Inemise sisu on saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja me alustame oma saatesarja Inemise sisu esimese saatega ning esimeseks külaliseks on Rein Pakk, keda võib kohata väga erinevates kohtades ja tegevustes näiteks õhtuti vilkalt mööda Tartu tänavaid kõndimas. Head kuulamist. Tere, Rein. Tere enne kui ma küsin sult midagi sellist, et mis on elu mõte, räägiks sellest paigast või kohast, kus me oleme, anname Tartus supilinnas herne tänaval, kus on su kodu. Ja minul oli ka väga hea lühike maa tulla, et kui oleks saanud otse tulla, siis oleks pidanud hüppama üle kahe aia, nii et me oleme peaaegu nagu naabrid ka. Ma tean, et sa oled tükk aega olnud Tallinnas ja nüüd juba paar aastat Tartus ja inimesed, kes elavad Tallinnas ja neile, kui sa ütled, et, et sa lähed Tartusse elama, siis nad vaatavad, et sinuga midagi väga halvasti, et miks sina Tartusse tulid. Tulin Tartusse täiesti spontaanselt või noh, õigemini kaks põhjust oli üks oli see, et ma sain osta korteri siiasamma, kus me praegu oleme, mis on minu lapsepõlvekodu. Ja teine põhjus on see, et mul endal olid väikesed lapsed parasjagu nendega Tallinnas on üsna tüütu elada vähemalt seal, kus me elasime, mis oli täitsa kesklinnas. Ja seal oli veel igasuguseid põhjusi, näiteks et ei olnud parasjagu nihukest siduvat kellast kellani tööd, mida oleks pidanud tegema Tallinnas ja nii edasi, aga aga nagu ilusasti. Ja niimoodi enda sisse vaadates võib isegi öelda seda, et ma tulingi Tartusse, sellepärast et siin ongi sellist vaimu, mis mind on väiksena sidunud ja nagu tõmbab tagasi ka, et ma tunnen seda küll. See on seotud just selle ruumi või paigaga või selle kultuuriruumiga. Tead sa kummalisel kombel on natuke isegi kattuvad, et see on kindlasti seotud ruumi ja paigaga, Tartus on oma tunne, mille loovadki need detailid ja, ja see õhustik täiesti nagu füüsiline õhustik ka, mis siin on näiteks niisugune kummaline asi, et et mitte kuskil mujal ei ole niisugust tänavavalgustust õhtuti Tartus nagu kõige ilusam või kõige niisugune elavam ja, ja ägedam aeg on. On sügis, september, oktoober. Ja siis tulevad kõik üliõpilased ja siis algab niisugune noh, nagu vilgas ja, ja vahva elu. Ja sel ajal on, on just need pimedad õhtud, pimedad ööd. Ja ma ei, ma ei tea, seda, tänavavalgustus tekitab, miks ta sellisena mõjub tartus, aga ta on nagu tohutult siuke hubane, et kogu Tartu tänavavalgustus tundub mulle selline tead nagu diivanilambid nagu sihuke koht, valgus nagu natukene selline laialivalguv, aga selline koht, valgus või et, et see on, ma arvan, et see tekitab suur hulk puid ja et siin on sihukesi puid täna Where's ültse leid, aga see seal on ainult üks põhjus, et miskit on nagu kummalist, et näiteks see on üks konkreetne element, mis loob siin niisugust erilist meeleolu, Tartus on see näiteks traavalgus. Veel ühte asja ütlen, et mis selles veel kummalist on, see, et tartu õhtus või Tartu öös on alalõpmata selles valguses, kuna ta on selline konkreetne nagu punktvalguse või kohtvalguse moodi, et siis selle taga on nagu pimedus ja alalõpmata, kui sa jalutad või istud pargipingil sellises õhtus Sõprus, siis kargab nagu sellest pimedusest sellesse valguse laiku alalõpmata mõni tuttav täiesti ühtäkki ei tea, kust tuleb, räägib sulle mingid lood pakub sulle suitsu või lonksu veini ja kaob jälle sinna teisele poole kuskil. See, et see on selline eriline meeleolu ja eriline asi, mida näiteks Tallinnas ei juhtu, seal on hoopis teistmoodi, Tallinna tänavavalgus on selline ühtlane ja natuke nagu õline ja siuke sinakas ja Tallinna niukene Proventaarlaste Barakide linn. Õhtul tundub mulle ja Tartu on selline natuke maaelulõhnaga aga selline kunstnike, haritlaste linn, et see meeleolu õhtul on vot sihuke. Kui sellest linnatänavast tuppa tulla, siis me oleme praegu sinu kodus magamistoas, sest me ei saanud olla põranda peal, sest ülevalt naaber hakkas akutrelliga viristama. Aga miks sa kutsusid mind siia veranda peale? Mitte ainult rändavaid, kogu kodu, aga ütleme eriti veel randa, sest seal nüüd uuem koht on mulle on mulle kangesti nagu mõnus ja meele järgi mul ei ole ükski kodu, mis mul seni on olnud, Tallinnas on neid olnud vist kaks või kolm ja, ja kõik, et, et ükski nendest varasematest kodudest ei ole olnud nii mõnus paik või noh, et niisugune, kuhu õudselt tahad ise tulla, mihuke lemmikkoht see veerandaanist nagu juurde ehitatud hiljem aasta tagasi ja et sellepärast on niisugune värske ja põnev ja hästi mõnus ja hästi nagu köitev koht. Et näiteks täna on pühapäeva hommik ja pühapäeva hommikul on seal väga vahva kuulata, kuidas kirikud hakkavad ükshaaval lööma, näiteks katoliku kirik hakkab hiljem kella lööma ja teeb seda kuidagi niukse rahuliku paatosega. Aga jällegi üks vene kirik, ma arvan, et sealse Uspenski kirikus sellel on nii meeleheitlik kellaaeg. Mulle tundub, et igav. Päev on nende jaoks nagu viimne päev tohutult hüsteeriliselt vemmeldama, peksad oma keeles, mis on iseenesest vahva ja kirglik. Võib-olla ongi viimne päev, iga pühapäev, aga, aga näiteks see on hästi tore ja. Hästi meeleolukas on, on kõik see, mida siit näeb, näeb ka Jaani kirikut ja katoliku kirikute näeb ka õlletehast mis on ka väga väärikas, uhke õllekirik, seal on selline torn, punane lipp juba ja kogu see meeleolu, mis, mis supilinnas valitseb, et see on selline kummaline kultuur, kummaline keskkond, kus on minu meelest seotud maaelu ja siukese külaromantika, siin on väga palju sellist külameeleolu. Kõik see, kuidas need aiad on täiskasvanud ja millised aiad ja plangud viljaaedade ja peenarde vahel on. Nii, et on sellist külaromantikat, mis samal ajal on segunenud niux täiesti nagu suur linliku geto meeleoluga. Ma ei mõtle siinkohal