Keelekõrv. Tere päevast. Tervitame täna oma kõrva ühemängulise Esseega, mis ilmunud aprillikuu Loomingus 2006. aastal loeb Jaan Rekkor. Jaan Kaplinski Trocheilisuse printsiip eesti massiteadvuses. Keel määrab meetrika meetrika, kujundab seda, kuidas ütleme, kuidas sõnu ritta paneme. Selline ritta panek aga paneb aluse meie teadvusele meie maailmale keskkonnale fon ükski mõttes Umbelt või vahemaailmale saksa Zemantikutamates Swiss Anvelt. Eestimaailm on Trocheiline. Me järjestame asju Trocheiliselt, kui see võimalus on olemas. See Trocheiline maailmanägemine ja teadvus on ka poeetiline. Temas on luulevõimalusi ja luule, mis tuleb lihtsalt üles korjata ja üles kirjutada. Trocheilises massiteadvuses on peidus plokid, millest võiks ehitada Eesti oma filosoofia, väärtussüsteemi ja palju muud. Trocheilisus on üks esimesi filtreid, mille läbivad kujutlusmõtteks saamisel ja mõtted üksteisega kokku. Heitmisel. Olgu esimeseks näiteks nimi ja omadussõnapaarid üldskeemiga A ja B. Trocheilisus määrab, et esimene sõna on eelistatult ühesilbiline. Järgnevates väljendustes on järjekord enam-vähem kindel, selle ümberpööramine ei oleks loomulik, ei vastaks keelerütmile. Nimisõnapaarid kuuluvad aga nende mõttemaailma ehitusplokkide hulka, millega opereerib filosoofiliseks pürgiv mõtte. Nendes avaldub meie protofilosoofia kategooriate süsteem. Tema süvasemantika. Eesti massiteadvus annab meile näiteks niisugused valmis sõnapaarid. Maa ja rahvas, linn ja külajõed ja järved, särk ja perse. Suur ja väikemees ja naine, piip ja prillid. Tuul ja päike, sitt ja kusi. Kuu ja päike, sood ja rabad, aed ja kodusärk ja püksid. Maa ja taevas. See ja teine luud ja kondid, uus ja vana maa ja maja. Antsija, Jürka, must ja valge, hea ja paha hunt ja karu, hea ja ilus, lõpp ja algus, suud ja silmad, käed ja jalad, hing ja keha, hing ja süda, kõu ja piker, kapp ja kummut, uks ja aken, täid ja kirbud, lehm ja lammas, pätt ja varas, tolm ja tuli, Saaria vaher kuuse seitse. Viin ja naised, vihm ja päike, tark ja rumal. Samas laadis Trocheilisi paare, saab moodustada tegusõnadest ja määrsõnadest, mis on samuti tavalised, kuigi neid ei ole nii ohtralt, kui nimisõnapaare. Loeb ja laulab, sööb, situb, näeb ja kuuleb, teabe, tunneb, müüb ja ostab, joob ja lakub, siin ja praegu ees ja taga, nüüd ja pärast nüüd ja hiljem. Protofilosoofia seisukohalt on aga tähtsust ka sellistel paaridel. Nii suunab meie keel meid, kas ühendama vastandeid, tekib antonüümi, Vaare sööb ja situb ees ja taga või lähedaste mõistete loeb ja laulab, näeb ja kuuleb ning sünonüümipaare joob ja lakub teabe tunneb. Toodud paare, ühendab side sõnake ja see on kõrvale tõrjunud vana oma sõna ning võib arvata, et süüks on sama Troheilisuse surve. Kui keelest kadusid lõdvokaalid, pidi rütmi säilitamise huvides tulema midagi nende asemel poega, tütart, uusi, vanu või eite-taati asemel tuli poeg ja tütar, uus ja vanaeit ja taat. Viimane on aga puudulik, keel soosib rohkem korraliku kahejalgset rohelust, nii jääb vanaeite-taati ikka kasutusse keelelooliselt samaväärne poega, tütart aga on selgelt arhailise peale samaväärsetest sõnadest koosnevate paaride, mille üks tunnus on võimalus sõnade vahele poetada ja on keeles hulk eri liiki sõnadest koosnevaid paare. Olgu paaride alus öeldis või öeldis sihitis. Näiteid esimesest tali tuleb, Vihma sajab, vale vajub, tõde tõuseb, uni tuleb. Selliseid paare on hoopis vähem kui nimisõnalisi paare, mida seob ja ehk on põhjus selles, et suur osa tavalisi nimisõnu on nüüdses keeles ühesilbilised, mis ei lase moodustada Trocheost. Sellised paarid on nüüd näiteks kukk laulab, tuul tõuseb, surm tuleb, lill õitseb. Lauludes ka regilaulu uuemates variantides on siin täitesilpi otsides kasutatud sõnakest, see rõhuta, see ju Ki seal rõhuta seal või seal ja muu selline kukk see laulab, tuul tõuseb, surmsal tuleb, lill õitseb. Poeetika seisukohalt on niisuguste täitesõnade väärtus kahtlane ning nendega küllastatud tekst mõjub kohmakalt Jaak kunstlikult. Nii on tänapäeva eesti keelele loomuomasem rõhuline värsimõõt ja vabavärss, mis lubab kasutada loomulikumat