Jaajaa mulliloomad. Piia mõnuled vannis ja mängis seebivahuga, torkas nina otsa vahu sisse, piilusin peeglist ja aevastades nina nõksu liuglev õhku sillerdav seebimull lendas Piia pea kohal ja maandus täpselt šampoonipudeliservale. Plõksti tegi mulje, läks katki ja mulje asemel istus äkki pudeli otsas, väike kaelkirjak ja lehvitas. Tere õhtust, ütles kaelkirjak viisakalt ja hüppas uljalt vanni servale. Loodan, et sai ehmatanud. Mina olen Kaarel, kas saame sõpradeks? Piia uudistas kaelkirjakut ja naeratas. Hakkame muidugi, kas teil on seal veel? Nihkus uuele sõbrale lähemale, tõstis ta ettevaatlikult, sõrmeotsale. Ikka on, rõõmustas Kaarel ja istes Piia pöidlale. Jäätmeid ainult seebivahust välja puhuma. Seda ei pidanud peale kaks korda ütlema. Ta poetas sõbra vanni laevukesele ja võttis peopesale suure törtsu vahtu. Sillerdas nagu vikerkaar ja prügises ootusärevusest. Puhu kõvasti, õpetas kaelkirjak vannist. Ja puhus mull virvendus tasakesi kraanikausi poole ja lõhkes. Ja tõepoolest, kraanikausi äärel pikkudes pontsakas Sagris pesukaru. Hurraa. Püüdis pesukaru võidukalt, hüppas püsti. Läkski õnneks ma pole juba ammu mullist väljas käinud. Ta uisutas mööda libedat kraanikausi serva peegli juurde, sikutas topsist Piia isa, hambaharja. Mina olen Peeter sõprade Räpetz, teatas ta ja hakkas hambaharjaga selga pesema. Küll on hea, lõpuks puhtaks saades seletas ta ainult nühkides õnnelikult. Mulli sees on küll hea seebinaga, selja pesijaid on vähevõitu. Pesukaru pesi puhtaks ka Kaarli ja Piia. Vanniskäik oli seekord hoopis lõbusam kui muidu. Kui ema pyyatt hiljem kuivatama tuli, leida suurest üllatusest käsi kokku. Küll oled sina ennast täna korralikult pesnud, kiitis ta tütarde mässis Piia suurde pehmesse rätikusse. Piia naeratas salapäraselt ja lehvitas torust alla libiseva seibi veele. Järgmisel korral kohtuvad nad jälle.