitses ja õilmitses nii-öelda vana euroop. Ühiskond oli üsna traditsiooniline veel seda ka nendes riikides, mis olid nimeliselt vabariigid või mis kuidagi ühiskondlikult halduselt püüdsid olla moodsamad. Au sees hoiti korda head päritolu, häid kombeid, toetumist läbi proovitule. Ja samal ajal arenes tormakalt tööstuskultuur. Koos sellega kasvas tööliste eneseteadvus ja koos sellega võime hakata rääkima juba massikultuuri esimestest märkidest. Kogu maailma hakkasid ühendama raudteed ja terasest aurulaevad. Maailm oli senisest palju enam avatud uutele kaupadele uutele ideedele. Seejuures ei olnud see areng sugugi nii väga ühepoolne, nagu Euroopa oleks ainult eksportinud oma ideid vaid vastupidi tolleaegses Euroopa kunstis ja kultuuris näeme väga suuri Aasia mõjutusi. Üheks Euroopa söögilauale ilmusid eksootilised puuviljad, mida oli võimalik tänu moodsatele külmutusseadmetele ilma riknemata transportida ühelt maakera küljelt teisele. Ja nii mõnedki teoreetikud arvasid, et sellises maailmas, mis on niivõrd ühendatud, kus maailma riikide majandused nii-öelda tuksuvad ühes rütmis kus maailma inimesed arutavad ühtesid ja samu teemasid, et sellises maailmas ei ole sõda võimalik. Mida on teinekord avaldatud ka tänapäeval ja julgen väita, et see peaks tegema meidki tänapäeval ettevaatlikuks. Aga tööstuslik areng enam kui 100 aastat tagasi tõi esile uusi inimesi, murendas kehtivat sotsiaalset korda, tõi esile uusi ideid, uusi ideoloogiaid, uusi vastuolusid ja kindlasti vähemalt paljude jaoks kahandas seda ilusa aja Labellepocki optimismi. Toimusid suured sotsiaalsed muutused, kõikides riikides tormasid noored inimesed maalt linnadesse. 110 aastaga aastast 1800 kuni aastani 1910 kasvas näiteks Berliin 22 korda. Kui aastal 1800 oli seal 172000 elanikku siis aastaks 1009 10 elas Saksamaa pealinnas 3,7 miljonit inimest. Londonist aga, kus oli juba aastal 1800 950000 elanikku, sai aastaks 1910 7,1 miljoni elanikuga hiidlinn. Linna asuvate inimeste ootused ja lootused olid kõrged, aga need ei täitunud alati. Kuigi tehniline progress oli tol ajal vaieldamatu olid sotsiaalsed vastuolud suured ja sundisid väga paljusid Euroopast lahkuma uude maailma. Peamiselt Ameerika ühendriikidesse, aga Kanadasse, Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Argentiinasse. Need olid riigid, kus oli vaba maad ja vaba kapitali, palju aga inimesi, kes selle töö ära teeksid, vähe. Ja nõnda toimuski üks huvitav arengus, võime jällegi näha paralleeli tänapäeva Euroopa Liiduga nimelt kapitali kad, riigid meelitasid inimesi nendest maadest, kus kapitali oli vähe ja tööjõudu jäi üle. Ja tõi endaga kaasa ühe huvitava aspekti, mis on jällegi paralleel tänapäevaga. Nimelt üle merekolonisatsiooni tulemusena vähenes Euroopa riikides sissetulek, lõhe. Seevastu uusasunike vastuvõtetest maades elatustasemega käärid kasvasid. Aga siin läheme juba veidi liiga detailseks. Kuulame parem enne seda, kui hakkan rääkima ajaloolase ja rahvusvaheliste suhete asjatundja Mart Nutiga sellest, mis siis ikkagi see Globelle, Pocoli. Millised eeldused olid selles ajas esimese maailmasõja jaoks või üldse, milline oli maailm enne esimest maailmasõda. Enne seda kuulame ühte muusikapala, mis ma arvan, juhatab teema hästi sisse. Selleks on saksa helilooja Paul liike, Berliini õhk, Berliini luht, samanimelisest operetist. See pala on tänapäeval muutunud Berliini mitteametlikuks hümniks. Berliini Filharmoonikute lõpetavad kõik oma esinemised selle looga. Ja see on selline hoogne võib-olla isegi natukene naljakalt optimistlik marsilugu, mille teeb minu meelest huvitavaks ja seda aega iseloomustamaks just asjaolu, et see ei ole selline sõjaline marss vaid minu meelest kõlab siin tolle aja optimism sellise moodsa suurlinna elurütme mis räägib meile elutempo kiirenemisest tehnilisest progressist ei ole üldse võtnud aega iseloomustanud. Nagu tagantjärele võime öelda, asjatust optimismist. Äsja kõlas siis Paul linke lugu Berliini õhke operetis Berliini õhk mis, nagu seda muusikapala sisse juhatades ütlesin minu meelest iseloomustab väga hästi seda aega, seda Labellepocki. Mil vaadati väga optimistlikud tuleviku suhtes. Tehnika lunastavasse jõusse, mis minu meelest on vägagi sarnane meie ajastule. Ja minuga on nüüd stuudios ajaloolane ja rahvusvaheliste suhete asjatundja Mart nutt. Kuidas sina läheneksid üldse sellele perioodile enne esimest maailmasõda? Vahel on ju räägitud lühikesest 20.