Ei tea, kuidas mujal, aga Tallinnas igatahes oli täna väga ilus ilm. Ma käisin mere ääres. Vaatasin, mis seal liikumas Luikjale ilmunud merivälja randa. Kormoranid olid kuhugi kadunud. Aga valgus, valgus on väga kevadet meenutav. Ja esimene lugu, mis ma teile lugeda tahaksin räägib õieti mu kevade igatsusest. Ta on seotud rongad, aga aga ronk ongi olnud minu jaoks niisugune lind, keda poisist saadik olen aina vaatamas käinud, kui üht läheneva kevade märk. Nii jälle igatsen kevadet. Kunagi uskusin, et see läheb aastatega mööda. Nüüd enam ei usu. Kalendrisse vaatamisest pole abi. Veebruar on veebruar. Nii jääb veel üle minna metsa hingepidet otsima üht kauget häält, väikest viidet, vastustama hinge igatsustele, Üht, lindu, kes veel kunagi pole petnud mu lootusi. Mõnikord, kui üle lummise lageda raba Mare poole suusatan lendate mulle vastu üksi või koos naisega. Vahel ootab ära. Ja siis hüüab parajema pealt ronk ronk. Ilusad on kuulata Tanel Tronkade häälet kevadeeelses metsas. Ja ilusad on vaadata need viguritki, mida süsimustad linnud taeva all mängeldes lennul teevad. Ja veel ilusaid hääli kuuldub siis ja veel kronksuvaid appi, vaid ja klõbistavaid mõnikord helisevaid nagu tornikellalöögid. Ja kuidas kõlavad need lappima mägedes. Sinises vaikuses. Matk rongapesa juurde Mu kooliaegsete kevadeti suursündmusi märtsis, kui lumi veel maas, suuskadega. Aga sulailmade lörtsiga sai käidud jala. Veel suurem sündmus kui esimesed rändlinnud, kes selle aja peale ei tarvitsenud ju veel saabunudki alla. Ronga vesi oli meil Tallinna ligemas ümbruses teada neli, kaugemale meie are tollel ajal eriti ei ulatanud. Mõnel aastal sa juba veebruaris kuulama ja vaatama mindud, tas linnud on kohal. Ja neist retkedest on jäänud mulle unustamatud mälestused. Natukene siis ka rõngast endast. Eluviiside poolest on ronk varese sugulane aga varesestanda veel palju kavalam, targem, nii et teist temasugust terves linnuriigis ei leidu. Kaarna olla kellestki nõiast muistsel ajal saadu arvati Põlvas. Prantsusmaal muutusid õelad preestrid ennevanasti ränkadeks, nunnadest said nimelt varesed. Surma. Musta linnu ilmumist kartis vanarahvas igal pool sest see võis kurja ette kuulutada. Meeldivaid tundmusi ei tekita Rump must lind eriti paljudes inimestes, vististi tänapäevalgi. Lahinguväljadel valesti koos ringi hulkudes on ronk halvaks Endeks. Teda tuli võimaluse korral vältida. Teda ei tohtinud karja ligi lasta. Teda oli parem üldse mitte nimetada, igatahes mitte mustaks linnuks. Ronk linnuriigis Andres Hunt neljajalgsete seas. Teda tuli jutus kuidagi ümber nimetada, koguni meelitada tuli teda. Sellepärast oli ronk valge, hea ja ilus lind. Ronka küll sõimati, aga et ta oli täht, teise tark lind, siis sai talle osaks ka austust ja lugupidamist. Ronk oli tark lind. Roomast on peetud ka kui Korjuse koristajast, sest olgugi linnuriigi kõikesööja toitub ta põhiliselt siiski kurjusest. Siit tuleneb ka Päevase pesitsemise bioloogiline mõte. Pojad rongapesas kooruvad parajasti siis talve lõpul ja laviinide alla jäänud loomade korjused. Lume alt välja hakkavad sulama. Ronk võib olla üsna edukas jahimees. Tinbergen näiteks nägi Gröönimaal, kuidas ronk lumekana lennult surnuks klubis ja noortejäneste vastu tunneb ta eestimaalgi huvi. Rongad mängivad nagu varesedki esemeid tega