See on Petserimaal kunagi vanasti oli see Eestimaa osa. Heina jaagu mägi on oma vana sünnikoduväraval. Siin sajaaastase tamme all, mis vanaisa Iisak on kunagi siia maja ette istutanud. Nüüd ta on päris võimsaks puuks kasvanud, siin õueväravas kasvaseks suur vahtrapuu, mis sirutuse pikka jämeda oksa õue peale. Kevadel oli see kõik imeilusatesse õitesse mesilased sumisesid. Teisel pool oli pärnapuu, need puud, mõlemat on juba vanad ja kadunud. Vanaks on jäänud ka muidugi hooned. Nii palju, kui neid alles on. Siit õuevärava eest läks. Esimese klassi maantee eesti ajal nimetati teda nii, et siis igalühel ei antud oma osa ja teda hoiti väga hooles, talumehed vedasid kruusa ja tegid vastavalt oma osa korda. Muidugi liikumist oli siin väga vähe, tavaliselt päevas pani hobusemees ja mõni jalakäija, aga kaks korda aastas toimus siin tõeline rahvaste rändamine. Üks oli jaanipäev, siin oli väga palju veneusulisi. Ja siit seitse kilomeetrit eemal on Meeksi küla, seal on Meeksi oja kaldal on üks kivi Meeksi jaanikivi, mida peeti pühaks kiviks. Ja vanal jaanipäeval tahtsid kõik usklikud kohuseks käia seal jaanikivi juures sinna kivile viidi ande, seda kivi määriti kohupiimaga ja siis kivi pidi andma sellele ravivõime kõigele, mis ta kivi oli puudutanud. Ja siis juba eelmise päeva õhtul hakkasid juba minema siis jalgsirändajate, järgmisel hommikul vara, siis hobusemehed, õhtul siis hakkas see tagasitulek ja teine suur rahvasterändamine, sügisene risti püha siis oli Pankjevitsa asulas oli suul ristirongkäik, Petseri kloostrist kanti õlgadel vahakujusid rongkäigust tuldi, petsin ennast, neid saatsid siis haiged ja kerjused. Kes siis lootsid oma omale tervist või Duda andeks saanud, mis nende püha piltidelt joosti läbi või neid katsuti käega puutuda. Pandjaids asula muutus siis nagu Adaplatsiks, sina tulidki jäätisemüüjad ja roosasid präänikuid müüdi? Jaa, Villes Pille ja rahvast oli muidugi tohutult paljud, vähemalt lapse silma jaoks tookord ja siis veneusulised pärast siis surnuaiale, oma haudadel, mälestasid kadunuid, seal söödi ja joodi. Päeval muidugi ka, siis oli hommikust peale suur rahvasterändamine hommikul spankeuzza poole ja õhtul jälle tagasi, see oli sisemine. Elevust tekitavad momendid võrdlemisi üks luisesse igavas maaelus. Nii neid ongi õige küsida, see banki vitsa on siit siis üks, kolm ja pool kilomeetrit suurem asula. Ja see Kahakesin, selle küla nimi oli Ann. Eestlased kutsusid ta karuskaks ametlikes dokumentides kunagi venepäraselt korruska algselt olnud, siin on üks künkakene, kus on ehitatud kividest tuuleveski. Ilmselt selle künka järgi on ka küla kunagi nime saanud. Siin oli ainult viis, viis talu, nad olid võrdlemisi hajalise, ei olnud tihe, tihe küla nagu mõned vene või setu külad, kus kõik nagu tänava ääres, reasse, kinniste õuetega, siin olid täiesti niuksed, noh, teeme eesti tüüpi talud, iga maja, Berit, tingimata õunapuuaed, marjapõõsad ja tingimata suured iidsed puud, ühtegi eesti talu ei olnud ilma ilma põlispuudeta. Siin külas olid Koidu talu ja Endla talu. Siis siin läheduses oli minu emapoolse vanaema ja vanaisa süvaoru talu. Ja igal talul oli Ja siit läks siis teie koolidega välja. Koolide kooli võis muidugi minna mitut moodi, kevadel ja sügisel sai läbi metsanurga ja külavahe teed, aga talvel ja siis otsiti ka kest sõidu teetika rohkem maanteed mööda ja päris maanteeäärsesse kooli ma ei olnud, aga meil oli suhteliselt lähedalt kaks kilomeetrit, aga lapsed käisid kaugelt metsade seest ja kuni 10 kilomeetrit ja ei jätnud nad naljad kooli tulemata, nagu väga külm oli, siis muidugi jäeti kool lihtsalt ära juba 25 kraadi, aga lapsed käisid väga hoolega, hüppasid hommikul läbi lume