-st sajandist öelnud Kahekümnes sajand algas üldse 1914. aastaga, et kuhu me siis peaksime selle Labellepokivi selle sajandi alguse paigutama? Tere jah, tegelikult, kui me räägime sellest perioodist, siis kuni esimese maailmasõjani, siis võib öelda jah, et see nii-öelda sajandivahetuse aastaarv nüüd iseenesest ju midagi väga suurt ei muutunud. Et me võime tinglikult, et tuua siin võib-olla mõned 19. sajandi teise poole sündmused välja, mis selle epohhi sisse juhatasid kõigepealt siis Saksamaa ühendamine, kahtlemata, võib-olla juba pisut varem isegi Itaalia ühendamine kindlasti ka veel Vene-Türgi sõda, nii et me räägime ikkagi siis perioodist, mis algas laias laastus 1870.-te aastatega ja ja tihtipeale, kui me 20. sajandi sündmuseid vaatame, siis tõesti pigem seda kahekümnendat sajandit käsitletakse suurte, 20. sajandi sündmuste läbi mitte niivõrd kronoloogia läbi, et tõepoolest esimene maailmasõda oli see tähis, mis juhatas sisse teistsuguse maailma, kahekümnendad kolmekümnendad aastad, kuni siis teise maailmasõjani ja see periood, mis esimese maailmasõjaeelne eelsesse aega jäi, seda me võime jah vaadata võib-olla siis pigem 19. sajandi jätkuna. Aga kui sellest Vello Pokist vaadatud ta nagu selle pilguga, et kas me saame teda teda nagu positiivse või negatiivse perioodina üldiselt ajaloolane ei tohiks, võib olla selliseid subjektiivseid lähenemisviise üldse kasutada, sest igas ühiskonnas on omad head ja halvad jooned ja nii on sellesse veel Bockis ka, aga võib-olla püüaks siis välja tuua, mis sellele Pukile selle nii-öelda positiivse joone varjundi andis ja mis olid tegelikult need probleemid, mida me peame selle Bellepocki puhul kindlasti rõhutama? Esmalt suurem osa Euroopast oli selle Belle Bocki vält jäänud sõdadest ja suurematest vapustustes puutumata. Et noh, laias laastus ju võimegi öelda, et pärast Vene-Türgi sõda ju pass Mandri-Euroopas kuni Balkani sõdade nii ju mingeid suuremaid sõdasid ei toimunud, noh, võib öelda, et praktiliselt üldse ei toimunud ja Vene-Türgi sõda Balkani sõjad jätsid ja suurem osa pärast ka puutumata nüüd leidsid aset ikkagi ühes piirkonnas Euroopas hõlmata siis Balkani ja see tekitas illusiooni, et sõdu enam võib-olla kas ei, ei, ei saagi olema, sellepärast et maailmal ümber jaotatud majandus arenes, see oli kindlasti väga tugev impulss tolle aja Euroopale, majandus arenes ja, ja heaolu kasvas ning selle taustal, mida ei saa samuti rõhutamata, et väga stabiilne oli kogu tolle perioodi ajal raha, raha, mis oli viidud kullastandardile tekib kas sellise mulje, et paberraha, mis toetus kullale, on usaldusväärne, sellega ei saa mitte midagi juhtuda ja see pani inimesed tihtipeale, kui sõda sõda algas, käituma. Kuna leiti, et kullas on raske vääringut hoida, siis hoiti paberrahas ja see tõi kaasa esimese maailmasõja lõpuaastatel ja järel ju tegelikult majanduse kokkuvarisemise. Aga kui me jätkame nende positiivsete poolt, aga siis kindlasti nagu stabiilsetel perioodidel areneb kiiresti ka kultuur ja seda perioodi võib ka nii öelda kultuurilises mõttes muusikasse juba rääkisid, aga ka kirjanduses ütles ka näiteks diaatrimat, kuidas pidada õitsenguks toimus ka tehnoloogiline edasiminek kultuuri vallas tekkis näiteks kino selle perioodi 20. sajandi alguses ehk siis selle Vellepocki perioodi teises pooles. Aga nüüd, kui me vaatame ka nii-öelda miinuspooli, siis ka tollel ajal oli ju tegelikult olid ju tekkinud ideoloogiad, mis selle Bellepaki väärtushinnangud seadsid raskesti kahtluse alla, nimetame selleks näiteks sotsialismi ja eriti sotsialismi radikaalset vormi, mille, mida esindas Vladimir viljanov ja kelle nii-öelda otse ideoloogiline mõte oli see, et tekkinud on imperialismi ajastu. Võim on koondunud finantsoligarhia kätte ja