Margus Saare jutusaade Jutusaade. Hea töö, jutusaate kuulajad, ütlen teile pere ja ütlen septembrikuu esimese täisnädala lõpul. Tere siin stuudios külalisele õpetaja Malerii metsale. Tere. Te olete õpetaja, õpetajate, eesti keelt ja kirjandust ja vene keelt kõnelevatele lastele ka eesti keelt siis riigikeelena, kus kohas te õpetaja olete, nüüd täpsustame selle koha ära. Täpsustavalt, et oleks see muru ja Ämari vangla teenindav kool see sama teenindaja meelgi küll. Jah, mitu aastat juba veel neljakümmet ei ole, aga palju puudu ka ei ole. Täna olete ka siin, Tallinnas otse-eetris ja sugugi mitte üksi. Te käisite lapselapsega eile teatris ja ma tahan. Kuna te olete kirjandus, eesti keele õpetaja ja, ja teater on teie. No ütleme, teine armastas siis kuidas teile meeldis Romeo ja Julia? Meeldis ja võib-olla mõningad asjad ei meeldinud ka, aga üldiselt ma olen siiski rahul, et ma läksin, ema, üritasin seda vaadata vat oma lapselapse põlvkonna silmadega ja kuulata nende kõrvadega. Kas see ongi siis noortemuusikal, et see vanavanemale inimesele enam midagi ei paku vä? Ei pakub ikka tähendab pakubki seda järjepidevust, et see, mis toimus Soome juuli vahel Sekspirajal see võib toimuda tänapäeval ka ja minu meelest see idee oli väga hea, et see niimoodi lavale tuua. Simson lavale toodud, kas see oli siis lugu elust enesest siin Eestis või või ta teater, mis teater? Tähendab teater tegelikult toob ikkagi välja, ma arvan, et elus esinevad asjad võib-olla täpsemalt ja natukene teravamalt. Nii et ega ta päris õhust ei ole, mis teater ka midagi ei võta? On teil oma lemmik selles etenduses a- etenduses lemmik. Vaat, ma ei oska ma sellise pilguga, vaat huvitav, ei kujunenud välja, väga konkreetset lemmikut, vaatasin tervikuna, vahel on nii, et jääb tõesti keegi väga-väga, aga. Kuidagi ansambel jäi meelde, võib-olla natukene oleks, veel oleks kuidagi tugevam võinud olla see pealinn peasõnum, aga, aga ta tuli ikkagi välja, nii et. Ei, ma ei ole pettunud. Me oleme selle saate jooksul, kuulame mõned muusikapalad ka sellest muusikalist, aga pigem räägiks täna siiski vangla elustest. Sel nädalal on Eesti vanglast nii palju juttu olnud ja ametimehi on maha võetud ja teisi teise vanglasse tööle suunatud. Mis tunnetega teie neid lugusid lehest ja telest ja raadiost ise jälgisid? Ega ta meeldiv ei olnud. Mis seal täpselt toimus, ma ei oska öelda, sest kuigi vanglakoolis, siis kool on ikkagi teine asutus, ta ei ole otseselt vangla, me oleme ka õpetajad ja kooli allume koolile. Aga see, mis muidugi meedias kuulda oli, ega neist sündmustest jäänud minagi meedia kaudu. Aga kindlasti ma vaatan seda natukene teise pilguga, vaatab inimene, kes üleüldse ei ole vanglas käinud ja mulle tundub, et mõningad asjad on natukene ülepaisutatud ja nähtud. Mina näen küll teise pilguga. Ma ma lugesin lehest, et Toomas Helin andis kevadel hiilgavalt keskkooli lõpueksamid, siis ka teie õpilane vä? Jah, Toomas Lenin oli täiesti minu õpilane ja ma ei ütle nüüd nii vabariigi ulatuses, et hiilgavalt, aga meie koolis andi olid tal jah, kõige paremad riigieksamitulemused. Ja tema on minu õpilane, vaatamata sellele, mis, kes tema laagris on, see ei puuduta. Meid, sest minu jaoks on õpilased, õpilased ja ta oli väga intelligentne, meeldiva käitumisega. Ja see oli tema parem pool, inimene temaga suhtlesin ja mul ei ole temale midagi õpilasena ette heita. No teie olete nii-öelda teisest süsteemist käituda nii-öelda vanglaks vanglas õpetajaks ja ta ei ole otseselt ju ka vanglateenistuja. Öelge meile sealt nii-öelda kõrvalvaataja pilguga siis, et kes juhib elu vanglas, ametnikud või kurjategijad või kurjategijatest ametnikud. Ma arvan, et ükski nendest ei olnud praegu õige. Kedagi ei muidugi süüdi kõvel mõistetud, eks, esinenud. Aga mina võin ainult öelda seda, mida mina arvan ja usun seda, et need vanglad, juhiksid, kinnipeetavad see on kindlasti ülepaisutatud, see on minu arvamus. Nii need asjad nüüd päris ikka küll ei käi, nagu nad seal olid, et kohe ei olegi midagi. Ja, ja siin need ametnikud, kellest seal juttu oli, noh, nagu te ütlesite, et kurjategijast ametnikud ei tahaks uskuda, et see ka päris nii on. Aga tegijal juhtub mõndagi. Ja mis seal on, mida? Ma ei tea, seda ma ei tea. Aga praegu on küll, tundub jah, kui ma üritan vaadata inimesega, kes mitte midagi ei tea, et nad tõesti on nagu oleksid kurjategijad, ma ei tahaks seda mitte uskuda, et nad seda on. Mis masti mehed teie vangla kinnipeetavad on, ütleme või siis teie õpilased on või siis ongi nii-öelda tavalisest vargapoisist kuni sarimõrvari. Seda küll seinast seina. Igasuguseid kas kohutav ka selliseid inimesi oma eesnaha vahele? Vaata huvitav küll, ei ole kohutav. Sellepärast et esiteks olen õpetaja ja man õpilased, soni nagu arstil ja