Kui me pöörame pilgud leeduma poole, siis näha seal igat Aga valiku tegemine jääb siiski meile ja kui mina pööran oma pilgu praegu leedu maa poole siis on mul siiski tunne, et ma nagu näeksin seal üht laternat üht väikest laterna tuld. Et. Ja ma loeksin sellest teile natukene. Ja see on minu valik. Kui ma teie ette täna astun oma sõnaga. Kõigepealt üks väikene kiri, mis on selle asja proloogiks šaikene katkenud. Tervitan ja teatan, et mul on pikem. Et mul on olnud pikem jutuajamine lindudega. Nad lubasid sügiseks ilusat rännet. Ootan sind oktoobrikuu esimestel päevadel Kura säärele. Surun kätt Reimas. Vilnius, 16. mai 1969. Reimo sõna, ajakirjanik, musukamp ta, see on leedulaste loodusajakiri meie loodusjärjekordsele numbrile kirjutab ta peatoimetajana alla remontas pudris. Preimas on ka kirjanik. Kahju ainult, et ma ei mõista lugeda ainsatki sõnada viimasest nägusalt kujundatud lasteraamatust. Tean vaid, et selle pealkirjaks on päevik lindude rännuteedelt või midagi sarnast. Ja seal on muuhulgas tosin muinasjuttu. Täna oleme teel selle raamatukese sünnimaile. Edasi tuleb juttu retkest, mis ma tegin tookord Kura säärele neeringasse, kus asus leedulaste linastus ja üks õige primitiivne aga iseenesest väga tore asutus. See koosnes ühest mehest Cheri jaama juhataja, kogu töötajaskond ja telgist, mis oli üles seatud suure linnupüünise juurde. Ma olin leedulaste külaliseks tookord kaks päeva ja vaatasin seda looduse imet, mida pakub kura säär sügisel oktoobrikuu esimestel päevadel seal rändavate laululindude tõeline rongkäik, tõeline vool, hoovus? Jaa. Ja mul oli tookord üsna mitmeid isiklikke kontakte, see tähendab, selles mõttes ma aitasin rõngastada isiklikke kontakte selles mõttes lindudega, et ma hoian seda tillukest peksledaga südamega, sulepalli oma pihus. Ja, ja kõige sügavam ehk oli mu mulje, mis ma sain pöialpoisist. Edasi ma pole kunagi varem hoidnud peos elusat pöialpoissi ime imepärane olend. Tundub lausa uskumatu, et sellest tibatillukeses kehas peitub mehhanism mis teda ei tea, kust siia juhtis. Et tal on rinnus südameis, pumpab verd igasse kehasoppi ja et tal on üldse verd, mis nii peenikeste soontes voolata saab. Mõte, et niisuguse niisugusel kuldkollase pilotkaga härja põlvlasel võib kevadel muna pesas olla veel 10 muna millesse peavad tahes-tahtmata mahtumata pojad, et need pojad omakorda minu peas väriseva kübenema kübenemini suured väljaanded, südame veresoonte ja igasuguse muu varustusega. See mõte ja see mõte, ma ei oska selle mõttega isegi midagi peale hakata. Kui lindu pildistan, küsib Riimas äkitselt. Mis sa arvad, mida regulus praegu mõtleb? Regulus on nii-öelda poisi ladinakeelne nimetus. Tema mõtleb aga muidugi midagi ta kindlasti mõtleb. Vaata, kuidas ta sind vahib. Kui regulusel oleks mõni sõna nendest, mida sina praegu tead, ütleks ta tingimata praegu sulle midagi. Viimaste peo lahti ja meie regulus lendab puu otsa välk inventuuri tegema. Nimelt alati, kui linnud lahti pääsesid, läksid nad puuoksale, seal olid Gazett. Soputasid oma sulgija, vaatasin ennast üles üle hoolega, et kas kõik luud-liikmed terved on. Huvitav, kus ta praegu peaks olema? Enne lõunat tuleb esimene rõngastatud lind tund aega hiljem veel üks moskvarõngastega neeringast saavad nad teise juurde. Mus sool lituania. Linde tuleb siin ette igasuguste rõngastega Moskva, Soome, Stockholm, Varssavi, Berliin, Helvaland, Riia. Siit, 50 kilomeetri kaugusel asub teine samasugune