See vana aurulaevavile kõlab praegu ühe põlise meremehe Eesti kapteni jaoks. Pomme oleks kaugesõidu kapten laevamudelite meister Herman Tõnissoo saanud sajaaastaseks. 1965. aastal, see tähendab 25 aastat tagasi kui kapten Hermann Tõnissoo sai 70 viieseks rääkiste sünnipäeva jutus Tallinna merekoolis oma õpilastele oma kaptenitee algusest. Kui sündinud oled mere ääres, kus meri tuiskas vastu. Kui natuke vali tuul oli ja siis juba teist ametit justkui ei oskagi ette kujutada. Ma peitsin oma esimese paadi voodi alla ära, te oskate ette kujutada, kui suur see paat oli? Ise heitsin peale pikali magama, et aga need siis Mubad üle selle ja hommikul ärkan üles, Mopaatika kadunud. Isa müüs paadi sellepärast, et ma kasvasin juba nii palju suureks, aga tõelaev tuli siis, kui ma juba sain 14 aastat vanaks ja isa läks väikse purjeka, ehitas valmis ja läksime siis kive vedama, see on siis tõsine meremehe elu. Ma olin juba siis nii suur, tegemist on 11 aastane, oskasin laeva küürida, kompasi juba tundsin, purjesid oskan sajad ju see oli käkitegu, polnud midagi ja niimoodi läks, läks, läks, lasteaiaaastad edasi, läks merekooli, siis tuli see sõna peale, siis Suur Tõll oli mu viimane laev selle peal sõitsin pärast suure Tõllu, ma olen ka sõitnud, aga koolilaevadega liivansus, saanin siis Tobaarissi peal. Paljude lähevad 20 22 laeva, kus ma palka saan pealt, kuni 50 aastani. Sõitmine huvitas mind kõige rohkem. Aga peale 50 aastake tundma ei, kaldal on ka hea elada. Istun praegugi, Sten Tõnissoo ehitatud majas Tallinnas freesi tänaval, selle elutoas ümbritsevad laevade pildid ja mudelid. Kapteni tütar, ammune ringhäälingu kolleeg, kes üle paarikümne aasta oli raadio muusikasaadete toimetaja. Helga Aumere on koori valmis pannud. Inimesi Sisast kapten Hermann Tõnissoo ost kus ta sündis ja Isa on pärit Pärnumaalt. Kui sa ette kujutad, kus asub tõstama siis sealt mööda mere äärt umbes 10 kilomeetrit lõuna poole kõndides. Jõuadki vihakse külla, väike maja asus mere ääres. Et suure tõusuvee ajal olevat sõidetud maja sauna vahet koguni lootsikuga. Pereisa teenis toidust merel. Ema vahetevahel päevilisena. Minu isa sündis esimese lapsena. Istu kokku, sai neid koguni kaheks. Suure pere vanimale lapsele langeb muidugi kohustus väiksemate järele vaadata. Ega see ka minu isale meelepärane töö ei olnud, sest meri kutsus. Nii oligi, et kui õed-vennad jalad alla võtsid, kohe mere äärde kaasa ujutati. Mängulaevu sõideti koguni lootsikuga ja eks seal oli palju muudki tegevust. Kui mu isa oli 14 aastane, pääses ta laste hoidmisest, sest tema isa võttis ta oma laeval emad Ruuseks. See oli väike purjelaev, mille ehitas sealsamas rannas üks tuntud laevaehitaja Kihnu mees. Laevale pandi nimeks Hermann. Kapteniks oli isa isa. Madrust eks kolm poisikest leiti peamiselt kive, aga küttepuid. Ja kui minu isa oli 15 aastane Ani isa, isa ta enda asemele sinna laevale juba kapteniks. Isa isa suri väga varakult, tali alles 48 aastane. Ja suure perekonnapeaks sai minu isa juba seitsmeteistaastasena. Suhteliselt väikesel laeval on ka teenistus õike