ja varastavad võimaluse korral lastakse liugu ja mõnikord ei tea, miks riputatakse puuoksal pea alaspidi. Te ei luba seda, nende ronga väärikus. Kord varre Annis kükitades nägin, kuidas kuusseitse äkitselt ei tea, kust kohale lennanud ronka kihutasid laiali juba vaimu vaibuma hakkava tedremängu mis neile ju mitte kuidagimoodi, et ei oleks tohtinud jääda. Huvitav, kas niisugusel linnul on ka vaenlasi? Ega eriti ole, kui tõved ja häda kõrvale jätta inimene onseronga vaenlane, kui üldse viitsib kavala linnuga jännata. Varesed ja harakad varastavad ka küll kõik võimaluse korral rõnga pesast mune. Aga linnu enda peale ei hakka nende võimega jõud kuidagimoodi. Ronkade hääli jahtisin omalajal magnetofoniga kaua aga tulemused olid nigelad. Ikka näevad lennud ja ilusaid rahulikke hääli, siis enam ei kuule. Metsade linnu, hääle, heliplaadil leiduvad lindistused tegin lõpuks augu lähistel kabala metskonnas. Meeste kohta, kes perekonna juurest ära lähevad, lapsed saatuse hoolde jätta tavatsevad öeldakse rongaisa. See on näide reaalsest ülekohtust, mida inimene oma puuduste varjamiseks loomariigile teed. Ja ei midagi muud. Ronga paar ei lähe lahku isegi talvel. Nad jäävad ühte nii kauaks, kui neile on antud päevi. Kusjuures järglast, sest kannavad hoolt mõlemad linnud veel ka siis kui need oleksid juba suutelised omal käel eluga toime tulema. Niisugune lind ongi siis ronk ehk kaaren. Tänavu on juba kolmandat aastat niisugune salv mille kohta öeldakse, et ei liha ega kala ei ole õiget suusalund ja ei ole õiget jääd jõgedel. Muidu kui talved on ikka talvede moodia, jõed lähevad jäässe, siis on huvitav tav käija kärestikel sest kärastikele tuleb sel ajal üks väikene külaline, mustvalge laik rinnaesisel. See külaline on vesipapp. Ja järgmine kirjapanek ongi õieti vesi papist. Talviste retkede üks meelispaiku on Keila-Joa. Käin seal vesipappi vaatamas igal talvel. Ons vesipapp nii eriline lind, et tema pärast peab Tallinna ja Keila-Joa vahet sõitma? On küll. Minu arust on vesipapp laululinnuna koguni midagi väga erilist. See, kes vaevaks võtab pakasega külla minna vesipapile saab unustamatu elamuse. Püüdke kujutleda umbes kuldnoka suurust laululindu kes kivil või jääserval kükitab ja sealt äkki ülepeakaela jääkülma vette sööstab ning sinna kaobki. Et siis aja pärast kuskil pinnale kerkida ja otse veest vurinal jälle oma vaatluspostile lennata. Vahel mõtlen õudusega, et mis siis küll saab, kui tormine veevool linnu endaga jääserva alla kisub. Aga vool ei vii vesipappi kuhugi, sest tema ise on nagu veevool jääserval ja tunneb ennast siin lahedalt ning vabalt. On näha, kuidas lind veepinnal ujub tiibadega otsekui aerudega summades ja vististi ka tillukeste jalgadega sibamisi kaasa aidates. Sukeldunud vesipapp võib kümmekonna sekundiga sedaviisi tiibade ja jalgade abiga oma paarkümmend meetrit vee põhja mööda edasi liikuda. Vesi papist kirjutatakse linud nõnda tiibadega aerutades kogu nagunii poolteise meetri sügavusele võib sukelduda varvastega kividest kinni hoides põhja mööda joostagi saavat. Mõnikord kaob linnuke tükiks ajaks silmist, aga siis on ta lihtsalt kuhugi jääserva alla peitu läinud. Hiilid ligemale, lendab pahaselt seristades jälle välja. Vee juurest vesipapp naljalt ei lenda, sest vesi on tema elu. Ja niiviisi tuukritööd tehes hoiab ta