arstil on patsiendid, arst ei saa ju öelda, et vaat, see on nüüd tänavalt koduta ja seal minister, ma pean teda ravima ühte niieteist teistmoodi ja kui seda tehakse, on see väga paha. Nii on suhtumine õpilastesse. Ja teine asi on indiaanlastel on niisugune ütlemine, et igas inimeses on kaks hunti, üks hea hunt ja teine paha hunt. Ja kumba sa toidad, see läheb tugevamaks. Ja mina olen seda meelt, et majorit on seda paremat hunti siis toita inimeses. Eks ta siis tugevamaks läheb, kuigi mulle väga meeldib stepihundil, kus seal öeldakse, et inimeses on neid hunte ja muid elukaid veel palju rohkem igasuguseid kes parasjagu sunnib teda ühel hetkel midagi tegema, kes seda teab, mis selle kõik määrab. Aga minu, mina võtan oma õpilastest, püüan suhelda nendes selle parema poolega ja. Nii hull ei ole midagi, nad on ikka inimesed nagu inimesed ikka. No see on teid aidanud juba pea 40 aastat, siis mis teid vanglasse õpetajaks ajas? Aa, see oi, see oli nii ammu ja need olid päris niuksed olmeprobleemid, kuna meil oli peres selline asi, oli tarvis kolm asja mõlemile, töökohta, lasteaeda ja elamis ka. Ja kuna sel hetkel juhused viisid niimoodi kokku, et saime ja sai sinna töökoha ja siis mina ka ja läksimegi nagu mul elama ja ja ega ma ei ole kahetsenud. Elatu rummus kohe elandvamas, nii et vanglast kiviviske kaugusel ja ära pole kunagi tahtnud tulla või ei. Sellepärast, et vaadake, et mõeldakse, et kuidas sa seal seal ja nad on niisuguseid ja vaata, mis nad kõik teinud on, on teinud küll jubedaid asju, ei ole vastu, ma üldse ei vaidle, ta on ja selle üle meil on ja minu õpilased eriti, kes on kauem mine õpilased olnud, kui nendelt küsida. Nad teavad suurepäraselt, et ma väga kategooriliselt. No ühesõnaga suhtun eitavalt nende halbade tegudesse. Nad teavad seda suurepäraselt, et ma ei kiida neid heaks ja. Aga ma ütlen veel kord, et ma suhtun nendega, suhtlen nendega sellel tasemel, mis nendes positiivset on. Ja vangla on aidanud mind väga palju pida inimesi mõistma. Justkui me jätame selle eest ära selle hukka mõistma. Siis ma olen hakanud inimesi mõistma ja püüan uurida, miks inimesed teevad vahel nii, nagu nad teevad. See on nii keeruline, sellele ei leia tihti vastuseid. Ei leia ju enda tegudele vahel. Et miks ma nii tegin. Ma ei tea mõne inimesena ära ka mõistetavad, siis miks ta seal müüa? Vaadake lõpuni ei mõista kunagi Eesti inimest vist mitte keegi, iseenesest ka mitte. Ja et ma võiksin öelda, et ma olen kellelegi lõpuni ära mõistatanud, see oleks natukene liig. Vahel mõtled, et tunned ühte inimest nii, nii ja ja lõpuks üllatab ta sind ikka millegagi, kas siis hea või halvaga. Ja väga tihti on näiteks, et see, kes on kas küllaltki halva kuulsusega või, või ka halva käitumisega või ja ta võib teinekord sind üllatada, dada väga eetilise suhtumisega eetilise käitumisega, nii et elu on keerulisem. Need asjad on keerulisemad, kui nad paistavad. Kui noor on see kõige noorem õpilane? Ma ei oska nii-öelda kõige noorem sajab alla 18, mitte mitte noorem. Ja mis klastel siis pooleli jäänud on? Kuidas kellelgi, ta võib ka tulla viiendasse klassi, ta võib tulla ka näiteks keskkooli 12. klassi, kui tal on seal pooleli jäänud. Oleneb, kus temal on see haridustee pooleli jäänud. Ja kui vana ta kõige vanem õpilane olnud Ahaa, tänavast kõige vanem oioi Ma ei ole statisti, ma ei oska öelda, aga on olnud ikkagi ka üle. Vot tänavuste meil tuli õppima keskkool, üks õpilane, kes on sündinud midagi kuskil 50., need on siis juba üle 50 täielikult minu klassis, aga. Aga on jah, sellises eas ka olnud jah. Selline õpilane on kaalunud, kes on koolivanglas pooleli jätnud ja ja mõneteist aasta pärast jätkab samast kohast. On ikka teil endal ka? Minu pilt, jah, on küll, ma mäletan, see oli vist 74 või kui lõpetas minu, kes esimene keskkooli klass tol ajal. Ja siis, kui see klass lõpetas, siis me leppisime kokku, et me teeme klassikokkutuleku. Vot vot siis said, pidid olema kuue aasta pärast, sellepärast et kuue aasta pärast pidid olema kõik vabaduses, jah. Ja mõnele inimesele võib-olla kuulajates tundub, et oioi, oi vot mis ta seal nüüd kõik ära ei tee ja vangid ja nii edasi. Ei, ma pidasin seda õigeks ja aga kuue aasta pärast oli tõesti nii juhtunud, et. Just täpselt, et mõned olid tulnud tagasi. Aga see kokkutulek toimus, kuigi seal oli ainult kaks õpilast, kes tulid. Aga mul oli väga hea meel ja mul oli väga ilus päev. Need klassikokkutulek oli kahe õpilasega. No teil on kindlasti olnud õpilasi, kellel elukool on mõnes aines nii-öelda mitmekordselt läbitud, et kuigi või kergelt päris koolitarkus vangla õpilasele külge jääb. Ikka, kuidas kellelegi ikka, see oleneb nii nagu tavakooliski, ega seal ei ole vahet, midagi on tugevamaid nõrgemaid. On neid, kes püüavad õppida ja väga palju