ja otsustas minna merekooli. Seda tegid ka mitu teist külapoissi. Koolides õppisid ju paljud rannaäärsete külade noormehed, sest merekoole oli Eestimaal juba meie sajandi alguses tõepoolest palju. Aastat 1911 kuni 12 möödusid Kuressaare merekoolis ja 13 kuni 14 Paldiski merekoolis mis andis kaugesõidu tüürimehe paberid. Esimese maailmasõja ajal sõitis isa mitmel hüdrograafialaeval aga Eesti vabariigi esimestel aastatel olid kahurlaeval Lembitu ja miiniristlejal Vambola. Seejärel sõitis mõned aastad hüdrograafialaevadel Secstant ja Pirita kaptenina juba ikka jah, ikka kapteniga. Ja 24. Roostal määrati ta aurulaeva lood kapteniks, kuhu ta jäi 16-ks aastaks. Seal aega meenutan rõõmuga, sest lood oli väga armas. Laev pani meremärk, toodreid. Juhtkonnas olid vaid kapten tüüri naismehaanik. Madrused oli 15, siis veel kokk, kajutiteenija ning suveti koolivaheajal väga sageli ka mina. Kui isa augustis 1940 suure Tõllu kapteniks määrati oli ta päris õnnetu. Sest ega meresõit pakasega pole meelakkumine. Ma olen kohanud inimesi, kes arvasid ja arvavad praegugi, et nii suurele laevale, kapteniks määramisel oli poliitiline põhjus. Ei Isabella mitte kunagi kuhugi parteisse kuulunud. Ja ta vihkas poliitikat ja selle tegelasi. Ja just oma parteituse pärast jäi ta pärast sõda ilma tähelepanust mida ta vääris. Kuid see on minu isiklik arvamus. Aga mis põhjusel oli ta 40. aastal suure Tõllu peole määrati? See oli lihtsalt veeteedevalitsuse juhtkonna käsk. Ja mis tagapõhjad seal olid? Miks endine kapten Valter ära läks? Seda ma ei ole suutnud tänapäevani selgeks teha. Aga suure Tõllu osast sõja ajal on nii palju räägitud, et hüppan meelsasti sellest aastast üle. Suure Tõllu epopea lõpes isale sellega et laev võeti sõjaväelaste portile. Eesti meeskonnale anti hundipass või siis minna kuhu tahes, ainult mitte rinde tähendab kodu poole. Minu isa sattus Uljanovski oblasti seelenetsi sovhoosi. Kuna tal olid kuldsed käed, siis ta jäi ellu. Töötas puusepana tihklerina, tegi külanaistele mesipuid, riiuleid, kõiksugupotte ja pit vitsikuid ikka toidu eest. 44. aasta suvel leiti isa sealt pärapõrgust üles kuna tal käis eestikeelne ajaleht. Ta kutsuti Moskvasse ja teatati, et ta on määratud Tallinna sadamakapteniks. Koju jõudis ta septembris 44. Ma ei mäleta, et meil kodus oleks Tolnud merele tagasiminekust. Ja kus need laevadki ootasid. Tallinna sadam oli hävitatud. Laevad mööda ilma laiali. Küllaga, kirus isa kapteni elukutset. Et vana laevamehaanik leiab ka kaldal tööd. Vana kapten aga ei kõlba kuhugi. Ta oli siis ise 54 aastane kuid isa jaoks tööd leidus. 11 aastat oli ta Tallinna merekoolis õpetaja ja andis niisuguseid põnevaid aineid nagu merepraktikat, navigatsioon, laevaehitus, Devioatsioon, meteoroloogia ja palju muud. Pensionile jäi ta alles 67 aastasena, sest talle mõeldi pensionist ilmajätmiseks igasuguseid põhjusi. Tema enda sõnade järgi algas pensionipõlvega talle üks õnnelik aeg sest ta sai rohkem tegeleda oma lemmikharrastuse laevamudelite valmistamisega. Nüüd jõudis ta teha veel 16 aastat, enne kui kell lõi. Suur enamus mudeleid asub meremuuseumis. Kui palju isa on laevamudeleid teinud? 