ettevõte. Paljud linnud ei võtaneeringa kogemustest õppust ja kordavad Kaliningradi oblastis. See on endine Rossiteni linnu ja mis neid on nimetatud riba tšiks ümber. Siin tehtud viga. Selgub, et kahepüünise vahe maagatavad metsvindid näiteks nelja tunniga. Kuna rasvatihased vahepeal terve ööpäeva kuskil ringi seiklevad. Mine hangi veel üks lind, saab 100 ja tosin täis, hõikab mulle Reimas. Ronin kogunemispunkti. Seal on see ükseni vajalik lind, see on ilus läikivmusta, mütsi, eemaniskiga, rasvatihane. Te võetakse kõikide eeskirjade kohaselt arvele ja antakse mulle tagasi. Lase lahti. Tunne peale. Hoian oma õnne mõne sekundi peos. Siis lasen vabaks. Tusse õnn lendab vudinal gaasikusse. Märkmiku salajaste asjade leheküljele, kirjutan õnnenumbri üles. Möödunud nädalal. Ma rääkisin natukene oma lapsepõlvemaast läinud nädala valguskiire saates. Ja see lapsepõlvemaa ei ole ju tegelikult midagi muud, kui seesama maailm praegu elame. Ja Mul on olnud meile puhas jätta, on olnud meil helge, siis me pöördume ju tihti oma lapsepõlveelamus tema lapsepõlvemaa poole. Selleks otsekui paralleelmaailm, mis eksisteerib meiega kõrvuti ka praegu ja mille elamusi ja millest lähtuvat energiat me praegu eriti vajame ja veel enam ajama hakkame. Lähematel päevadel lähematel aegadel. Ta kutsus vististi jälle ajalehtmäele tänaseid lehti näinud aga eile küll üles rahvast palvetama. Mina arvan, et palve on eelkõige inimese hingeseisund. Palve ei ole sõnad, mida nad pähe õppida teada või mitte teada. Palve on tegelikult ja vististi küll rohkem inimese olek, tema hingeline olek. Nüüd selle hingelise olekuga on nii, et see ei tule hoobilt, ei tule ühe korraga, seda ei ole võimalik muuta äkitselt. Ja kui seda üldse on võimalik kujundada, siis on see väga pikaajaline ja, ja väga palju hoolt nõudev töö. Mul on kaasas mõned tekstid, mis on ammuilma kirjutatud lastele. Ja ma loeksin ette ühe, mis ma kirjutasin poistele. Aga mis sobib kuulata ka meestel, sest mis need mehedki muudangu poisid. Ja kuidas russo ütles, et mehed on nagu suured lapsed nad tahavad sõdida ja mängida. Sõdimiseks õnnel relvad ja mängimiseks on neil naised. Olgu siis meestele Ei ole midagi lihtsamat kui kiskuda pehastunud kasetüvel tükk tohtu. Võta toosist, tik krõpsatase põlema ja hoida nii, et tiku tilluke, kuum leek ulataks Nelpsama tohu killuserva. Kui toht nüüd Trigisedesse veidi krussi kiskudes tuld võtab, tuleb see maha panna. Ja risu peale peenemaid, oksi ja nendele omakorda veidike jämedaid oksi. Ja siis oodata, kuni sellest risu kuhjatisest hakkavad tõusma punakad, leegid ja kollakas suits. Ja sünnib lõke. Pole midagi mõnusamat, kui leside maha laotatud jopel ja vaadata, kuidas kohuva tulekuma loob valgustatud puutüvedest Sunder otsekui väikese ruumi või toa kuidas ülespoole tõusvad sädemed jätavad pimedusse tulipunaseid jooni ja taevasse mets ja kogu maailm väljaspool seda tillukest sooja ringi, muutub tint mustaks ja vaatajat lakkab olemaski. Tunnid lähevad, aga sina, leside, vaatad tuld. Ainult vahetevahel liigutad end, et süsi kohendada ja heita nendele mõninat. Aga kui hakkad oma mõtet püüdma, siis on ainult lainetena üle süte jooksvad virvendused ja arvutud sinakad, kollased või lillakad, leegid, mis süttivad ja kustuvad puupragude kohal. Ning on praksumine ja mõtet pole kuskil. Pool. Tuli lummutas Soera. Ma olen sageli kuulnud lõket, vahtivaid kaaslasi, arutlema selle üle, et mis imeline võiman, kelle elusal tulel ja