Muri hakkab näitlejaks. Liis sai endale koera ja panin talle nimeks Muri. Muri oli küll alles kutsikas, kuid juba päris pirakas suurte käppade ning pikkade lontis kõrvadega liis hakanud Muriga aias mängima. Viskas palli nii kaugele kui jaksas ning Muri jooksis ja tõi palli Liisile tagasi. Mäng kestis tükk aega ning tüütas Liisi viimaks päris ära. Muri oleks küll hea meelega edasi mänginud, talle palli tagaajamine väga meeldis, aga liis kuulutus. Aitab küll. Mõtleme midagi põnevamat välja. Ta silmitses murit mõtliku pilguga. Teadmis sa sobid suurepäraselt hundiks, ütles ta siis. Me hakkame mängima Punamütsikest. Murje ei teadnud, mis mäng see selline on, aga ta oli viisakas koertega vaielnud oma perenaisele vastu. Mina olen punamütsike ja korjan metsas vanaemale lilli, seletas liis. Aga sina jooksed samal ajal vanaema juurde ja sööta ära. Liis viis Muri elutuppa, kus vanaema kiiktoolis istusin, televiisorit vaatas. Näed, seal ongi vanaema, sosistas ta. Mine nüüd. Muri tegi nagu kästud, ta jooksis vanaema juurde ja sõida ära. Liise ehmus Muri kiljatus, ta. Mida sa nüüd tegid? Meie ainult mängisime, aga sina neelasid vanaema päriselt alla, rumal oled murjekas õnnetult nihutsuma? Ta ei saanud aru, mida ta valesti teinud. Tubli koer, peab ju kõik oma peremehe käsud täitma. Vanaema hõikas Liis, kuidas sul seal on? Väga pime, vastas vanaema koera kõhust. Mis juhtus, kas elekter läks ära? Ei. Me mängisime Muriga Punamütsikest ja ta neelas kogemata päriselt alla. Palun vabandust. Oleviga ostis Muri kõhust vanaema hääl. Ainult et kuidas ma siit välja saan, seda Liisi teadnud. Õnneks tuli just siis koju, vanaisa Ta töötas teatri direktorina ning mõistis kohe, milles asi. Selge pilt, ütles ta. Muri elas lihtsalt oma rolli liiga sügavalt sisse. Meil juhtus ka ükskord teatris nii, et üks näitleja pidi mängima kummitust ja elas oma rolli nii sügavalt sisse, muutuski nähtamatuks. Pidime ta puhvetitesse viima ja alles siis, kui ta oli ära söönud 100 kotlet ja 50 kanajalga said oma endise keha jälle tagasi. Teatris juhtub nii mõndagi, aga kuidas me vanaema välja päästame, muretses viis. Ma ei taha, et Muril kõht lõhki lõigatakse nagu punamütsikese muinasjutus. Seda me loomulikult ei tee, lubas vanaisa. Otsime taas abi näitekunstist, selgitas Muri pead. Mängime nüüd sellist mängu, et sina oled kana ja hakkan munele, ütles ta. Ori oli sõnakuulelik, koer ajas silmad punni ja muneski suure valge muna. Vanaisa, koputus munakoorele. Oled sa seal sees, Murr roosike, küsis ta. Olen tõesti, vastas vanaema. Ta tegi munakoore katki ja ronis välja vanaisaga, ulatas talle oma käe ning juhatas vanaema pidulikult tagasi kiiktooli. Akkaliise Muri läksid õueniga, hakkasid jälle palliga mängima. See mäng meeldis Murile palju rohkem kui teater sest siin tohtis kõige päriselt-päriselt joosta, päriselt palli närida ja vahel ka päriselt aiaposti äärde pissida.