tingimata niukesed nagu kaasaegsed New Yorgi getot, mis on hoopis midagi muud, aga Tartu on omamoodi selline veider ajaloogeto ja noh, kui ikkagi sind kuulata ja näha ja ka osa võtta, kuidas mingid mutid oma peenarde üle karjuvad üle aia, et see on väga siukene, kirglike äge, noh, ütleme, et pigem on seal niisuguse Itaalia liinifilmide stiilis meeleolu, aga need siin on nagu hästi teravad ja hoogsad ja vahvad suhted inimeste vahel. Et samas on nad kõik lähedased, kõik on üsna tihedalt koos, aga siis on see nii küla kui suur linlik meeleolu. Sa oled ise üsna mitmeid paiku asutanud näiteks Tartus on sinu poolt loodud restoran-klubi maailm, mille üle näiteks mina olen väga õnnelik, et mulle väga meeldib seal käia. Tallinnas on, oled sa veel kõrtse ja restorane teinud, noh, muidugi võib rääkida, et kõik on kultuur ja ka Heino saavad tegemine on suur kunst ja nii edasi, aga mõelda ikkagi kitsamalt, et kas või seesama maailm. Et võiks ju mõelda, et oh, et asutame panga või restorani ja saame rikkaks. Aga ma ei tea, kas sa oled rikas ja mind isegi ei huvita. Aga kui ma vaatan seda maailma või olen seal või üldse neid kohti näiteks Tallinnas nokut siis on kuidagi väga hea koht väga hea auraga kuidagi mulle väga hästi sobiv. Tahes-tahtmata tekib see mõte, et need inimesed, kes on seda teinud, ei, ei mõtle seda, et mis ma nüüd sellest saan, vaid on mingisugused suuremad mõtted, et milline peaks olema üks koht, mida üldse teha ja kuhu minna. Sa oled õppinud filmi? Sa ei ole väga palju filme teinud veel. Aga sa oled neid kohti rajanud, et põhimõtteliselt on see sinu jaoks midagi sarnast ütleme näiteks filmi loomisega või koha loomisega. On küll sarnast, ma olen teinud siis neli söögikohta lavastanud sel ajal, kui minu kursusekaaslased on lavastanud filme. Et on, on ikka sarnane see, mis seda aurat või meeleolu loob, millest sa rääkisid, et tunned ennast seal hästi, et ma arvan, et see on ennekõike sellepärast, et ei ole olnud eraldi sisearhitekti ja eraldi siis nagu ütleme, kõrtsipidajat, kes seda pärast pidama hakkab. Mõlemat on teinud üks ja sama inimene või ühed ja samad inimesed, Tallinna kohad on tehtud mõnede sõpradega kahasse või siis rohkematagi peale. Aga et ennekõike see printsiip on see, et tuleb luua niisugune keskkond, mis sulle endale meeldib. Et kui selles ei eksi, siis meeldib tegelikult ka teistele, kellele see, mis sulle meeldib, üldse ei meeldi, ega need noh, ega nad ei tulegi sinna ja nad lähevadki minema ja et see on see, et sa ei saa valetada inimestele. Ja filmitegemine on tegelikult sarnane asi. Ega film on ka vaja ju selline maailm luua kui keskkond tekitada, et kui sa teed filmi näiteks, mille tegevus toimub viiekümnendatel aastal, kui sa ei viitsi sinna lauale panna viiekümnendat aastat tikutoosi, sa paned sinna kaasaegse, siis isegi, kui vaataja silm seda ei registreeri, noh õigemini silm registreerib, aga mõistus ei registreeri, ikkagi tuleb see väikene plõks, sa vale, sõidab sisse ja kogu see keskkond, mis on loodud, ei ole usutav, et sellepärast on hästi tähtis niukesi keskkondi luues, ükskõik, kas nad on siis söögikohad või filmid, ütleme kas nad on siis nagu meelelahutuspaiga ruum või filmiruum. Et mõlema puhul on tähtsad detailid see väljend, et jumal on detailides stama. Usun, kas ma jumalat nagu omaette küsimus, aga, aga seda, et kui ta on olemas, siis anda detailides, et seda ma usun küll, et need detailid on väga tähtsad selle keskkonna loomisel ja sisearhitektid tavaliselt noh, nad teevad seda ikkagi tellimustööna, nad ei, ei süvene sellesse nii palju. Ma ei arvagi, et see oleks nagu ebaprofessionaalsus neil süveneda, aga tavaliselt ei ole Sisearhitektid, kuraatorid, mida me ise neid kohti tehes olen olnud, et me ka kõik viimse niisuguse nii-öelda tuhatoosi ja kahvlini planeerimise ära, et sellest tervik tekib, ma arvan. Ja meeleolu. Me oleme teinud siis mõnede sõpradega koos korraga ühe koha, kus me just nimelt lähtusime, mitte sellest, et see meili peaks meeldima, vaid et see pidi meeldima keskealistele soome tädidele. Aga kes keelsed some tädid jäid tulemata ja see koht läks untsu. Noh, ses mõttes untsu, et me lõpuks siis andsime teistel üle ja ta ei läinudki tööle. Et just nimelt selle pärast, et me ei teinud nii, nagu meile endale meeldib, sest me ise ei ole viiekümneaastased Soome. Et selleks peab olema ikka jõle, elukogenud ja andekas ja küps tegija, et sa suudaksid niivõrd sisse elada nagu mingisugusesse, teise inimgrupi või sihtgruppi, et sa siis suudad neile teha niisuguse koha. Me ei suutnud näiteks. Ma olen välisturistidele eelne laadake sadanud. Me oleme. Seisma jääb täna mitte kiirabile, kes kiivriga tund, isegi veerand Me vajastasid bussistajaid Maanas, Kristjan Jaak Petersoni käe-jala näeks mobiili mälust isaseks piirigeegaanedusest kivideks. Olen palju riigis ringi käinud, ise kuidagi kummaline, nagu plikad siin vaimutöö kuulamist, nadid, kus ta laseb, paneb unustama kõiki halbu asju. Et kas sinu kodulinna sellised lood või. Tundub küll, niipalju kui Biden eesti küla risti tagurpidi kelleriksin, tegeleb muusika kunstiga vaatamata sellele, erinevad eksisteerivad sõbralikult kõrvuti, nagu pläpija buss ja neile meeldib, siin ei teaks. Andruse räästab viimane saurus mõistagi täiesti tegelikult kolme Minsale laulja Tom Jones, sisukat läheb Tallinnas vana Tallinnat kasvatame munakividel. Porgand ikka tartlase siin. Kohe šokeeriksin nagu tuua välja ka silmad Burda varakke Emajõe kallastel ja nii edasi öösel linn puhkab suuremat näidikut, eraldi tuba seal Tartu Ülikooli lintoni sära Alekale, Tartu noortel instants suust ükski linna vanem vahetus liiguks liikluskorraldusedpäraste protesteeris linnaplaneerijate