tööd teevad. On neid, kes ei viitsi üldsegi, kes tahavad niimoodi läbi vedada, see on nii nagu tavakooliski. Midagi erinevat ei ole. Vanglakooli õpilasi peab ka motiveerima või, või mis need üldse tähendab tegelikult, eks ikka inimene teeb vist kõik peaaegu kõik ennast, kui tal mingi motivatsioon. Mida suurem motivatsioon, seda paremini ta teeb, eks ikka, mingi kuuenda klassi poiss võib-olla ei saagi aru, miks ta nüüd hästi õppima käest, kui täiskasvanud inimene võiks ju teada miks talle seda haridust vajan. Eks. Motiivid on ka erinevad, kes võiks kooli, tuleb, mõni tuleb, ta tahab tõesti seda kooli lõpetada, tahab tunnistust, teine tahab tõesti millegagi tegeleda, et mitte lihtsalt niisama aega lahkuda. Ja mõni tuleb vaatama, et mis nad seal teevad. Ka seda võib juhtuda igasuguseid. Vanglas koolikohustust ei ole, ei see ongi üks mõnigi puutööringis ja mõningaid koolis siis? Jah, kuidas keegi, millest osa võtta tahab. Vaba aja veetmise viis. Vaata üldse see, tema ei oska öelda, see vaba aja veetmine minu meelest liiga palju asju tahetakse selle vaba aja veetmiseks panna minu meelest lihtsalt see on inimese elu sisu, kuidas ta oma elu sisust. Kas vanglas on palju vaba aega? Eks ta on jah, sellepärast et tööd on väga vähestel. Ja ülejäänud aeg on siis tundub ehe tabaga, eks nemad elavad seal, kahju oma elu, inimesel on ikka oma elu. Kas pole kummaline, et vanglas on palju vaba aega? Ei ole kummaline tegelikult vahel ise ka niimoodi tule kooli, ma ütlen, kus näiteks eile olite, töötleb aimu, ei olnud eile aega. Kummalisem natukene minu meelest ka see, et seal on tegemist, jah, mul oli palju tegemist ja kui ta hakkab üles loetlema, et mis siis teha olid, hästi, oli. Lihtsalt mõtlesingi seda, et ühes kinnipidamisasutuses on nii-öelda vaba aega, et selles on, see on ju tore? Jah, just nimelt, aga see on suhteline mõiste. Kui palju vanglas õpetajaid on, et kas, kas te olete kõik eesti vangid ära õpetanud, kes on tahtnud õpetada või on teil veel kolleege? Palju on ikka kolleege ja minu aine on minu aine, aga ka eesti keele õpetajaid. Meil, ma ei, mulle ei mahu ka kõik eesti keele tunnid ära, need on ikka teisi õpetajaid ka. Ja mina ei ole sugugi mitte kõiki kõiki õpetanud väga paljusid, küll. Rummus on siis Ämari vangla ja murru vangla, jah, kaks vanglate kool on ühine jaburad käivad nii ühes kui teises. Mitu õpetajat on, kas, kas igale vangile nii-öelda jätkub õpetajaid siis selles mõttes, et ei ole niimoodi et õppida tahtjaid on rohkem kui õpetajaid jätkub. Ega õpetajad, aga meil on probleem olnud küll. Näiteks möödunud aastal, meil oli matemaatikaõpetajaga suur probleem. Tänavust õnneks me saime uue matemaatikaõpetaja, praegu me loodusainete õpetaja puudu. Need, kes näiteks on huvitatud tundidest, oleks ju väga kena, kui keegi tuleks. Kas õpetaja on ka selle, siis mingi eriharidusega või saatide peale palgalisa veel mingit erikoolitust ka? Tähendab eriseminarid ikka toimub ja kes tahab nendest osa võtta, siis ikka ja korraldatakse ka vanglate õpetad eraldi seminari on tavalised, ütleme aine seminarid, mis kõikidele õpetajatele toimuvad. Ja möödunud aastal ma võtsin osas, oli mitmeosaline seminar, oli, mille korraldas ühenduse Euroopa noored Eesti esindus ja korraldaski vanglatöötajatele, et vanglatöötajad hakkaksid vanglates, noortega ja innustama noori midagi tegema. Ja õpetajatest osalesin mina ka seal ja see oli väga huvitav seminar. Galeriimets, kas teid on nii-öelda väljaspool kooli ja vanglate röövitud mudil kunagi korteris vargad käinud? No ma ei tea, kas ma pean nüüd siis midagi tegema, et seda ei juhtuks, ei tegelikult meil vargaid ei ole käinud, küll on mul jalgratas ära varastatud. Teine taheti ka varastada. Rahakott on mõnikord läinud niimoodi, osalt minu enese hooletuse tõttu, kõik, aga niisugust päris suurt vimist õnneks ei ole. Kui te olete seal klassis tahvli ees ja kas teil pidevalt jooksevad siis need toimikud õpilaste toimikut ka silmade ees ja te mõtlete, millega nad on hakkama saanud ja võib-olla seesama tüüp on käinud mu tuttava korteris röövimas või, või võib-olla tema viiski mehe jalgratta ära või mõtlete nendele asjadele? Ei mõtle peaaegu mitte kunagi. Aga jah, jaa, näiteks vot väga huvitama, et kui sa lähed näiteks koolijalgratas vait ära, ma lähen kooli, ma rääkisin kohe. Nimetan poisteks. Et näete, niisugune värk juhtus ja ja tavalised nii-öelda, mis see, kui mõni vahel tuleb ja mis ma siis tegin, pandi kinni, võtsin seal, öeldi, et näete, et mina muretsen selle pärast, et mul võeti ära. Ma pean jälle raha koguma, et uut osta ja nii edasi ja see paneb vahel rohkem mõtlema, kui mingisugune moraali lugemine. Aga ta selle pärast nüüd hakkaksin nendesse halvemini suhtuma. Ma ei tea, nii hullu asja ei ole juhtunud, aga aga