100 kindlast aga muidugi, neid ei saa nii Arvo järgi hinnata, sellepärast et mõni on niisugune väikene, mis võtab väga vähe aega tegemiseks, aga kõige ilusam ja suurem on see Köbelnhoun, mis on meremaalsemist kohe seal all. Nii et seda ta tegi küll palju aastaid. Ja auhindu on ta palju saanud selle eest igal pool. Meie kodu ehivad kolm kaunitari purjelaeva, nende hulgas ka Väike-Hermann oma kunagise 15 aastase kapteni nimekaim, kus nimi tuli Hermanna sellele esimesele laevale. Isa isa mainis selle nime oma esimese poja järgi. Tähendab, talle sündis poeg, sellele pandi Hermann, see oli minu isa. Ja siis õigel ajal sai ka endale nimeks Herman. Pean siinsamas. Sa näed teda seina peal kahemastiline tillukene no ütleme, suur pandis leiba ja tööd andis leiba, toitis peret paljudeks aastateks. Kas isal oli ka mingisugune niisugune kindel elu, mõte või eesmärk või moto elamiseks? Sellest ei olnud küll kunagi juttu, aga üks, mis ta oli, ta oli väga kohusetundlik ja ta oli väga aus ega sai Ningerdanudega valetanud. Ütlesin loomuomadus, mis teda võib-olla ka päästis sõjakoledustest ja sellest ohust, mis seal suurel tallel oli oli see, et ta oli väga rahulik rahuliku iseloomuga. Kõige enne mõtles, siis tegutses. Küllap meri ja laevad on ka sulle armsaks saanud ja jäänud. Siiani ja natuke ebanormaalselt armsaks. Sellepärast et mind hakati ikka päris titest peast juba merele kaasa võtma ja ma harjusin temaga ära. Ja ano kõik kooli vahel me sõitsime merel. Ja isa andis mulle isegi mõnigi kord rooli pihku. Muidugi kompassi järgi ma ei osanud sõita, aga seda maamärkide, metsa tuttide ja nende järgi küll. Aga mul on hea meel jah, et ma juba nii noorest peast palju merel sõita, sest oleks ma poiss olen, siis ma oleks kindlasti õppinud merekoolis ja minu arust oleks ka kapten saanud. Tookord ma vaatasin ka, et aga see laeva juhtimine ja kõik need vigurid, mis sinna juurde käivad, nad matemaatikat ja kõik see kaartide süsteem, et see ei olegi nii võimatu, et seda selgeks saaks. Aga mis mulle sai kyll juba päris plika peast selgeks, et meestega tähendab laeva meeskonnaga hästi läbi saada ja neid nii-öelda käe all hoida. See oli niisugune vigureid, ma mõtlesin kohe, et jah, kahju, et ma ei ole poiss. Et mina niisuguse asjaga hakkama ei saaks ja neidki, kui mul on võimalus, siis merel olen ma ikka suure rõõmuga laeval või väikesel purjepaadil või TRÜ-s, mis poiss ei olnud, ei olnud kahjuks. Nii, et isaga. Kadus meresõidujärjepidevus. Jah, paraku küll, sest, et kaks venda temast nooremad, nendest said ka küll meremehed, aga nende lapsed jälle omakorda. On täiesti maamehed. Sinust meremeest ei saanud täiesti loomulik naisi on merel üldse väga vähe. Aga muusikahuvi, kus see siis tekkisid, konservatooriumi tuli minna. Ja see, kes ka isa kaudu sest isa mängis väga mitmesuguseid pille ta ise ehitas koguni hädziitri, seda ta mängis, siis kannelt oskas ta päris korralikult mängida parmupilli ja koguni kuulmise järgi klaverit, kusjuures tal oli nii terav