vastu. Vanemuise uus elektrikallet, palun. Sa tegeled hästi paljude asjadega ja ma mõtlen seda, et kui nüüd hakata üles lugema neid asju, siis pool saadet oleks sellest täis või et sind võib kohata hästi kummaliste kohtade peal, et näiteks mõnes ajakirjas diilsa hindad mingit kodu kusagil räägid sa huvitavast tee retseptist teed filmi, olete ele saadet pult teinud asju, mida sa teed, on väga palju, et kas noh, isetegemine, et kas see on ka seesama noh, oma maailma või oma keskkonna loomine. Ma arvan, et ma ikkagi teen ise sellepärast et tahan teha mitte sellepärast, et ma ei leiaks inimesi, keda võiks usaldada või ma usun, et, et see on nagu isetegemise asi küll, aga enamus enamust asju ma teen ikkagi mitte kirjutisi, aga aga filmi ja söögikohti ja, ja sisekujundust ja selliseid asju teen ma ikkagi kellegiga koos, mulle õudselt meeldib teiste inimestega suhelda. Ma olen vist ses mõttes üsna ekstra vertne või vähemalt mulle meeldib hirmsasti, kui on tees, antitees ja süntees, et et üks ütleb üht ja teine ütleb teist ja kui need kaks asja kokku panna, siis sünnib mingi uus. Kolmas noh, mingi uus kvaliteet, et see on, see on nagunii põnev, kui sa näed, et sinu energia seda sinu initsiatiivist sündinud midagi, mida sa ei oleks ka üksi suutnud, aga midagi sellist, mis on nagu täitsa uus sul endal ka huvitav vaadata. Et ma tahan näha küll, et asjad sünniksid jätma nende sündimisest osa võtaks. Sa oled õppinud lavakas lavakunstikateedris ja humanitaarinstituudis ja oled lõpetanud ka Tallinna Pedagoogikaülikooli filmieriala, kus siis Vilbre, Kilmi, Maimiku Sarnetiga, need kõik on noh, ütleme humanitaarinstituut vast vähem, aga need kõik on sellised alad, kus on kõik rahvale näha. Või selline isegi eksponeerimine. Mida sa sellest arvad? Siin ei ole küll midagi arvata, siin on ainult üks suur ja võimas edevus sünnist saadik mind saatnud. Mõtle edevust üldse mitte halvas mõttes. Aga Ma ei tea, kas see ongi üldse halb, see on üks lihtsalt üks jõud. Et ega see ei olegi mingi omadus, mida peaks kuidagi hindama halvaks või heaks, et see on lihtsalt üks jõud. Ja mul on seda jõudu siis mind mõjutavat jõudu, edevust, kui mind mõjutavad jõudu, on mul alati olnud õudselt palju, et jah, mulle väga meeldib seista avalikkuse ees ja siis aga see ei ole ka nagu selline maniakaalne ja sõge iha, et ma lihtsalt tahan seal seista, peas puhub tuul, ma ei tea, mida öelda, et ma tahan seda ikkagi pärast, et mul on alalõpmata nagu mingisuguseid mõtteid ja tundeid, mida ma tahan jagada ja, ja mul on ka nagu pealehakkamist, lihvida oma meisterlikkust, need mõtted ja tunded jõuaksid siis inimesteni, kes mind siis vaatavad või kuulavad või näevad. Et see soov on mul olnud küll alati jah. Ja ega sealt humanitaarinstituudist ma ei olekski ära tulnud muul põhjusel, kui et testi filmikool. See oli siis esimene kursus ja sinna ma tahtsin logisti minna, läksingi lavakast ma tulin ära. Üldse mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks teater ja, ja näitekunst. Aga mulle lihtsalt ei meeldinud see kool või see kool, mitte selle konkreetse maja ja õpetajate organisatsiooni mõttes, vaid vaid kool, kui noh, traditsioon mulle lihtsalt ei sobinud, ma ei mõista seda üldse mitte kuidagiviisi hukka või ei ole nagu üleüldse hinnanguline eesti teatrikooli suhtes Eestis on ju väga kõva teatel on väga palju häid näitlejaid, kust nad mujalt tulevad kui sealt koolist. Aga minule endale see ei sobinud, noh, minu nagu meelelaadi ja minu maailmavaate isiksusega sa ei kuidagi klappinud kokku, pealegi olin ma ka väga noor, ma peaksin otse keskkoolipingist sinna, mis. Siis ühel päeval lihtsalt ütlesid, et ma olen sellest koolist minema või ja oligi nii. Oli küll jah, mõned õpetajad küll kõnelesid minuga, rääkisid, et mõtle ikka järele ja rääkimine ja nii, aga ma ikka läksin. Ma, ega ma ei ütle, et see oleks olnud ainult siis nüüd see tohutu tarkus mõista ennast ja mõista seda kooli traditsiooni ja neid mitte kokku viia. Ja läbimõeldud asi, et seal oli väga palju kasuks noorust ja tuulepäisust ja lollust, pealegi see oli selline aeg, kus oli teada, et ma niikuinii oleks pidanud peale esimest kursust minema sõjaväkke ja sellele oli ka nagu oma mingisugune selline minnalaskmise meeleolu loovpitser. Et jah, põhimõtteliselt läksin, ma ükspäev lihtsalt otsustasin lahkuda. Su onud on Rein ja Väino Aren, et see näitab, mis asi on siis juba nagu suguvõsas sul seal sees ja nüüd tuleb Von Krahli teatris välja sinul Chalissil ehk siis Jarek Kasari ja Taavi Eelmaa lavastuses taust, kus sina oled, näpisto. Mis te teete seal või mis asi see on? Fausti me kõik teame enamjaolt Göte järgi, tegelikult on see ju üks müüt, noh nii nagu Oidipus või nii nagu Romeo ja Julia ja nii edasi. Et üks müüt targast ja andekas mehest, kes siis tahab midagi enamat, kui usk talle lubab, et ta tahab nagu teada, enamat ta eelistab nii-öelda siis usule teadmisi. Ja eelistus seisneb selles, et ta siis nagu selleks, et neid teadmisi saada, müüb oma hinge kuradile ja siis kurat ja jumal võistlevad ühe targa ja andeka mehe hinge pärast. Noh, selline lugu, seda on kirjutanud ka teised. Enne Götet kirjutas seda Christopher Marlowe, kes oli eksperdi kaasaegne nõnda edasi, seda on paljud veel kirjutanud ja hiljem on Toomas Mann kirjutanud romaani doktor Faustus. Ja see meie tükk on siis nüüd ka täiesti uus käsitlus. Sedasama müüdi uus käsitlus, mille teksti autoriks on Taavi Eelma. Me oleme seal alguses ühiselt mõlgutanud mõtteid ja pakkunud välja ideid. Taavi on neid ideid siis sinna kõige rohkem pannud enda poolt ja tema on selle teksti valmis kirjutanud. Ja temaga lavastab ja mängivad siis mina mängin fistot ehk siis saatanat ja Jarek ehk sotsialism