küll oli mul jah niisugune probleem, kui ma kuulsin, et kui meie vanglas tuli istuma need inimesed, kes oli sead, kes olid seotud Sulev Luige Narvaga siis ma mõtlesin küll, et ma ei tahaks nendega kohtuda. Sellepärast et ma ei olnud kindel, kas ma suudan olla nii erapooletu, aga ma pean olema erapooletu. Kui ma olen professionaalne õpetaja, siis ma pean olema erapooletu, ma ei tohi vaadata sellele, mis inimene teinud on, see on minu seisukoht. Ja ma ei ole tänini kindel, kas ma. See võib hakata mõjutamisest, Sulev lõik oli minu jaoks väga hea näitleja ja ja kuidagi inimesena tunda lähedane, ja see on jah? On, võivad sellised asjad olla küll, jah, aga mitte, et ma kogu aeg mõtlesin, sest ma väga paljude kohta üldse ei tea, mis Estland istuvad ja ma ei ole siiamaani endale selgeks teinud, kas ma peaksin teadma või ma ei peaks teadma. Eks kui peaksite järskude midagi õpetades kuidagi teete neile liiga või paned vajutate nii-öelda valele nupule, kuid ei tea nende tausta. Seda võib juhtuda ja kunagi seal ammu juhtus, et ma olin kuskil jutu sees ühele õpilased riietuse kohalt oli mingisugune vestlus, on midagi öelnud. Ja ma panen täidetud paist käitub kuidagi teistmoodi, kui tavaliselt, läheb tükk aega mööda ja siis ma küsisin, mis viga on. Vaadake, te ütlesite seal niimoodi täiesti absoluutne, mõtlesin, et ei teadnud. Mul polnud meeleski enam töötlemist, aga inimesele läks hinge. Ja. Aga, aga ma ei tea ikkagi, ma ei tea sellele vastust, kas ma peaksin teadma, mille eest nad istuvad või ma ei peaks teadma? Ma ei tea. Tõid instrueerite seal, et nüüd on teil, nüüd on meil vanglas selliseid reisid inimesed, nad tahavad teile kooli õpilaseks tulla, nende taust on selline, selline. Üldiselt ma vangla julgeolekuvaatab ka muidu läbi need inimesed on, aga vaadake, asi on niimoodi, et ega siis nüüd ütleme, kui inimene tuleb kooli, ega ta siis ei ole sellepärast ohtlikum kui ta on teinud mingi suure ja ränga kuriteo. Vahel võib niisugune tavaline. No niisuke nulliga olla ju ohtlikum. Üldiselt inimesed, kes on saanud niisuguse väga ränkade ja julmade asjadega, ma ei tea üldse, miks nad seda teinud ja ma ei oska seda seletada ja mis mitte kunagi ei oskagi keegi sed ära seletad, miks inimesed on toimunud. Nüüd juhtudel nad ei ole niisuguse käituma halva käitumisega koolis, nii et ma ei tea, ma ei oska näha seda kohta, olen, mul puudub lohutunne, ma ei tea Kas kas siit võib välja lugeda ka seda, et et mehed nii-öelda kuritegevus maailma tipus nagu mõistlikumal? No kuidas kunagi, eks nende hulgas võib ka olla igasuguseid, see oleneb ikkagi isiksusest miks on ta teinud, ütleme, need niisugused rängad kuriteod ja miks ta on sellel tasemel, miks ta on kuskil madalamal tasemel väga erinevad põhjused, nii et ei ole niisugust reeglit. Aga jah, võib üldiselt olla parema käitumisega on isegi võib-olla nemad kui tavalised niisugused huligaanid poisid, nemad. Nemad on poeg huligaanid. No nii, mis koolis nad meil ikkagi nad on ju täiskasvanud inimesed. Aga nad siis nüüd jõulud ei ole. Olete te pidevalt valvel, kui vanglas olete koolis tund annat või kas ma siis oleksin saanud see 40 aastat tööta töötada? Peaksin olema pidevalt valvel. Ei, ma ei ole kunagi niisugusest. Ei ei. Kas see pole teile kätte maksnud kunagi, et te olete nagu maks ennast lasknud ja mõtlete, et te olete tavalises paigas? Protaks kaamera, olemasolevate inimeste ja, ja minu jaoks on see täiesti ime, et ma nagu ei kujuta ette, et ma läheksin ja paneksin valve, nüüd millegipärast te töötate kinnipidamisasutuses, töötan küll, aga. Ma olen õpetaja ja minu ees on õpilased. Ja kui mina ennast nende eest tunneksin pidevalt mingis hirmuseisundis, no siis ma peaksin töökohta vahetama lihtsalt. Räägitud, et et need, justkui need vanglaametnikud on aastate jooksul muutunud vanglas töötades. Kas te olete päri sellega, et see vangla õhustik ja vanglaelu seadused mõjuvadki seal töötavatele inimestele et nad võivad muutuda rohkem vanglapäraseks, kui ma ei tea? Riigipäraseks sa saad? Ei, aga ma saan aru küll, aga vaata sellele küsimusele päris raske vastata, sellepärast et arvan, et oleneb isikust isiksusest, kuidas, kui palju ta laseb ennast mõjutada ja teine asi, kuidas ta võtab, vot nagu te ütlesite, et kas te olete pidevalt pidevalt valvel ja ma usun, et kui ma niimoodi oleksin, siis ma tõesti muutuksin. Aga kuna ma võtan neid nagu tavalisi inimesi, nad omine, õpilased, mina püüan anda neile oma parima. Ja, aga ma, nagu ma ütlesin, toetan sellele heale hundile, mis nendes on siis niisugune meie arusaamine enam-vähem vastastikune ja ma ei tea, ma ei oska öelda, kas male muutunud oma ei ole muutunud, sest on asju kindlasti, ma olen hakanud rohkem elu mõistma, inimesi mõistma. Aga et ma suhtuksin kuritegelikult sellepärast, et