Paks kustukumm Johannesel oli pinal pinalis olid harilikud pliiatsid, värvipliiatsid ja kustukumm pinalitleks Johannesel koolis vaja harilike pliiatsitega, Johannes kirjutas ning lahendus matemaatikaülesandeid värvipliiatsitega Johannes joonistas. Ainult kustukumm vedeles pinalis niisama sest Johannes ei kasutanud teda kunagi. Tal ei olnud lihtsalt tarvis midagi kustutada. Johannes oli nii hea õpilane, kirjutas alati ilma vigadeta ja kui ta liitis või lahutas, siis ka alati õigesti, mida sa siis ikka kustutad ka joonistamisel Johannes meister, nii et ka selles tunnis ei pääsenud kustukumm finaalist välja, muudkui istus seal ega teinud hommikust õhtuni mitte kui midagi. Ühel päeval avastas Johannes, et kustukumm on justkui suuremaks läinud. Ta imestas väga. Vaata, ütles ta Rainile oma pinginaabrile. Minu kustukumm kasvanud Rain vaataski. Ta pole mitte kasvanud, vaid hakkab paksuks minema. Armasta, sa lased tal liiga palju laiselda, anna talle ometi mingit tööd. Raini enda kustukumm pidi päevast päeva vaeva nägema, sest Rain tegi harjutustes alati palju vigu ning nühkis siis oma vihikut, nii et kummipuru tuiskas. Kan matemaatikas talitama vastused tihti valed ja isegi joonistamistunnis kustutas ta sageli, sest esimese hooga tulid tema joonistatud inimesed väga vareste sarnased. Rain pidi nad kõik ära kustutama ja uuesti proovima. Sellepärast oli tema Puustu cum peenike nagu kartulikrõps. Minul pole talle mingit tööd anda, Curtis Johannes. Ega ma siis õigeid vastuseid maha ei hakka kustutama. Aga sa proovi valesti arvudega soovitus. Rai. Johannes katsus käega, midagi välja ei tulnud, ta oli liiga tark. Kõik vastused olid ikka õiged. Etteütluses ei teinud ainsatki viga. Joonistused olid nii ilusad, et õpetaja viis nad lausa näitusele kustukummil pannud, mitte kõige vähematki kustutada. Ja ta läks aina paksemaks. Lõpuks ei mahtunud dünampinaalissegi ära võta seda kulatud kooli kaasa ütlesema mida tahes, ilmaasjata tassid ei, kustukumm peab koolis kaasas olema väljas Johannes, igal lapsel. Õpetaja ütles nii. Ning ta tassis kustukummipäevast päeva kotis, ehkki kustutanud temaga midagi. Ikka jube paksuks on ta sul läinud, vangutas rain imestunult pead ja kaalus kustukummi käes. O ja kui raske. Hirmus raske, kurtis Johannes ja panin paksu kustukummi ohates ranitsesse tagasi. Viimaks ei mahtunud enam sinnagi. Johannes pidi kustukummikooli minnes kaenlasse võtma. Johannes, miks sul jalgpall kaasas on? Küsis õpetaja teda nähes alla, see praegu minu käte tunnisteleb õppida jalgpalli, mängite pärask? Johannes silmitses oma paksu kustukummi. Tõepoolest, see oli nii ümmarguseks läinud, et andis jalgpallimõõdu välja küll. Johannesel oli hea meel ta leia endale ammu jalgpalli tahtnud. Pärast tunde mängisid nad Rainiga tükk aega. Hannes lei, mitu väravat. Lõpuks ometi oli paksust kustukummist midagi kasu.