Klaver, kes tahtis olla hobune? Keset suurt linna seisis uhke maja, kus õhtuti toimusid kontserdid. Maja see oli suur ja ilus saal. Seal olid mugavad istmed kuulajate jaoks ja suur lava esinejatele. Tihti esines kontserdisaalis imelise kõlaga valge klaver. Klaverit hinnati väga kõrgelt. Kuulsalt klaverikunstnikud üle maailma soovisid temaga esitleda tuntud heliloojate loomingut. Klaverit võis näha televisioonis, internetis, filmis piletid kontsertidele, kus klaver mängis, müüdi internetis paari minutiga läbi, niiet enne kontserti ei olnud kohapeal enam midagi saada. Ometi ei olnud klaver oma eluga rahul. Kuulus olla oli muidugi tore, aga see oli ka väga üksluine. Klaver ihaldas kogu hingest midagi muud. Klaver oleks tahtnud olla hobune. Ühel järjekordsel kontserdil tegi klaveri endalegi üllatuseks ühe väga vaikse koha peal äkitselt hästi valjusti. Kõik ehmatasid hirmsasti ära, keegi ei osanud arvata, et hirnatuse tõi kuuldavale klaver. Kõik, kes saalis istusid, arvasid, et kuskil peab olema hobune või siis, et kellelgi on kaasas hobuse häälega pasun või mingi muu riistapuu kusse. Hichachaa kõlas. See oli muidugi kohutav skandaal, millest järgmisel päeval kõik ajakirjanikud oma jutte tegid. Ainult klaverikunstnik teadis, kust hääl tuli. Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Klaverikunstnik arvas, et selle hääle klaveripeol tekites tegelikult tema klaverikunstniku suurim unistus lapsepõlvest peale. Oli nimelt saada kauboiks ja üldse mitte klaverikunstnikuks. Klaverimängu õppima sundis teda vanaema, kes unistas muusikast. Pakku tuli klaverikunstnikul klaverimäng väga hästi välja. Ta pidi kogu elu igal pool muudkui klaverit mängima. Klaverikunstnikul oli selsamal klaveril sealsamas linnas veel üks kontsert. Publik oli väga elevil, osa inimesi lootsid, et ehk hirmutakse jälle. Oleks hirmsasti põnev nii pidulikus kohas ise sellise häbitu loo tunnistaja olla. Eriti lahe oleks, kui sealsamas tuleks ka välja, kes siis lõpuks hirnu jaan. Teine osa publikust muidugi kartis koledasti, et keegi jälle ilusa kontserdi hirnumistega ära rikub. Klaverikunstnik oli närvis, ainult valge klaver oli rahu ise. Häälestaja ta enne kontserti häälde seadis, ei reetnud klaver millegagi, et tema see hirnu ja oligi ta pidaski terve kontserdi ilusti vastu ja tegi just seda häält, mida temalt oodati. Kontserdi lõpus ei tahtnud kiiduavaldused kuidagi vaibuda. Inimesed seisid püsti ja plaksutasid, käed valusaks. Isegi need, kes olid veidike pettunud, et hirnatust ei tulnud. Kontsert oli lihtsalt nii hea. Ja siis see juhtus. Valge klaver tõusis äkitselt tagajalgadele, hirnus rõõmsalt ja tormas minema. Doveri kunstnikul õnnestus viimasel hetkel talle turjale hüpata ja nii nad kahekesi kontserdisaalist välja kihutasidki. Valge klaver traavis oma kolmel tugeval jalal linnast välja. Alles ühes kauges kohas, Bliss keset õitsvaid lilli ja linnulaulu jäi ta lõpuks pidama. Ta oli ikka päris väsinud, lausa lõõtsutas. Klaverikunstnik hüppas klaveri seljast maha, patsutas klaverit riistaojale jooma. Mõlemad olid pööraselt õnnelikud. Aga edasi läks nii, et klaveri klaverikunstnik hakkasid rändmuusikuteks. Inimesed sõitsid neil autodega kannul, et olla kohal, kui nad jälle kuskil kontserdi annavad. Kõik armastasid neid lausa hirmsasti. Kõigile meeldis istuda kuskil Ta või kivi või kännu otsas, lahtise taeva all ja kuulata imelist klaverimängu. Suurte saalide mugavatest istmetest ei tundnud keegi puudust. Isegi päris hobused seisid vahel eemal puude all, kuulasid klaverimängu ja hirnusid rõõmsalt.