ja pärast koolitundide lõppu jälle talvel õhtupimeduses kodu poole ja koolelisis kooloiloska külas. See oli kuueklassiline algkool. Pärast seda, kui see liideti Pihkva oblasti külge, siis veel paar aastat töötasid ka väikesed külakoolid eesti õppekeelega aga pikkamööda hakkasid nad väljas. Ma ei olnud õpetajaid, oli raske saada ja külanõukogu jõudnud kooli ruume remontida ja ühel aastal teatati, et Eesti kooli enam ei tule. Ja siis hakkasid kõik lapsena mõtlema, kuulama. Kooli tuli laps ikkagi edasi saata ja. Ja mul jäigi üks kooliaasta vahele selle tõttu tervis ei olnud kõige paremini kodunt kaugele nagu iraatsitud. Vaata, see oli pärast viienda klassi lõpetamist tuli minna kaugemale kooli. Ja kuna kõige rohkem asjaajamist oli juba Petseri linnaga, see oli nagu rajooni keskus siis otsustatigi minte veega panna Petseri seitsmeklassilisse algkooli. See oli Petseris vaksali tänavas ühes laiemas puumajas, seal oli kitsas, meil istusime kolmekesi tavalises koolipingis. Muidu saime sõbralt hästi läbi kirjutamisega raskusi. Et ütles, et ja siis keskel istujal ikka nüüdisneid ääre peal olijaid natuke oma küünarnukil ruumi ruumi. Aga koolipere oli väga-väga sõbralik ja mina maalaps. Elasin sinna päris kiiresti ja kenasti sisse, mingeid konflikte ja raskusi ei tekkinud. Mitu kirja meditsiini spetsialist? Kui nüüd otsemetskülateid mööda minna, siis on 15 kilomeetrit, aga maanteed mööda 18 kilomeetrit, mingisugust bussiühendust ei olnud, need. Nädalavahetusel tulid lapsed linnast koju ja siis kui jalgsi tagasi minnes tuli püha õhtupoolikul võttama toidukomps selga ja käe otsa ja asuda tagasiteele. Muidugi niikaua kui oli veel oma hobune, siis isa, kas ikka viis hobusega ja. Aga see oli ka pikk-pikk, tee tuli ikka päris öösel minema hakata kell 34 eriti sügistset porist teedega, täiesti pilkases. Pimeduses, mäletan ükskord kuskil keset porimerd läks vanker ümber. Mina kukusse sinna veeloiku. Mõnikord jalgsi läbi lume, aga. Aga käidud, see tee saia, midagi erilist ei juhtunud, hiljem muidugi. Hakkasid juba käima, aga bussid ja juhuslike autodega sai mõni katse tee ära käit. See maakoht on muidugi paljurahvuseline olnud juba iidsetest aegadest, ilmselt siin on etnograafiline setude rühm olnud väga vanadest aegadest, siin on olnud vene asustus ja siin on elanud ka suhteliselt palju lätlasi. Lätlased ei ole siin elanud vanade aegade, aga nad on tulnud umbes samal ajal, kui siia hakkasid asuma eestlased, kui oli talude päris seksi ostmise väiketalud siin olevat saanud talust odavamalt kui Eestimaal. Ja sellepärast asus siia elama päris palju eestlasi, tekkisid külad, kus elasid kõrvuti eestlased, venelased, ka lätlased. Ja need põliselanikud, setud. Eestlased olevat omavahel nii kõvasti kokku hoidnud ja ikkagi võõras kohas võttis sisseelamine kindlasti omajagu aega ja läbikäimine oli ikkagi eestlastel nagu rohkem omavahel. Sest noh, kirikutee oli ühine, siit käidi Vastseliina kirikusse ja surnuaiale 17 kilomeetrit. Kohalikud elanikud, venelased ja setud olid vene usku, nendel oli oma kirik ja surnuaed pant levitsas ja see elu hakkasid eestlased siin omavahel arendama, pidusid pidama ja, aga läbisaamine oli muidugi kõigil väga sõbralik, meil olid kaks naabertalu olid venelased väga töökad, korralikud talud naabritega naabrimeestega püüdja alati eriti hästi läbi saada. Muidugi maaelus, väikseid pahandusi tuli ikka kui kellelegi kari või läks võõrasse viljapõldu ja aga need kõikjale ununesid ja läbisaamine oli üldiselt väga hea kõigil 30.