selle finantsoligarhia kukutamiseks ei ole mitte muud vahendit, kui selleks on vägivaldne revolutsioon. Ja see vägivaldse revolutsiooni ideoloogia omandas esimese maailmasõja alguseks tegelikult küllaltki suure kandepinna ja nagu me nägime, sõdades nõrgestada teatud riigid jõudsid päris päris mitmed selle vägivaldse revolutsiooni lävele või isegi selle revolutsiooni keerises, et siin ei saa rääkida mitte sugugi ainult Venemaast. See puudutas väga tugevalt ka saksa masse, puudutas Ungarit. Ja see, et vägivaldne revolutsioon võib levida üle kogu maailma, see oli esimese maailmasõja lõpuaastatel täiesti käegakatsutav perspektiiv ja teine negatiivne pool, mida tollest ajast kindlasti tuleks välja tuua, on see, et kui ühest küljest olid, oli järk-järgult laienenud demokraatia isegi ju Venemaa 1905. kuuenda aasta sündmused tõid küll ajutiselt, aga siiski tunduvalt suuremad rahvamassid võimu juurde siis teisest küljest olid tolle aja riigid jäänud jalgu rahvuslikule liikumisele ja üks väga tugev pingete allikas oli rahvuslik vabastusliikumine, mis puudutas nii Venemaad kui ka sõjas teisel poole jäänud Saksamaad, Austriat ja Türgit. Sa mainisid sotsialismi kui tolle perioodi negatiivset nähtust, samas ajaloolased on tihti välja toonud just selle, et 19. sajandi teise poole tööstuslik progress küll mehhaniseeris kõvasti tootmist. Samal ajal ei teinud tööliste elu oluliselt kergemaks, pigem töö muutus just jubedamaks. Kui varem oli harjutud omas rütmis kodus nokitsema, siis nüüd tuli teha motoorseid liigutusi, masina lindi ääres piltlikult öelda. Ja sotsialism pigem just nimelt leevendas ja mingis mõttes aitas kaasa sellele et tolleaegsed riigid ei jääks ainult sellisteks finantsoligarhia teks, nagu ju sugugi mitte ekslikult. Vladimir Ivanov märkis. Jah, ega mõnes mõttes võib seda vaadata ka nii-öelda suhtumise küsimusena, aga sotsialismi puhul me peame ikkagi päris selgelt eristama nii-öelda Bernsteini tüüpi sotsiaaldemokraatiat ja vägivaldsele tegevusele suunatud sotsialismi, mis sai omaks vanema bolševikele nende mõttekaaslastele. Võtame nüüd need sotsiaalkindlustus, siis me näeme ju seda, et mitmetes riikides sotsiaalkindlustust tehti üleval poolt ja üldsegi mitte sotsialistide poolt, kes ei olnud 19. sajandi lõpul veel võimu juures 20. sajandi alguses küll oli näiteks Bismarck, kes ilmselgelt oli konservatiiv, aga Bismarck võib-olla tekitas üldse sellises tänapäevases mõttes sotsiaalkindlustuse tekitas pensioni. Sellel võib muidugi näha ka probleemseid külgi, selle perioodil hakkas ka kiiresti langema iive Euroopas, mis oli 19. sajandi algupoolel ja paralleel varasematel aegadel olnud äärmiselt kõrge võrreldes muude maailmajagude, aga et see iibe langus tekitas hoopis teised probleemid, mida ei osatud 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses seal üldse ette näha ja kui sellega kaasnes ka veel suur väljaränne, mis nagu sa märkisid, tõepoolest leevendas mõningaid sotsiaalseid pingeid, aga ei võtnud neid sugugi maha, siis siis kahtlemata me, kui me räägime sotsialismi, siis me saame rääkida siin tõepoolest ühest küljest nagu surveallikast võimule ja ka finantsoligarhia. Nagu ma ka juba mainisin, sotsiaaldemokraatlikud teid pääsesid ju 20. sajandi alguses juba valitsustesse, aga sotsialismi soliga siis teine pool olemas vägivaldne pool ja ja see ei tunnistanud välja kujunenud õigusreegleid ja nagu me nägime, esimene maailmasõda tekitas ka esimese kommunistliku riigi millest ei saanud sugugi mitte nii-öelda võrdsuse kehastust, vaid millest kujunes hoopis totalitaarne riik. Sa mainisid väljarännet ja ütlesid, et see leevendas küll mõningaid sotsiaalseid probleeme, samal ajal väljaränne tõi endaga kaasa ühe nähtuse, mille peale ei osanud keegi tol hetkel sugugi tulla. Nimelt väljaränne Euroopa riikide kolooniates kiirendas ju seal ka nii-öelda rahvuse kujunemise protsess ja kiirendas seal kolonialismivastast võitlust, mis, tõsi küll, noh, esimese maailmasõja alguse ajaks oli üsna nii-öelda lapsekingades. Jah, no kui me vaatame kolooniaid, siis need laias laastus võiks jagada kaheks, et