Tädike ja Sirel. Ühes väikeses kollases majas elas pisike tädike. Päris üksi elas, pannud talle lapsi, pannud tal koera isegi kassi polnud. Ainult aken oli tal. Sellest aknast armastas tädike välja vaadata. Kohe iga päev vaatas ja mitu tundi järjest akna algasvas sirel. Sireli taga oli aed ja aia taga tänav. Tänaval kõndisid inimesed, tädikesele meeldis neid vaadata, ka inimesed kõndisid kiiresti ja kadusid õige pea tädikese silmist. Vahel lendasid aknast mööda ka linnud, enamasti tihased. Mõnikord maandus mõni neist sirelioksale ja siis oli tädike eriti rõõmus ning pani lausa prillid ette, et linnukest paremini uurida. Aga tehased ei viitsinud kuigi kaua sirelioksal passida, sihutusid paar korda ja olidki jälle läinud. Kui saaks nad kuidagi kauemaks paigale meelitada, oleks tore, mõtles tädike ainult, et kuidas tädikene nuputas ja nuputas ning nuputaski välja. Ühel hommikul liputas ta sireli otsa rasvapallikese ja jäi ootama. Varsti olidki tihased kohal. Nad hakkasid rasvapalli nokkima ja veetsid sireliokstel terve päeva. Tädike oli ülimalt rahul, ta sai tihaseid rahulikult silmitseda ja tal polnud sel päeval hetkekski igav. Tädike hakkas iga päev tihaseid toitma. Linde lendas kohale parvede kaupa kuid mõne nädala pärast tuli tädikesele uus mõte. Tihased on muidugi armsad, aga ehk saan ma sama nipiga kedagi muud kohale meelitada. Tädikenegi sageli aia taga lapsi jooksmas, aga nad ei vaadanud kunagi kollase majakese poolegi. Nüüd riputas oma sirelioksad paksult komme täis. Lapsed, kes koolist koju kõndisid, jäid põõsas üksisilmi jõllitama. Minut hiljem olid nad juba sireli otsas ja sõid komme, niiet Matsutamine kostis taevani. Tädike vaatas neid aknast, naeratas ja lehvitas ning lapsed lehvitasid vastu. Nüüdsest käisid lapsed iga päev sirelilt komme söömas. Täpselt samamoodi nagu tihased. Rasvapallikesi tädikesele tulid pähe aga aina uued mõtted. Ühel hommikul riputas ta sireli ülemisele oksale suitsuvorsti. Postiljon, kes tuli täiesti tädikesel ajalehte tooma, nägi seda ja oli hetke pärast sireli otsas. Küll on hea vorst, proua, kiitis ta mugis kahe suupoolega, pühkis vuntse. Eile ka homme ka saab. Muidugi saab, lubas tädike. Aga öelge palun, mis teie naisele maitseb? Tema armastab mul üle kõige praetud kana, vastas postiljon. Võtke siis oma abikaasa homme kaasa, ütles tädike. Praetud kala tuleb, võite kindel olla. Ja juba järgmisel päeval kõõluski sireli otsas koos postiljoni ka tema naine ja näris kanakintsu, nii et ragin taga. Ning loomulikult olid seal ka lapsed, kes homme ja tihased, kes nokkisid rasvapallikesi Sierral inimesi, linde paksult täis. Tädike aga istus oma kollases majas akna all, vaatas neid kõiki ja tal oli väga lõbus.