-te aastate lõpus, mida mina juba hakkan mäletama, tundub, et oli päris vilgas. Seltsielu. Karskusselts noor selts Ago mis andis välja isegi oma käsikirjalist kirja mitte küll päris perioodiliselt aga mõned numbrid, mis on säilinud tundvat tolle aja kohta, ta riskis sisukat olevat oma seltsimaja ei olnud seda alles, kavatseti ehitama hakata, kokkukäimiskohaks oli koolimaja talvel, kus siis ka näidendeid mängiti ja lihtsalt pidusid peeti. Suvisel ajal peeti pidusid küünides ja ka lihtsalt väljas. Meie siin metsatukas oli piduplatsiks nimetatud koht selli metsast ümbritsetud. Väikene ümmargune plats, kus siis tehti lõkketuld, sinna oli võrkpalli väljak tehtud, kus noored võrkpalli käisid mängimas. Need tegevust oli, oli palju ja mitmekesist. No ja siis tuli see kahele muidugi sõjaaeg, siis siis muutus järsult. Kõik. Paljud noored Jäid sõjas kadunuks, osa läks sõja jalust, välismaale. Saab ka, jäid siis juba päris lapsed ja täiskasvanud ja vanemad inimesed siis olid rasked ajad Sult kolhooside moodustajat enam seltsielu. Ka enam kelleltki erilist tuju tegeleda ei olnud. Kaasa kohalikus seltsielus, ta oli noormehena iseseisvalt ära õppinud esperanto keele mis jäi tal kuni elu lõpuni lemmik vastuseks tal oli väga suur kirjavahetus karskustegelane ja lõi muidugi agaralt noorsoonoorsooseltsi tegemistes kaasa. Meil oligi kirja talu, oli meil meie maja nurga küljes olid postkast, kuhu siis ümbruskonna inimesed tõid kirjad ja siis toas oli üks seina peal, kus siis oli vähesel määral postitarbeid, sealt võis saada postmarke ja vist post Teie kirjapaberit. Ja siit siis kirjakandja paar korda nädalas, las võttis need kirjad kaasa ja siis siia toodiga terve külakirjad, mis siis jaotati laiali, kas inimestel kästi seejärel või kui oli kelleltki asja naabrite juurde võttis kirjad. Lase. Ja kirjavahetus oli tal muidugi nii Ameerikas ka Nõukogude Liiduga Nõukogude Liidu Esperantist ja niikaua, kui seal esperanto liikumine ei olnud keelatud või välja surnud oli tal seal kirjasõpru ja mõnedega, taastas ta oma suhted ka pärast sõda. Väga tihe ja kauaaegne kirjavahetus oli talt tuntud espirantistide Hilda dresseni Johannes paluga, mis kestis noorpõlvest kuni elu lõpuni. Haridus oli saanud ta omaaegses kihelkonnakoolis. Kooliõpetus oli toimunut täielikult vene keeles, selle pärast valdaste vene keelt. Täiesti vabalt. Pärast seda, kui oli kolhoosiaeg, oli üks periood, kus kirjutati väga palju palvekirju, inimesed töötasid, rasketes oludes püüdsid leida mingit lahendust, siis minu juures käisid kõik abi saamas palvekirjade kirjutamiseks, tal oli ka ilus korralik vana aja käekiri ja neid palvekirju siis meie laua taga siis nuputa, jää pandi kirja ja ja mulle tundub, et palvekirjast oli abi ka. Aga muidugi koodi kolhoos umbes samal ajal nagu need kolhoosid asutati Eestiski. Ühel sügisel selgus, et kõigile taludele oli määratud nii ränkmaks. Kõigil oli selge, et seda keegi ära maksta ei suuda, koguneti kokku. Ma ei tea muidugi, kas oli ka initsiatiiv külanõukogu või rajooni poolt ja leiti üksmeelselt, ainuke väljapääsutee on astuda kolhoosi. Alguses muidugi nagu ikka, olid veel talud täisjõus ja loomad ja hobused veel kodus ja elu läks nagu vanasoodu. Aga pikkadele. Kolhoos jalgu alla ei saanud, kolhoositööst tasu praktiliselt ei saanud. Noored püüdsid pääseda linna kooli, jah, pärast kooli lõpetamist. Mindi kas siis Eestisse Tartusse ülikooli Tallinnasse edasi õppima ja siis juba suunati ka tööle nad Eesti piiridesse. Küla jäi järjest vanemaks, uusi asukaid juurde tulemas ei olnud ja niimoodi hakkasid talud ka tühjaks jääma. Kolitiga lihtsalt Eestimaale elama, kus elutingimused siiski normaalsemalt ja soodsamad olid. Ja nüüd on küla jäänud nii tühjaks, et isegi suviti käijaid peaaegu ei ole. Praegu on ainult veel üks talu, kus elavad kaks inimest, ülejäänud on kõik tühjad, mõned veel päris elamiskõlblikud, aga