ühed olid noh, nii-öelda territoriaalkolooniad, kus kohapealne rahvastik oli väga väikesearvuline ja kuhu past massiliselt siis rändas inimesi, kes rajasid seal uued ühiskonnad ja sealt kujunesid siis nende põhjal uued rahvad ja noh, kui me võtame näiteks Ameerika ühendriigid, siis Ameerika Ühendriigid on küll kujunenud inglise keelseks rahvuseks, aga, aga tegelikult, et kui need euroopa juuri vaadata, siis saksa päritoluga inimesi on Ameerika Ühendriikides tunduvalt rohkem kui, kui briti või eriti inglise päritoluga inimesi. Ja 20. sajandi ränne puudutas juba väga tugevalt just Ida-Euroopa poja Lõuna-Euroopa maid ja seda tüüpi riikideks kahtlemata olid veel tollel ajal veel iseseisvust mitte omavad britid Amenjaanid nagu Kanada, Austraalia, Lõuna-Aafrika, Uus-Meremaa, ja võib siiski öelda seda, et nende uute rahvuste kujunemise protsess kujunes suhteliselt valutult nendes riikides. Et sellist tugevat töölisliikumist nagu näiteks oli kujunenud Euroopa maades, nii Suurbritannias, nii Saksamaal on Venemaal suruti seda lihtsalt väga tugevalt alla siis Ameerika Ühendriikides tegelikult ju midagi sellist, vähemasti sellesuunalist ei tekkinud, et Ameerika Ühendriikide ametit ühingud jäid ikka väga kaugele poliitikast. Ja Ameerika Ühendriikide ametiühingute puhul tekkisid võib-olla hoopis sellised mofioossed, sidemed? No see jääb valdavalt küll juba sellest pukki perioodist välja, aga oli ka testtüüpi kolooniaid, mida siis suured koloniaalriigid. Eks pluateerisid eeskätt nende maavarade väljaveoga, samuti nende tööjõu kasutamisega, aga kuhu nüüd väga arvukalt, emamaa elanikkonda ei asunud, ei püütudki asustada, Need piirdusid siis ikkagi kas mõnede kümnete tuhandete või äärmisel juhul mõned sajad tuhanded inimestega siin väga selge näide on kahtlemata India, aga me võime rääkida veel mitmetest teistest Aasia maadest. Võib-olla poolkoloniaal, sest Hiinast tollel ajal, nii et me näeme seda kolooniat, et eluolu oli tegelikult emamaade eluoluga küllaltki erinev ja Vello Pokistele väljapoole jäävast ajast koloniaalriigid hakkasid tajuma, et seda koloniaalsüsteemi sellisel kujul ei ole võimalik enam enda käes hoida. Vabastus võitlus tegelikult dominiaanidesse ju praktiliselt ei tekkinud, aga vabastus, võitlus kes nendes kolooniates, kus oli oma kultuur ja tugev oma oma rahvastik, nii et kui me seda pilti püüame nüüd kokku vaadata, siis siis kolooniat integreerimine nagu emamaade elulaadi võib-olla oli selles mõttes riigiti väga erinev India puhul küllaltki tugev teistes piirkondades, nagu näiteks Kagu-Aasia puhul tunduvalt nõrgem, ja Aafrika puhul ma ütleks, et peaaegu olematu siin alati tuleb muidugi käsitleda erineva nähtusena Põhja-Aafrikat, kui, kui seda muud Aafrikat ja, ja eriti veel selle Põhja-Aafrika raamides. Alžeeriat, mida Prantsusmaa püüdis oma provintsiks kujundada. Kolonialismi on tihti just nimelt selle perioodiga väga olulisel määral. Tal on seostatud just sel perioodil, leidis aset Se Scrämbri for Africa, mida võib siis tõlkidegudumisesi võidujooks Aafrikale või rüselus Aafrika pärast. Et just sel perioodil katsusid Euroopa riigid nii-öelda lõplikult maailma omavahel ära jagada, kas see oli nüüd ka lootuses, et siis sõdu enam ei tuleks või oli see ikkagi selline konkurents lootuses, et et keegi viimaks neist on piisavalt tugev, et maailmas omada sellist kaalukeelt, et keegi tahagi temaga enam ei julgegi temaga sõdida. Tollel perioodil mulle tundub siiski, et sõdu eriti kardetudki, et niukseid tõesti globaalseid sõdu oli ju olnud näiteks kolmekümneaastane sõda, Napoleoni sõda aga seda, et sõda tekitas nagu inimestes väga suurt hirmu, seda ei olnud, sest tsiviilelanikkond jäi sõdadest ikkagi küllaltki palju kõrvale ja pigem pigem võib-olla selle sõja kõige käis kaasas hoopis selline romantiline külg, et et see on nagu sellise väärikate meeste uhke tegevus. Esimene maailmasõda, see on muidugi loomulikult tagantjärele tarkusega enne esimest maailmasõda ju keegi niimoodi ei osanud vaadata. See esimene maailmasõda, selle romantika purustas hoopis teine asi oli istuda kaevikus ja saada