keelt. Elitaarne keeletundlik, poeetiline teadvus on loobunud Trocheilisusest ja sellest on võib-olla loobumaska filosoofiline teadvus. Massiteadvust aga valitsevad endiselt traditsioonilised Trocheilised šabloonid, mis avalduvad ka näiteks massidiskursuse kesksete mõistete valikus. Olulised on ikka hing ja keha, hea ja kurielu mõte eesti rahvusJeesus Kristus, mees ja naine, 10 käsku, vaba tahe, mõttetarkus, vaimuvara vaimne väärtus. Kuna massiteadvus hindab tegu ülemaks kui mõtet, sisaldab ta palju imperatiive, mida võiks täiesti võrrelda kantikategooriliste imperatiividega. Sellised eesti massiteadvuse kategoorilise imperatiivis on näiteks ka imperatiivis käskivas kõneviisis antud. Pista kinni. Lase lahti, lase maha, lase jalga osta, ära pane kirja. Mine perse, korja üles, tapa, ära tõmba oksa. Lükka läbi. Kurval kombel on see massiteadvus rohkem destruktiivne kui konstruktiivne, lõhu ära ja peksa puruks, sobivad sellega paremini kui tee terveks või paranda ära. Pole ime, et Eesti mõtlemises ei suuda juurduda geno, seoloogia ja epidemioloogia, budism ja taoism, analüütiline filosoofia, skeptitsism, dekonstruktsioon, herme, neutika ja muu selline. Realism, mida ta saab hääldada Troheiliselt, on kindlalt nominalismist üle. Nüüd, kui oleme avastanud Troheilisuse printsiibi massiteadvuses, ei ole raske ka seletada, miks Eesti tippkirjanikud ja kunstnikud on Trocheilised alates rahvuseepose loojast Friedrich Reinhold Kreutzwaldi-st ja lõpetades Peeter Sautoriga. See seletab ka, miks Jaan Kross ja Arvo Pärt ei ole Eestis nii soositud kui mujal maailmas. Et saavutada Eestis samasugust soosingut, peaks Cross muutma oma nime näiteks Johan Karuks. Loomulikult on meie tipp-luuletajad 20. sajandil. Mari Marie on eksitus. Marie Under, Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, Kalju Kangur ja Hando Runnel. Troheilisus valitseb ilmselt tugevasti ka poliitilist massiteadvust, kus demokraatia ja kodanikuühiskond on kaugemad ja abstraktsed mõisted kui eesti rahvas, põhiseadus, riigikogu, riigikaitse, julgeolek, kaitsevägi nagu mujal, nii on ka poliitikas raske läbi lüüa mõistete loosungite ja nimedega, mis ei ole Trocheilised nagu Keskerakond, Koonderakond, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid või on puudulikult Trocheilised nagu pooliku teise jalaga erakonnad Isamaa, Mõõdukad. Eesti poliitikas ei olegi heatrohheilist jõudu, mis võiks rahvale massiteadvusele vastuvõetav olla ja tõeliseks võimuparteiks kujuneda. Pimedate maal aga on üks silm kuningas. Paremate puuduses on siin pikas perspektiivis suuremad väljavaated Isamaal ja oleksid ka sotsiaaldemokraatidel, kui nad söandaksin kutsuda ennast lihtsalt ja Trocheiliselt spetsialistideks. Targad liidrid hakkaksid kohe otsima oma erakonnale või võimuliidule korralikud roheilist nimetust eesti rahva või midagi selles vaimus. Tõsine takistus Eesti poliitilises elus on see, et sõnade erakond ja partei ei ole Trocheilised. Nii tuleks kaugenägelikult poliitikul leida ka siia midagi sobivamat. Ehk kõlbaks liiga koda või ühing. Loomulikult pidi Eesti presidendiks saama Troheilise nimega Lennart Meri, kes vahetas sellel kohal välja teised Rocheilse persooni. Arnold Rüütli. Viimase tagasitulek Kadriorgu ei ole siintoodu valguses mingi ime. Poliitikutel ei maksaks järgmistel valimistel teha panust nimedele, mis ei ole Trocheilised nagu Siim Kallas, Mart Laar või Edgar Savisaar vaid valida nimede Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi, Vaino väljas, Heiki Kranich või Toomas Hendrik Ilves. Kolmejalgne trahjus ja milline edu Europarlamendi valimistel. Just nende vahel. Pole ka põhjust eriti kahelda selles, et lähemas tulevikus asendab peaminister Juhan Partsi päris Trocheiline Andrus Ansip. On võimalik, et selle uurimuse ilmumise aegu on see vahetus juba teoks saanud. Ääremärkus nii läkski. Muidugi ei ole president ja teised tipp-poliitikud olemas ainuüksi omamaalastele samavõrra tähtis ja vahel tähtsamatki on nende esindusroll välismaal, järelikult tuleks ka seda arvestada. Kuna loo autor teeb siin pioneeritööd, ei ole tal kasutada