ka nendele külanõukogu leidnud ostjad, nahk või ka täiesti lihtsalt elama asujad. Nii et selle külaelulugu on vist küll päris lõpujärku jõudnud. Minu isa suri 78. aasta hilissügisel oma kodus. Seejärel ema üksinda enam talveks siia elama ei saanud jääda. Ja Ma olen ainult veel suviti oma. Kodus koos meie laste ja lastelastega. Aga see paik on ka lastelastele armsaks saanud ja kui jõuab kätte maikuu, siis hakkavad mõtted jälle Kungla talu poole kippuma ja ütlevad, et ei taha enam linnas olla. Tahaks, tahaks ära maale minna. Sest maja on küll vana. Oma armsad lapsepõlve mängukohad ja ja ka sportimisvõimalused ja loodus ja linnulaulja suvitamiseks hea koht siiski veel praegu. Nüüd oleme siin aiatagusel kingul, kus terve see väike küla nagu peopesal, nii palju, kui sellest alles on jäänud põlispuud, mis taluasemeid tähendavat ja mõned mõned majati, siin on see meie aiatagune põld kustusid, põlluvahet läksid. See põld on praegugi haritud ja siin on väga ilus talinisupõld, ma ei mäletagi siin põllu peal. Nii head vilja oleks sageli kasvanud, siin ei ole eriti viljakat ja head maad. Need põllud ei ole sugugi siin metsa võssa kasvanud, elu elu siiski jätkub, aga muidugi see töö käib nüüd masinatega ja ja suurte suurte põldude kaupa. Selle maanurga käekäigus mängis otsustavat osa muidugi selle ala liitmine Pihkva oblasti külge seal üks väga segane periood, kus liikus palju kuulujutte ja läheb ära Eesti alt Vene Föderatsiooni koosseisu. Väga palju oli kuulute selgusetud, keegi täpselt midagi ei teadnud. Tol ajal täiskasvanud inimesed ei suuda seda enam täpselt meenutada, kuidas see piiri piiriajamine Eesti NSV ja Pihkva oblasti vahel toimus. Praegu ilmub Õhtulehes Kalev Tammistu väga huvitav järjelugu tasalülitamine, mis esmakordselt toob sellesse. Perioodi natuke selgust, selgust, kuidas toimus selle ala liitmine Pihkva oblasti koosseisu. Praegu istume küdeva leivaahju ees, leiva tegemine oli iganädalane töö siin köögis on nimetatud Leso venelastele Sanca mille kõrval seisis leiva Mõhk, kus siis leivataigen kerkis sellest siis vooliti leivapätsid igale leivapätsile vajutati käeservaga ristimärk peale ja puistati köömned peale. Kaapekakk, et nad ei peaks ootama tund või poolteist niga, küll leivaahjus küpsevad, nad saaksid värskelt leiba. Varem tehti kaapekakk sinna kaku sisse pandi kanamuna. Ja siis, kui see kaapekakk ahjust välja võeti, siis lõigati ettevaatlikud kakk pooleks, sealt tuli välja küpsenud kanamuna, mis muidugi gara söödi ja siis maitsev koorikuga värske leiba nii lastele. Igal nädalal. Maali pruudipõlves käinud Kunda rahvaülikoolis, kus noored neiud ja naised omale väga palju praktilisi kasulikke teadmisi keerulised kanga kudumise mustrit ja kindakirjad ja muidugi väga hea ettevalmistuse söögi tegemiseks. Meiegi lihtsasse talu kodus tehti kure pesasid ja torte tervele külale, katsikul käimiseks ja sünnipäevadeks. Küpsetati Mosley, Vahjus, kringleid. Toidud olid üldse väga mitmekesised. Minu üks lemmiktoit oli tatrapuder oma põllul kasvatati tatart. Ja see tatrapuder ei ole selline, nagu me praegu oleme harjunud sööma, pruunikas. Muidugi ka väga maitsev, aga see oli lumivalged. Poodides olid õlekotid. Õlgi saadi muidugi oma põllult jõle koti ei kõlvanud masindatud õled, vaid need tulid spetsiaalselt siis käsitsi viljapead tühjaks rabada ja nendest siis täideti aastas kaks korda õlekotid. Puhaste õlgedega alguses olite kotid hästi pungil täis topitud voodis, voodis kõrgel, aga lastel oli muidugi huvitav alguses ennast pikali visata ka varsti olid keelenud alla vajunud ja ja päris mugav küljealune igasse karu maas oli üks suurem tuba kus iga päev nagu ei elatudki, see oli. Seda hoiti