kuidas vaat nõnda alla et tule ääres istudes vabaned kõigest tüütust, argipäevasest, isegi muredest saaks vabaks. Ja südamesse tuleb kummaline rahu. Oma esimest jaanituld nägin 44 aasta eest. Olin siis viiene. Inimeste näod on ähmastunud ja kogu sellest õhtust on meeles üksnes mulje. Aga leekide lõõm, mis vägeva praginaga puhkes alati siis, kui mõni naabruses asuva mustlaslaagri mustlastest kadakaid tulle viskas on meeles, nagu näinuks ma seda eile. On lootusetu püüda ära seletada lummu või siiski seletada ju võib? Aga siiski, aga siis ka tõesti ära, nii et jääb seletus. Ja lumm kaob. Tuli mu armas on nagu naine. Võid temasse vaadata, lõpmata tundmata tüdimus, märkigi. Ta teeb su ära. Aga vaadata ei tohi seal temasse liiga ligidalt, vähemasti algul mitte. Sest su silmad on nõgrad, jää taluda, kuma. Ja ka mitte liiga kaugelt ei tohi. Ei tule teda vaadata ja sedagi mitte tulevaid Tikkama silmade nõtruse pärast. Kannad seal tema eest hoolt, soojendab ta sind endast, sugeneb su südamesse. Imeline rahu. Jäta tuli hooletusse, ta hülgab su jalamaid. Ja tukiving toob silma sulle pisara. Või tõuseb ta siis võtab võimust su maailma üle, laastab selle ja põletab hoobilt tuhaks kõik su ära ja kogu su rämpsu. Tuli on veel ka sellepärast naise moodi. Et kuidas on jäänud üksnes sööd Jese neile sütele puhud oma hingeõhku, siis võivad need jälle rõõmsalt leegitsema hakata. Või kui neil pole ka enam jõudu, leegid, seda siis hõõgvel, löövad nad ometi. Ja see hõõgus on nagu helendus naise näol, mida on puudutanud mehe hingus. Seal, kus on soojus, on ka elu. Aga lummu ei sünni mitte igast supi lõkkest sünnib vaid erilisel õhtul erilise tundega süüdatud ja eriliselt hoitud lõkketulest. Ja sellestki aru saanud, hakkad sa kord mõistma, et tulija on tõesti nagu naine. Inimeste frika stiihia stiihia ees võib hirmu tunda. Aga teda tuleb mõnikord ka usaldada. Kui on valida kas usalduse või umbusalduse tee Kui neid kõnelda sellest kummalisest päevade varalaekast kuhu peidad oma elust päevi, et neid kunagi sealt kaane alt võtta ja nende päevade elamusi jälle elustada ja ja nendega koos jälle olla nendest saada jõudu taastada oma hingerahu ja tasakaalu siis meenuvad mulle mõned sügisesed päevad. Ja, ja ühe päeva muljetest on mul kirja pandud omal ajal vististi kuus aastat tagasi. Veel üks lugu, samuti mõeldud lastele. Ja ma loeksin sellega teele siset. Ja siis tuleb sügis. Ja mida enam saavad nähtavaks sügise märgid, seda salapärasemaks muutuvate sõnumid. Sest kui pole näha kollaseid lehti puus ja kuulda kureparvede liikumist, siis ei saa me ju ka aimu nendest jõududest, mis värvivad metsa ja ajavad liikvele ühekorraga nii palju ilusaid, suuri linde. Sundvõi tung või rahutus v instinkt, nõnda ütleme sellepärast, et meil on need sõnad. Aga mis see sundvõi jõud õieti on? Seda sõna ise meile ju ometi seleta. Kui inimene sundidega kimpu jääb, siis püüab ta küll asju oma südamele selgeks teha, aga süda teab, mis tema teab ja ei hooli seletamisest suurt midagi, vat tikub minema ikka oma teed. See maailm, milles liiguvad kureparved, lõkendavad sügisvärvid, on inimese maailm ja et inimese maailm ei laiumite üksnes inimese ümber, vaid ka tema sees siis on inimese sky midagi kure põlvedest ja nendest saladuslikest jõududest, mis linde parvedesse liidavad ja liikvele ajavad. Ja neist teistestki, millest pole õieti teada, mis nad kureparvedega veel teha võivad neid uutesse päevadesse või hukule vastu juhtides. Olen