Sumera. Pirita hunt Helmi rõõmustas meid ja mind rõõmustav stuudiosse. On nüüd järgmine külaline. Tere, Jüri Muttika. Ingrid Peek. No tore, sind on alati hea meel näha, sa oled alati energiat täis särtsakas pakatult peo tahtest, et kuidas sul see power kogu aeg sees on. Muidugi on nii, ma saan seda kogu aeg sellest, et kui ma mõtlen küll tahaks veel jõuda ühte koma teist, siis ma tunnen kannatamatult etapi mõju ei jõua siis mõtlesin, aga ma tõstan kiirust, siis jõuab. Ja siis enamasti ma planeerin asjad üle, kõik rasked lõhki ja siis power tuleb sellest, et natukene paanitsetes üritan kustutada tulekahju. Kui kogu aeg on ohtralt kõrvetada, saad siis üldiselt hakkavad päris kiiresti liigutama. Lõpuks ongi sihuke. Aga ikkagi, kas sul kõvasti tossu välja läheb? See hetk on lähedal. Ja siis ma ei ole nüüd viis aastat küll hinge tõmmata saanud. Kuule, see ei ole, kas ei ole aru saanud, see ei ole asi, millega, noh, mida üldiselt julgeks mainida, võid kiidelda, et need ajad on möödas, kus mis olid 90.-te lõpp? Aga eks ma olen sellel ajal üles kasvanud, ilmselt see on olnud mulle eeskujuks, kuidas toonased ettevõtjad kuskil 2000.-te keskel kõikest ravib juba oma erinevate südame-veresoonkonnaprobleemidega, sest et noh, kui vanasti võeti lõuna kõrvale paar õlut, siis nüüd võeti üks piim. Et jah, võib-olla siis ajastu märk. Aga kui sa küsid väljas ei, ma olen jah, sel suvel vahest hinganud kergendatult teadmisega, et kaks viimast nädalat Orkuma kavatsen mitte midagi teha. Selle kahe viimase nädalani on jäänud üks päev. Aga mis sa siis teed oma mitte midagi tegemisega, kas sa suudad reaalselt rahulikult olla lihtsalt olla olemises? Just ma olen endalt seda küsinud, et kõigepealt ma peaksin kriitilise pilguga, vaatame üle kõik lubadused, mida ma olen paremale vasakule jaganud ja kaaluma võimalust, et ehk mõned neist tuleb täita. Ja siis, sest, sest et ma ei saaks niimoodi olemises olla, kui ma tunnen, et küll on äge üks või teine asi ära teha, mis on olnud edasi lükatud staatuses viimased paar kuud. Ja siis tegelikult kui see ära tehtud saab, siis on olemised. Ja ma usun, et see ärategemine on lihtsalt nii, et võtan hommikul käteeelne laua tagant. Tõuseb, on tehtud. Lubasin, näete, ma tean, et need inimesed kuulsid, helistas mulle ülehomme õhtul pised, nonii, kus see kõik. Nojah, läksin puhkusele, aken lubadust täitma, aga mis sul siis on, need asjad, millega sa tahaksid tegeleda, et sa oled puhkamise ajal puhkamas vahel ja ka sealt edasi, et me kõik teame, et sa oled ringvaate reporter, sa oled suvel olnud ringvaate saatejuht ja sa oledki kogu aeg möllanud televärgiga. Aga kindlasti on sul ju ka mingid oma sellise nii-öelda eraprojektid või mingid muud tegemised, millega sa möllad. Ja kindlasti on sul ka asjad, mis sind nii-öelda inspireerivad mingid visionäärlikult momendid, mis sa oled mõelnud, et oh, ma tahan teha kindlasti seda, seda ja seda veel oma elu jooksul. See on huvitav, ma ilmselt peakski selleks oma kahte vaba nädalat kasutama, nüüd mõelda järgi, et kust on tuldud ja kuhu minek on, sest et viimastena vastate, Ringvaate hooajad on olnud sellised, kus ma tõesti ringvaate esimesel päeval septembris mõtlen, et nii siin ma nüüd