mõned ütlevad, Sa nagu kiidad. Ei, ma ei kiida heaks absoluutselt mitte ühtegi halba tegu. Aga arutlen ja otsin vastuseid, miks nad on tehtud ja kui nad on juba tehtud, siis ei ole ju enam midagi teha, tegu on tehtud inimene oma karistuse saanud ta nüüd kinnipidamisasutuses ja ta tuleb kooli, need on minu õpilane mis ma saan anda. Ja vot see on üks väga lihtne loogika, mida inimesed ei taha kuidagi vahel mõistad, kui inimene mõistetakse kinni, siis talle antakse teatud arv aastaid kaks, kolm, 10 15, ükskord need aastad saavad otsa, kui ta ei ole juurde saanud, siis ta läheb vabadusse. Päris kindlasti. Ja millisena ta vabadusse läheb? Vaat see oleneb kõikides nendes institutsioonides, mis vanglas tegutsevad ja demand oma isiksusest, tema tahtest loomulikult ka. Ja paljud arvavad, et mida rangem seal vanglas on, et vaata, kui ta on hästi kole seal olla, et siis ta läheb välja või kardab sinna minna. See ei toimi ju. Tegelikult aitab ikka minu arvates ikka selle hea hundi toitmine ja, ja ikkagi paisutada ja aidata inimeses leida seda head õlekõrs ja need toetuspunkte, millega tehakse siis väljas olla natukene parem, kui ta enne oli. Ta tuleb koju tagasi. Ja mida kibestunud, mida tigedam don, seda kahjulikum ta meile kõigile ka neile, kes on vanglast isegi väga kaugel, midagi arvavad, et et küll on hea, kui ta seal hästi palju trellide taga oleks ja nii edasi, ega siis trellid iseenesest ju kedagi nüüd ümber ei muuda. Eks see Eestis kehtis vangla vangistusrežiim on liiga range järsku. Kas järsku on ka siin see, et et inimesed, kes töötavad vanglasüsteemis, saavad aru, et režiim on liiga range? Me peaksime nagu mõnes mõttes nagu vangidele vastu tulema, tegema seda asja inimlikumaks. No mina arvan, et inimlikkus peab igal pool kehtima ja reziim peab ka olema vanglas. Kahtlemata ma ei vaidle sellele üldse vastu, ilma režiimite ilma korrata ei saa vanglas kindlasti mitte hakkama. Aga, ja vastutulek, mis selle vastutulekul mõelda? See kindlasti mitte seda, et ei tea, mis hüvesid neile nüüd erilisi hüvesid ei, mitte seda. Aga vanglas tuleb teha seda, mis aitaks nendel inimestel tõepoolest leida endale pidepunkte, mille abil väljas elada natuke teistsugust elu, kui nad seni on elanud. Kas see võib viia sinna nii, et, et lähete nagu erapoolikumaks mitte erapooletu maks väidet nagu vangide poole kui selle režiimi poole, mis neid kinni hoiab? Ma arvan, et mina ei tohi olla kummagi poole peal, ma pean arvestama mõlemaid pooli. Aga ma ütlen veel kord, ma olen õpetaja ja mul on õpilased. Ja ma suhtun nendesse õpilastesse ja mis puutub üldse vanglasse, siis mina leian, et see, mis ikkagi nüüd ütleme, on vanglate süsteemis läinud. Et on sotsiaaltöötajaid ikkagi juurde tulnud, toimivad sotsiaalprogrammid. Ja, ja vot selle kohta ma ütleksin niimoodi, et kui seda meediast ma kuulsin, siis kõlas kuidagi väga negatiivsena, kujutage ette, mille peale vangla raiskas raha, et olid jalgrattad ja direktori asetäitja käis isiklikult isiklikult sõitmas kes sõitmas käid ja kui palju ja kes valiti selle kohta, ma ei tea absoluutselt mitte midagi, aga see üritus isenesest oli minu arvates positiivne. Kui keegi arvab, et oi-oi-oi, mis nüüd, vaadake, neil on vaja minule seda, teist kolmandat, sest vaadake iga asi, mis aitab inimeses seda head hunti toita, on hea. Ja kahtlemata mõjub inimesele, kui ta näiteks kujutage ette, ta läheb nüüd ütleme, Monta tunneb ennast ikkagi ju no ütleme kuidagi madalamal olevat, kui ta läheb nüüd kellegagi vanglast välja. Ja kui selles selles käigus temale ütleme, sama mõte või sama idee Publemist emale ütleme vanglasse või kolm loengut pidada ja eide, mis kasvatuslikke üritusi läbi viia. Need võivad minna ühest kõrvast sisse, teisest välja. Aga samal ajal seal matkal välja öeldud võib-olla mõni idee, et vot võiks teha seda või teistmoodi või et need asjad on nii või teistmoodi, ei jõua palju paremini kohale ja kasutegur on sellest parem. Nii et mina kiidan, sotsiaalprogramme emist toimivad ja mida tehakse positiivseks. Peaasi, et seal osalemine õiglaselt välja valitud. Seda kindlasti, aga, aga mina ei oska selle kohta, et kas see oli valitu õiglaselt või mitte, sest fakt on ka see, et valides peab kahtlemata ju arvestama kõiki tegureid. Sest ma üldsegi ei kahtle, et vangide hulgas oleks ka neid, keda välja valitakse, kes võib olla näiteks hoopis plehku panevad. Ja sellepärast see, kes läheb vangidega välja, peab tõesti valima, sest ta vastutab, kui midagi juhtub. On ju tema vastutaja, ei osanud valida õigeid mehi. Aga see on raske muidugi ütelda, seda ma ei tea, kuidas neid valiti. Jutusaatekülaliseks täna Marja Liimets, hämaria murru, vanglate õpetaja. Me jätkame juttu õige pea, aga laulgunid siis Kaire Vilgats, sellest teile meeldinud