Luuletus. Artur tuli koolist koju ja oli väga õnnetu näoga. Mis juhtus küsisema. Kas sa said kahe veel mitte vastasartu süngelt, aga varsti saan. Õpetaja käskis homseks luuletuse kirjutada, aga ma ju ei oska. Ära heida meelt, lohutas isa, katsume üheskoos midagi välja nuputada. Perekond kogunes köögilaua ümber ja kõik asusid luuletama. Meie koer on Muri, ta pole üldse kuri, pakkus isa. Ei, see on tobe laitisema, pigemini taevas paistab, päike õitseb, võilill väike. No see on veel tobedam, kuuludes isa, teeme nii. Loomaaias elab lõvi noh, ja edasi nõudisema. Öelge üks sõna, mis riimuks sõnaga lõvi palus isa, aga mitte keegi ei osanud selliseid sõna välja mõelda. Laula väike lepalind, rõõmus puhkepsi, nurin, soovitas vanaema. Aga nüüd hakkas Artur lausa nutma ja ütles, sellise luuletuse eest saab ta koolis ühe, mitte kahe. Kui mina, laps olin, luuletati ikka leppa lindudest, oli vanaema pisut solvunud. Aga kui see sulle ei sobi, siis äkki prooviks edasi. Leelo-leelo, sõdzekene, sarviline sokukene, vanaema, see pole ju mingi luuletus aastas, Artur. Pealegi, ma ei saa sellest mitte midagi aru. Kui ma leiaksin riimi sõnale lõvi, oleks mul luuletus olemas. Ei jätnud Isama jonni käes. Loomaaias elab lõvilombis, luurab teda havi, mis sa arvad, Artur? Artur raputas meeleheitlikult pead. Muidugi, ei, see ei sobi üldse, sest lõvi havi ei lähe riimi. Õiendas käima. Aga kuule, kas see pole vahva, küll on kena lilleke, ta nopib Pilleke. Ei, karjatas Artur. Ei, kole. Katsetame siis veel, õhkas isa ja nad luuletasid niikaua, kuni kuu taevasse tõusis ja kogu perekond surmväsinult otsesel laua taha magama jäi. Aga ühtegi korralikku luuletust nad välja mõelda ei suutnud. Hommikul läks Artur koolise näost valge. Aga ega teisedki lapsed palju rõõmsamad välja ei näinud. Nad hiilisid oma pinkidesse, küsitasid seal, kuni õpetaja tuli. Tere, lapsed, ütles õpetaja reipalt. Kuulame siis nüüd teie luuletusi, kes tahab esimesena lugeda. Lapsed oleksid hea meelega laua alla peitu pugenud, ainult Riho tõstis käe ja marssis tahvli, suur paberirull kaenlas. Kuuleme sind, Riho, lausus õpetaja. Millise luuletuse sa kirjutasid? Mina ei kirjutanudki luuletust, vastas Riho. Mina joonistasin hoopis krokodilli. Ta rullis paberi lahti ja tõesti, seal laiutas uhke krokodill, roheline pikka keerdus sabaga ja laiali aetud lõugadega, kus paistsid pikad hambad ja punane keel. Ossa poiss, ütles õpetaja, vapustatud, see on küll vägev. Teate, mis, lapsed, tühja neist luuletustest hakkamegi nüüd kõik koos krokodille joonistama. Lapsed olid väga rõõmsad, krokodille joonistada oskasid nad kõik, ehkki Riho oma jäi ikkagi kõige ilusamaks. See pandi isegi näitusele.