olen ees on üheksa kuud, kus õhtuti ma ei mäleta, kust hommik algas hommikuti, ma ei kujuta ka ette, kuhu ma olen õhtuks välja jõudnud. Järgmine hetk sedasi edasi ja tagasi vaadata on hooaja lõpp, kus on olnud just viimane saade ära ja enne seda, kui kogu seltskond suundub ETV hooaja lõpupeole, siis see suundumise hetk, see, kas ma tee peal ka arutlen endamisi, no mis ma selle aasta jooksul siis uut tegin, sellist, mis mind ennast üllatas, õpetaja võib-olla andis kogemusi, teha järeldusi selle kohta, mis võiks teinekord teist ning poolteistmoodi minna. Kaks hetki aastas, kus sellist aega on korraks maha istuda ja mõelda, et ma vaataks kaks nädalat järjest võimalik välja mõelda, siis ma pikema plaani järgi mõelda. Seal pikemalt võiks olla. Eks mul on filmiharidus, peaks sellel alal midagi tegema, nüüd on juhtunud ka see, et kui, kui ma filmikooli lõpetasin 2010 seinamaal diplomi kätte siis ma esialgu tundsin, et see on selline kallis hobi mida võib teletöö kõrvalt harvadel vabadel hetkedel teha ja peamiselt nõustuda teisi. Või anda neile suuniseid või nooremad inimesed tulevad huvitatult küsima, et kas kuskilt saaks mingit tehnikat laenates neid juhendada ja nii edasi, siis nüüd on juhtunud nii, et ma olen selle viimase paari aasta jooksul mõnelt ideedest, mis on olnud nagu ootelehel justkui liiga kiire töögraafiku tõttu vägisi tõmmanud siis töösse ja juhtunud on see, et selline asi, mida ma enda puhul pidasin hobiks, milles mul on ka haridus on nüüd hakkanud saama selliseks tegevusalaks, mida ma enam hobiks ei peast. Kui ma vaatasin, kui ma käisin viimati positiivsel olles muusikateemalise dokfilmitegija kaasaoperaatori selleks, et ma ei peaks ise kogu aeg kaameraga seal ringi jooksma siis ma ikkagi muretsesin selle pärast, mis ta teeb ja ega ma väga festivali nautima siis ma tundsin, et pagan kyll, ma tulin siia tegelikult operaatoriga selleks tema töötakse, mina natuke puhkaks jälgis kõrvalt, hoiaks justkui silma peal asjal, aga ei saa selline haarase filmi pisike, ta hammustab nendest terveks ei saa, et siis haarab sind tervenisti ja siis ma tundsin festivalilt tagasi sõitsid, ei olnud see midagi kolm vaba päeva, see oli kolm tööpäeva Lätis väga teistsuguse režiimi järgi. Et neljal siis hobist saanud tööks, mida mõtlevad, mis muu, sellised järgmised ajaveetmisviisid võiks olla, mis rohkem annaks, kui võtaks. Aga millal saab näha neid filme, sest ka Tallinn Music Weeki võtsid sa ju purki püüdsideks oma kaamerameeste meeskonnaga et positiivsus Tallinn Music Week Siin on nüüd olnud otsustamise koht mulle selle filmi juures, üks on see, et selge on see, et artistide lavaelu ning selle ümber keerleb on see, miks nad üldse muusikat teevad, sest et nad on ekspressiivsed, tahavad ennast välja, elab teine, on see, nende siseelu sellel ajal lisamine on tegelikult see filmiprotsess, mis hetkel on alles alguses, kaua sellega läheb, ideaalis läheks sellega ruttu, eks ole, võtaks nimekirja ette neist, kes mind huvitavat käiks neile nii kaua pinda, kuni ma igaühe kohta mingi isikliku momendi kätte saan ja ütleme rel koos montaaži ja eetrisse, noh, telekas me teeme kiiresti väga palju otsuseid, film on selline mõnes mõttes hääbuv