vastu vahtimist gaasipilvega või siis, et üle sõidab sust tank, millele jäädroomikute alla positsioonisõda, et seal ei olnud midagi, midagi sellist romantikat aga enne esimest maailmasõda seda olukorda ei osatud karta. Nii et kindlasti oli majanduslikud tegurid maailma ümberjagamise puhul olulisemad kui nüüd selline idealistlik ettekujutus, see aitab ära hoida sõdu. Tegelikult pigem see maailma ümberjagamine ju tekitas uusi konfliktikoldeid, tekitas kõigepealt vabastusliikumist nendes kolooniates endis juba 19. sajandi lõpul näiteks mahti mahti ülestõus Sudaanis, millega britid olid ikkagi päris pikka aega hädas siis brittide prantslaste omavaheline konflikt, samuti Sudaanis Darfuri jagamine. Sisuliselt me võime ju öelda, et kolooniates pidasid Euroopa riigid maha need sõjad, mida siis võib-olla Euroopa enda piiridel ei peetud. Et siit me jõuamegi jälle ühele illusiooni, et et kui see on periood, et sõda ei toimunud, siis me saamegi rääkida sudu ei toimunud Euroopas, aga sõdu koloniaalmaades toimus ju ikkagi küllaltki palju või siis ka oopiumisõjad näiteks eesmärgiga Hiinat ümber jagada. Aga see, et maailm oli 20. sajandi alguseks laias laastus ümber jagatud, jah, viimane, see piirkond, mis siis õlvati oli, oligi Aafrika, Ladina-Ameerika oli juba vabanenud tolleks ajaks ammuilma koloniaalikkest ja samuti ka Ameerika ühendriigid siis see nii-öelda ümber jagatud maailm kas jälle omakorda soovi seda maailma veel kord ümber jagada ja osad riigid, kes said selle ree peale mõnevõrra hiljem näiteks Suurbritannia või Prantsusmaa või Hollandi või Belgia olid siis need riigid, mis suutsid oma sellise impeeriumi üles ehitada alles 19. sajandi teisel poolel. Nendes olid siis Saksamaa ja Itaalia ja Saksamaal ja Itaalial oli kolooniaid vähe, kuid kibelus kolooniat, et järele oli väga suur ja ma julgegi võib-olla öelda seda, et kui kui Saksamaal jäit Itaalial ei olnud võib-olla väga suurt huvi hõlvad Ta naaberriikide territooriumeid Euroopas, noh, Itaalias võib-olla Balkanil oli, aga lääne suunas Ta siis huvi, et jagada maailma ümberkoloonia, et see oli kindlasti olemas. Ja veel üks uus asi, mis ju 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses välja kujunesid, olid sõjalised blokid. Varem olid küll riikide vahel lühiajalised rohkem taktikalised liidud ühe või teise riigi vastu suunatuna aga sellised püsivad sõjalised blokid, mida siis Poolt kujunesontaant Suurbritannia, Venemaa ja Prantsusmaa vahel ja teiselt poolt kolmikliit Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia vahel. Et see oli jälle uus tegur, mille puhul siis ühest küljest võib-olla tõesti loodeti seda, et kui riikide vahel on tekkinud selline jõudude tasakaal, et see hoiab nagu sõda ära, aga teisest küljest sõjaliselt blokid ennustasid etega sõdade muutumist tunduvalt totaalsematakse tunduvalt tõsisemateks. Siin on nüüd mitu teemat, mille kohta ma tahaks sealt kohe küsida, et võib-olla võtame kõigepealt sellesama koloniaalpoliitika ikka, et ühest küljest oli jah, nendel uustulnukatel, Saksamaal, Itaalial aga ei maksa ära unustada Jaapanit tõesti kange kibelus kolooniaid saada. Samal ajal on hilisema perioodi majandusajaloolased näiteks saksa nelja Aafrika koloonia puhul, mis olid Saksa, Ida-Aafrika ehk siis tänapäeva Tansaania, Saksa Edela-Aafrika, tänapäevane Namiibia Kamerun, Kamerun ja Togo nende puhul välja toonud, et neist neljast vaid üks ja see kõige väiksem, nimelt Togo oli ainukesena härra majandus igale poole mujale pidi Berliin muudkui raha juurde kallama ja medalid põhjatud augud, mis iialgi ei suutnud vaatamata sellele, et Namiibias oli ju teemante, kulda iialgi ei suutnud siiski tagasi toota seda, mis nad neelasid. Kas küsimus oli siis lihtsalt prestiisist või oli ka dollar seal seisukohti, mis ütlesid, et see lollus, millega me tegelema? Oli ka neid seisukohti ja tegelikult Aafrika kolooniad enamasti ennast ära ei majandanud, ega see ei puudutanud ainult saksa kolooniaid puudutas suurel määral ka prantsuse, prantsuse ja inglise kolooniaid, et noh, mis olid nagu sellised helmed, võib-olla, kui me praegu