kuulmine, et ta meie koduklaverit ise häälestas, näitas mulle ka kaasa, ei tulnud minu juures sugugi mitte nii hästi välja. Nii et tal oli looduse poolt antud musikaalsus mina, mille mina parandasin. Tal oli palju andeid annetanud ka merel vaja. Kuidas kõik alguse sai, meenutab kapten Tõnissoo. Veerandsada aastat tagasi. Seda mäletan ära, et mängulaevad tulivad mul ka kaunis ilusad välja ja küllap siin mudeli tegemine on vist vanim rist, ma arvan, on pärandus, isa pärandus sellest. Sest isa oli mul ka ikka laevu teen ja üks oli väga ilus, lahedal tehtud. Peab ütlema, et päris muu teel kohe kolme maastile liigozmaasti raad. Aga mina üksinda seal suvel kodus, isa sõidab laeva peal, ema seal taluperenaiste juures tööl ja mina siis kodusel vaatan, võtan selle mudeli, pin merre. Taise, isegi vee peal läheb ümber, kohe. Ronin üle aia naabri aeda ja pöitel käte pealt risu kõik pealt Maa laev seest õõnes, seal umbses puupakust oli tehtud, ta kuigi pikk ei olnud, natuke üle poole meetri oli. Ja panin talle siis omatehtud mastid peale, hakkasin teda ujutama, meres sõitis väga hästi saleda, kerega oli. Nina, tuli sügisel merelt tagasi ja näeb laev ümber tehtud ja küsib, kas tegi. Ma vastan kohe. Ossüla püsti, maa tegi selle ümber, nüüd ta sõidab ilusasti. Isa oli mul väga range mees, modi, mõtle, taid käratseb mind ka ja mul on praegu nii kahju, et ma selle ilusa mudeli ära lõhkus. Nii et laeva väikse ujutamise laevu tegin del endale terve karja. Mäletan selgesti, et mul kõige suurem arv oli 32 tükki. Veanid kõik pööningult alla, Merde, panime ta ankrusse enne siis tõmba nendel purjed üles. Siis panna sõitma üksteise järel kõik. Ja kui siis natuke aega sõidad, niikaua kui ära väsid, juba juukses järele. Võta nüüd jälle riid hakkasid, ongi pool päeva läinud. Nii et mudeli tegemine sai tegelikult Jerry just sealt, lapsepõlvel laevadest ma tegin mängulaevu silma järele, tähendab, mul ei olnud seal proportsiooni, kui pikk või kui lai. Aga kui ma juba merekoolis käisin, oli juba 21 aastane, siis sain mingid laeva joonised, sain kätte, kus juba täpselt oli iga iga Taage, iga iga vant oli õige koha peal. See oligi mul esimene mudel. Kui ma sõitsin purjelaevas ja tegin kolmimastilise laeva valmis, see on praegu mul aias õe juures maal seisab nii vaatamise jaoks, teised hakat, kaardise mängin, mina hakkasin tegema ja sügiseks oli mul see väikelaevamudeli valmis. See oli päris modelli moodi juba. Täpselt, see oli mu esimene mudel. Sain kätte juhuslikult laeva teoreetilise juunis, see on nimelt Slavend joonise. Ja kui ma nägin seda teoreetilist joonist, mis siin viga teha, siin pole omal viga mõtelda, muudkui tee järele ja vot see andis nii-ütelda tõuke selleks Slerancast kinnisesimese mudeli ja siis hakkasin tegema suurt Tõllu mudelid. Ja see jäigi nii-ütelda põhialuseks, millest alustas merre muuseum, oma tegevust. Need viis mudelid jäidki kõige esimesteks eksponaatidega, mis praegu on alles muuseumis. Eesti meremuuseumi direktor Ants Pärna on Tallinna merekooli lõpetanud mees ja Hermann Tõnissoo käe all. Pinud Ärman