Me oleme tulnud siia stuudiosse täna selleks, et õige varsti, kolmandal detsembril selle aasta lõpul tähistab üks meie kooriheliloojaid aga mitte ainult kooriheliloojaid, Cyrillus Kreek oma sajandat sünniaastapäeva ja me usume väga, et Cyrillus Kreegi sünniaastapäeva pidustused sellel puhul välja ilmuvad bukletid plaadid, sellele puhul korraldatav näitus ja nii edasi, rääkimata kontsertidest marjadest nii Tallinnas, Haapsalus, Tartus kui ka mujal Eesti suuremates kontserdipaikades on palju rohkem läbi mõeldud kui nendel heliloojatel eesti klassikutel, kes nii-öelda pimedal ajal oma sünnipäeva aastapäeva pidid tähistama, nii et Cyrillus Kreegi suur ja ilus sünniaastapäev on ees. Ja me tulime täna siia selleks, et meenutada Cyrillus Kreek'i kui isikut. Kui väga viljakat, väga huvitavat heliloojad, keda me kahjuks jah, vähi tunneme ja mõtleme ka, miks vähe tunneme. Täna siin stuudios viibijatest ei ole mitte paljud isiklikult kokku puutunud Cyrillus Kreegiga. Küll aga on seda helilooja Harry otsa. Ja väga mitmeti. Teisel kursusel oli meil siis tol korral õppeainena muusikateoste analüüs. Ja seda õpetas meile siis Cyrillus Kreek. Mina õppisin tema juures 1000 950. aastal, see oli siis teine kursus. Ma ei mäleta muidugi kuupäeva, nagu on seda võimatu mäletada. Muidugi õppetöö algas septembris. Kuid mul on meeles üks esimesi tunde, kus ta hakkas meile rääkima rütmist, rütmiküsimused, kusjuures ta läks väga kaugele uskumatult kaugele, isegi võib-olla tudengi aju jaoks hakkas rääkima vanast Kreekast Kreeka luulest kreeka mütoloogiast ja sealtkaudu jõudis siis nii-öelda kõikide nende rütmiliste Erifiguuride juurde, mis tegelikult on luulest pärit ja sealt üle kantud muusikasse. Tema loengud olid väga põhjalikud. Ta oli tõepoolest sõna otseses mõttes professionaal, kuid mis tema juures torkab silma. Taali võiks olla oma loomult väga hea ja väga lahke. Ta ei kuulunud niisuguse nõudliku pedagoogi rubriiki, kes igas tunnis nõuab. Tema kasvatus oli ilmselt midagi muud, nagu me teame, Taali pedagoog, varem tali lõpetanud minu mälestuse järgi õpetajate seminari Kustraaliga veel õppejõud ja seetõttu nii-öelda ta oli pedagoogina väga hea. Tema teadmised olid ääretult suured. Ma võiksin selles mõttes võrrelda teda näiteks oma teise õppejõuga, kellega ma samal ajal paralleelis õppisin. Son nimelt Mart Saar kelle teadmised olid samuti hämmastavalt suured, kui praegusel momendil tagasi mõelda, nii et ma lihtsalt ei ole võimeline võrdlema enda teadmisi praegu näiteks nii saare kui kreegi teadmistega. Nüüd, mis puutub tema õppejõud, kestvus siis kahjuks see kestis ainult üks aasta, nimelt teine kursus, kaks semestrit. Ja ma täna lehitsesin veel enne siia tulekut oma matriklid, nimelt õppemärkmik, mis tavaliselt ära korjatakse lõpetajatelt, pea selle vast antakse tavaliselt lõpudiplom. Mingi imekombel on minul see õpe, märkmik jäänud alles, see on tõepoolest unikaalne. Vaatasin seal täna veel kreegi käekirja. Tavaliselt allkirjad on visatud kuidagi õppe märgitakse nii, et sa ise tead, kes seal on kreegi käekiri on väga reljeefne, tema allkiri ja samuti tema käekiri, nagu ma seda nägin, on ääretult selge, iga sõna loetav, kuid võib-olla noodikiri on tõepoolest natukene halvema kvaliteediga võrreldes käekirjaga. No see on minu isiklik arvamus. Nüüd kreegi mahavõtmine selle kohta käis muidugi päikene kõmu kuid kuna see asi oli otsustatud ilmselt nurga taga ja nähtavasti väga kõrgel tasemel, siis esimesest septembrist, kui Kreeka ilmunud käis ainult õpilastel väikene kõmu läbi, et