Kuidas kooli direktor liugu lasi? Talv lasi end sellel aastal eriti pikalt oodata. Maa oli veel uue aasta alguses sky must ja mudane. Ilm, hall ja sombune. Inimesed kuulasid igal õhtul tähelepanelikult ilmateadet. Kas ehk juba ei lubata miinuskraade? Iga päev vaatasid nad lootusrikkalt taeva poole. Kas seal ehk juba mõnd pisikest lumepilv ei ole, aga ikka ei midagi. Ka ühe suure kooli direktori jõudnud külmi ilmu kuidagi ära oodata. Nimelt armastas too direktorile kõige liugu lasta. Ta teadis küll, et see lõbu ei ole suurte inimeste seas kuigi tavaline eriti veel koolidirektorite hulgas, aga see teda ei häirinud. Liugu lasta oli ometigi mõnus. On täiskasvanud inimeste enda mure, kui nad ei taipa heast asjast lugu pidada. Lõpuks oli õhus talvetunnet. Ilmateade lubas esimesi tõsiseid külmakraade ja õues oli parajalt palju porilompe, millest igaühest pidi saama väike vahva liuväli. Kui direktor ühel õhtul aktuaalsest kaamerast teada sai, et öösel on oodata korralikku pakast, panida äratuskella eriti varaseks helisema. Täpselt kell kuus väljus ta kodust krae tuule kaitseks kõrvuni tõmmatud käe otsas kiikus tal päevinäinud pruun portfell nagu igal teiselgi hommikul. Õpetaja Nad vaatasid tihti seda vana portfelli väikese aukartus tundega. Mis tähtsaid pabereid küll selles direktori portfellis olla võis. Juba tee koolini oli täis väikeseid liuvälju siledaid, veidi konarlikke, lühikesi ja veidi pikemaid, mõnusaid ja eriti libedaid. Direktori tuju muutus aina rõõmsamaks. Kui ta kooli huvi jõudis ning sealset liuväljade rida märkas, naeris ta suurest õnnest kõva häälega. Ta pani portfelli maja seina äärde ja hakkas kiiresti liugu laskma sest mõne aja pärast pidi tööle tulema majahoidja, kes parata, kuuma liivaämbri ja suure kühvliga kujutas liuväljadele suurt ohtu. Praegu aga oli koolihoov veel mõnusalt hämar. Hoovi valgustas vaid väike lambike, nii et direktor muud külaasi ja lasi ja lasi liugu. Viuh ja viuh. Siis äkki käis põmaki ja direktor kukkus, kukkus nii õnnetult ettegi, oma paremale jalale korralikult haiget Gülbüüdistanult kiiresti püsti ajada. Aga haige jala tõttu ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Just sel silmapilgul astus koolihooviga kojamees. Direktorit nähes ruttas ta kohe appi, kuid märkas õige pea ja et haige jalg vajab arstiabi. Ning selleks ajaks, kui ülejäänud koolipere kooli hakkas jõudma, oli direktor juba traumapunktis jalg kipsis. Kõige tipuks tahtis arst teraga mõneks ajaks haiglasse jätta. Direktor pikutas palatis ja kas telefoni teel korraldusi ega kipsis jala tõttu saa veel kool juhtimata jääda. Kõige rohkem valmistas talle aga muret see, et tema tähtis portfell oli jäänud kooli hoovi otse liuvälja kõrvale. Maja seina äärde. Haiglasse sõites oli ta valutava jala tõttu selle sootuks unustanud. Nii andiski ta kooli õpetajatele käsu kiiresti portfell üles leida ja see tema juurde toimetada. Minutid kulusid, kuni said tundideks. Direktori ärevus üha kasvas. Kus on tema portfell? Miks nad seda ometigi ei too? Mis saab siis, kui keegi avastab, mis on seal sees. Aeg muudkui läks, seerid palati seinakellal liikusid üha edasi, aga portfelli polnud ikkagi. Isegi direktori kipsis jalg hakkas suureb abistamise pärast uuesti valutama. Oh õudust, mõtles direktor endamisi. Mis saab siis, kui veel mõni õpilane või õpetaja selle sisu avastab. Lõpuks avanes palati uks. Uksel seisis õpetaja, käes lilled haigele direktorile ja vana hea pruun portfell. Direktor ohkas suurest kergendusest kõva häälega. Õpetaja mumm sai sellest suurepäraselt aru. Mõelda vaiku, mõni pahatahtlik inimene oleks kõik need tähtsad paberid sisse vehkinud. Ei, tähtis portfell olgu ikka seal, kus on koolipea ise. Kohe, kui õpetaja mum lahkus, avas direktor ettevaatlikult portfelli, pigistas silmad kinni ja surus käe ettevaatlikult koti. Kõik oli alles direktor urgitses kotist suure suure pakil lutsukomme ja sättis need mõnusalt padja kõrvale. Seejärel võttis ta kotist uue Miki hiire koomiksi ja hakkas seda kommi Lutsutades lugema. Haige jalg ei tulnud enam meeldegi.