endal elu sees. Jääserval veel lumel, kus vesipapp pidevalt on tumeda kribuna näha puruvanadekesti ning katteid neid veepõhjast osavasti sukeldudes hankimas käibki. Lisaks veel vesi, kakandeid, kirpvähke ja muid pisialaseid. Isegi kalamaime, kui kätte saab. Aga neid küll rohkem. Sügisel. Veebruarikuus hakkab kõlama vesipapi laul ja kuuldub kärestiku volinas vahest paari-kolmekümneni meetri taha. Natuke triller tase natuke krigiseb, on see laul ja isendit väga erinev. Küllap sellepärast, et vesipapp nagu mitmed teisedki laululinnud armastab noote laenata võõrastest lauludest. Aga v vaikse vulin aga kõlab vesipapi laul ometi imehästi. Ja seda eriti lumme mattunud jõemaastikul. Vesipapile on jõel või ojal omad jahimaad kindel lõik, mille piire ta täpselt teab ja kunagi ei riku ega lase ka liigikaaslastel rikkuda. Kuidas neis piirides just kokku lepitakse, seda teavad üksnes esipapidise. Ehk lind jõel oma lende sooritades küll alati kõiki käärusid järgide armastad. Ei ole siiski võimalik teda sundida lendama läbi naaberlinnujõelõigu. Siis põikab ta pigem jõelt kõrvale metsa käredamat pakast praegu, kui lahtised lõigud jõel ahenevad muutuva Tahtamaks ka vesipappi jahimaad. Aga kohale jäävad linnud siiski ainult uued kitsamad piirid võetakse teatavaks. Vesipappi väljanägemine võimaldab teda eksimatult lahus hoida kõikvõimalikest elupaigakaaslastest. Vesipapp on nagu juba öeldud, kuldnoka suurune lind. Kohvipuru on peaaegu must aga kurgualune rind on tal siidvalged. Niisugusest väljanägemisest ka nimetus. Mõnel pool tunti vesipappi ennemalt ka kirikhärra või kirik isandana. Kirik nimi on tulnud sellest, et temal kurgu all helelapp. Niisama kui luteri kirik härral on, kirjutatakse Vigalas. Sellepärast on lind ka jõe kirik, isand jõe kirikhärra jõe köster, jõe papp ja isegi meri, papp. Niisuguselt värvunud, sulab vesipapp mõnikord täielikult ühte ümbrusega. Ise tume nagu kivi, hele laik rinna peal. Aga tilluke kivile pidama jäänud. Ja pole ime, et vesipappi märkame tihtipeale jõe ääres alles siis, kui ta lendu tõuseb. Meil on vesipapp, talilind tuleb Soomest, Koola poolsaarelt, realasti Arhangelski kandist. Vesipapi tema kodujõgedel olen näinud tuvase lappima mägedes ja need kohtumised on olnud hingekosutavad. Nagu ikka, kui need kaugel ja võõral maal tuttavat tuttavale satud. Eriti lähedale vesipapp inimesed ei lase. Umbes 10 meetrit on see piir, mida ületada õnnestub üksnes neis paigus, kus lind inimesega enam harjunud. Eestis on vesipappe talviti lahendatud, selgub, et headel jõgedel on ja allikatel umbes veerand 1000 vesipappi. Nendele talve kvartali leiavad. Kohale jõudnud oktoobris või novembri alguses jääb Meile kuni tulvavete algusaegadeni aprillis. Kuidas kohelda külalist nii, et ta tunneks ennast otsekui kodus. Aga koduselt tunneb külaline ennast siis seal rahus lastakse olla. Olen kuulnud öeldavat, et me kõik elame hämaruses ainult selle vahega, et mõned elavad õhtuses hämaruses ja teised elavad hommikuses hämaruses. Ja et õnnelikumad on alati Need, kes elavad hommikuses hämaruses sellepärast, et nemad elavad näoga päevasse. Niimoodi pärast seda rasket talve ja sünget aega on nii lohutav näha päikest paistmas aknast sisse ja üleväljade. See annab lootusi sellele, et me seisame siiski näoga päeva poole ja mitte öösse. Niisugusi