ikkagi noorte muusikalist ruumi ja juuli ja selles laulus on sõnum. Marii mets on jutusaatekülaliseks Maria, kui palju te õpetajana olete vabam vanglaametnikust, kas mõned eeskirjad teie kohta ei kehti ka vä? Tähendab need eeskirjad, mis puudutavad reziimi, kehtivad kõikide inimeste kohta, kes vanglas töötavad, olgu ta siis koolis või olgu ta kes tahes. Need kehtivad ja sellele tuleb alluda ja see on paratamatus ja ega sellele ei saa vastu vaielda, sest vanglas selles mõttes kord peab olema, ei saa mina endale lubada midagi muud. Aga kahtlemata ma olen ikkagi õpetaja, minu ees on õpilane, kui ütleme vanglatöötaja. Mul on isegi seal mõne inimesega tunud ütlemist, ütleb, et noh, meie kutsume neid ikka on õpilased või mina olen harjunud. Noh, minu jaoks nad on kõik poisid, eks ole, minu eas juba, nad on kõik. No nii palju nooremad, et lapselapsed võivad mõned olla juba ealised. Mina kutsun poisid. Et mina ei pea temaga tõepoolest suhtlema, kui ma pean. Jah, ma pean teadma, et on kinnipeetav, aga ta, minul ikkagi õpilane ja ma ei pea tähendab temalt võib-olla nõudma või, või minult ei saa nõuda näiteks kõiki asju. Võib-olla sellised, mida on vanglaametnik, peaks teadma, aga sest vahel vahel kui ütleme inimene puistab oma südant Ma ei saa ju minna selle teadmisega, ütleme, kuulevad seda siis ma ei oleks enam õpetaja. See juba puudutab minu kutse-eetika teenimlikku kõigini kõige tavalised inimlikku eetikat. Kui palju ta üldse sekkub vangide omavahelistesse suhetesse, et kas te pigem hoiduda sellest oma nina toppima nendesse asjadesse või, või neid mõõduvõttu nii-öelda lahutama lähetega vahel? Kipun minema, vahel võib-olla vahel rohkem vaja oleks, sest see on minu iseloomu iseloom, senine eks koolis on ka, vaadake, vanglahierarhias on läbi aastate, ta on toiminud, eritada toimib ikkagi laagrisüsteemis, muidugi on teda tänapäeval vähem, kui teda kunagi oli, aga ta on olemas, väljas on täpselt samuti väljas, midagi teistmoodi pole. Et ühed peavad ennast paremateks, kui teised vanglas on, ta lihtsalt tuleb teravamalt esile, sest eks mingil määral on vangla tavaelu kontsentratsioon. Ja kui näiteks õpilaste hulgas on ju ka üks on ühel positsioonil, teine on võib-olla madalamal positsioonil ja oleneb nüüd isikust, kes seal kõrgemal positsioonil arvab ennast olevat. Kui ta on, kui tema on niisugune intelligentsem inimene jagu saaja, siis ta ei lase seda kogu aeg välja paista, aga on neid, kes tahavad ikka suruda teisi väga allapoole ja sellega ma näen küll, vot see on küll asi, millega ma olen. Kuigi ma ei armasta sõna võitlema, aga sellega ma olen küll. Sest mina ei. Ei tunnista seda tähti taas arusaamadele ja sellega mul on oma õpilastega väga tulised ja väga teravaid vaidlusi maha peetud, vastu ninaga saanud või mitte siis? Ei, ei, nemad tahtsid kõigepealt minu arvamust. Mina ei ole rahul nende arvamusega ja nad isegi mõned ütlevad, mõned isegi ütlevad seda ka tea küll aru, et nii on õige nagu te mõtled taga. Kui sa oled vanglasse pead ju mingil määral jälgima neid. Aga näiteks noh, seal oli mõni inimene, kes leiab, et ta võib-olla ei või ühel näiteks mingis kõrvuti istuda ei sobi vanglareeglite, nende kirjutamata reeglite järgi, see ei pane paika. Mina ütlen ka, et vaadake, poisid, et öelge uid, vaata, kuidas ma saan, ta on teinud niimoodi niimoodi ma küll kallis sõber, et teie olete teinud ka neid asju, mis absoluutselt minu arusaamadega klappi. Absoluutselt. Ma istun teiega ühe laua taga. Räägime nutt, mina ei ütle, et te olete natuke halvem kui mina. No jah, saavad sellest aru küll, aga Nad aktsepteerivad seda minu seisukohta? Mõned muidugi mitte, aga noh, aga vaidlus on oioi kui tuliseid. Kui palju neid üldse igapäevase eluga kursis on? Kui palju vikerraadiot praegu kuulavad? Vaata, see. Tähendab, ma ei jõudnud väga paljudel üldse öelda seda, et vikerraadiosse saade on. Ma loodan, et mõned ehk kes teada said, ehk kuulavad. No olgu need tervitatud ka, eks, igalühel on oma raadio. Jaa, jaa. Vaata, ma ei oskagi nüüd seda päris täpselt öelda, kui palju, kellel midagi on, nad elavad tubades, kellel on seal raadio, kellel on televiisori ja arvutiga, ma ei oskagi praegu seaduse järgi päris täpselt öelda, kuivõrd minu teada päris raudselt arvuti internet on muidugi keelatud. Arvutimänge arvutiga saab mängida, aga ma isegi ei oska seda välismaailmaga ühendust ei Bei saama. Vähemalt ei peaks. See on keelatud. Aga tähendab arvuti kui sellise vastu, noh vaadake, kui nii võtta, siis kunagi oli, tuli täitesulepead, siis oli, ei tohtinud kunagi koolis täitesulepeaga kirjutada, siis tulid pastapliiatsid, siis ei tohtinud nendega kirjutada. Asi läks edasi. Nüüd on arvuti, arvuti on vahend. Mitte midagi muud. Noh, kui ta kommunikeerumis vahend ei ole, jah. Ei, selge, see