ei lähegi mujale teise maailmajakku kui, kui Aafrikasse, siis noh, Lõuna-Aafrika kahtlemata oli selline kullaauk, mida võib kindlasti esile tuua ja mõned Lääne-Aafrika kolooniad täpselt samuti, kus oli seal tugevad lisaks maavaradele ka mitmete tol ajal juba laiatarbimist leidnud toodet, et kasvatamine nagu näiteks kakao ja kohv, aga päris suured ulatuslikud alad Aafrikas olid tegelikult ülimalt vaesed ja seda, et nad on toorainerikkad, seda eeldati, aga seda toorainet ei olnud Nendel riikidel võimalik kätte saada, et ei olnud sellist suutlikkus. Nii et mõneti võib öelda küll, et, et vähemasti Aafrika kolooniad kujunesid suures osas Euroopas riikidel olevaks kaelas olevaks veskikiviks ja eks seda kriitikat oli tolle ajakirjanduses ju ka ikkagi olemas, et kui ühelt ühest küljest saadi selle nende kolooniate hõlvamisega endale kaela süüdistuseteks pluateeritakse teisi rahvaid, siis teisest küljest Poolas nüüd oma emamaa rikkus ka väga paljuski nendesse kolooniates see välja, et nii et võime öelda, et oli ühte ja teist. Aga nüüd see prestiiži küsimus. Suurbritannia üks selline võib-olla nii-öelda uhkuse näide oli see, et ta hõlmab see 40 miljonit ruutkilomeetrit maailmast ja riik, kus päike loojub, see oli juba kahtlemata, et iseenesest see väärtuse sõnum, mille nimel seda impeeriumit tuli koos hoida. Samal ajal oli Suurbritannias piisavalt kriitikuid, kes nurisesid sellele, milleks pidada seda suurt ja tühja impeeriumit, kuna väga selgelt tajuti seda, kui tühise osa moodustab see emamaa elanikkond kogu sellest impeeriumist, noh kui me mõtleme juba kasvõi india peale India loovutamine Indiast ilmajäämine, see ei olnud 20. sajandi algusega Belle pakki ajal üldse tegelikult päevakorras aga Indiast ilma jäämine oli Suurbritanniale hiljem tegelikult võib-olla kõige valusam hoop, mis selle impeeriumile lõpu tegi, võib olla täiesti meelevaldne kõrvutus, aga mulle tundub, et natuke võib-olla sama kurva pilguga vaadatakse Moskvas ukraina peale. Impeeriumit ei ole enam kui Ukraina kaudu. Ostetakse ja mul oli teine küsimus ka sinu eelneva jutu kohta, nimelt sa mainisid stabiilsete poliitiliste blokkide kujunemist, sõjaliste blokk, sõjaliste orkide kujunemist. Mul on selline tunne, et tolle aja probleem, mis sünnitas ka esimese maailmasõja oma noh, sellises ulatuses traagilisuses oligi vast selles, et Euroopa riigid mõtlesid jätkuvalt Euroopa keskselt, kuigi tehnoloogilised eeldused olid loodud maailma ühendamiseks maailma mingis mõttes oligi ühendatud. Aga ikkagi käis kogu aeg selline võitlus Euroopa pärast. Jah, põhimõtteliselt, aga kolooniaid käsitleti ikkagi vahendina jaa, jaa. Jaa. Metropol oli selles mõttes selle nii-öelda impeeriumi kese. Ainult üks kord ajaloos on juhtunud selline asi. Impeeriumi kese läheb kolooniasse, see oli siis, kui Portugal hakkas Brasiiliat kaotama ja lõpuks kujunes siis välja hoopis selline paradoksaalne olukord, et Portugal eraldus Brasiiliast Brasiilia järeldanud Portugalist, aga see selleks Vellepocki perioodil kahtlemata Ta ka keegi ei käsitlenud Londonis impeeriumi keset Indias olevana või Pariisis impeeriumi keset olevana kas siis Alžeerias või Kaug-Idas. Loomulikult selles mõttes nii-öelda vaadata maailma vaadati Euroopa keskselt ja kui siin aga natukese aja eest rõhutasin, et võib-olla see nii-öelda piiride muutmine, euroop, aga seal ei olnudki enam niivõrd kõige olulisem küsimus. Revantsism kahtlemata oli, eriti Prantsusmaal siis Prantsusmaa ei olnud ju leppinud sellega, et ta pidi Saksamaale tama Preisi-Prantsuse sõja ajal Elsa siia Lotte ringi. Mis siis, et see elanikkond selles piirkonnas oli valdavalt saksakeelne siis ega see nii-öelda loota Prantsusmaal, et see ala tagasi saadakse, see eksisteeris loomulikult. Aga mina julgen arvata küll seda Elsas lotringi pärast ei oleks esimene maailmasõda siiski lahti läinud. Et see probleem, see püssirohutünn oli ikkagi Balkanil palkanali kõige rahutum tuntum Euroopa piirkond olnud tegelikult ju aastakümneid ja ja, ja kui me vaatame seda, noh, see nii-öelda, kus oli väga tugev rahulolematus kehtiva olukorraga ja püüti seda kehtivat olukorda muuta, see oligi kõige tugevamalt Balkanil, sest Balkani riigid olid saanud iseseisvuse iseseisvaks 19. sajandi on põhiliselt siis 70.