mängib Fausti. Kas jumalat ei olegi siis jumal on ka, aga jumal esineb ainult videos. Nagu eluski. Jumalat ei ole keegi mujalgi videos näinud, välja arvatud mõned üksikud ilmutused, aga maailmas on ka rohkem vist videosalvestused, et jumal on meil olemas küll, aga tema tuleb ja kõneleb taevast otse lavale. Inimesena ei tule. Aga missuguse žanri alla see Faust liigitub? Lavastaja Taavi Eelmaa on öelnud, et tegemist on mingis mõttes operetiga. Tegelikult. Ma ise sellega päris nõus ei ole. Ma ei oska seda žanri päris täpselt määratleda, aga ma võin öelda, et tükk tuleb maksimaalselt pooleteisttunnine tõenäoliselt tunni ja veerandiga, kus on rohkesti proosavormis dialoogi ja tegevust, aga on ka üks kolm-neli-viis laulu. Nii et muusikat seal kahtlemata on. Tüki teevad kolm debütant kaks näitlejat, mina, Jarek, oleme Teppetandid suurel laval. Ja Taavi Eelmaa lavastaja, debütant, kuigi ta on õppinud just lavastajana, ta lõpetas omal ajal lavaka, aga noh, ta ei ole veel lavastajana midagi teinud, nüüd teeb, et et eks näis, mis siis tuleb. Kerge ei ole. Aga ma arvan, et seda põnevamat, et noh, mingisugust hoogu ja värskust vastandmis kindlasti. Just enne kui ma sinu juurde tulin, siis natukene surfasin netis ja uurisin su kohta siis mulle sattus kohe esimese asjana kätte üks sinu vestlus Linnar Priimäega kes siis rääkis just sellistest saanlitest, et mis on madal ja mis on kõrge ja mis on ülev ja ja ma kujutan ette, et see operett, see liigitub kuhugi ikka sinna keskele, et samast vestlusest tuli ka välja sinu vastasseis sellele mõttele, et sina ei liigita kultuuri kõrgeks, madalaks, mismoodi sina mingit filmi või raamatut või, või kultuuri tervikuna üldse näed? Või peaks tõesti vastanduma madalaks, kõrgeks liigitamisele siis pigem mina liigitaks nagu viletsaks, heaks või halvaks heaks. Mis siis nagu laiendatult tähendaks seda, et film või raamat võib olla halvasti kirjutatud või tehtud või siis hästi tehtud. See, mis žanris ta on, et see tema väärtust minu meelest küll ei kahanda ega ei suurenda. Aga tegelikult noh, see oli kunagi Päevalehes üks väitlemine, kuhu meid linnali kutsuti, et tegelikult me seal mõneti rääkisime teineteisest mööda. Päriselt olen ma selles mõttes linn oli ka nõus, et ta lihtsalt esindas Niukest vana head traditsioonilist hierarhilised määratlemist, et kindlasti selline on olemas, aga tema siis ka ei väidaks midagi selle vastu, et kui üks komöödia, mis on iseenesest lõbus, lihtne ja laiadele rahvamassidele mõistetav, et kui ta on ikkagi hästi ja meisterlikult tehtud, et ega ta seda ei ehitaks. Kui see peaks olema hästi tehtud. Linnar on Mihkel ka labase nalja peale naerma ja oma väikesi valgeid käsi vastu kintse plaksutama ja, ja rõõmus olema, kui see oli hästi tehtud. Olen vist selle skulptuuri küsimuses seda meelt, et kultuur on kõik, mis ei ole loodus. Kogu inimtegevus on kultuur, sealhulgas ka raha ja autod ja, ja Armani ülikond, Meelis Lao seljas on ka kultuur. Meelis Lao ülikonda, sa ei loe ju. Meelis Lao ülikondade värvib Mehlis ise. Aga et siis kunsti mõtled äkki vä? Jah, aga kuivõrd palju sind huvitab see kultuuriprotsess või kultuuripoliitika või kuidas asjad käivad ja mis nende taga on ja kes neid liigutab ja? Ega see mind tõesti väga ei, ei huvita, tähendab, ta huvitab mind siis pigem poliitilisest kui kultuuri aspektist või muidugi on tähtis see, kui ma näen ühiskonnas mingisugust suundumust või, või mingit tendentsi, et noh, nüüd võib küll halvasti minna, nüüd vist otsustatakse, et enam üldse filmidele raha ei anta või ja kui ma näen ka võimalust, et ma saaksin selle vastu kuidagi seista, see mulle endale nagu esmatähtis küll ei ole või noh, et see ei ole nagu mingisugune valdkond või tegevust, kus ma tunneksin, et vot siin on minul vaja midagi ära teha. Vot nende kultuuriprotsessidega kui näiteks selle kohta küsida, et mis on seal taga ja ja ühe või teise asja taga ja et need on igasugused niuksed, kultuuriteooriad? Muidugi Loen ja mõtlen neist asjadest, aga aga ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et noh, näiteks võtta niisugune väljend, et mida ta sellega öelda tahtis. Aeg-ajalt kasutatakse, et minu meelest on see nagu hirm, totter, et kui keegi tahab midagi öelda, siis parim asi, mida ta teha saab, on seda öelda. Et mul aeg-ajalt tundub, et need niisugused sedalaadi küsimused on pärit, siis noh, meie Eesti kultuuriruumis kahest kohast üks on üldse 20. sajand, kus olid kultuuriteooriad, mis just nimelt tegelesid asjade varjatud tähenduste leidmisega ja samas ka siis asjade tähenduste peitmisega, sest kui tekkis suur koolkond, asjade tähenduste leid jäid, siis loomulikult pidid tekkima, aga need, kes neid tähendusi peidavad, et meil leidudel ikka tööd oleks postmodernismi välja käisiks, igavene niisugune tõlgendamine ja pusimine ja ükski asi ei tähendanudki iseennast, justkui, et kui keegi ütles, minge perse siis tähendas tingimata midagi muud ja sealt tuli leida mingisuguseid ala tähendusi ja metatähendusi igast asjaga. Aga samas on ju võimaluseta tõepoolest sinna kohta kõiki tahtiski saata. Ja teine põhjus, mis Eestis kindlasti rolli mängib, on see, et me ikkagi siis nüüd juba Eesti kultuuri ja kunstitegijate vanem generatsioon on pärit nõukogude ajast, kus tuligi peita ja ridade vahel asju toppida ja seal tõepoolest oli tähtis arutleda ja vaikides nohinal mõelda selle üle, mida keegi millegagi öelda tahtis. Aga mulle tundub, et täna me elame nii postmodernismi kui ka nõukogude aja järel või nende varemetele, see kõik on möödas. Ja kui aga midagi öelda on Öelge otse sest kui see miski, mida on öelda, on piisavalt huvitav siis sellest on, ütleme, kunstiteose või kultuuri jaoks küll ja küll, et ei ole