päeval on linnuriigis ka omamoodi sümbol, sümbol, kuldnokk. Ja järgmine lugu ongi kuldnokast. On viimase märtsi päeva udune hommikutund. Laid pole veel jõudnud paljaks sulada. Kadakate vahel kõrguvad talvest veel suured hanged. Jäätunud merelt puhub jahe tuul. Rohul ja puuokstel särab öine jäide. Sulavetest kerkib kevade lõhna. Silmi Ta udus suurtele 100 meetri kõrs seletaks, aga pole midagi seletada. On päriselt vaikne, isegi varesed ekraaksu. Ja äkitselt kostab udust suitsupääsukese vidinat mis on päris ehtne suitsupääsukese mittlimatlikutlicatli. Märtsis. Hetke pärast läheb pääsukese vidin kavala nõksuga üle suurkoovitaja drilleriks, mis peale hakkab kohalikku murret laulma, vainurästas Meriski kisa, liivatülli tüllit, siis talvikese laul ja viupardihüüd. Saareladvas istub kuldnokk ja laulab suurest kevadest. Pole kahtlust, linde on üles kasvanud siin saarnaki laiul sest kõik siitkandi linnud, keda ta mulle nüüd märtsi udus kokku tuiskab Jään tühi, ämber näpus, kaevu teele seisma ja kuulan kuldnokavada laule, olles üsna vaikne, aga olgu, piisab vaiksest laulust, et võiks ärgata see eriline helendav rõõmuvirvendus mida poisipõlvest saada ikka olen mõistnud, kui kevadetunnet. Erinevaid lõhnu ja valguse varjundeid, hääli ja värve vahest pajutibusid, niisket tuult ja kuu valgustki peidab see tunne endas. Aga linnuhäältest kuulub siia tingimata kuldnokalaul. Kuldnoka ja lõokese kuulutatud kevad on ürgkevad. Kevadekuulutaja anname kuldnoka tunnemegi ja oma lauluga anda meid kõiki võlunud. Laulust võib-olla sünnibki alustada juttu kuldnokast. Nii omapärane on see teiste linnulaulude seas. Kuldnokk laulikuna kuulub meie linnuriigi parimate jäljendajate hulka. Oma laulu kombineerida ette kokku ümbriskonnast õpitud häältest. Kõik kuuldu läheb asja ette. Lindude häälitsused, laulu, katkendid, kanade kaagutamine, koera haukumine, aiavärava käeksatus, isegi traktorit oskab kuldnokk käivitada. Huvitav on kuldnokki laulmas kuulata rändeaegadel sest teevad nad kaugete paikade hääli põhjast ja võib-olla lõunastki õpituid. Kuldnokalaul reedab ta elupaiga. Ladvas musitseerida, tsiteerib mulle hommikuti viit teistkümmet lindu, kõik kohalikud. Nii nagu merelaiu kuldnokk, laulab laiu hääli, nõnda matkib küla kuldnokk, küla ja metsakuldnokk metsa ning eemalt Kastvat raba. Puuri gold nukk, tema ei tea metslastega merest midagi, aga selle eest võib taevastada mõne sõna rääkida ja näiteks raadiost üht-teist selgeks õppida. Mängin mõnikord tuttavatel ette helilinti, millel keegi midagi vilistab. Kuni esimese äraandliku Reksatuseni ei pea seda keegi linnuks. Ikka arvatakse, et tegemist on ebamusikaalse inimesega, kes viisi ei pea. Nagu kõik jäljendajad laululinnud, nii on ka kuldnokad erinevalt andekad. Leningradi professor walczewski kirjutab rääkivast kuldnokast Saša Ast kes oli üks viiest pojast pesakonnas. Kõik viis kasvasid üles inimeste juures. Rääkima hakkasid aga ainult kaks. Sasha ja tema vend Misha. Kolm ülejäänut tõenäoliselt emaslinnud. Saša osutus tunduvalt andekamaks. Jaga püüdikumaks, kui Misha. Sündinud mais hakkas ta juba oktoobris kordama esimesi silpe oma hooldaja kõnest. Varsti hääldas selgesti perenaise tervitussõnu. Veel kolmandalgi aastalt täiendas Sasha oma sõnavara, mis lõpuks ulatus 40 sõnani. Vend Misha õppis samal ajal