Tänaseni oleme kuulajateni vahendanud juba kümneid pagulasmuusikuid nende mõtisklusi, loomingut ja esinemiskunsti ennastki tänasesse saatesse teemia, sootuks omapärased isiksused. Eeva Wilson Märtsoni soprani Annovjorist ja Carlota Märtsoni organisti Tallinna konservatooriumi kunagisi kasvandikke. Aastakümneid on nad olnud Eesti muusika tulihingelised tutvustavad mitte ainult Kesk-Euroopas vaid kõikjal mujalgi, kuhu nende kontserttegevus on ulatunud. Veelgi enam Eesti muusikast on neile saanud justkui mingi eneseteostuse stardipakk kuna just seda on nad kõige enam püüdnud ka jäädvustada heliülesvõtete näol. Üks sellistest on Kaljo Raidi kuulva palvet Eva ja Carlota Märtsoni esituses. 49 aastat on möödunud, kui sa lahkusid kodustel radadelt. Mis vahepeal siis on juht? Hannoveri muusikaülikooli ja õppisin seal veel viis aastat edasi. No selleks, et õppida Saksamaal tuli omada mingit kapitali. Ei, kapitali meil üldse olemas ei olnud. Ma tegelesin eratundidega ja sain siiski nii palju raha sellega teenida. Et ma sain edasi õppida. Aga sa lõpetasid Tallinna konservatooriumi 1939. aastal ja kas jõudsid kasin töötada organistina. Siin Eestis enne äraminekut? Jah, ma olin Viljandis Jaani kiriku organistiks enne äraminekut. Ja nüüd oli sul võimalus oma kodulinnas ka esineda ja Jaani kirikus ma esineda ei saanud, sealt Kilikum praegu remondi all ja seal oreleid ei ole. Aga meie kontsert toimus Pauluse kirikus. Milline on praegust orelite seis Eestis? Sa said mängida päris mitme suurusjärk orelil. Ma mõtlen et orelite seis ei ole nüüd kõige parem, sest oreli remont on väga kallis, isegi häälestamine on väga kallis. See ei ole ka praegu Saksamaal ja Läänemaailmas väga odav häälestamine maksab ümmarguselt suure Oleri oreli häälestamine maksab kolm-nelikümmend 1000 marka ja sellega ühenduses on väga raske seda siin Eestis läbi viia. Ma usun, et ei ole isegi väga palju orelimeistreid olemas. Kagu kapitaal oleks olemas meistreid vist ei ole. No eriti vist vanadele vanadele olelistelija pakkusid kontserdid pärast 49 aastast vaheaega. Kodumaal sulle rahuldust ja väga suurel määral. Meid võeti igal pool väga südamlikult ja soojalt vastu. Nii et kõik kontserdid jäävad meile meelde. Ja see oli meile väga suureks elamuseks. Iva käis nüüd esimest korda Eestis ja see oli temale suureks sooviks minu kodumaad tundma õppida. Ja ka Eva vanemad olid jaga iva vanemad olid siin ja minu edu oli ka siin. See oli Rudolf Tubise prelüüd ja fuuga d-moll orelile Carlota Märtsoni esituses. Nüüd siis paar sõna ebaWilson märtsoniga. Rouaeva kuidas tundub, Eestimaa? Esimene pilt on meeldiv, olen Eestist palju lugenud ja pilte vaadanud. Need nähtu ja kogetu vastas igati mu kujutlustele. Te olete vaagna, jäi Saksamaa seltsi? Väga tähtis isik. Milline on Wagneri seltsi loomise mõte Eestis? Richard Wagner ise on öelnud, et siin Bayretis jäävad kokku saama noored lauljad ja muusikud, et üksteiselt õppida. Muusika baasil. Tegutseb juba pikka aega Saksamaal Richard Wagneri selts mis on muutunud oma osakondade kaudu rahvusvaheliseks. Doveri osakonda juhin praegu mina ja mul oleks väga hea meel, kui meil õnnestuks side luua Tallinna ja Hannoveri vahel. Selleks oleks tore, kui ka siin sünniks Richard Wagneri selts. Me saaksime siis paremini kaasa aidata, et eesti noored võiksid Vaireti tulla kontserte kuulama, oopereid, vaatama, kontakte, looma. Teil olid ka Tallinnas oma lauljate meistrikursused. Millised perspektiivid ja näete eesti lauljatel? Teie noortel lauljatel on väga-väga ilusad hääled, oli lausa rõõm nendega töötada. Usun vaided, muusikalise kõnevaldamise saaksime mõndagi teha. Muusikaline kõne on see, millega praegu kõikjal tõsiselt tööd tehakse. Kuid Need on siiski veel visad levima ja ma usun, et siin võiks pinnas selleks soodne olla. Rõhutan alati, et me peame rohkem koostöös olema. Carlotto, kas Saksamaal õnnestus sul sõda niimoodi üle elada, et