Greecon vallandataks, miks? Noh, seda ma lugesin alles nüüd seal on väga toredasti öeldud, et ta oli siis nii-öelda ideelis, poliitiliselt tähendab vähearenenud tunnid ei olnud vastaval tasemel, võib-olla tõepoolest, ega kreek tunnis poliitikat ei rääkinud. Ta rääkis ainult seda, mis oli tema ülesanne, nimelt analüüs ja tõi näiteid võrdlemisi kaugelt võrdlemisi sügavalt. Ja see oleks minu mälestus kreegist, nii ütleme esimesel etapil Väga mitmel puhul on toonitatud Cyrillus Kreegi tagasihoidlikust. Aga humoorikust, mida te võiksite sellisel puhul omalt poolt nagu lisada? Mis puutub nüüd tema huumorist, siis see oli tõepoolest olemas. See võis olla tõepoolest isegi vägazzartiline väga torkav. Ja mulle meenub ühte kui teist muidugi mitte ühtegi konkreetset näidet, mida ta näiteks tunnis siiski mõnikord lasi nii-öelda välja paista. Seda võiks rohkem mõelda nagu oma meelsuse demonstratsiooni irooniliselt väljendada ühte või teist. Seoses kaasaegse muusikaga, tähendab ma mõtlen siin selle all just nimelt tolleaegset laule. Nagu Mart Saar nimetas vuntsidega päikesest ja ütleme teistest analoogilistest tippjuhtidest jutumärkides siis seoses kriisiga üks konkreetne humoorikas lugu tal olid nimelt maohaavad ja ta ei tohtinud süüa Leima, aga kusagil 50. aasta ringis nähtavasti Haapsalus ei olnud muud kui leiba ja arst soovitas talle sepikut süüa. Ja ta otsis kõikvõimalikud Haapsalu kaupluses läbi, muidugi ei olnud ja siis läks apteeki sepikut otsima. Lugu on konkreetselt minu poolt kontrollitud, siis ma tundsin seal hiljem meedikud, nii et apteeki minna, nüüd sepikut küsima, arst käskis. No eks see näitab ka natukene temani sihukest toredat huumorit. Sest siin teistmoodi nagu välja ei oskangi rabeleda. Eks Cyrillus Kreek püüdnud asjadest jah, omamoodi välja rabeleda. Tiia Järg teab kindlasti lisada väga sümpaatne oli veebruarikuine teater, muusika, kino, mis tõid kommentaaridega ära mitmed Cyrillus kleebi abipalved ja pöördumised seoses mainilise olukorraga kodus peale seda, kui ta oli vabastatud õppejõu kohustest. See vabastamine oli siiski kummaline, sest vaene kreek ei pääsenud mitte laulust Stalinile. Mille ta kirjutas 51. aastal, 52. aastal lisandus siin päris hulk ka teisi laule meeskoorile. Vene rahvalaulud, meie väravas veni Emakesel Volgal, Stenkaraazin väljal haljas kasekene, kasvas nüüd hoogu. Ukraina rahvalaul, vana sokk. Aga ilmselt oli sellest kõigest veel vähe, et kindlustada oma poliitilis-idealist küpsust. Söögregi. Tulek niisuguste laulude juurde, mida me praegult ilmselt teab kui kõrgelt ei kavatsegi hinnata, see on tõenäoliselt niisugune sundkäik, mida tegid paljud. Ja kreegi selja taga oli teatavasti perekond. Ma ei julge väga kõvasti. Mul on jäänud siiski mulje, et see perekond üleni oli tema ülal pidada. Ja noh, ajad olid kitsad ja seetõttu Siplas ta päris suurtes materiaalsete raskustes ja ma arvan, et asi polnud muidugi mitte ainult materiaalsetest raskustes. See kahemõtteline olukord, millesse ta oli lükatud, tegelikult vallandatud pealtnäha viisakalt tagasi lükatud heliloojate liidus, tekkis ka niisugune vaakumolukord. Dokumentide järgi jääb mulje, et teda päris välja ei ole visatud, aga õigeks meheks teda ka ei peeta. Ja tema teoste ostmisega tekib nüüd igasuguseid komplikatsioone. Ja paistab, et ilmselt ka honorar, mis ta teostest arvatakse? Noh, kui need ostetakse, ei ole ka mitte maksimaalne, vaid minimaalne. No on ka selge, et mitte kõik teosed, mida kreek tollel ajal müüdiks pakub, ei pruugi olla sellest kõrgtasemest, mida me teame 70 