ikka sügist oodanud. Veel enam kui lehtede kulda, seeni ja metsamarju, härmalõngu ja kure parvesid enam kuritsikates helistamist ja rünkpilvi. Ootan seda meelemuutust ja tasakaalutunnet mis loodusemärkidest või pikenevas tööst ei teagi õieti, millest kübehaaval hinge koguneb. Pärast suvetunde taandumist. Muidugi on sügisel jälle parem tööle hakata, ent olen märganud, et on muudki milleks jõuab aeg. Just sügisel. Mõtlen näiteks kas või sõprade leidmist või sõpruse loomist, ehitamist, kasvatamist, kujundamist, rajamist, kuidas soovite mitte tutvuste soetamist või sidemete sõlmimist tarbeks vaid hoopis midagi niisugust, mida tahetakse luua päriseks pikaks ajaks aastateks? Võib-olla alatiseks? See pole nagu puude istutamine kuskil kevadisel metsapäeval, et paned puutaimed mulda ja ei näe neid võib-olla enam kunagi. See on vahest enam koduõue varju ja ilu loomise moodi. Puud võib ju välja valida varem, aga istutada tuleb need sügisel. Sest siis lähevad nad paremini kasvama. Huvitav küll, aga minu kõige ilusamad varju andvad puud, kui nii võib rääkida sõpradest. Eluteel on mulda aga ikka kas suve lõpul või sügise alguspoolel. Kõik muudel aegadel alguse saanu andas, kaugeks jäänud, tormides murdunud, kiduma kippunud või hoopiski välja läinud. Räägitakse, et inimese elus sõltub palju sellest, missugused on tema sõbrad ja et sõpru tuleb hoolega valida. Ja veel räägitakse, et sõprade valikul ei saa alati usaldada silmaga nähtavat vaid tuleb sageli uskuda hoopis südame häält. Ja et kõige olulisem ongi silmale nähtamatu. Aga ei räägita sellest, kust saab siis seda oma hääle just niisuguse, mitte teistsuguse sügiselt. Kevadelt metsalt mägedelt või isakodust või tantsusaalist või muusikast või lehtede sahinat puus või päris igalt poolt kust siis ikkagi? Praegusel ajal seostub meie elu tahes-tahtmata me emaga, sest kui me räägime vabadusest, siis ja rahvavabadusest, siis selle aluseks või, või see, millest me siis ikka tõeliselt mõtlemise niukene, ema, vabadus ja vabadusega, nii et millekski peab ikkagi vaba olema, selleks, et tahta olla millestki vaba. Ja ma olen sellel maal, mis on mind kasvatanud sest maa ju kasvatad. Rännanud ringi ja matkanud mitmeid kümneid aastaid ja vaadanud selle maa maastike. Need on üsna mitmeplaanilised pildid ja üsna mitmeplaanilised vaated, mis avanevad eestimaa maastikele. Ja praegu viiksin neile, viiksin teid ühele maastikule, mis nähtud 1976. aastal. See on maastik tuuleveskiga. Lagedal keset kunagist põldu seisab tuuleveski. Kolmest küljest paistab siia meri ja merelt oma kordan tuulik hästi näha. Omane tuttav maastik, vanade talumajade kadastik väikeste metsa saludega ikka samasugune kui 16 aasta eest mil esimest korda sellesse maanurka sattusin. Siin ei ole midagi muutunud ja arvatavasti ei muutu siin oluliselt midagi niipea. Pealtnäha on kõik nii nagu vanasti. Vahepeal kippus tuulik ära lagunema. Tiivad tulid küljest ära ja kate muutus auklikuks, aga ikka on ta ära parandatud. Tiivad pandi jälle külge ja katkine laudvooder asendati uuega. Selleks, et maastikuilme ei muutuks. See tuuleveski ei ole juba ammu enam jahvatanud. See polegi tuulik. Ainus tuulik, mida tean, asub Saaremaal ilastes. Kui juunikuu seas Vilsandil käisin, eksin ilaste tuulikust mööda veski tiivad käisid ringi ja sisemus nagises. Tuuliku Mademel lebasid viljakotid, uksest vaatas välja jahune vanamees. Loomad olid tuulehood, seda kiiremini vehklesid tiivad jäägeldamini