sõdurimundrit selga ei taltsutama? Jah, mul õnnestus, kuna ma õppisin Frankfurdi muusikaülikoolis, siis ma jäin kuidagiviisi kahe silma vahele. Kui sa lahkusid 1941. aastal pärast Riia kokkulepet Venemaa ja Saksamaa vahel kes veel tookord eesti nimekatest muusikutest sel ajal lahkusid Ma olen alles hiljem teada saanud, et samal ajal lahkusid Eestist ka Gregor Ojal oma abikaasaga. Tema oli, abiellus Ilze grimentiga ja nemad läksid Tallinnast laevaga Saksamaale. Aga tema abikaasa oli väga raskesti haige ja ta minu teada suri juba laeval. Siis, nagu ma hiljem kuulsin, tuli ka Paul Indra kellega ma kahjuks Berliinis kunagi kokku saanud ei ole. Üks pianist, harigents minu teada niisugune oli olemas. Väga lühidalt, olen temaga kord kokku saanud. Aga see oli 40 aastat tagasi. Ja siis oli näiteks vist Arkadi Os Krull. Temaga ma valiksin väga hea meelega kord veel kokku saanud, sest ma olen temale nii kui kõikidele Tallinna konservatooriumi õpetajatele väga tänulik, kuid tema suri ka kahjuks liiga vara. Me viibisime 74. aastal Torontos ja tema suri 75. aastal. Aga me olime juhuslikult samal ajal Torontos. Pügasu õpetaja vähemalt üks õpetajatest, Werner müülel elas Saksamaal. Tema elas Saksamaal ja ja temaga me oleme mõnikord kokku saanud. Tema oli kantoriks pohommi linnas ja meil oli kaardivaga Kontsert tema kirikus mida väga hästi alustati Saksa ajakirjanduses. Kõige enam tänulik olen ma aga oma õpetajale Hugo Lep normele kellest ma nii palju olen õppinud. Et tegelikult poleks tarvis olnud veel juurde õppida. Seda ma ütlesin temale ka, kui me nüüd kuus olime. No Ene Leparbamist oli veel August Opmann, jah, ühe aasta ma õppisin siis ka kogu Stockmanni juures. Tema õpetas siis liturgiliste orelimängu ja see oli siis tema kõige tähtsamaks alaks. Literatuuri ta loovutas siis, niipalju, mäletan lepp Hugo Lepnurme, leia neile sellega, et ta siis enam ei tegelenud. Aga liturgiline orelimäng on küllaltki tähtis ala. Eesti muusika saatis sind Saksamaal vist kogu aeg. Kui jälgida neid heliülesvõtted, mida te koos Evaga olete teinud siis on ju päris suur kogus. Milline suhe on olnud Suur-Saksamaaelu ja eesti muusikal. Mul õnneks oli nii palju Eesti literatuuri kaasas. Mul on praegugi veel olemas kõik helikunsti sihtkapitali väljaanded. Laenama ja esimesest päevast alates oli see mulle südamelähedaseks eesti muusika alalhoidmisel ja levitamisel kaasa aidata. Kui ma astusin Frankfurdi muusikaülikooli, siis ma mängisin professor valjale ette arusonaadi. Ja tema küsis imestunult. Kes on see helilooja. Ja vastas ütles ise, siis ma sellest muusikast hästi aru ei saa, sest ma olen barokkmuusikaspetsialist. Aga see meeldib mulle väga hästi. Suhted Edgar arroga olid need tihedus Ostsin kodumaal jah, nad olid väga tihedad ja siis enne konservatooriumi oreliklassi lõpetamist 39. aastal ta tuli umbes jõulu paiku minu juurde ja küsis, kas ma oleksin nõus, et me kand ette kandma tema sonaati. Ja seda ma siis väga hea meelega ka tegin. Ja siis sonaat oli mul siis muidugi Eestist lahkudes ka kaasas. Nii et sina olid ikka orelisonaadi number üks esmaesitaja. Jah, ma mängisin seda konservatooriumi kontsert lõpuaktusel Estonia kontsertsaalis. Nüüd elades juba aastaid koos Eva ka on rohkem paratamatult hakanud huvitama vokaalmuusika ja orelimuusika suhe. Kuidas Eesti repertuaar on tulnud teie ühisesse kontsertprogrammidesse? Ema oli algusest peale väga huvitatud Eesti muusikast ja kuna ta on laulja, siis ta muidugi küsis, kui tuttavaks saime. Kas mul on ka vokaalmuusikat kaasas, tema tahaks sellega tutvuneda ja tahaks seda ette kanda. Ja ma mõtlen, üheks tähtsamaks esinemiseks oli temal Eesti laulude kontsert Berliinis. Berliini kontsertsaalis munde Sali. Ja ma leian, et see oli väga tähtis, et just niisugune ühing võttis kontserdi korraldamise oma peale. Mis aastal see oli? Kuna see oli evakunassibeliini kontsert, olime saastast ajana ja umbes 82 aastal 