vaja sinna enam mingisuguseid lisatähendusi põimida. Niisugune mõte on mul. Sa kirjutad päris palju arvustusi, et sa enda puhul praktiseerinud seda, et väga sirgejoonelist mõtlemist Jah, praktiseerin kõigile oma lugejatele soovitan ma võtta minu sõnu täpselt nendele, mis nad on, seal ei ole mitte midagi enamat, selge see, et vahest kukub mõni mõte ise ongi keeruline, et ega mul juhtub ka seda, et ma loen mõne omaenda kirja pandud lause hiljem üle ja ma kaisa kohe aru, et noh, aga see on mingisugune niisugune sisseelamise keskendumise probleem, mitte selle, mitte see probleem, et ma olen püüdnud selle lause ja selle väite tegeliku informatsiooni kuhugi peita või et see on kuskile peidetud ja kindlasti inimene ise kõik, mis inimese sees on, ei tule ju kohe, ei ole kogu aeg nagu esil. Ma usun, et see ongi üks kunsti, ometi meisterlikkus ka kunsti või üldse eneseväljendusega tegelevatel inimestel saada iseenda seest kätte võimalikult adekvaatne informatsioon, on need siis mõtted või tunded ja seda siis nagu välja anda. Et mida ehtsam asja sa iseenda seest üles leiad seda ehtsamanaga sa suudad seda väljendada ja seda suurem on ka tõenäosus, et see nendeni, kellele sa seda väljendad kohale jõuab. Mulle tundub, et asi on pigem lihtne kui keeruline. Nüüd, ma mõtlen kohe selle peale, et sa mängid Von Krahli Faustis, mechtistad tema ju küll ei olnud selline mees, vähemalt Göte Faustist, kes oleks väga sirgjooneline, talliks, igavene uss ja väikse vaese Faustiga ka venitas käänesi, väänas teda ikka korralikult, et kuidas sa seal oled, kas sa saad nagu interpreedinäoga seda mõtteavaldust, et sa mõtledki nii seal Faustis teha? See on tore, et sa sellest rääkisid, et mul on endal väga hea meel selle üle, et me oleme siis algul üheskoos mõelnud ja Taavi on kirjutanud niisuguse Mehhisto kes on sootuks teistsugune, kui ta varem on olnud, et et noh, ma ennist ütlesin, et, et meie Faust on siis väga noh, uus või värske või teistsuguse lähenemisega ja uues käsitluses, et siis võib-olla kõige uuem või kõige teistsugusem võrreldes varasemate Fausti lugudega ongi meie Fausti süstnefisto. Me fisto ongi teistsugune ja, ja sõna otseses mõttes täpselt see, millest me siin ennist rääkisime. Just sedasi siis ta teebki, et ta räägibki asjadest väga nii-öelda avali ja püüabki neist rääkida nende õigete nimedega, et et see meie tükki Mefisto on pigem õnnetu olend, kellele on võimalik kaasa tunda ja ja kes väga tahab, et teda mõistetakse. Ja kellel on omad probleemid selle tõttu, kus ta elab ja mis tema töö on ja millised on tema suhted jumalaga ja kõik need asjad, et vot täpselt seda kõike seal tõesti juhtubki, nii et jah, traditsioonilisest messist ost on ta väga palju erinev. Kuula, kuula, jää rajada kogu muu publik, komandör. Ma tean, et sa oled komplekteerinud Tartu linnaraamatukogu juurde paar aastat tagasi täiesti korraliku väärtfilmide kogu aga milline on see sinu enda maitse? Vaevalt et see liigitub ainult sellise otseütlemise või puhta sõnumi alla. Millist kultuuri sa ise tarbid? Veelkord, et ükskõik kui otsega keegi öelda ei püüa, ikka jääb midagi ütlemata ja ikka on selles otseütlemises ka sees midagi enamat, kui sinna sisse planeeriti, et see on noh, Alatoni muidugi. Kultuuri tarbimisest rääkis et ma kindlasti tarbin ja vaatan filme. Aga üks Ma ei vali neid nagu žanri kaupa, mida vaadata, et et ma arvan, et neid on kõikides žanrites häid ja halbu. Kui ma kuskilt kuulen, loen, et midagi peaks olema head, siis me kindlasti püüan selle ära vaadata midagi uut filmidest, aga üks on, mida millegist ei vaata, on, on õudukad, neid on jõle palju, üksvahe neid üldse ei tehtud. Aga nüüd on jälle tekkinud uus laine nii Ameerikas kui ka mujal. Näiteks hiljuti video levis on üks päris hea rootsi õudukas nimega torm praegu saadaval, mida kõik kiidavad, ütles, et ei ole ja millegipärast ma ei vaata neid, ma ei, ma ei tea, ma ei viitsi, mulle tunduvad nad jõle metoodiliselt tehtud või sa kardad või kardad võtvat, äkki kardan? Ei noh, ma olen neid näinud, aga nad ei ole nagu huvitavad olnud, aga võib-olla lihtsalt teesklen niimoodi hirmu puudumist, et räägin, et nad ei ole huvitav, võib-olla ma tõesti kardan, aga nad on tundunud nagu liiga konstrueeritud liiga metoodilised, et noh, kui sa kasutasid sõna tarbima ja mina ka ja me kõik kasutame seda tänapäeval ka kultuuri ja kunsti puhul, siis vot just nimelt nad ongi minu jaoks nagu liiga tooted, et nad ongi nagu siuksed tarbimiseks. Nüüd kütame üles hulga hirme, Subliveeriminud selle filmi käigus ära ja oleme nädal aega julgemad, hirmudest puhtamad. Reeglina seal ei juhtu nendest, mida ma näinud olen, midagi eriti põnevat, kuigi neid on nagu soovitud, täitsa head. Ma mõtlen siia vahele selle asja, et ma tegelikult meelega ütlesin seda tarbima, et sind natuke ärritada. Ja see läks korda, ärritusin aga muidugi ainult natuke. Et, sest et see ei ole kõige hirmsam asi, mis sa tead sa selle tarbimise kohta tahaksin öelda paar sõna, kui härrad ja prouad saate tegijad kuulajad lubab. Et tarbija ei ole inimene, see on üks asi, mida kogu aeg aetakse sassi mis ei ole mingi ime, sest just nimelt sellest nii palju räägitakse, aga tegelikult ei ole nad kattuvad tegelased. Tarbija on näiteks kui vaadata, ütleme muusika heliplaadialbumi ostusee on nõnda, et muusikud, kes seal peal, mängivad kindlasti nende produtsendid, mänedžeride tootjad, kõik avaldavad neile survet, et vot tehke nüüd sellist laadi muusikat, painuta oma muusikat sinnapoole sinnapoole, sellepärast et see müüb, sellepärast et tarbijad tahavad. Okei, okei, ütled nad, püüad seda teha, aga nii või teisiti jääb sinna nagu mingisugune loominguline element, mis tegelikult ei mahu sellele turunduse