nähtus, ehk siis mis kujul ta iganes ajaloos säilib. Selle poole pöördutakse pärast ku ajastu dokumendi poole, mul on väga suur vastutus selle materjali ees, mis sinna täpselt satub. Ja selles suhteliselt OK selline tänamatu valdkonda kuidagi ronib teiste inimeste nina alla, kaameraga näevad, et sa filmid neid nad ise sinna midagi parata, nad väga tahaks, et sa nende sisse ei näeks, aga mingitel hetkedel, mis kitsalt hakkab paistma aega võtta, et nad avaneks sellest kriitilisest piirist kaugemale, kus meie saaks teada midagi igavikulised nende kohta. Ja see on protsess, milles ma olen väga alguses ja vaatan, et koolis oli tore seda teooriat omandada. Praktikas on seda kõike et teletöö käigus kiirustades olnud võimalik õppida, aga kuidas see käib sellises lõikulisema žanris? Ja seal minu artikkel, suur avastamata maa. Põnevusega ootan neid hetki, kus saaks kaamera kätte võtta mõne artisti puhul. Vasaku käe hängida nii kaua, kuni ta ütleme, kuule tõmba minema, ma lähen magama. Seda seal nüüd ees, see on ees ja kui sa küsid, millal välja tuleks, mul on esimene tähtaeg enda jaoks pandud järgmise aasta märtsi Tallinna kriidiajaks. Aga kui mul on tunne talve keskel et materjalis ei ole neid lugusid, mida ma tahan, et seal oleks, siis ma teen edasi ei ole ju mingit kohustust seda välja tuua. Jah, ja siis ta tuleb 10 aasta pärast gigant kümmekond eri moodi, 10-ga, oleks juba jaki kantne sarised siis sa mida pikema ajaperioodist valida oma tegelast jälgimiseks, seda rohkem nende elus jõuab ära juhtuda ja seda rohkem hakkab see meenutama seda, mis me ühest romaanist loeme, ehk siis algus, keskpaik, kulminatsioon, arengut sündmusteks. Kui sa võtad kogu asja üles ühe nädala jooksul, siis sa pead sellesse nädalasse saama kas väga olulisi hetki või siis olema lihtsalt küüniline kääridega loo jutustaja peegeldab kokku sealt, kus tegelikult ei olnud midagi, see on see, mida me igapäevaselt televisioonis näeme ja mõnes mõttes nagu ajakirjanduses töötades on see ausus kriteerium tõesti mureks. Filmides seda ei talu, ma tahaks, tuleks siirast. Jah, lugu on ju see, mis tegelikult kannab ja luua see, millele me kaasa hakkame elama tegelastele, elame kaasa sellele, mis nendega juhtub, nendega midagi ei juhtu, siis me küsime pärast, et usk, kus see film sinna oli ja ma olin nagu mingisugune info või või siis muusikavideol muusikavideote viitsiks poolteist tundi vaadata. Me ei tea, kui on ikka jube haaravalt lõigatud, siis viiksid küll, ehkki tegelikult noh, kav muusikavideos, mis on hea haarab, on alati lugu, et see kõik taandub sellele loole, aga. Aga vot see on, see on üks filmides, kui ma võin siin lisada, siis mul on üks teine materjal, mis hakkab vaikselt peas vormuma, et sellest saab ka huvitav filmid, on jälginud kokaseiklusi, kes läheb Kuustorile järgmisel aastal, ta sai Euroopa finaalist kevadel edasi. Selle ümber ma olen märganud laiemat sellist. Eneseavastamist eesti köögikunstis ja mitte selles, mis on selline friikad ja burgerid burgerite alal, meil on siin kallite Ekspressis ilmunud põhjalik monograafia, eks, aga iseenesest sellises ägedas kokakunstis, kus on tegu kunstiga, selles on hästi huvitav siukene, üldrahvalik eneseavastamine pooleli