on selge, sellekohane, ütle midagi. See on selge, et seal muidu võiksid toimida. See on selge, et internetiühendust mitte. See vanglaõpetaja elu on aastatega lihtsamaks läinud vä? Olude inimesed on paremini halvemad. Pätid jõhkrad. Noh, seesama, et enam ei pea pliiatsi või pastaka kirjutama, justkui on elu parem. Tähendab mingis mõttes muidugi, aga eks meie koolid väljaspool on samuti olud on. Aga ma ei oska öelda, kas õpetaja elu otseses mõttes on, sest õpetama pead sa ikkagi ju midagi. Kas õpetad seda nii nagu Lauri Leesi ütleb, et aitab ju kriidiste tahvlist ka, et mõni asi selgeks teha ja vahel tõesti aitab, vahel paigutatakse isegi võib-olla sellega tehnikaga üle ja niimoodi, et jääb, see tehnika kipub äkki tehnika varju, võib olla põhitõed ja väärtushinnangud sinna varju jääma, seda minu meelest ei tohi. Aga asi on ikkagi edasine, muidugi kaasaegsem. Inimesed on nagu noh, kergemini õpetatavad vä? Ma ei oska seda öelda, ei vanaprobleemid on, igal ajal on oma probleemid, mina mäletan, kui mina näiteks sellest on, ütleme peaaegu vaata see 40 aastat ütleme, 35 aastat tagasi või rohkem möödas ja kui ma läksin kooli õpetajaks, siis oli vanglakoolis oli nii, et meil oli kaks komplekti algklassi. Kuni neljanda klassini praegu meil ei ole ühtegi neljandat tassi. Ja tulid inimesed, kes olid tõesti teatud olude sunnil haridustee oli pooleli jäänud ja tulid ei olnudki, vot siis oli, tol ajal oli tõesti koolikohustus vist isegi kuni 40 aastani ja tulid täitsa niisuguses eas inimesed, kes tulid ja tahtsid õppida tõsiselt, lihtsalt õigesti kirjutama. Nad ei osanud, nad olid mitte nende endi pärast jäänud pooleli. Aeg oli niisugune, nüüd on edasi läinud, selge see, et ka tavakool on ju, praegu ei ole enam see, mis oli 30 aastat tagasi. Näiteks nad samad muutused on ju vanglas. Olete vahel kahetsenud ka, et olete oma aastat kurjategijate peale kulutanud? Ei ole ja nüüd tähendab, vaata, ma olen kulutanud oma aastad, ma ei oska öelda elatud aastad, ma ei tea, kas nad on kulutatud Kunivate kui võtamisena kulutatud kuuluvai kulud. Kui nad, vaadake kulgenud ja, ja ma siin sõna väga meeldib. Tähendab Ma ei kahetse. Sellepärast et ma väga loodan. Aga loodan, et ma olen oma õpilaste elus midagi andnud. Sest ja ma olen ise nendelt palju tagasi saanud, see tundub jälle nii, et oi, et mida siis on saada kurjategijalt, et äkki ma olen saanud ise? Ei Ma ei arva, et ma olen ise muutunud kuritegeliku maks. Tegelikult minul, ma ei tea, ma arvan, et ei ole, aga noh, eks ja igaühel on, et ma olen selles suhtes muutunud. Ei, ei, ma ei kahetse, sellepärast et ma arvan, on nende inimestele tõsiselt. Ma arvan, et pane midagi andnud ja kui ma õpilastega endiste õpilastega kokku saanud, siis nad ikka tuletavad midagi niisugust meelde, kas te mäletad õpete, kuidas see oli, kas te mäletate, mis meile siis ütlesite? Ega ma ise väga alati nii on piinlik, vahel tõesti ei mäletagi enam, mis ma siis ütlesin ja tegin, aga tagasiside on enamuses ikkagi positiivne ja. Rahul. Marega ma ilmasid saate alguses küsinud arvamust Stroomi Julia kohta teatri kohta, siis ma tean, et teie suur kirg on teater. Mitu etenduste vangidega olete välja toonud mitu lavastust. No mina isiklikult tähendab, oli minul kunagi üks kirjandusklubi kuldliige kes tegelikult noh, võib-olla natuke aitasin, lavastas ise, tahtsime teha väikest printsi aga temale, see ta oli väga niisugune sündinud liider, kes pidi liider olema iseloomult juba. Ja tema nägemus oli teine ja ta tõi ja see tuli ka päris huvitav lavastus välja. Aga mina ise olen, mis minul, sest me elame hästi palju teinud, luulekavasid, aga näidenditest on põhiline, mis on olnud, on olevused. Ja teine on siis Ekse priiainetel, kus on siis väikest printsi ja kus on üldse eksi, Priit, kes mulle tegelikult väga-väga-väga meeldib selle ainetel tehtud on kaks suuremat lavastust, aga luulekogusid hästi palju. Kuidas siis on andekamad vangid lahkuvad ikka kunagi vabadusse siis tuleb jälle kõike uuesti alustada. Tulevad uued näitlejad. Peale uued, vaat see ongi see, et selles ongi, et, et niisugust pidevat ei saad sa pideva troppi teed ja nüüd, et ega see pole ka eesmärk, meil ei ole ees minu kirjandusklubi, mida ma juhendan, eesmärk ei ole üldse nüüd mingisuguste näitlejate koolitamine või midagi niisugust. Selle eesmärk on ikka see sõnum, mis ma tahan edasi anda. Mis, mis te tahate, et pärast seda kirjandusklubis kulg olemist aastaid kaks, kolm. Missugused nad pärast seda peale? Ma arvan, et ega nad siis nüüd nii väga teistsugused erakonnad on, aga ega siis ma inimeses nüüd ikka nii hirmus palju muutub, aga inimene korjab endale juurde mingisuguseid väärtushinnanguid ja luulekogudesse, vahelisega on olnud. No võib-olla mõne andeka autoritaarne siinsest