selgeks ainult 14 sõna. Saša laulis terve sügise, talve ja kevade. Aga suvel vaikis nagu suguvennad looduseski. Lauluga tulevad kuldnokad meile märtsis lauluga nad meilt oktoobris ka lähevad. Ainult et sügisene laul seal augustis lauldakse enamasti ansamblis või kooris. Ja kipub sellepärast kõlama enam lärmina. Laseme ja noh, kui on suur parv. Sügisel saabudes hakkavad kuldnokad jah, liikuma parvedes. Õhtuti kogunevad kuldnokaparved roostikku. Silmapiirile ilmudes sarnaneb üks linnuparv väikese suitsupilvega. Siis aga hakkab pilv kasvama ja liikuma. Aga see liikumine pole tuulest, vaid ta on ise nagu tuulehoog, mis liginedes aina valjemalt ja valjemalt näha sünnitab. Päris lähedalt möödudes. Kõverjoont müriseb pilv, kui seisakski koos lindudest vait on otsekui siia-sinna visklev kogum elusainet tervenisti jäägitult mingis stiihia meelevallas. Kui niisugune lennupilv roostikku laskub, siis murduvata raskuse all rookõrred ja heituvad lendu kõik tukuvad pääsukesed. Kuldnokad tulevad tõugeldas rüseldes teest kõrvale, nügides ja üle karjudes. Sel hetkel lindude magamistoas olles tarvitseb tõsta vaid käsi ja jälle hakkavad kuldnokad suure mühinaga liikuma. Ei ole esimest ega viimast lendu, tõusjat pole juhti ega juhitavat. Ometi tundub, et kui leiduks keegi, kes süüakse poisid põhja poole, siis Sestaks kogu see monstrum põhja poole. Ja kihutaks. Oleme siin nii kaua, kuni nõrkeb, viimane tiivapaar. Jälgida ega niisugust linnuparve õhtust õhtusse. Siis näed, et siingi leidub isepäi tegutsejaid, kes lähevad üks varem, teine hiljem lõpuks siiski oma teed. Liigume siis mõttes veel enam kevade poole. Seisata, vaatame vahel taevasse. Kuulame, kas põldlõoke on tulnud. Ei tea, millal küll see tänavu sünnib, aga tavaliselt ta on märtsi alguse lind, mõnel aastal veebruari lõpulind. Viimasel ajal on teda kogunema vara näha olnud. Nii et siis põldlõoke põldlõokest teavad kõik, kes kasvõi ühe ainsa päeva on veetnud kevadistel väljadel. Siis. Et lõoke laulu lõõritades kuni 150-ni meetri kõrgusele võib tõusta ja teda eriti päikeselise ilmaga sugugi lihtne ei ole seal üleval silmata, siis jääbki mulje nagu heliseks tõepoolest õhk inglased suured linnusõbrad on põldlõoke selle sellepärast andnud kauni poeetilise nime laulev õhk. Varakevadel otsekohe pärast Nendelt saabumist ei ole lõokest laulul õiget hoogu sees. Aga aprillis pesa tegemisel praegu pääseb nende laulust tõeliselt valla. Lõoke laulab oma laulu, teisi ümber ei jutusta. Tsitaate teiste lindude lauludest kuuleme väga harva. Noote eriti palju ei tea. Aga nendega, mida teab, käib ümber meisterlikult. Lõokesega laulule annab võlu, selle kestus. Kord laulab põldlõoke pausi pidamata ühtejärge oma 20 minutit. Ise tõuseb tiibu vääristades aina kõrgemale ja kõrgemale. Ülalt alla tullakse hoopis kiiremini. Jaa, laulusse sigineb siis pikemaid vile hääli. Paarikümne meetri kõrgusel paneb lõoke tiivad kokku ja langeb kivina alla maa poole. Maapinnale jõudmist lööb lind jälle tiivad lahti ja poeb peitu rohu sisse kus ootavat tema naine ja lapsed. Kui nad ootavad. Lõoke tuleb meile märtsis ja künnivarese ja kuldnoka kõrval üks varasemaid saabujaid. Suure-Jaanis vanasti, et kui lõoke kevadel lume alt juba kolm tera liiva kätte saab, pidavat ära elama. Res arvati, et lõokesed tallavad lumeväljadelt ning kutsuti