ja see paistab Eestist välja rohkem, kui me ise seda usuks. Et siinsed eksklusiivsemad söögikohad kui nii küüniliselt väljenduda. Nad ei ole mitte meie enda söögikohtade kaardil, vaid nad on selliste inimeste söögikohtadega kaardil, kes tulevad Ameerikast Euroopasse seiklema Cote Süürile, mis on eksole, Monaco kanni vaheline seal Prantsusmaa Itaalia Arusaamatu osa kummalise kuuluv, eks ole, kus igal ruutmeetril viie tärni hotell koos maailma kõige ägedama restorani ja parima tippkokaga, nemad seal võistlevad ka nende vastu võistlevad tänapäeval ka Eesti ägedamat söögikohade. Mulle tundub see hetk, kus need söögikohad on ennast leidnud hakanud tegema asju õigesti. Huvitav, mis teadvustamise pärast mitte? Et ma sellega mingit tohutut lugu räägiks, loomulikult on see kõigile söögikohtadele, reklaamikampaaniaks ka mind huvitab, mis inimesed need on ja kuidas nad on aru saanud, et seda tuleb teha ja vaikselt tegelen sellega. Seda ma veel ütleme, nimetan eelis eelarenduseks, seda ei saa veel päris filmiks nimetatud lugu, selle seal ei ole hetkel ainult info kogumine, aga kaameraga. Jah, aga seal saab jälle hea kõhutäie. Korra hüppan tagasi sinu selle filmiteemalise doki peale, vabandust muusikateemalise doki peale, et kes on need tegelased, keda sa tegelikult siis kõige rohkem tahad avada, jälgida, kellele sa, kes aitasid, kui sa tekst nimekirja aines, võtaks nad ette. No ma seadsin endale sellise objektiivse ülesande ajakirjanikuna, et üks asi on see, kes rohkem väljapaistvad, teine asi on see, kes rohkem mõjutavad. Kolmas asi on see, kes lihtsalt on õigel ajal õiges kohas, satuvad kaamera ette. Otsustasin, et sellest ajastust ei pruugi mingit materjali säilida nende inimeste eluolu kohta, vaid säilivad ainult nende tehtud lood või siis mõned muusikavideod, mis need, mis nad on teinud, jättes endast parema mulje, kui nad tegelikult on muusikavideona laulu reklaamiks mõeldud. Et siis üks objektiivsed kriteeriumid, kes kui tuntud on, kes, kui tähtis on ja kes kui palju teisi mõjutab. See on üks, üks lähtepunkt ja teine on see, kes on huvitavad. Väga subjektiivne minu jaoks, kes on minu jaoks huvitavad, ei ole mu ülejäänud toimetajate arust huvitavat jaganud toimetajate vahel, et keda, mis huvitab, see sealt sektorist, siis otsib huvitavaid asju kokku ja siis pikapeale leiduvad need sellekteeruvad välja need, kelle juurde minnakse siis lähemale kaameraga kui ainult kontserdile teisi, kes sind aitavad, kes mind huvitavad. Ma rääkisin Vaikoga headel teed, siis ma mõtlesin, et näiteks mina rääkisin endaga teada, ma ütlesin, et mul ei jää muud üle, et ükskõik kellest kõigist ma siin ka ei filmiks maal, kui muud ei ole, siis ma tulen salaja filmida kontserdi üles. Sest tal on mõju mitte ainult publiku seas, vaid ka kogu muusikute ringkonnas. Nii palju, kui mina sellest aru saan Jah, aga ta on lihtsalt nii kuradi andekas. Selle mehel muusika on lihtsalt super. Kui jah, et siin mul on lihtsalt kohustus minu valikud oleks võib-olla teistsugused, aga ma näen objektiivsetel alustel, et mul on kohustus selle tegelasega kokku töötada, vaadata, mis ma tast teada saanud. Kuulemegi näiteid? Jah. Vahepeal Vaiko Epliku, et homne päev on see