aastaste vanuste laulude taga nagu magama gammatsikene või Sirbikesed küllalt palju niisugusi, süüte, mida kirjutatakse sõna otseses mõttes konkreetsete olude muusikaks isetegevus lastele ja teatud poliitilist konjunktuuri silmas pidades. Sest teisiti, lihtsalt on võimatu elada. Masin tagantjärgi nüüd natukene täpsustan Harri Otsa poolt öeldut. Kui Harri Otsa rääkis oma kokkupuutest kui koolipoiss õpetaja Cyrillus Kreegiga siis mõeldud oli õppeaastat 1949 50. Sest teatavasti just nimelt 50. aasta sügisest Kreeka enam ei ole õppejõud konservad tooriumis. Aga mis puudutab nüüd jah, neid laule, mida Ene Pilliroog nimetab pimedal ajal kirjutatud lauludeks ja süüte ja, ja nii edasi siis nii palju kui ma olen neid asju pisut uurinud instrumentaalmuusikaga seoses, mul jääb mulje, et see oli üks teatud tendents, mida väga soodustati heliloojate loomingus paistaks. Suur ja üleüldine. Vaimustav sõprus kõikide nõukogude liidus elavad rahvaste suhtes. Siin on teada üks teine mees, kes kirjutas vankumatu enesekindlusega igasuguste rahvaste muusikaainel sõite kuni Burjaat, mongoli süüdini väljana eesti elil ühel Burjaat, mongoli sõit on iseenesest küllalt kaugele minev asi, kreek oli hoidik. Tema siiski piirdus rohkem nagu oma maa muusikaga. Ainukene erand seal ongi tõesti vene süüt puhkpilliansamblile. Ja seda materjali on säetud ka koorile. Need on niisugused küllalt levinud vene viisid neid omal ajal osaliselt ka glasunofon teatavasti töödelnud, nii et selles ei tohiks näha iseenesest mitte midagi erilist ega halba. Aga kõigil nende pöördumiste juures Tundub mulle, et kõigil on üks väga hinnatav joon ja see joon on avaldunud tunduvalt varem kui üldine vaimustus igasuguste süütide vastu lahti, meil läks nimelt Kreeka, istun üks esimesi, kes pöördub rahvaviiside poole ja püüab neid grupeerida mingit territoriaalset printsiipi järgides. Tal on Eesti muusika eesti rahvamuusikaga ka seotud väga palju just Fixi konkreetse territooriumiga, piiritletud süüta Venemaa sõit, Pärnumaa sõit Hiiumaa sõit õieti meeskooritsükkel ja ja nii edasi. Ja me teame, et seda printsiipi on nüüd hiilgavalt jätkanud hiljem Veljo Tormis, nii et see põhimõte iseenesest on ju kohutavalt kohutavalt hea põhimõte ja niisuguse hääl loomingulise potentsiaaliga. Mulle näib, et kreek oli võib-olla üks esimesi internatsionalist eesti muusikas, kuigi see sõna on praegu väga ära kulutatud, aga kui me mõtleme näiteks nüüd tänapäeval tormise peale aga rahvusvahelises kontekstis näiteks pela partubki peale, siis just partokiga näib olevat reegel mingisugune suur vaimusugulus selles mõttes. See oli mingisugune eriline Pieteet rahvamuusika vastu. Ja kui me mõtleme näiteks, et kreek on tunduvalt rohkem töödelnud eestirootslaste vaimulik rahvamuusikat kui kui eestlaste oma ja võrdleme seda partokiga, kes ka võib-olla isegi suuremal määral on töödelnud seal Ungarit ümbritsevate rahvaste ja siis me leiame siin tõesti midagi väga palju ühist nende kahe mehe vahel. Kreegi koorilaule on kord peetud raskeks ja arvatud, et ehk sellepärast me koorid nyyd laulavad. Aga võib olla põhjus siiski ka milleski muus. Ehk on põhjus ka selles, et me palju aastaid ei tunnistanud vaimulikku koorimuusikat ei tunnistanud vaimuliku rahvalaulu, mida võiksime öelda üldse Põhjamaade vaimuliku rahvaviisi kohta. Praegusel momendil tundub küll, et eesti vaimulikud rahvalaulud, samuti kreegiseaded on kõige populaarsem osa praegu Eesti muusikast üldse, sest et see tohutu huvi, mis no kas möödunud aastast võiks poolteist aastat tagasi nende