korras külaliste tulekuks ja seal korraldatiska väiksemaid pidusid, kas perekonnaringis, aga mõnikord ka? Suurema seltskonnaga ümbruskonna noored tulid kokku ja seal ka deklameeriti ja loeti humoristlike paluma. Mäletan Sošenkov lugusid seal kanti ette ja tunti ennast hubaselt. Tool, mille seljas oli lõigatud rohelisi seks värvitud viisnurk, mis on ülemaailmne esperanto embleem selle laua taga, siis ta kirjutas oma esperanto sõpradele kirju ja. Paberimajandust seal korras esperantoharrastus sai alguse juhuslikult maale sattunud esperanto keele õpikust mille põhjal ta täiesti iseseisvalt keele selgeks õppis. Tal puudus täiesti keele praktika. Ja siis täiesti ootamatult selgus, et Petseris tuleb küll külla india Esperantist ja ilmselt isa kui ümbruskonnast ainukene erand. Oskaja kutsuti. Tõlgiks ohvitseride maja saal oli rahvast täis olnud, isa oli kõvasti närveerinud. Kas ta üldse saab külalise jutust aru ja suudab seda eesti keelde tõlkida? Ja oma suureks rõõmuks oli ta esimesest lausest taibanud, et ta saab kõigest suurepäraselt aru ja tõlkimine ei valmista vähimatki raskust. Tema suur huvi raamatute vastu ja ka koju oli muretsetud võimaluste piires. Eesti kirjanike raamatuid. Oli tellitud väike entsüklopeedia. Muidugi käisid ajalehed ja noorsoo karskus, ajakirju oli tellitud eestikeelne enesetäie tamine toimus muidugi täiesti iseseisvalt. Oleks muidugi olnud väga huvitatud edasiõppimisest, aga vanema venna surma tõttu tuli tal Suvel muidugi, siis oldi rohkem ka aias ja maja ümbrus muidugi püüti hoida korras, akna all olid lillepeenrad. Õu hoiti alati puhas, nädala lõpul riisuti ja küsiti ka luua ka majaesine puhtaks. See liiga talu perenaise uhkus et maja ümbrus ja õue läksid puhtalt. Ja see oli kõigis ümbruskonna taludes niimoodi. Laupäeviti lõpetati töö tegemine ikka juba lõuna paiku ärasest igal laupäeval käidi saunas, mis oli pärast rasket talutööd loomulik ennast puhtaks pesta. Saunast tulles olis alati emal midagi maitsvat küpsetatud, joodi teed ühise laua ümber istudes. Ja ma mäletan, et lapsepõlves ärgates oli kohe tunda, kas on argipäev või pühapäev-pühapäeval oli kuidagi hommik valgem. See oli ka sellest, et laupäeva õhtul olid toa põrandad valgeks küüritud, aga pühapäeva hommiku õhkkond ja meeleolu oli kuidagi teistsugune kui argipäeval, sest täiskasvanud magasid siis ilmselt kauem. Ja kui nad tavaliselt päeval olid juba ammu enne laste ärkamist kas heinamaal või põllul tööl olnud ja lapsed sõid oma hommikueine üksinda, siis pühapäeva hommikul istuti ikkagi ühiselt laua juures ja tavaliselt joodi kohvi. See, kas siis oma siguri ja viljakohvi poegov. Ja pühapäeval muidugi mingit tõsist töötegemist ei olnud kunagi võimelised kulusega noorematel ja vanematel selts seltsieluks ja ja külaskäimiseks muidugi võidi loomat vajasid ikkagi talitamist ja lehmade lüpsmist ja võib-olla aias midagi, mõnikord natukene tehti ka, võib-olla korjati natuke marju, aga pühapäeval ikka põhiliselt täiesti puhkamiseks. Aga muidugi see, see ilus komme kadus ära siis, kui tulid kolhoosid, sest tööpäevad tuli ju terve päev töötada, kolhoosipõllul aga oma kodune majapidamine ja olid loomad ja see võttis oma osa ja kõik. Ainuke võimalus neid töid teha oligi, kas siis hilja õhtul nii palju kesta. Aastaaeg lubas, aga põhiline kodune töö, rügamine, kõik pühapäevale. Lisaks talunimedele oli igal metsa tukal ja. Niidul ja isegi. Siis olid põllud ühte, kutsuti savihundiks, oli. Iga koht oli oma nimega ja omavahelises jutuajamises aru saada milles, millest räägitakse, millega tegemist. Aga muidugi, kui kaovad inimesed ja kui sina kunagi peaksid uued asukad tulema siis ilmselt panevad nendele kohtadele päris uued nimed.