lugu, mille sa valisid. Jüri Muttika on minu külaliseks. Rääkisime siin just sinuga. Sest filmiprojektidest, mis on töös või väljatöötamisel aga televaataja teab sind loomulikult ju ikkagi ringvaate saatest, et üks selline viimane jõuline. Noh, kui sa muidu teed eksperimente, siis ma ei tea, kas on eksperiment või see on kohe midagi veelgi suuremat, suur Ta ning seiklus ja, ja mis kõik oli, tule toomine 1000 kilomeetrit, tule tulemine, 1000 kilomeetrit jalgratta peal üle ja läbi risti-põiki kogu Eesti, et me isegi kohtusime seal ööbiku talu juurest tohutult 100. vihma, aga tuli said toodud. Miks sa selle ette võtsid? Ta on aus vastus on see, et eks ma olen viis aastat ringvaatega sõitnud mööda Eestit kas või nädalaga 1000 kilti maha tegelaste juurde, kellega seiklusi teha ja eksperimente mis ma siis autoaknast nägin, olid mahajäetud majad ja mõnel pool ka korda tehtud majad ja mõnel pool haljendavad põllud, mõnel pool ilusat lageraied metsade keskel ja inimesi siukse töö käigus ja need, kellele külla saabuvad, need on kõik ära koristanud, lapsed puhtaks pesnud või siis need, kes ei ole kooli läinud, on seal teises toas, teevad õppetükke ja siis pererahvas on ennast ilusti olnud, pidurid selga ja tegeleb televisiooniga, kes on külla tulnud. Päris elu päris inimesi ei näe, ei jõua näha ja ei satu kuidagi sinna keskele, sellepärast võtsingi vastu, et kui ma võrdleks olümeenusele inglise kirjaniku, ilmselt mõni tundmatu kirjanik, keda keskkooli inglisekeelne kirjandus lihtsalt tuli lugeda, mingit keelendeid õppida, temal oli üks ilus väljend inimeste ajataju ja ka ruumitaju kohta, et kas sa lähed lennukiga kuhugi, siis sa oled oma mõtetes juba seal kohas, kuhu lennuk peaks jõudma. Sõidad autoga kuhugi, siis sa oled oma mõtetes paljuski sellele orienteeritud, et koht, kuhu sa pead jõudma, millal sa sinna lähed jalgsi, siis sa oled selles kohas kohal, kus sa parasjagu kõnnid, sest see aeg on nii palju aeglasem. Siis ka see, mis sinu ümber on, jõuab sulle paremini kohale, nüüd, kui rattaga minna 1000 kilti sõitma kolme nädala või 20 päeva jooksul, siis jagad 1000 20-ks 150 50 kilti päevas teeb kümnetunniste sõitude korral 15 kilomeetrit tunnis keskmiseks kiiruseks, see tähendab, et inimene kõnnib viis kilomeetrit tunnis, jookseb 10 kilti tunnis, natuke jooksjast kiirem kiirus, näed kõike, jõuad iga inimesele hõissa või tere. Kui mõni karjub sulle midagi vastes, keerad otsa ringi. Temad, räägid jutud, kuule, mis sa teed siin metsast tuleb väljade, elab juba 30 aastat, kolis linnast ära maale, sest tahtis ja parem on see, et aeg on tema oma. Paljud ütlesid seda. Nad on maal hulga rohkem enda peremehed kui linnas, kus nad käivad kuskil tööle üritavad selle järgi ülejäänud elu saadakse, see oli üks siukse, avastasin eesti inimeste kohta. Mind tõesti huvitas, kes meie maal elavad, et esiteks saada aru, kelle jaoks maa siin tegutsen, kuna ma oma valdkonnas olen ju väga palju justkui doonomanid avastada pärleid siis publiku ette, et siis ma teaks kõigest, publik on, mis asja, mis, mis neid huvitab. Üks asi on see, mis mind huvitab ja võib-olla oma selle telje järgima. Valin mingeid asju, aga võib-olla publik tahab hoopis muid asju. Käisin, kohtusin