neid sellepärast jäälõhkuja yks. Lõoke tuleb meile, Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikast. Tuleb lauluga. Ja need, kes meilt veel põhja poole rändavad, lähevad edasigi lauluga. Rohkem kui kuu poega vältab põldlõokest tegevadenil. Läbiränne Soome lahe kaldal. Põldlõokese elupaigaks on põllud aga mitte kõik, põllud pole talle ühtmoodi meeltmööda. Suuri heinapõllul, ärakaid, põldlõoke, armasta. Samas kõrval kaerapõllul aga elutseb meeleldi. Karjamaa, laiad luhad ja rannaniidud sobivad. Viimastel aastakümnetel näib põldlõokese laul hoogu juurde saavat ka lagedatel rabadel. Pesades põldlõokesed aprilli lõpul ja emale oke muneb sinna sisse oma neli või viis. Munapoegade väljahaudumine jääb samuti tervenisti ema lõokese hooleks. Isale intervjuu laulma ja tal ei ole aega munadel istuda. Pealegi ei saakski ta pesal laulda, sest pesal peab vagusi olema. Juhtub lumi kevadel pesa peale sadama, jäta emalind seda pikemaks ajaks ka siis kui muist mune veel mõnemata. Üksnes pesa lähikond, kuidas käituda siis oma pallukesi otsimas? Ei seisne lõokest elu üksnes laulmises, ussikest otsimises, laste kasvatamises. Nende elu on täis ohtusid ja katsumusi. Kevadiste külmade ja tuisk lähvardab neid nälg. Ja seda juhtub üsna sageli, nii et Lõuna-Eestis hilist külma ja lund koguni lõokese talveks hüütakse. Pealegi varitsevad neid linde nagu teisigi laululinde kullid kellest lõopistrik lõokese järgi isegi oma nime on saanud. Maapinnal mitmed muud murdjad, hulkuvad kassid, nende seas ühed ohtlikumad. Tõeliseks õnnetuseks rohumaadel on eriti viimastel aegadel millegipärast üha laiemalt levima hakanud kulupõletamise komme. Kulutule see hukku mitte ainult lõokest teiste lindude pesad, vaid muugi elu Üheteist järge seadma on jõudnud hakata. Põldlõoke on tüüpiline kultuurmaastikulind. On loota, et nii kaua kui inimene Ma enda jaoks elamiskõlbulik suudab säilitada, ei vaiki lõokese laul maa kohal. Päriselt. Elame-näeme. Räägitagu pealegi, et linde jätta endast lennul jälge. Mõnest linnust jääb see ameti ja nii selge, et on kuulda tihedaimas, udus ja pimeda mass. Öödeski. Kai tarvitses Jälgi üldsegi hetkeline olla, vaid võib kauaks püsima jääda. Niisugust linnujälge kannan endas juba aastaid. See oli üks mu öiste rännakute helipilte sõtkalenud sügistaevas. Nii vaikses, et isegi värske männiokas võinuksin kriimustuse jätta. Kui tuul puid õõtsutanuks. Jutustada siin midagi õieti polegi, isa sõtkas lendas üle. Kõndisin palju kordi käidud metsateed aga tolle öö hääled olid tõesti erakordsed oma puhtuses ja imelistes värvides. Nii pidin aega tahtmatult seisatavad kuulata koerte haukumist külades, kus ma kunagi polnud käinud. Oli muidki helisid. Ühel niisugusel peatusel kuulsingi ligineva sõtka tiivavilinat. Ja siis seda tiivavilinat möödumas ja lõpuks kaugenemas ja kadumas. Aga mitte kustumas. Kustub see vist ükskord koos minuga. Pole imeks panna, et sõtkast peetakse põhjale rahvaste üheks kõige ammuse maks tuttavaks lindude seast. Sõtkast pidi pimegi teadma. Kevadel lindude rände ajal sõtkaste tiiva vidin üsna sage heli nii merel kui maal, õrn ning meloodiline. Ja niisugusena ka ütlemata ilus. Nii et kui magnetofoniga häältejahti alustasin, kunagi oli üheks mu suureks unistuseks jäädvustada, sõtkalenud. Saad kas elab meil metsajärve või jõe