nagises tuuliku sees. Jahune vanamees küsis, kas publikut seestpoolt näinud, kui kivid ringi käivad. Olin küll, aga ütlesin, et pole. Sest tahtsin veel kord näha. Ja vanamees kutsuski vaatama. Ei rääkinud suurt midagi. Ja ma ei pärinud ka. Sest kõik oli niigi selge. Ainult seda küsisin, kuidas tuulikud seisund pannakse. Ja ta näitas mulle tuuleveski pidurit. See oli tõeline Veski vehklevate tiibade kottide ja jahu. See vanamehega. Tuulik, millest alustasin, on sümbol. Sümbolid ei jahvata selle tuuliku jahused, vanamehed on ammu mullas. Ja üleüldse on sedasorti vanamehed enamasti mullas. Ei ole enam neid inimesi, kes teeksid tuulikust tuuliku. Ja pole vajagi, et tuulik jahvataks. Leiba, jahu ja tangu saab ju nüüd osta poest. Tuuleveskit ajada. Mõnikord tulevad siia võõrad pildistavad, tuulikute pärivad, kas jahvatab ka kui kuulevad, et jahvata ütlevad kahju ja lähevad õnge sidussitama. Spinningu lõi kadakate vahele viina viskama. Mõned pahandavad selle üle. Miks mujal on lastud tuulikud ära laguneda. Tuulikud on ju nii ilusad. Ükskord leidsin vanast tuuleveskist kaks tühja viinapudelit seina, pea. Inimestele, kes hoolt kannavad, lageda peal seisva tuuleveski väljanägemise eest on maastik tuuleveskile tuuleveskiga lähedane ja omane. Nende jaoks on tuulik osa maast ja merest millega nad on seotud ja mis toidab nende keha. Hinge ja vaimu. Vana tuulik on küll vaid dekoratsioon. Aga ta on vajalik. Tal on sisu. Sümboleid ei ole alati võimalik ära seletada. Sedagi pole vaja. Paljude sümbolite seletused peituvad saladuste inimestes. Elu on paljus muutunud. On vaja, et teataks, mismoodi nägi ennevanasti väljamaa, kus me elame. Mitte selleks, et püüelda niisugusse elu poole. Mida siis elati. Muistset elu ei ole võimalik enam päriseks muuta, nii nagu pole enam võimalik ellu äratada maastikupildist kadunud kaduvate tuuleveskit, jahusid vanamehi. Oluline, et sümbolitel oleks sisu. Et nad aitaksid alal hoida või taastada neid nähtamatuid, köidikuid, mis sidusid meie esiisasid oma maa loodusega austust ja lugupidamist maa vastu. Räägime oma maast ja rahvast ja mõtleme neist palju. Ega me siis ei tohi oma naabreid unustada. Mul on kaasas ka üks kirjapanek ühest naabrist, kellega ma kunagi veetsin koos ühe suve. Ja ma loeksin teile selle siinkohal siis ette. Suvel märkasin veranda lõunapoolses nurgas laual tillukest karvast tupsu. Üks põldohakas oli leidnud üles prao põrandalaudade vahel. Ja ennast sealt ähmase valguse kätte läbi surunud. Seeme sattus põranda alla, hakkas idanema. Nüüd ei olnud enam teist võimalust. Juhtub. Igaühel ei ole õnne sündida vabana metsa serval või põllul, kus päike ei paista läbi klaasi ning tuul ja vihm sind kord hellitavad kartsakutavad. Aga katsu minna ära, kui sul juured juba mullas on. Algul oli ahakas nagu imik rõske väeti. Siis hakkas ahnelt valguse järele haarama ja temast kasvas pöörane loikam. Niisuguseid võib näha küll ja küll. Ülahuulel alles alles esimesed õrnad udemed, aga kinganumber juba 44. Tore, kui majas elab ämblikke. Nad jalutavad, seintel ringi, jahivad kärbseid, punuvad lae alla võrke teevad riiulite taha, pesi. Tõsi küll, ämblikuvõrgud koguvad tolmu. Aga see ei ole ämblikud esi. Pealegi saab tolmu ju siis koos võrkudega kätte, kui ämblikud ära kolivad. On ju täiesti tavaline asi, et suvitajad ei viitsi enda järelt koristada. Ahaka arvasin ämblikude hulka. Elagu. Ja lõpuks on neid vähe, kelle viljatutelu hoiavad jalul üksnes head