ja tarbimise maailma ära, midagi, jääb sinna neist endist, midagi jääb sinna. No ükskõik, kas me ütleme selle kohta ehtne või ehe või me ütleme selle kohta lihtsalt midagi jääb sinna kontrollimatut, midagi, mille üle tegelikult turustajatel ei ole mingisugust kontrolli ja siis tehakse see album. Ja siis album teeb oma turunduse, eks ole, ilmub poodidesse ja siis tulevad inimesed, kes reklaami mõjul sooritavad ostu. Ja vot sel hetkel, kui nad selle plaadi ostavad, sel hetkel on need inimesed tarbijad. Aga siis nad lähevad koju ja hakkavad seda muusikat kuulama. Ja see muusika võib neile mõjuda täiesti turustajatele ootamatul moel. See muusika võib teha inimestega täiesti kummalisi asju, mille üle turustajatel ei ole mingit kontrolli, mis ma öelda tahan, on see, et peale seda tarbimisakti, et on kotis 200 krooni on ära antud. Ja inimene hakkas tulaati kuulama, sellest hetkest ei ole ta enam tarbija, vaid siis on ta inimene. Siis on ta midagi muud ja siis võivad hakata temaga juhtuma asjad, mille ületurundusel ei ole mingit kontrolli, et turundust ei maksa üle idealiseerida. Turundus ei suuda mitte midagi enamat, kui meile teatavad asjad maha müüa. Aga need asjad ise võivad meiega juba hiljem teha. Kurat teab, mida. Ma ei usu seda, et sa ise ei ole selline tarbija olnud, ma arvan, et sa ka iga päev ise oled samasugune. Absoluutselt ma ei väidagi seda, ei, ma ei tahtnudki öelda seda, et inimesed jaotuvad inimesteks tarbijateks. Me kõik sina, mina, kõik, me oleme tarbijad, sest et ega turundus ei ole, mingisugune viletsasid, on noh, oma teadus, oma metoodika, ütleme siis nii oma metoodika millel on oma tohutu nõu hau sellest, kuidas inimestega ümber käia, et nad sooritaksid ühe või teise tarbimisakti. Loomulikult sel hetkel, kui minu ma tea, sisemist tundeelu mõjutatakse mõjuvate asjadega on inimene nagu iga teinegi sama lihtne, mõnest lihtsamgi, et ma olen täiesti mõjutatav ja, ja mind mõjutaks reklaami kaudu sooritan need ostud lihtsalt ma tahtsin öelda seda. Me vajame palju enamate talume, palju enamat, kui meile värbijana ette nähtud on. Ja nii see ka jääb. Ma ma ei usu, et selles mõttes ma ei usu, nagu kui räägitakse tarbijaühiskonnas. Et mitte kunagi ei saa olema ühiskonda, kus elavad ainult tarbijad. Et kõik need tarbijad on tarbijad tarbimise hetkel, aga on ka hetki, kus nad on inimesed, kus nendega toimuvad protsessid mille üle ei ole tulundajatele värvijatel mingisugust võimu, mis on, nagu sellest sellest väljapoole jäävad. Ja need ongi kunstis ja kultuuris olulised asjad. See eluviis või ületarbimine, millest kogu aeg räägitakse kuivõrd palju sa sellele mõtled või mingit rohelist eluviisi pooldad või, või kui me istume praegu sinu kodus, siis sa oled ikkagi enda sisustuse või remondid teinud väga ökoloogilisest materjalist ja ehitusviisist lähtuvalt, et, et oled sa ise nii-öelda roheline või öko või. Pigem olen kui ei ole aga selle rohelise mõtteviisi ja kes säästliku ja jätkusuutlikku mõtteviisi juures on. Kui ma loen sellest kirjutisi, mis on väga hästi argumenteeritud, näiteks energiast trump kirjutab energeetikast asju, mis on nii jumala õiged. Aga samas mul on alati neid lugedes sihuke väikene selline tunne, et kas neid võetakse arvesse, kas neisse usutakse, millegipärast on see nagu usuküsimusse roheline ordiku räägitakse numbrites kõik teeks selgeks, et jah, vot kohe 20 aasta pärast saab meil kõik see nafta ja kivisüsi, kõik saab põletatud ja mis me siis teeme, kui keegi ei usu seda, et ja noh, ütleme siis nagu ühiskonna ladvik kuni otsusetegijateni pea ministriteni presidentideni välja ja, ja ka lihtsad inimesed, et, et seda nagu ei usuta. Et mul on alati neid asju lugedes selline selline virvendus, tunne seal peal, et need on kõik sellised nagu tahaks loota asjad, et minu meelest see roheline, ökoloogiline, säästlik mõtteviis seda kõike saadab selline natuke kurb kahtlev loosung, tahaks loota, et, et ma ise olen samas olukorras, tunnen ennast, et tahaks loota, jah. Aga aga kuidagi noh, seal väike trots ka, et jah, mina siin nüüd hoian kokku, ostan kalli raha, vahest mingisugused ökoloogilisi materjale, määri neid endale seinale ja põrandale ja ja moka peale püüan olla säästlik, samas 10 musta meest kuskil Sudaanis viskavad kõik oma solgijõkke ja mitte 10, vaid 10000 maisteks. Et kõik läheb ikka hukka, et kuidas seda mõtteviisi nagu levitada, et see läheb kuidagi mõru üle kivide ja kändude, et see on raske. See tahaks loota, mõte on minu meelest väga õige, mis puudutab seda keskkonna reostust ja veel üldse seda säästliku eluviisi. Ma olin tükk aega Austraalias ja seal oli juttu sellest, et kuidas väga ohtlikke jäätmeid mürke uputatakse. Ookeani ja valitsuse inimesed rääkisid väga rahumeelselt, et ärge muretsege, sellepärast, et et me uputame nad sinna, nad on täiesti turvalised, mitte midagi ei juhtu nendega 1000 aastat. Aga siis see on täpselt seesama sama teema. Tegelikult me hakkasime rääkima hoopis sinu lemmikfilmidest, kirjandusest, kunstist ja kargasime selle tarbimise juurde üle, et ma sõnastan küsimuse uuesti. Milliseid raamatuid, filme, teatrilavastusi, sa külastad, vaatad, loed? Raamatuid loen ma üsna igasuguseid, no näiteks üks kui rääkida lemmikutest üks, kes mulle väga meeldib, on ulmekirjanik tik, kelle järgi on tehtud pleidranderit film, mis on ka üks hea film. Kirjanikuna ta just mulle hästi hästi meeldib, kui nagu rääkida näiteks kirjanduses, kellestki, kelle mõjusfääris ma olen, siis vot tema sfääris ma olen olnud Trulme kirjanik, tema on mulle nagu eeskujuks olnud, ma olen tükk aega juba kirjutan ühte raamatut või ütleme siis romaani. Ja see on juba aastaid kestnud ja see on just täpselt siis nagu tikk on mulle nagu