vastu lahti läks on küll täiesti pretsedenditu. Ma usun, et ka meie päris eesti rahvalaulu vastu ei ole kunagi sel määral niiviisi hoogu ja vaimustust tuntud. Aga see jälle on üks näide sellest, milline sugune purse võib toimuda, kui mingisugust nihukest loomulikku asja on kaua aega hoitud surve all. Vaimulik rahvalaul olnud pidevalt endastmõistetavalt üks osa folkloorist. Ja noh, seetõttu pole ka seal kunagi olnud põhjust niisugust erilist huvi just järsku selle vastu üles näidata. Meil läks natuke teisiti, kuigi niisugused keelud vaimulikule rahvalaulule tulid küllalt hilja, neljakümnendatel aastatel. Aga tead, meie folkloristid eestlased, kui nad hakkasid oma varasema rahvaloomingu ja rahvamuusika vastu huvi tundma laulude osas möödunud sajandi lõpus rohkem ja siis rahvaviiside korjandus läks käima selle sajandi alguses tähendab, siis see oli keskmes oli runolaul Gregi värsiline rahvalaul, tähendab, see oli midagi nii ürgset arhailist, mida väga vähestel Euroopa rahvastel oleks vastu panna olnud. Ja seetõttu nii uuem rahvaloomingu, kõik muud rahvalaulude liigid jäid selle varju. Ja muidugi kuna väga paljudes kohtades just vennastelaulud olid need, mis runolaulurahva teadvuses tõesti erit välja tõrjunud siis väga pikka aega suhtuti vaimuliku rahvalaulu selles mõttes nagu tõrjuvalt teda ei peetud samaväärseks. Aga hiljem, kui igasugune folkloor juba tunnistati Wilsoni laiemat, vaadati folkloori, siis see olukord muutunud ja vaimuliku rahvalauluga sel määral enam tegelikult ta lihtsalt ei saanud. Miks soomlased ja rootslased selle asja varem avastasid, siin on ka täiesti selge põhjus. Sest et nendel maadel rahvalaulu vana rahvalaulu üldse suurt enam ei olnud, soomlaste Kalevala laul oli säilinud ainult Karjalas. Aga siiski, kui meil oleks see rahvaloomingu uurimine nii loomulikku rada läinud, siis tõenäoliselt just viiekümnendatel aastatel koos huviga uuema rahvalaulu vastu oleks jõutud ka vaimuliku rahva laulani. Aga niiviisi jah, kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel on seda suhteliselt vähem kirja pandud ja selles mõttes on Cyrillus Kreek praegu niisugune erakordne isiksus ja rahvaluulekogujate hulgas. Kuidas kreek selleni jõudis, on väga raske oletada, aga minul on üks niisugune hüpotees ka, et see võis olla ta esimese abikaasa, Rootsi päritoluga Maria pleesi kaudu. Nimelt 1921. aastal on kreek käinud Noarootsis. Ja seda koos just oma abikaasaga, kes tõlkis ja vahendas teda rootslaste juures. Ja suured rahvaviisi ja just vaimuliku koraalikogud on pärit sellest Ma arvan siis käigust. Ja edasi on kreek hakanud ümber kirjutama vaimulike rahvalaulude üleskirjutusi Eesti rahvaluule arhiivist teiste heliloojate kogudest. Kindlasti tundus talle väga põnevana seesugune arhailine koraalite varieerimise komm Me, mis nii eestirootslaste kui ka Läänemaa eestlaste hulgas ette tuli takus, koraalid, mida tolleks ajaks eesti rahvas oli harjunud kuulma harmoonilise saatega tähendab, kus neid lauldi, nii nagu vanaehäälset sugust monaatilist laulu. Ma Stamelismaatiliste kaunistustega ja sa suuresti olid ära kadunud ka need juhthelid, mida hiljem mooniasse oli pandud. Ega kõiki neid koraali meloodiad üldse ei ole, ka tähendab need maalilised seadet nagu ka vanadele meloodiad seal annavad nagu sihukse, kaasaegsema värvingu. Nii et see koraali laulmise traditsioon on pärit tegelikult seitsmeteistkümnendast sajandist kui siin Eestimaal ja muidugi ka kogu Põhjamaades. Kirikutes üldiselt veel orelit ei olnud ja lauldi üheaegselt ja kogudus ei olnud üldse