tuli, siis õpetas meile merre praktikad ja Vanavikatsiooni põhilisi aineid, mida merekoolis õpetatakse. Ja ah esiteks tema kuju, ta oli küllaltki pikka kasvu, tugev, tõsine. Me oleme sega, ta ei naernud vaheldi, vaid meie koerust üleval, seal nalja viskasime, siis muigas niimoodi. Isegi kui üks poiss üks kontrolli aeg magama jäi, siis ta vaatas tükk aeg-ajalt sel vaesel mehel vist hirmus raske öö olnud, ütles ainult tiival. Ja ta nõudis haide tundmist. Ja me ikkagi aru saaksime, milleks me ennast ette valmistame. Ja temal oli alati isegi ütleme, et pidage meeles, et te olete peremehed ja peremees teeb kõik tööd ära, pead üle. Ja siis, kui me küsisime, mis üks töö siis on, et saate tahaks siis taipate siis pärast tuli välja, et ikkagi see oli siis laste sünnitamine, et ükski võrreldes sellega, et hakkama ei saa, aga kõik muud tööd tuleb ära teha. Nii et see oli niisugune jah, mis tema õpetas meile mitte ainult oma aineid, vaid ka õpetas nagu ellusuhtumist, meremehe niisuguste eetikate kõikivad, seda ta ka väga palju nivoo rääkis oma töökogemusi ja oma meresõidukogemusi, nii et oli ka, ühesõnaga nagu kasvataja meile. Ja peab ütlema, et ega tema tundidest keegi kõrvale ei viilinud ka vaid väga nii üksmeelselt just tahtsime kuulatav ja mis ta räägib ja koormusega tehtud, kõrvaliste asjadega ei tegeletud, vaid ikka need asjad võeti tõsiselt. Sümpaatne ja tore mees. Ja minul oli eriti kokkupuuteid hiljem temaga, sest et asutas 60. aastal juba siia muuseumi tööle, kus Hermann Tõnissoo teine külg tuli välja tema oma noorusest saadik valmistas laevamudeleid. Nüüd on teada, et juba 29. aastal toimus selline suur näitus Eestis kuhu siis ka esmakordselt tema pudelid välja panti. Ta sai nendest isegi auhinnad ja seda tegevust jätkas ta oma elu lõpuni. Ta valmistas ligi 62 mudelit, suurem osa nendest on meie muuseumis. Nii et ega asjata pole öeldud, et me võiksime ka sildi välja panna. Hermann Tõnissoo laevamudelite muuseum. Mõni asi on sellist ettepanekut teinud ja me pidevalt temaga suhtlesime ja ma olen, oli väga palju käsi tema poolt kodu ja meil oli juba palju vältasemalt kõneainet ja me rääkisime juba kõigest maailmapoliitikast ega muudest asjadest, mitte nendest ainetest, mida ta omale lõpetas. Ta muuseas, merekoolis töötas 57. aastal need praktiliselt mina lõpetasin, ta läks ka peale seda ära merekoolis, nii et ta oli üks meie kuulsus, oli üks veel viimaseid, mis tema käe all õppis. Ja siin oli jällegi tõesti tali, peab ütlema väga filigraanne mees. Sest et vaadates tema mudeleid ja teadmata, milline ta ise oli, millised olid tema näpud. Ta oli ikkagi suur tugev mees, tema üks lapp oli minu kaks lõpu kokku panna ja nende tugevate näppude vahel ta valmistas sellised peenikesed ja pisikesed detailid, no lihtsalt unikaalne oli seda näha. Nii-öelda juveliiri täpsusega tegi neid järgi mõned muidugi küllaltki väikesed ja seal ei olnud sugugi lihtne teha, aga nyyd avaldan, oli ärklikorrusel oli väike töökoda, kus ta siis neid mudeleid tegi, seal me siis sageli istusime ja küll me need mudilad arutasime ja ka