eeskujuks. Mis romaanson, räägi sellest, ma ei tea sellest mitte midagi. Ei, no muidugi ei tea, ega keegi ei tea, ma ei kirjuta niimoodi nagu järjest ühe hingetõmbega, noh, näiteks nagu Kaur Kender kirjutab, temal on selline meetod, et ma ei tea, mis ta praegu teeb ja kuidas täpselt, aga kunagi tal oli selline äge meetod, et siin ütleme nagu poeedi meetodeta väsitas ennast tohutult ära möllas, napsitas, pidutses siis, kui ta viimase vindine väsinud, siis ta selle viimased tohutu jõuga kirjutas järjest mingi mitme päeva ja mitmeööga nagu mingi kihvti raamatu valmis. Et vot ja tegi seda siis nagu järjest. Et mina olen nagu niukene, tasane märkmekoguja ja mustandite kirjutatud. See on üks lugu. Ma isegi ei tea veel, mis vormista täpselt tuleb, võib-olla tuleb ta päeviku vormis kellelegi päeviku vormis võib-olla tuleb lihtsalt nagu jutustava romaani vormis. Aga et on lugu, mis leiab aset lähitulevikus noh, ütleme 20 30 aasta pärast, umbes maailma lähitulevikus kus on hoopis teistsugune ühiskonnakorraldus, kui meil on täna. Ja siis millega ma olen tegelenud mitu aastat juba, noh, ma ei tegele sellega aktiivselt iga päevaga. Aeg-ajalt tulen jälle, kirjutan ja mõtlen ja teen mingeid märkmeid. Et ma olen nagu selle loo maailma seda keskkonda ehitanud, jutu mõte on see, et ma ei kirjuta järjest mingisuguse ühe mõtte ühe tunde ajel ühte teksti valmis ja siis ei ütle, et see tekst on raamat ja nüüd ilmutame seda vaid, et ma loon mingit maailma, ma mõtlen kogu aeg sinna detaile juurde. Kuna see on, kirjeldab siis tervet teistsugust ühiskonnakorraldust tulevikku. Tulevikus, kui meil on täna, et siis mul on väga suur noh, kui sa tahad mahtu teada, siis, siis noh, ütleme nagu a4 de saan umbes üle 200 lehekülje mingisuguseid märkmeid ja ma ei tea, kas ma seda kõike kasutan, et noh, vot see on nii, nagu nagu luuakse karakterid ka, et et võib-olla tuleb lavale üks mees, kes ütleb, et ma nüüd lähen ja need on ainsad read, mis tal näidendis on. Aga näidendi kirjutaja on ikkagi valmis mõelnud kõik selle, mis mees ta on, kus ta sündis, kust ta pärit on. Et mina tegelen ka praegusele tausta loomisega või selle maailma loomisega ja mul on ka see lugu olemas, mis seal juhtub. Aga et noh, ma kõigepealt olen siis mõelnud, ma loon selle maailma valmis enda jaoks ja siis ma asetan selle loo sellesse maailma, et vot sellepärast võtab see kaua aega, et ma ei väida üldse, et see saab valmis lähiajal, aga niukse asjaga tegelenud Ulmeteema millegipärast ma ei osanud üldse arvata, ma natukene ikka tunnen sind ikkagi peaaegu naaber ja ma absoluutselt ei osanud arvata, et ulme sind kuidagi väga-väga paeluv. Mindi paelu, igasugune ulme, mindi paelu näiteks üldse staar Trekid ja mind ei paelu nagu need niisugused tehnoloogilised fantaasiad, vajutame laseri ise Katopulteeruvat hüpertehnoloogilist nuppu ja lendame blabla, noh kõik see värk, see mind üldse ei huvita. Mind huvitab ulme noh, ütleme siis nagu nii-öelda psühholoogiline ulmeosavõtt nagu Ray Bradbury ja nii edasi, kunagi oli see lilled Halczernanil raamat, kui ma olin noor, see, see jättis mulle tohutu sügava mulje, just nimelt sellepärast et seal oli kirjeldatud eriti võimsa loomulikkusega maailmu, mis olid eriti ebaloomulikud. Ta näitas nagu, kuidas on võimalik asju teistmoodi näha. Ja ulme huvitab mind seepärast, et need on nagu muinasjutud oma olemuselt, sest et noh, nad on täiesti fantaasia, me saame aru. Praegu ei toimu meile, räägitakse mingit lugu, mis juhtub 2047. aastal San Diegos see, see kell, eks ole seal mingi täielik fantaasia, me loeme seda, me teame seda, seda pole olemas, see on tulevik. See on täielik muinasjutt, aga siin on üks hästi oluline erinevus muinasjutust. Et kui meile räägitakse tõesti uskumatut muinasjuttu, mis toimus 100 aastat tagasi seitsme maa ja mere taga siis me ikkagi teame, et see, see on kunagi olnud. Ja see on nagu lugu seal. Muinasjutt. Me peame suhtuma sellesse kui muinasjuttu, aga vaata, see muinasjutt, mis juhtub 2046. aastal San Diegos kell 12, null kaheksa, mis tavaliselt hullekad ütlevad tõesti täpselt neid asju. Vaat see on nagu selles mõttes teistmoodi muinasjutt, et see on võimalik. Sest seda ei ole veel olnud. Ja me loeme seda ja selles lugemises on niisugune, minu jaoks on nagu selline hästi kihvt pinge. See pinge tekibki sellest, et tõepoolest ma tean, et see on fantaasia, aga kuna see hetk selles kohas tõesti kunagi tuleb, siis võib-olla ongi nii. Mitte et ma arvaks, et see nii on, aga ma räägin sellest, et see pinge on kihvt. Ja ma arvan, et see pinge on saatnud ka seda kirjutajat. Tõepoolest loob meile mingisugust pilti, mis on võib-olla võimalik kunagi, et vot see on see, mille pärast mulle Hulmekad meeldivad. Jaan Tootsen iga, kes hakkab samuti Inemise sisu saadet tegemas otsustasime, et me anname, anname võimaluse küsida oma saatekülalisel ühe küsimuse ja esitada see küsimus ükskõik kellele, mitte päris George Bushile ka Carl Gustav Jungi-ile, aga noh kellegile olemasolevale mõeldavale inimesele, kellelt sina ja mida sa tahaksid küsida, vein. Ma tahaksin küsida, võib-olla mitte liiga konkreetse küsimuse, aga ikkagi olulise küsimuse Marek Strandbergi, kes ma loodan, tulevikus on sama raskesti ligipääsetav ja oluline nagu George, kus täna näis, kas see nii läheb. Vot et küsimus oleks selline. Et igasugune säästlik, roheline jätkusuutlik mõttelaad ja sellega seonduvad kulutused ütleme siis tooted, näiteks ehitusmaterjalid näiteks toiduained mahedalt aretatud ja toodetud on täna kallimad kui siis mitte ökoloogiliselt. Igasugune tööstuslikult kulukalt ja räpaselt piltlikult öeldes toodetud produkt on täna odavam kui siis õieti ja hästi toodetud selles rohelises mõttes. Marek, sina