kuulnudki, kuidas kõiks Laul mitmehäälselt kõlada tuleb, see pidi heliloojale tunduma niivõrd eksootilisemana teda kaasa haarama. Ja hiljem on kreek väga põhjalikult nende lauludega tegelenud neid töödelnud kooridele seadnud ühest Soome folklorist ja muusikateadlase Karl Allan Uberi artiklist leidsin ma niisuguse väikese viite et 1933. sel aastal on Eestist üks pastor. Kirjutanud Rootsi rahvaluulekomisjoni esimehele Olof Andersson-ile. Ta Poloff Andersson oli oma eesti sõitul kohanud ka kreeki ja maininud härra õpetaja kreek teeb kaastööd eesti plaanitsetavale uuele koraaliraamatu väljaandele. Nii et seelik Reegi tollases tegevuses ilmselt küllaltki niisugune, suuresti ta mõtteid köitnud liin. Kreeki köitis ka koguda, kas nüüd otseselt kõrvuti või kõrvutades ühteviisi paikkonniti erinevates variantides. Märgukõlaril on niisugune huvitav kogemus. Üks jõululaul võib öelda, et kogunisti poole sajandi vältel ligi on vist läbinud Cyrillus kreegi loomingut. Täpsusta palun. Ma nüüd möödunud jõuludeks üritasin otsida välja kõik teosed, mis köögil on seotud koraaliga. Ma tulen taevast ülevalt. Ja leidsin neid tema kogudest 20. Lauluraamatus on sellel koraalil 15 salmi teksti. Siis glooria kooriga sai ette kantud 15 neist seadist iga salmis Isise seades. Ja see andis niisuguse huvitava läbilõike sellest, mis on võimalik teha ühe koraaliga korjanud erinevaid viise, seitse erinevat viisi on olemas sellest siis ka mitmeti seatud. Aga see pole sugugi üldse kõige arvukama viiside variandiga. Koraal ma ei olegi nüüd jõudnud kokku lugeda. Näiteks oh jeesus, sinu valu on 18 erinevat viisi on küllalt suurkogu viise. Millised probleemid tekivad, kui laulda Cyrillus Kreegi kuraale ja kauneid Probleemid tekivad väga suured seepärast, et meie kultuuris on üldse kaduma läinud ühehäälse muusika esitamise traditsioonid, need säilivad köögi juures sellepärast, et polüfoonia, seal põhimõtteliselt samasugused probleemid. Ja ta on väga suure hulga neist viisidest pannud Khanonitesse neljajalgseid kaanon, neid on tal 150 baseeruvad rahvaviisidel. Algsete koraaliviiside seadeid on tal 500 polüfoonilise, ühesõnaga pundželi raamat on kõik kaanoniliselt läbi töötatud. Probleemid tulevad sellest, et see muusika on niivõrd kaunistatud. Ei ole harjunud üldse niisuguste kaunistustega laulma ja just siin seesama nimetatud orel on kindlasti üks põhjusi, mis on meis kaotanud. Selle võime. Selle laulmisvõime sellepärast, et ilmselt inimene on suur jäljendaja ja kui ta orelit kuuleb ja sellega ühtlustub, siis monoodia väärtustamine kaob ära, kui tuleb harmoonia. Ja siis teine asi ilmselt, mis on ka mõjunud traditsiooni kadumisele on noodikirja tulek. Sest seda kõike melismaatikat on äärmiselt keeruline üles märkida. Mida kreek on siis klassikalises noodikirjas väga täpselt püüdnud teha. Mul on niisugune seisukoht, et peaks püüdma välja töötada ka kohe eraldi kirjaviisi seda tüüpi muusika ülesmärkimiseks ja lähtudes Neumadest. See on niisugune idee. Kuidas teile tundub, milline koht võiks olla ja on Cyrillus Kreegi loomingul? Mitte ainult siin väikesel maarjamaal kui kõrgele, kui kaugele tema helid kannavad? See on siin nüüd mõneski ennustamine, aga. Minule tundub, et tema vaimulikele rahvaviiside polüfoonilise kogu on välismaailma jaoks Eesti kultuuri olulisem nähtus, näiteks kui Kalevipoeg. Nõmmel imelik on niimoodi võrrelda, aga minu arust see on kolossaalsed tähendusega. Ja me ei tunne seda peaaegu üldse. Pealt tuleks kiires korras avada, ma arvan, see on täiesti sensatsioon, kui see päevavalgele