kliendiga. Kohtume kliendiga, kõlab ikka palju tee peal, eks ole, 10000 või rohkem, eks võib kan, jah, vaatajad-kuulajad, mul on pisikese ajastu värk, võib-olla minu puhul, et kui pean ennast siiski ettevõtjaks mitte kultuuriliseks teenindajaks või mingisuguseks kunstiinimeseks või kuidagi veel, kuidas need väljendid käivad, eks ole, loome majanda, on, ma ei tea, ka loomemajandus on tegelikult ka majandusvaldkondades kultuur kui valdkond on majandusvaldkond, mitte mingisugune abstraktne kunstiline tegutsemine, eks sa pead sellest ära elama. Mida sa siis nägid, et mis olukorras on tavaline eesti inimene? Ta on minu paljud suve jooksul vaielnud, mina väidan, et maal on elu parem, kui me linnas arvame, ütlevad mulle paljusid, ei, et on ikka hullu asja ka, on küll, inimeste jäävad hammasrataste vahele, siis on hull püsti ja siis tegelikult üle kogukonna asi on aidata, kui nad seda väärtor, kogukond siis otsustab, kas on või ei ole, võib-olla sellist kogukondlikust on hakanud maale tekkima, seda märkasin, teiseks, et kui ma üks, 2001 2002 kuku raadio värvilist, tegin projekti nimega Nipernaadi, võtsime, et maakonna ja nädala jooksul käisime ägedamat kohati ägedamad inimesed läbi. Siis tookord vähemalt kohatuks tahtsin, oli väga palju räämas, oli väga palju sellist pettumust, vaesust ja minnalaskmist. Nüüd vahepeal on euroliit saabunud hunnik eurotoetusi, erinevaid metoodikaid, kuidas neid põlde ja heinamaid toetusi teenima, nii et sa isegi lillegi liigutama või siis kasvatama lapsi ja muid imeasju, millest saab autodele kütustest. Aga komaal inimestele mullivannid ja värvilise värvilise disainiga keriseruumid ja kahe kolme korruselised rehielamud, kus siis ülemistel korrustel on täis kaasaegne sisustus, lootuses, et lapsi, kes välismaal õppivad, on sinna tagasi oodata. Kuigi, kui lapsed on Hollandis Inglismaal, siis nendest seal maailma nähes tulevad siia hoopis teise pilguga kassadest maale lähevad enam ei tea. Et see on see, mis mina arvasin. Rääkides raadiost, millal järgmine uue maailma raadiota Tuleb peaks tulema esimesel septembril, nädalavahetusel, kui toimub uue maailmafestival ja festival ja aktiivtäie jõuga tegutseb raadioaktiivi stiil. Õhtul vahetas email'e sooviga ruttu kokku saada. On kokku panna ja otsustati trelli saada. Puhkust võiks huvitavad, aga see sünnib iseenesest ka vajadusel üleöö sistelt. Tahavad teha, need teevad ka siis, kui muid võimalusi tegemiseks ei ole. Kui see, et tuled kohale, jäävad külalisi kaasa saab ju teha küll. Kas sa sellel rattamatkal avastasid või leidsid või jõudsid selle kohalolemise kunstini ka? Olid sa siis nagu reaalselt rohkem kohal sina, kes sa oled väga kiire inimene, kogu aeg tegutsete. Sellega on, et võib-olla see, et mullist ongi võib-olla vaja seda kohalolekut oma töös väga palju siis kui ma lähen lugu tegema, siis üks asi on see mõte, mis mul tuli eksale toimetusega koos välja, et kuidas me selle Looviks teha, mis seal kõik vaevaks teha. Teine asi on see, ma jõuan, koaalad, pagan, kõik hoopis teistmoodi. Kui pean olema avatud olukorrale, et sealt ikkagi lugu kätte saada, sest et meie eelarvete juures meil ma loota tagasi tulla ei tohi. Ehk siis kilbiga või kilbil pühib