-te aastate lõpul ja need olid väikesed riigid, kes oma väiksuse ka ju tegelikult pinud toome seal välja näiteks Serbia, Serbia üks ambitsioon oli ühendada lõunaslaavi rahvad oma võimu alla siis enne esimest maailma selle garadiordjevitšide võimu alla ja selles mõttes Serbiale jäi Te ju kaks riiki. Need olid ühelt poolt Austria-Ungari ja teiselt poolt Türgi. Nüüd see Serbia oleks ette kujutanud sõjalisel teel, kuidagi suudaks Austria-Ungari Slavia jalad enda kätte saada, seda see seerias mõeldav ei olnud. Aga küll arvestades et nende plokid välja kujunenud blokid tekitasid Serbias kindlustunde, et kui peaks konflikt Austria-Ungariga valla pääsema, siis Serbia ei ole üksi. Et vähemasti Venemaa tuleb Serbiale appi, kui Venemaaga satub Ta siis Prantsusmaa ja Suurbritannia sisuliselt sõtta kistud. Nii et see kindlus mõnes mõttes paniga Serbia julgemini käituma ja noh, seda on võib-olla otseselt raske tõestada, kas Serbia kuningakoda Franz Ferdinandi atentaadi taga oli, aga seda Serbia poliitilise eliidiline sidemeid välja viisid, see on peaaegu selge. Ja teisest küljest suurriikides kindlasti ei oletatud seda, et nüüd konflikt Austria-Ungari-Serbia vahel viib sellise sõjani, mis, mida me siis esimese maailmasõjani pärast tunneme, pigem eeldaks, et see jääb siiski lokaalseks konfliktiks ja ja võib-olla isegi siis, kui Austria-Ungari oli juba Serbiale sõja kuulutanud. Tänud. Venemaa ja Saksamaa vahel toimus ju pidev tihe diplomaatiline noodivahetus püüdega tegelikult ju sõda ära hoida. Jätkub 100 aasta möödumisele esimese maailmasõja puhkemisest pühendatud saatesarja, nii nad tapsidki meie Ferdinandi esimene osa. Mina olen Peeter Helme ja minuga on stuudios ajaloolane ja rahvusvaheliste suhete asjatundja Mart nutt. Jõudsime nüüd juba vahepeal täitsa alguseni välja. Jutt käis Balkani riikides valitsenud pingetest ja sellest, kuidas Euroopas kujunenud sõjaliste Gide süsteem tegelikult lõpuks iseendale vastu hakkas töötama. Aga rääkisime varem ka sellest, et mida see periood enne sõda mida sa jälle Pokk endast kujutas? Milliseid arenguid tollest ajast täheldada võime. Ja minu meelest on nüüd paras aeg küsida, et kui seda aega ilusaks ajaks nimetati, siis kelle jaoks Slovellepock oli ilus aeg. No võib-olla alustaks sellest, et Labelle Bocki ajal kujunes välja võib-olla üldse kogu ajaloo vältel oleva kõige selgema piirilisem klassiühiskond. Et kui juba marksal rohkem kui pool sajandit varem 19. sajandi keskel arendas välja nagu toetudes õigupoolest veel varasematele prantsuse sotsioloogidelega klassivõitluse teooria, siis see nii-öelda klasside omavaheline konkurents, klassivõitlus jõudis mõnes mõttes esimese maailmasõja alguseks haripunkti. Et sellega on seletatav ka siis revolutsioonide hiljem nimetatud, siis proletaarlased, revolutsioonide lahti minek, esimese maailmasõja lõpufaasis, aga küsimus, kellele ta oli siis ilus aeg, kellele see ilus aeg ei olnud, siis mõnes mõttes kuidas paratamatu küsimused töötavatele klassidele aeg ei olnud eriti ilus nendele klassidele, kes ise tööd pidanud tegema, aga nautisid rikkusi, neil oli see kahtlemata ilus aeg ja, ja selles mõttes nii-öelda klassiline muudatus oli juba 19. sajandi käigus väga tugevalt selles mõttes muutunud, et aristokraat Haadelkond oli kaotanud tegelikult tähtsuse praktiliselt kõikides kõikides Euroopa maades ja oli tähtsus oli omandanud siis ühest küljest kodanlus, kes valdas tootmisvahendeid, kes oli nagu kasutada siin Lenini sõnu arenenud või kujunenud finantsoligarhia ehk siis kokku oli sulanud pangandus ja, ja suurtööstus ehk võib-olla ettevõtluslaiemalt, et see nii-öelda rikka kodanusele osa või selle, selle nii-öelda suurkodanluse suhtarv ülejäänud ühiskonnakihtidega oli suhteliselt väike arvukaks kujunenud, et kui me vaatame, siin võib olla 100 aastat varasemat olukorda, siis valdav osa inimestest tootis ise ja suures osas ka enda tarbeks väärtusi näiteks talupoeg