ja, ja väga paljud sinu mõttekaaslased ja isegi mina. Me kõik levitame seda sama mõtteviisi, et palun olge säästlikud ja kasutage neid asju. Aga need asjad on kallimad. Kuidas saaks ja kas saaks teha nii, et nad oleksid vähemalt ütleme siis nii-öelda turule tuleku tootega tutvumise aja. Nii nagu seda toodetega tehakse, oleksid odavamad. Kas on võimalik kuidagi nagu turgu võita selles rohelises asjas ka hinnaga. Kaupade hinnad on üldiselt selline lugu, et kaupade hind sõltub paljuski sellest, milliseid kulusid sinna arvesse võetud. Nüüd, kui me räägime nendest nõndanimetatud tavalistest kaupadest, mis on näiliselt odavam kui kõik võimalik ökoloogiline kaup siis tavaliste kaupade hulka ja nende kulude hulka ei ole arvestatud tervet rida kulusid, nimelt keskkonnakulust. Näiteks kui me arvestasime põlevkivist toodetud elektri hulk ka selle põhjaveekulu, mis iga tonni põlevkivi kaevandamisel on umbes 20 tonni rikutud põhjavett. Kui me arvestasime põlevkivielektri kulude hulka selle saastatud pinnase hulga, mis tekib jäätmetest ja annaksime sellele mingigi hinna ühiskonnas siis selge olla, et põlevkivielekter maksaks Koorbi rohkem, kui ta täna maksab. Mõnes mõttes sarnaneb nii-öelda mitteökoloogiline kaugsellise koristamistüübiga, kus praht pühitakse vaiba alla. Võib tõesti lihtsalt ette kujutada, et ükskõik kui kõrge on tuba lõpuks jõuab see vaip koos prahiga lae alla välja. Ökoloogilise kauba erinevus mitte ökoloogilisest kaubast ongi see, et ökoloogiline kaup juba oma loomuses on loodud sellisel moel, et keskkonnamõjud on väiksed ja loomulikult kui mitte ökoloogiliselt kaugemal keskkonnamõjusid üldse ei arvestata. Nii me saamegi näiliselt odavad kaubad, noh, kas siis olgu tegu mingisuguse mass toodetud sojaõliga, mis on väga odav odavate Ameerika kanakindlustusega, kus kemikaale, kütust ja mida iganes, mis sealmail väga odav on väga kõvasti sisse pandud. Loomulikult see hind näib odav. No kõige lõpuks näiteks tegelikult ei oska me tänase päevani öelda, kui palju maksab näiteks tuumaenergia ja seda lihtsal põhjusel. Tänase päevani ei ole maailmas mitte ühtegi tuumaelektrijaama kinni pandud sellisel moel, et seadmed oleks Gotiliseeritud ja maetud ohutusse kohta. Ignalina jaam on esimene. Ja mis siis saab, kui tuleb välja, et Ignalina jaama kinnipanek maksab umbes sama palju kui sulle ehitamine? See tähendab ka seda, et pärast sellist praktilist kogemust ei ole ka enam tuumaenergia odav, nii nagu ta täna meile näib. Elagu tulevik, tulevik, mis on kirja panemata, elagu tunnetatud paratamatus ja kõik teised paratamatuse, elagu ja kõik, mida ma suudan tunnetada. Elagu. Elagu siia, kui mul tõesti on midagi öelda. Elagu interaktsioonide. Elagu omavahelised suhted, nagu mõttevahetus, nagu söögilaud, mille taga oleme kõik võrdsed elaga paindlik looja, muutu isiksus. Elagu arenev isiksus. Mõistus ja tunded, elamu infokäive. Elagu tees, antitees ja süntees. Ja nagu mina ei ela kui sina ja kogu sina Minadusele. Elagu hinge sügavus. Elagu Eesti, meie koduevak. Elagu Tartu, kogu Tartuni pikku laiema elamu, Kambjas hõiskavad, hõiskavad öökullide, kõik, mida tasub uskuda, on kuskil alles. Elagu. Elagu Tartu vaim, mis on seletamatu ja salapärane on siin kuskil maa sees, tõuseb eetri Paurune mõju meile kõigile. Elagu see Tartu vaim, mida kannavad hallivilt mantlihalli sallid, hallikarvamütsi, hallide silmade ja hallide hüvasti noorustega. Vanamehed, kes turuhoones lahtist hapukoort ostavad, elab Arnold Matteuse, Uku Masingu, Madis Kõivu Tartu vaim. Elagu Tartu vaim, mis on alati aegade algusest peale olnud otseühenduses kõigi teiste maailmavaimudega ja kõik need teised maailmavaimud elada. Enamus inimene tuleb siia loodud, elagu panen, mina elab andestus, elagu võime andestada teistele, eriti võime andestada endale. Elagu kõik see, millesse ma usun, küllap südameid, mis mind püsti hoiab. Elame ankur kusiganes skulptuuris see ka ei oleks. Elagu kõik keeled ja kõik muud mõtlemise mustrid, elagu. Elagu kultuuride kokkupõrge. Kuulide lahti, tõuge. Elagu kõik, mis mind tugevamaks teeb, tapa. Elagu see, kui ma olen kellegagi järsku ühel lainel eladusega, äkki avastasin, et olen armunud kellessegi, kes mulle ei meeldinud. Elagu kõik see, mis ühel taolisel kellaga jutt, mis jõuab kohale ja kõik, mis jõuab kohale. Lihtsalt tunded ja komplitseeritud elamu eneseväljendus, elagu kõik mu sõbrad ja kõigi teiste sõnadega. Elagu see, et asja tulemusena elagu tundekasvatus, elagu dialoog. Ja nagu kõik võimalused siis elagu hetkel kõrgetke. Kuradi leheküljel Räistkümnen kadunud. Elagu lehekülg, millel praegu just leidsin. Ja nagu see, kui maailma keskpunkt nihkub minust enesest väljapoole ja mida ma siis näen ja mõistad valge, ja siis on, kojas niiskub, elagu. Elagu see väike samm seal vihkamisest armastuseni. Teine väikesem hullumeelsusest geniaalsust. Elamu elav tulli, elav kujutlusvõime. Elagu naer. Elamuse maa meditsiinis on tunnistajaks, et mina ja kõik teised inimesed on tegelikult tõesti nii ongi. Elagu miljard hiinlast, kellele pudel on sama lootusetu midagi selgitada põlledele. Üks kindel, kes sellest aru saab, elav usk, et iga hetk võib ükskõik kes päästa kogu maailma ja kogu see main elada nii nagu jumal, kes on detailides ja kõik need detailid, milles ta on, elagu. Elagu igavene sisse lülitatud. Olgu siia lõpetuseks veel öeldud, et elagu ka Rein Pakk ise, kes avas oma sisu. Elagu Marek Strandberg, kes vastaspakku küsimusele Elagutsialiis, kelle muusikasaates kõlas elagu Külliki Valdma, kes on lihtsalt suurepärane helirežissöör. Elagu toimetaja Urmas Vadi. Elagu teie, kes te meid kuulasite ja hakata nüüd igal pühapäeval kuulama. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.