andmeid teiste keelte ja kultuuride massiteadvuse meetrikast. Vene luuletaja Leff Rubensteini teosed aga võiksid viidata sellele, et vene rahvusteadvuses valitseb Jambiline printsiip. Jaam on tegelikult Trocheusele lähemal kui taktil ja teised kolme ja enam silbilised meetrumid. Huvitav on aga see, et nõukogude elu põhimõisted nagu rodina Slava vodka, Keroy ei ole Jambilised. Niisamuti kui riigi ideoloogidena peamiste valitsejate nimedki Marx, Lenin, Stalin, vene vaimuga sobisid ilmselt kõige paremini sellised liidrid nagu Hruštšov, Andropov, Stepaschin ja Zjuganov. Tähelepanu, väärne on Trocheilse Putini tõus presidendiks, mis ühelt poolt meenutab Lenini-Stalini aegu, teiselt poolt aga võib-olla hoopis märgiks Vene massiteadvuses toimuvatest muutustest. Vene riigisaks Olimeetriliselt täiesti sobimatu Leonid Brežnev, nagu ka tema kauge eelkäija Lev Trotski. See viimane hävitas Vene impeeriumi ja esimene Nõukogude impeeriumi. Loomulikult oli kõik nõukogulik läbinisti võõras ka eestlastele. Eesti keeles ei sobi sõna nõukogude ühessegi tavalisse meetrumisse ja peale selle ei leidu tallaga ühtki korralikku riimi. Ilmselt peaks Eesti saadik Moskvas meetriliselt oma rolli sobima, see tähendab, kui Venemaal tõesti domineerib Jambiline teadvus, siis olema Jambilise nimega. Enne aga tuleks teha uurimistööd ja muuhulgas selgitada välja ka see, kas Vene riiklik teadus- ja massiteadvus on ühesugused või erinevad tugevasti, millele viitab nii mõnigi seik vene riigi ja kultuuriajaloos ning poeetikas. Esialgu aga on meil küllalt huvitavaid ja raskeid probleeme ka eesti massi ja riigi teadvuse meetrikaga. See jäta loomulikult puudutamata ka ajakirjandust. Massi tiraažini on lootust jõuda kindlasti ainult nendel väljaannetel, mille nimi on Trocheiline. Seda tõestab kõige suurema levikuga nädalaleht Eesti Ekspress kuid ka jätkuvad probleemid päevalehtedega, millest ükski ei ole täiuslikult roheline. Võitlus turu pärast käib teist jalga lonkama Eesti Päevalehe ja Postimehe vahel. Pikema pealkirjaga Eesti Päevalehel võiksid siin olla veidi paremad shansid, kuna ta sisaldab ikkagi kaks jalga Trocheost, Postimees aga lonkab pool teisel jalal ja küllap jääbki lonkama, kui ta oma pealkirja meetriliselt ei paranda. Pole ime, et Postimehe suur aeg oli siis, kui ta kandis kahe ja poolejalgset pealkirja Perno Postimees. Karta on, et ajalehe praegune tippvorm ei kesta kaua. Loomulikult on kõik siin kirjutatu vaid esialgne ja suuresti hüpoteetiline. Peale meetrika kitsamas mõttes mõjutavad ja kujundavad massiteadvust ka teised poeetika elemendid nagu allitratsioon, assonants ja sõnade üldine foneetiline koostis. Kas pole allitratsioon mitte Eesti Ekspressi edu taga ja kas ei toetanud seega Perno Postimehe sündi tõusu? Massiteadvuse poeetika väärib uurimist ja arvestamist kõigis eluvaldkondades. Sellega peavad arvestama nii poliitikud ja ärimehed kui kunstiinimesed. Võib-olla oleks mõnelgi neist Eesti asja nimele õigem oma nime meetrikat parandada. Näiteks oleks Mart Laari tulevik kindlasti veel säravam, kui ta muudaks oma nime kasvõi Martin Laarmaniks ja Edgar Savisaar pääseks ajakirjanduse ja rivaalide löögi alt, kui tal ühendaks oma nime Edgar saviks. Jaan Krossi nime probleeme juba puudutasime. Kindlasti ootaksid aga ka miljonite lemmikut Sven Kivisildniku uued loomingulised võidud ja veelgi suurem soosing, kui ta muudaks oma eesnime näiteks Sikrediks Gottfried X või miks mitte ka Carsteniks. Enesekriitika korras, võin märkida, et minu nimes peitub eestlase jaoks paradoks. Ühelt poolt on Jaan Kaplinski Trocheiline, kuid teiselt poolt on see Troheilisus ebaeestipärane. Kuna minu perekonnanimi on Jambiline. Nii sisaldab minu nimi vastuolu peaaegu paradoksi, mis kindlasti on mõjunud ka nimekandja reputatsioonile olles nagu pidev märguanne sellest, et tegemist on ühelt poolt oma inimese, teiselt poolt meile võõra nähtusega. Nii kirjutas Jaan Kaplinski 2006. aasta aprillikuu Loomingus. Artikli pealkiri on Troheilisuse printsiip eesti massiteadvuses. Teksti luges Jaan Rekkor kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.