ääres. See peab kaldal leiduma tema jaoks vana õõnsus ega pesapuu niisugune, nagu neid meie päevil metsades veel vaid üksikuid seismas näeb. Ja rahu peab seal valitsema sügav rahu. Just niisugust helipilti tahtsingi nüüd jäädvustada Metsajärv sõtkalendi rahu. Matkasin ringi ja veetsin öid metsajärvede ääres, aga häda, kui olid järved, siis polnud sõtkaid, olid sõtkad, polnud järvedel rahu. Lõpuks jäi mu valik pidama kreo Väike-järvele kus ühel hommikul saingi lõpuks ihaldatud helipildi häirimatu linnulaul väikese metsajärve kaunite kajadega. Taamal kakerdaja rabasookured ja selle muusika taustal sõtka paari lend, õhkutõus kolm uhket tiiru järve kohal ja siis ära. Miks vilisevad nõnda ainult isalinnu tiivalöögid? Paariga tegemist lendab ju ema alati ees. Aga kui lennatakse salgas, siis jah, võib sel helil lindude jaoks tõesti mingi tähendus olla. Haned, kui lähevad hulgakesi kaagutavad või kui ei, häälitsesis, rabistavad lennul aeg-ajalt tiibadega ja see on siis vaikses öös alla maa pealegi kuulda. Küllap vajab kiire lennuga Väike-sõtkaski öisel rännuteel omasugusega ühendust. Kaagutajat tast ju ei ole. Meil eestimaal Ongi sõtkas enamasti rändel sügisel lõuna poole, aga kevadel jälle tagasi põhja sest põhjas. Ilmuvad sõtkad meil jälle oktoobris. Ju neid varemgi tuleb, aga need on eelsalgad, suur sõtka tulek sünnib oktoobrikuus. Raba laugastele ja metsajärvedel lendavad nad siis enam juhuslikult suuremaid rändesalku ja koguni vägevaid parvesid, näeb siis merel. Mõnikord ulbivad nad lainetel isekeskis teistest merelindudest eraldi, enamasti aga läbi isegi aulide ja jäägosklatega, kes samuti sel ajal liikvel. Ja isandate valged põselaigud otsekui suured heledad silmad on siis hämar ilmagagi kaugele näha. Kui kiikriga vaatad? Kakumäe kaldapealselt võib niisuguseid linnu parvesid vaadelda ka nende parvede kummalist meeste muusikat võib seal siis kuulata lennuhelisid, mis ligemalt kõlavat kui tuttav tuttav diiva, pilin, aga kaugenedes meremüha ka ühtesulamise läbi. Suureks pidulikuks undamiseks saavad. Veel üks heli meenub, kui jutt jälle sõtkaste lennule läks. Aga see kuulub nagu enam moodsa muusika valdkonda. Vaiksel juuli õhtul, kui kordama Vetla kandis ka järvedel uitasin kuulsin äkitselt ülal valju puhinat, millel oli võõraslajatuse kõla. Kuidagi graafia õudust tekitav oli see heli. Sest nõnda põhisesid sõja ajal mõnikord üle meie tänava ei tea kust, ei tea kuhu tulistatud kahurimürsud. Nüüd vaatasin üles ja nagu mingi ime läbi tabas silm kah tumesinisest taevast hiiglakiirusel alla sööstvat punkti. Isegi binokli jõudsin silmile tõsta. Oli koju, tõtta sõtke paar, aga võib-olla olid võõrad, kes teel olles all vaikset metsajärve silmanud endale väikese puhkuse otsustasid lubada. Kaelad välja sirutatud, tiivad poolenisti avatud, nii nad langesid. Realis kuuleb mänsakuid umbes samamoodi mägedest alla orgudesse võhisevat, aga mis on mäntsakal sõtkale vastu seada? Kui jutt tiibadest? Kas tal siis häält ei olegi seal sõtkal on tasane, kare, häälitsus on see, mis tavaliselt saadab sõtka paarilennul. Kui miski neid on häirinud. Veel midagi ninahäälset oskavad isandad ütelda hämandatele kui nende eesmängul kaela koogutavad. Aga seal veel vaiksem ja millekski need valjemalt või päris valjud hääled kui igal lennul, nii imeline heliredel õhku jääb.