luulekavad, üldiselt panen ma ise kokku teatud sõnumiga. Nii raskemaid üks poiss ja ütles, mis omasest kapinskist aru, mis. Janadasin kirjutab, mis maa peal sündinud. Ma saan aru, et ta niimoodi mõtleb, aga ma ikkagi räägin, sest ma lasen, kui ma luulekava panen kokku, ma annan, ütleme, igaüks võtab oma selle luuletuse. Seda ma lasen valida. Ja siis ma ütlesin, loeme, ja siis ma ütlen, igaüks loeb, et, et noh, et mis te arvate, mis. Mis on see sõnum. Ja ma ei tea, kui palju jääb, ma ei tea seda, ma ei oska seda mõõta, ma ei oska kunagi mõõta seda. Aga ma arvan, et jääb midagi. Kas kirjandusklubis käimine on papp vangide seas, kuidas teised kaasvangid selle peale vaatavad, mõni käib seal lüürikuks ära. Noh, seal on parastajaid ja on üks ütlevad, et vaata, kus loll, käid seal luuletusi lugemas ja kes mõtleb, võib-olla südames tegelikult läheks ka. Aga miski asi igasuguseid on. Aga kuidas need lüürikud vastu peavad, seal vanglas järsku peaks andma rohkem inimese tugevus, õpetust, mitte tundekasvatust. No ma ei tea, kui meie, kui ma vaatan praegu meid ümbritsevat maailma, siis, Just vanglasse hakkama saamiseks. Tähendab, vaadake, vangla on ikkagi, oli üks episood ainult elus, mina. Ei valmistanud ette vangla eluks valmistuda eluks. Üldse ma valmistun neid lihtsalt selleks, et nendes oleks niisugust positiivset alget ja eks, et nendes oleks nägemust näha ümbritsevat maailma natuke teise pilguga. Et just see tugevus, see tugevus on, vaadake praegu, eks ole, kaame juulis ka, kes on tegijad, rahamehed, kes on tugevad, aga mulle üldse ei ei meeldi, ma tahan, et midagi midagi läheks ikka niisugust midagi, mis poisi neid põhiväärtusi inimesele. No ma ei tea, kui palju neid jääb, aga ma ikkagi loodan, eks taastama, andsime, andsin oma klassijuhataja tundides. Esimeses klassijuhataja tunnis andsin kõikidele oma õpilastele teksti Juhan Viidingu vanamehe lauluga. Lasin selle nendele ka plaadilt, rääkis nii, sellest, seal on ju niisugune ilus sõnum ainult seda omaks võtta, mis su hinge pur. Kuidas, kuidas te selle oma õnnestumise määra mõõdate kus te saate kinnitust siis seesama, et aastate pärast tulevad nad tänaval vastu. Mäletate, mida, mida te rääkisite vä? See on üks mõõdik. Aga samal ajal ma olen alati hädas sellega isegi vaat kui poeti teha peab ju vanemad, kuidas mõõta? Ja ma olen palun, ja kuhu läheb see Traanilistele järeldatakse? Sellest on kasu, aga väga hea oli ühel seminaril, kus ma jälle selle hädaga lagedale tulin, et ma ei oska mõõta, noh, ma ei oska mõõta, ma ei saa ju öelda, et kuulge, nüüd oli luuleõhtu või öö, me tegime seda ja vot sina said nüüd nii palju paremaks. Ei, ma ei oska seda niimoodi öelda, sest ta ei saa niimoodi öelda. Aga öelge, et kui näiteks ikkagi kas või mõni inimene tuleb vastu või poiss tuleb astuda, et õpitakse, mäletate, vot ma olin seal ja me tegime seda ja mul jäi sellest asjast see meelde. Siis see on, mis on tegelikult positiivne ja, ja selle nimel. Vis teengi seda, on mul üks, tähendab üks poiss, kes oli kirjandusklubis päris aega ja pikka aega ja nüüd minu teada ta läheb kõik praegu väga hästi ja ta ikka vahel helistab. Tuletab meelde, tuletas seda kirjandusklubi tegevust meelde ja, ja ise üritab natuke sellele midagi teha ka. See on ju head helged momendid. Kas mõni vang võib vahel liiga lähedaseks saada vä? Võib aga vaata, see ongi nüüd üks asi, millest peab iga vanglatöötaja hoiduma. Sest see on risk. Ja see ei ole hea mitte. Kui see peaks inimesega juhtuma, siis on tal parem. Töötaja Ma mõtlen, lihtsalt ära minna, see, jah, see on, ei tohi. Seal peab olema, vot see peab olema, see on, ütleme ükskõik, kes tuleb vanglasse tööle, olgu ta siis õpetajaks või kelleks tahes. Peab olema see mingi piir, kust üle ei, üle ei tohi minna. See on muidu ohtlik. Te olete 38 aastat vastu pidanud, olen. Ma mõtlesin, ma küsin viimaseks, kas vangla muudab inimese paremaks, aga me vastasime selle juba alguses ära? Vangla iseenesest ma ei tea, aga see, mis vanglas toimub see võib muutuda teda halvemaks või paremaks, see võib aidata tal pärast olla natukene parem, kui vangla toimivad ikka niisugused asjad, mis on ikkagi kõik need sotsiaalprogrammid ja kõik need tegevused, mis tehakse. Kui need toimivad, siis. Ma arvan, et midagi ikka head jääb külge inimesele ei saa ju nii, et ei jää. Ma pean olema optimistlik, ma ei suudaks muidu teha oma tööd. Aitäh, aitäh, Marju Liimets, ma soovin teile head uut kooliaastat. Täna selline õpetaja on siis, kes annab eesti keelt ja kirjandust Ämari ja murru vanglas. Head kuulajad. Meie kohtume nädala pärast ja Marko Matvere ühest muusikalist hüljatud, laulab selle viimase laulu. See. Vaata vurrid olla autos. On kindel koht kõigil neil ei eksikulusid. Minia kõigil me tegudel Pill küsib. Kui meid jälgivad.