piltlikult öeldes sisuliselt kohaloleku oskus. Mul ei ole kuskil nagu õpitud olnud kogu aeg käinud selle valdkonnas sees töötamisega, kaasas, nüüd matkal ma sain tegelikult ära olla. Olin füüsiliselt sunnitud olema eemal kõigest sellest tegevusest, mis mul siin Tallinna kesklinna mõnekilomeetrise raadiuse piires kogu aeg toimub. Nüüd see oli üks pool, füüsiline eemalolek sundis mind järgi mõtlema asjade üle, olema neist eemale, analüüsima neid kaugelt ja vaatama, mis neist on sellised, millest võiks lahti lasta, et ülejäänud asju teha jõuaks. Paratamatult ma olen üks neid inimesi, kes korjab endale rohkem, kui teha jõuab. Ja siis, kui ma leian endale häid sõpru, kellele asja delegeerida, siis ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas, sest ma tunnen, et ma olen midagi algata nende teistele andnud võimalust, see on palju ägedam tunne kui see, kui aamid endale tahadki ise teha, et see on üks asju, mida ma selle pika matka jooksul ära õppisin. Et pigem niipidi lähenema, mis see muutus, mis minuga ära juhtus? Sinnamaani ma oleks rohkem tahtnud ise igas asjas sallase, kuidas öeldakse igas pulmas peig, igal matusel kadunuke, nüüd ma saan aru, et palju huvitavam olla matusel matusedirektor ja pulmas hoopis bändimees. Jah, no seda kindlasti, aga enne kui paneme sinu teise valitud loogiana Apple'i mängima, mis sa ütled raadiokuulajatele ja televaatajatele, et mida sinu sügishooaja etteasted Ringvaates toovad, et on sul mingid palad juba paigas, et vot lähen sinna sinna, sinna. Ja ma olen unistanud mõnest asjast, ma nüüd avalikult, tunnistan siis valjusti edasi, et. See hooaeg hakkab hästi järsku minu jaoks tulen esimesel septembril tööle, selleks ajaks on ülemmeeskond nädal aega tootnud paralleelselt nii suvist saadet kui ka valmistavat sügiseks, mis on topelt koormus kõigi jaoks, ehk siis esimesel septembril on kõigil teistel juhe koos peale minu. Mul on selge visioon, et ma tahaksin teha samal päeval mingi imeliku ranitsa Katsa. Ja milline see täpselt on, ma veel ei tea, mul on tunne, et kurdetakse, et kõik need asjad kaaluvad palju ja palju mugavam oleks kasutada tahvelarvuteid õpikute kandmise asemel, et siis milline võiks, milline, mis võrdlus seal tekiks, on üks teema, mis ma arvan, oleks seal septembri alguses huvitav, samas võib-olla see hirmus klišeelik, et peab hoopis mingi muid asju ajama hakanud toimelised olevad eieiei, see niuke nandis, mõtle midagi uut välja. Noh, see on üks variante, mis ma veel tahaks katsetada suve jooksul palju asju teostamata, millised, mis ideid nagu kevadel kujunes, et võiks proovida, kuna tuleb suvi siis nüüd, kui tuleb sügis kätte, no on ikka tahtmine teha üks Gabriolettide katse, seal on see autode maailmas. Ta ärritab kõiki keskkonna sõpruct ja samal ajal erutab kõiki neid, kes tahavad nalja saada, kelle puhul tihti nalja hind ei huvita, et et millise lahtise autoga saab sõita nii, et juuksed sassi tahaks teada, seda saab septembris veel teha nende paar lähemat plaani pikemaid ma parem ei luba kokku, sest et kes teab? Väga hea, siis vaatame siin septembris ja kuulame uue maailmaraadiost ka juba esimesel septembril, suur tänu, Jüri Muttika, kõike head, jõudu ja edu. Aitäh, Ingrid.