Ühel hommikul oli lauale ilmunud keegi võõras. Vabandage, pöördus tema poole, suhkur, kas te olete söök? Muidugi vastast tundma tuupsakalt loomulikult olen ma söök. Kuidas te võite üldse nii rumalaid asju küsida? Andke andeks, vabandust, suhkur. Ma pole sellist toiduainet varem kohanud. Kindlasti olete pärit välismaalt? Selge see, kinnitas tundmatu otsejoones välismaalt. Mina olen samuti välismaalt pärit, ütles pitsa Itaaliast. Kuid teiesugust rooga pole ka mina enne näinud. Või Itaalias, mina olen hoopis kaugemalt kui Itaaliast ähvas tundmatu toit, palju, palju kaugemalt. Äkki sina tunnetada sushi? Uuris suhkur, on ta järsku Jaapanist? Ei tule nagu tuttav ette venitas, sushi ei saagi tulla, õiendas võõras. Ma ei ole ka Jaapanist, vaid veel kaugemalt maailma teisest otsast. Ahnii ütles sushi aupaklikult. Ja kuidas on teie nimi? Kuidas karjatas tundmatu. Te ei tunne mind ära, ma ei suuda seda uskuda. Mis köök see selline on? Ma olen maailma kõige kuulsam toiduaine ja te küsite minu nime, kas teil häbi pole? Kõigil hakkaski häbi. Ärge solvuge palus pitsa köögis on lihtsalt pime. Ja nüüd tunneme me teid loomulikult ära. Oi, see on meile nii suur au, et sedavõrd kuulus toiduaine on meie lauale sattunud. Tulge palun siia taldrikule, istuge aukohale. Ei leivatükk, tee kaugele külalisele ruumi. Mulle tuleb see nägu tuttav, et ütles leib mõtlikult. Muidugi tuleb, see on ju maailma kõige kuulsam toit, seletas suhkur. Kas tôesti langutuse, leib, pead, mina oleks teda justkui kusagil mujal näinud, ainult et, kus. Aga keegi ei viitsinud leiva juttu kuulata, sest leib polnud kunagi välismaal käinud ja oli üldse igas mõttes väga tavaline. Sushi ja pizza juhatasid kalli külalise otse taldriku keskele ning panid talle killukese võid istumise alla, et oleks pehmem. Kõik toiduained kogunesid tähtsat võõrast vaatama. Kaadeidris tavalises poes ei müüdagi, küsis üks väike muffin lugupidavalt. Ohe, ei, kus sa sellega nõustus, tundmatu, ma olen väga haruldane ja kallis. Ja ilmselt ka väga maitsev, uuris suhkur. Keelevin alla, kuulutas tundmatu suureliselt. Kõik ahetasid vaimustunult. Kas ma tohin kinkida teil oma hõbepaberišokolaad häbelikult, äkki sobiks teile tekiks, mul oleks see suur au annaga siia, poiss nõustus, uhke, võõras ja õnnelik šokolaad, asus end riidest lahti koorima. Paraku äratus, hõbepaberi krabin potis magava hernesuppi. See oli vägev hernesupp, paks, roheline ja ohtra suitsulihaga. Ta kergitas potikaante, vaatas välja. Mis nali see on, küsis ta jämeda häälega ja sügas endale kulbiga selga, kes seal taldriku peal laiutab. See on meie kauge külaline, maailmakuulus toit, aga sushi seletama hernesupp, paar kulbi kindlamalt pihku ja virutas sellega vastu pliiti, nii et kolises see pole mingi toit, söönjuva kamm, käratas ta. Kurjus peletis, kas sa saad esikusse? Ajad veel söögilauakarvu täis? Kamm ehmus, hüppas taldriku pealt maha ja simas köögiuksest välja nagu sajajalgne.