82 umbes kaheksa aastat tagasi. Huvi Eesti muusika vastu oli läänemaailmas väga suur, tema on seda ette kandnud Lambergis ja Veneetsias. Ta on kandnud ette Oslos seal tema. Need laulud said ka salvestatud siis tema niideete kandnud muidugi väga sagedasti ka Hannoveris ülikoolis, ülikooli kontsertidel. Aga tema õpilased on ette kandnud eesti vokaalmuusikat. Ka eesti keeles. Suurepärane minu esimene kohtumine teiega oli 1980. aastal Stockholmis ESTO päevadel. Kui professor Carl Otto Märtson mängis Jakobi kirikus ja Eva Märtson laulis samuti Evan Wilson. Märts-aprill oli pärast olemine suurel galakontserdil kontsaktsiuseti saalis. Togad laulsite käigord, Conrad õieri laule. Me tunneme Eestis paraku vähe. Gregor Konrad hõieri loomingut. Kas teie tundsite hõierid paremini ja kas Heyeril on ka Saksamaa perioodist loomingut, mida meie siin ei tunne? Kahjuks ma seda ei tea. Hõi äriga sain ma tuttavaks. Kui ma alustasin õpinguid oreliklassis, sest tema sooviks oli siis ka oreleid orelimängu õppida, aga ta väga hilja väga kiiresti aasta pärast loobus, sellest oli juba väljaõppinud pianist, tooli valju õppinud pianist ja, ja tema ütles. Ma jalgadega toime ei tule. Pedaali mäng teeb mulle raskusi. Ta lõpetas pianistina ja heliloojana ja aga tema traagilist saatust seda Saksamaal elasite kaasa. Jah, Me külastasime teda Augsburgi is ja tema pidi tegelema eratundidega. Ja see tegevus ei rahuldanud teda. Me saates pole võimalik Gregor Konrad hõieri loomingut märtsamite esituses tuua kui nad lubasid, et ühel oma järgnevatest heliplaatidest püüavad mahutada selle hiljuti lahkunud Artur Kapi õpilase loomingut võimalikult rohkem seest aga kuulakem Artur Kapi viimset pihti viiulile ja klaverile. Viiulipartii esitab Istvan sepali klaveril Karl Bergmann. Neljas rahvusvaheline orelifestival on nüüd lõppenud Te mängisite paljudes kirikutes. Milline on see meie traditsioon võrrelduna Kesk-Euroopa või Saksamaa traditsiooniga? Kontserdikavad on sarnaseid nagu neid viiakse läbi praegu ka Lääne-Saksamaal ja üldse Lääne-Euroopas ja terves maailmas. Esialgu peale sõja lõppu, siis oli nii, et kirikud ei näinud seda väga hea meelega kontsertide korraldamist kirikutes. Nemad tahtsid seda siduda jumalateenistusega, kuid nüüd korraldatakse puhtal kujul kontserte ka Lääne-Saksamaal ja Lääne-Euroopas. Vetes ja kõikide kuulajate arvates väga hästi. Kunstiline tase oli väga kõrge. Ja meie kõiki kuulata ei saanud, kuna meil oli samal ajal ju veel, tuli meil samal ajal tuli esineda teistes kirikutes. Ja kui need kontserdid toimusid maakirikutes siis meie muidugi pidime esinema teistsuguse kavaga. Meil olid Hiskavas vana, itaallaste heliloojate helitööd Ja siis iva laulis, kandis ette mitu Idaljagandaati. Nii nagu näiteks Kampra kandaabiduminud ja Sid, teine kant, et oli elektriliini ja see on küll imevilja, see on ja. Sest need väiksemad ja peaaegu ajaloolised oreleid ei lubanud suuremate teoste ettekanded. Millise hinnangu sa annaksid meie Niguliste orelile? See orel on väga mõjuv pill jadaga ilus pill väga suurte võimalustega. Nii et see oli meile suureks elamuseks seal esineda. Võrreldes näiteks toomkiriku oreliga, mis on ju vana pill. Õpilasena konservatooriumi õpilasena seal väga hea meelega harjutanud ja ka esinenud mõlemad ühes kirikus esinemine oli seotud isiklikud elamustega. Näiteks minu isa lõpetas Tallinnas. Väga mitmed mälestused, ma olen seal väga tihti esinemas käinud ja sellest haruldasest sauary oreli eest. Ma olen väga sagedasti Saksamaal rääkinud. Niisugust Saksamaal enam olemas ei ole. Saksamaal on minu minu teada olemas üks ainukene Savaria Varel kuskil Frankfurdi lähedal valdi piirkonnas seonzavari orel 18 registriga. Ma loodan, et avaneb võimalus sel orelil ka tulevikus veel mängida. Tänases saates kohtusime Evavision Märtsoni ja Carl-Otto Märtson. Iga nädala pärast on kavas saade Kanadas elavast eesti lauljast Ingemar kooriusest.