tulla. Kõik, mis materjal sisaldab. Ma tahaks siia juurde lisada, et need Krede vaimulikud rahvalaulud oleks kindlasti selline tuur, kus väga paljud teised rahvad leiaksid, et see aka nende oma, sest et niisugune laulutraditsioon ta ei ole, midagi niisugust Eesti spetsiifilist siin ei avastataks, noh nagu regilaulu puhul, et on mingisugune niisugune ürgne saarekene vaid. Ta oleks selline repertuaar, kus teks rootslased, soomlased, norralased, taanlased tunneksid just nimelt oma ühise, sest et need lauluraamatut, mille alusel need korallid on tekkinud need tol ajal olid Põhjamaades väga sarnased ja see Rootsis välja antud koraaliraamatute mõju on väga suur. Ja muidugi Saksamaa jääb siit natuke kaugemale, aga siiski kuna see protestantlik maailm onju siiski paljas suhtes tervik, siis ta oleks ka nende jaoks osa nende kultuurist. Seda enam, et need kõik viisid on ilmselt kõikides keeltes lauldavad, seepärast, et need noh, niipalju kui pundželi raamatusse puutub, need on ju kõik tõlgitud, needsamad viisid on rütmilt nakatatud. Juba teist korda tänase saate jooksul jõuame selleni, et Cyrillus Kreegi looming on pühalikult tõsiselt internatsionaal ristlik selle sõna õiges ja ilusas tähenduses, aga meie rahvas on harjunud vägagi siiamaani küll veel arvestama numbritega, et kui niimoodi rääkida nüüd kreegi loomingust numbrilises aspektis. Teatri- ja muusikamuuseumi esindajana. Ma ütleksin seda, et kõigepealt minu esimene kokkupuude Kreiga oli see, kui ma avastasin, kui suur fond üldse kreegifond on. Vaieldamatult üks suurim fond, arhiivdokumente on meil 400. muuseumi keeles öeldud säilitusühikus, see sisaldab siis mitmesuguseid dokumente, kirjavahetust kavalehte ja nii edasi ja nii edasi, nagu ikka niisugused fondid muuseumites. Ja teine osa on siis tema helitööd, originaalkäsikirjad, mida koos kreegi nõndanimetatud käsikirjalise noodikoguga on kokku praeguse seisuga 345 jällegi nimetanud säilitusühikut. See aga ei tähenda üldse mitte seda, mitte need käsikirjade arvuvad, need omakorda sisaldavad veel kümneid ja sadu mõnikord isegi käsikirju ühe säilitusühiku piires. Noh, olgu nimetatud siin juba mainitud pundželi, koraalide seadete kogu, milles on on 500 kaanonit säilitussüütud, cute koguarv, praeguse seisuga tuleks siis 745 kokku. Mitu kapitäit, sedapuhku. On kokku kaks kapileid peab juurde ütlema, need on maast laeni kapid ja mitte kõige madalamat sorti ruumis tema enda helitöid, selles on siis 177 säilitusühikut senise seisuga ja käsikirjaline noodikogu siis ülejäänud sellest. Aga selles tema enda helitööde seoses võiks arve nimetada, et näiteks sisaldab see 150 vaimulikku rahvaviisi aastaist 1940 954 kreegi, seades segakoorile lisaks nüüd nimetatud kahele vihikuna vaimulikke rahvaviise, mis on tehtud juba varem aastail 1916 kuni 20 siis 444 vaimulikku rahvaviisi kolmneiaalses, seades aastast 1931 37. Väga väärtuslik osa sellest on juba nimetatud käsikirjaline noodikogu kus on esindatud suur osa meie Eesti muusika klassikast autorite näol. Eller, Tubin, Artur Kapp, Eduard Oja ja nii edasi. Samuti on selle hulgas väga väärtuslik baltisakslastest heliloojate laulukogu üldpealkirja, Albatissegi lenge, mis sisaldab tsirka 53 nimetust nende hulgas ka väga tuntud mehi. Nagu ja jaga daame nagu Ella Sults, Ada Jovski, Peeter Tseega fantosal ja nii edasi ja nii edasi. Selle vastu on tuntud huvi ka sakslaste poolt. Hiljuti käis seda kogu uurimas aasta tagasi doktor Sults Saksamaalt ja sisaldab see ka lääne heliloojat. Teoseid, mis kõik on ümber kirjutatud, Kreigendad käega.