lootused. Niisuguseid lilli aretatakse aiatäite kaupa mispoolest üks põldohakas verandal, halvemal. Paraku ei ole see alati oma teha, kus su juured mulda kasvavad? Kui ahakas oma kahvaturohelise kasvujärjega ukse alla jõudis, palusin lapsi, et nad teda sisse ja välja traavides ära ei tallaks. Lapsed ei tallanud, astusid minu suureks rõõmuks lastest kenasti üle haka. Nii nagu nad lask, siis lasksid rahus elada maja ämblikel kellest mitmeid tundsid isiklikult. Vahel tulid lapsed isegi küsima, kas minu arvates pole ohakas viimase kolme päeva jooksul mitte pikemaks kasvanud. Et neile küll tundub nii? Uurisime asja, pidasime plaani, kuidas hakat mõõta, aga plaan jäi plaaniks. Augusti lõpuks oli Kahakas keskeas ja sealt hakkas tulema vanadus. Septembris, kui verandatrepil jalgrattakodarad timmisin, kuulsin nurgast laua alt kuiva käimist. Ilmad jahenesid, ma ei kasutanud enam veranda ostja, unustasin vanakese sootuks. Tänada, meenus mulle miskipärast. Läksin verandale vaatama. Ohakas lamas lõpnud kärbeste keskel surnukahvatuna põrandal klaasistunud pilk aknal kust juba ammu enam ei ulatunud elemendi latvade sisse vaatama. Õhtupäikesekiir. Puudutasin ohakat sõrmega. Krõbises. Ei olnud üldse õitsenud. Muidugi polnud ta õitsenud. See hetk ahvatleb ikka jälle lapsepõlve poole tagasi pöörduma. Ja ma kutsuksin teid kaasa ühele pisikesele retkele läbi oma poisipõlve kohtumisele nõgesega. Igaüks teab, mis on nõges või kes nõges on. Nõid. Tõmbab sul tulise lõuaga mööda peenikesi paljaid sääri. Sääred löövad punetama, pisarad tikuvad silma. Tema ütleb, et sellest pole midagi, paneme musta vuntsi peale, läheb mööda ära nutta. Poiss oli emal niisugune roheline pudel mustade vuntsidega mehe pilt peal sees iseäralikku terava lõhnaga rohi kõikide maailma hädade vastu. Teab kust ta, Anu Tali. Ja näe imet, must punt kuivatas pisarad. Ei ole enam ema, ei ole musta vuntsi, üksnes nõiad on jäänud. Pisarad kuivatab nüüd aeg. 12-lt läksin kor temaga kaasas, Järvamaal ole tuttavate juurde. Järgmisel hommikul, kui ärkasin, oli ema ära sõitnud. Nii jäin perepojale ja tütrele seltsiks terveks kuuks. See on mu elu helgemaid, kuid tol suvel soetasin kõige muu kõrval sõprust hobustega. Hobused olid koplis, käisid vana sauna juures tiigil joomas. Sinna viisin neile õhtuti söögilaualt näpatud leivatükke. Eriline klapp tekkis mul kõrvisaluga. Kõrb harjus sauna seina ääres ootama ja hirnatas alati mind nähes. Sirutasin käe leivatükiga ning nautisin hobuses ametiste mokkade puudutusi peopesal ja meeldivaid judinaid, mis neist puudutusist selga mööda üles-alla jooksid. Ükskord pudenes paluke sauna seina äärde rohu sisse. Hobu võttis maast leivatüki ja hakkas siis äkitselt pöörase kirega nina vastu seinapalki nühkima. Vana saun nagises seina ääres kasvasid nõgesed. Selg oli nina ära kõrvetanud. Jäin esimest korda tõelise üllatusega vaatama pruunikat juba luitunud rohtu, mis niisu suurele loomale haiget oli teinud. Nõgestes oli midagi iseteadvat, jänesekindlat õhtupäike paninad vaevumärgatavalt särama. Ja see sära meenutas õelat muljet väljakutsuvat ja samas hoiatavat, pisut julma ning küünilist. Ma olen selle kokkusurutud huulte aimatavat kõverust näinud hiljem nii mõnelgi näol. Niimodi naeratab nõid, kelle elutõde põhineb kindlal kogemuslikult teadmisel. Et ta suudab lastele ja loomadele haiget teha, kui ainult tahab. Niimoodi muigab tõele. Nõid muinasjutuna heidan, nõid nii ei muiga, tal ei jätku selleks õelust.