muude oli meil maaelu ja ta oli väga tore, niisugune rahulik. No mina teda ei ole kunagi näinud vihasena, vähemalt seda ma võin öelda omast käest täiesti uus, kuskil vihastas ka, aga ma ei tea, vähemalt ta iga asja kuidagi nii väga rahulikult ja võib-olla mõtles läbi ja siis ütles. Ent missugune koht on Herman Tõnis sool Eesti merenduse ajaloos? Ta on läinud täiesti mereajalukku võib-olla mitte niivõrd varasemal perioodil oma nooruspõlve, sest noh, siis ta töötas lihtsalt laevajuhina. Töötas siiski pikka aega kaptenina hüdrograafialaeval lood, kes hoolitses kõigi meie Eesti rannikumeremärkide paigaloleku eest. Nii et see oli temal üks niisugune küllaltki suur osa meie meresõidu ajaloos juba noh, me teame, 40 talle aastal ta määrati Aga suur toll on teatavasti üks meie suuremaid ja mitte ainult meie Eesti, vaid terve maailma praegu suuremaid jäämurdjat, mis on säilinud. Mis on meie praegused muuseumiviljad, siis tulid sellesamale evakuatsioon Tallinnast kus ta viimase karavani koosseisus, kus juba teame, hukkus suurem osa laevu. Aga ta viis laeva õnnelikult ära läbi nende sele mällu ja mürskude möllu. Siiski Leningradi sõja seda küll ei osalenud. Ta tuli tagasi, ta oli ka esimene mees, esimene Tallinna sadamakapten kohe 44. aastal, kes hakkas sadamat taastama, peale seda juba tuligi, siis ka ta hakkas koheselt ka merekolis tööle ja võib-olla kõige suurem osa temalongiseerime 45 kuni 56,11 aastat. Ta oli siis taina merekoolis õpetaja ja ma pean ütlema, et kõik see vanem generatsioon meremeestest on läbi käinud ju temaga. Peaks olema kusagil ütleme, kes otseselt tema all on, käe all on õppinud ikkagi oma kaks-kolmsada poissi siin vabariigis. Ja kaptenit, kes nüüd juba on jõudnud pensioniikka, esimesed olid kindlasti õpilased, olid ju kõik. Ja viimased tema õpilased, need peaksid veel töötama. Ma tean, siin alles eile oli mul kais kapten kuljus, kapten, sest tema töötab praegust on seal ka üks niisugune mees, kes tema täieldatutes. Et ikkagi neid, tema õpilasi töötab seal praos Camera lahutuses küll väga tore oli, kui meil oli siin tema 70. ja kaheksakümnendat sünnijuubelit, kuidas me siis endised õpilased teda meeles pidasime, see oli ju tõesti võtsime seda mitte kohustust teha vaid kui oma asukest suurt tänu oma kunagisele õpetajale. Ja ta oli tõesti haruldane õpetaja, nii et selle tõttu ta ongi läinud meie melised ajalukku. Mis jäi kapten Tõnissonil tegemata? Kui mul oleks võimalus korteri orud lubaks, ma teeks need 22 laeva, kus peal ma sõitnud olen, kus peadma palk olnud, kõik nende mudelite yks endale ka. Kui ma vaatan praegu delfini mudelit, siis tuli meelde, kuidas seal peal sõitsin, mis mul seal tööd said ja kuidas seal igasugust juhtumised olid. Ja kõik niuksed juhused tulevad siis meelde, kui mudelid vaatad ja ma ise vaatan ka teinekord pool tundi istun juures ja mõtlen seda vana elu, kuidas mere peal sai vanasti sõita, kus ma katrin kaptenil selgeks teha, et maakera on ümmargune ja viimati kapteni veaks ära aja jama juttu missal, räägin. Homme oleks kapten Hermann Tõnissoo saanud sajaaastaseks