kond, siis emmelle ploki ajal oli kujunenud juba välja suurearvuline tööliskond, kes tootis tegelikult teiste inimeste tarbeks ja see oli üks pingete allikas, millele siis sotsialistlik ideoloogia hakkaski, nagu nagu rõhuma veel üks elanikkonna kiht, mis oli iseloomulik võib-olla rohkem Prantsusmaale kui teistele maadele Oliranteed rantjee, toolid, siis inimesed, kes olid soetanud endale varasema tegevusega, mis see siis ka ei olnud piisava vara. Mis tähendab, tähendas aga seda, et need inimesed loobusid nagu ühiskonnas aktiivsest osalemisest praktiliselt üldse nad elasid sellest oma kogutud varast ja pangaarvetele tulevatest protsentidest. Miks see oli tol perioodil võimalik, oli just juba mainitud tugeva ja stabiilse raha tõttu võimalik praeguses olukorras orienteeruda ühele ilusale, lihtsalt vaeseks jääda, sest inflatsioon sööb tema pangaarve ära. Aga tol perioodil, kui sa olid kogunud juba endale mingisuguse kopsaka varanduse, siis võisid olla kindel, et et sa ei peagi enam muud tegema, kui, kui see varandus toodab iseenesest pidevalt lisaväärtust ja nii võid mõnusasti ära elada. Samas kui me vaatame seda, et kultuuriinimesed ei elanud tegelikult teab kui hästi teame sellest ajast terve hulk ka tänapäeval väga tunnustatud näiteks ütleme kunstnikke siis nemad elasid jälle suhtelises vaesuses, nii et võib-olla võtamegi kokku, et jõukatel kihtidel oli elu hea ja töötavatel kihtides elu verd ja ei olnud. Noh, see mõistele Vello back kujunes pärast esimest maailmasõda, kui vaadati juhates tagasi, et kui ilus oli aeg enne sõda noh, selge see, et selle mõiste kujundajad ilmselgelt pidid olema need, kellel siis oli ilus aeg enne seda Aga sõjakoledused puudutasid kõiki inimesi, tähendab enne esimest maailmasõda ei olnud tsiviilelanikkond kunagi nii palju sõjas kannatanud varasemates sõdades tihtipeale läks nii-öelda lahingutegevust tsiviilelanikest lihtsalt mööda, aga esimene maailmasõda hakkas praktiliselt puudutama juba juba kõiki perekondi, isegi siis, kui see nüüd füüsiliselt otseselt nii-öelda rindejoonel ainult sinu koduõuest läbi, siis vähemasti riigid sattusid majanduslikus sellisesse olukorda, et inimestel tekkisid raskused ja see well Ok esimese maailmasõja järel tundus tegelikult ilusana võib-olla isegi kõigile. Jah, sinna ma tahtsingi jõuda ja teine teine asi, mida ilmselt ka pärast esimest maailmasõda ei osatud niimoodi vaadata ja, ja noh, võib-olla ka ei peaks nii deterministlikud vaatama, aga ma praegu siiski korraks luban endale seda, et sellesse perioodi esimese maailmasõjaeelsesse perioodi jäävad ju just kõik need leiutised, mis selle sõja lõpuks nii jubedaks tegid, olgu selleks siis terasest kahurid või kuulipilduja või tagantlaetavad püssid või, või ka organisatsioonilised leiutised ja materjali tehnilised, leiad. Mainime veel kahte asja tingimata siin ära, need on lennukid ja need on tankid. Jah ja huvitav ongi vaadata seda, et kuidas siis perioodi enne sõda nähakse millegi ilusana seda, mis selles perioodis oli, mis lõpuks selle koleduse endaga kaasa tõi katsutakse siis unustada või, või nii-öelda ebaolulisemaks muuta, nii et ilmselt ilmselt me näeme lihtsalt täpselt ühtlasest klassikalist inimvaimule olemuslikku nostalgiat toimimise mehhanism. No see on seal ilmselt paratamatu ehk koleda nõukogude okupatsiooni ajal olid need probleemid, mis oli Eestis kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel lihtsalt unustatud ja neitsi soovitabki meenutada. Nii nagu praegu võib-olla ehk küll mitte nii väga Eestis, aga mõnedes endistes nõukogude liiduvabariikides nutetakse taga nõukogude aega, et elu oli tol ajal näiteks ütleme, võib-olla Armeenias, mõnedes Kesk-Aasia maades, tõesti parem kui see on praegu, nii et see inimese mälu on valikuline ja nostalgia on selles mõttes paratamatu. Aitäh Mart nutt. Selle märkuse eest mainisidki lõpus nüüd Eestit. Saatesarja, nii nad tapsidki, meie Ferdinandi esimene saade lõpeb siinkohal rääkisime sellest, milline oli maailm enne esimest maailmasõda järgmises saates vaatamegi seda, milline oli Eesti enne esimest maailmasõda. Kuulmiseni.