Onu vei kodul. Onu Veiko on kõige lühem onu, keda ma tean. Ta on isegi veel lühem kui mina ja mina olen ometi pisikene poiss. Selge see, et väike kasv on nii mõneski mõttes tülikas. Näiteks ei ulata lühikesed inimesed poes kõrgematelt riiulitelt asju võtma. Ka ei näe nad rokk-kontserdil teiste inimeste selja tagant lavale ja mõnes kohas, kus lambi lüliti on kõrgel, ei saa nad isegi tuld põlema panna. Kuid onu Veiko oli tark onu ja tal oli kõigi nende ebamugavate olukordade tarvis välja mõeldud omanip. Ta nimelt kandis endaga igal pool kaasas tuuli ning kui tekkis vajadus pikem olla, siis ronis lihtsalt tooli peale. Tuul oli tal kaasas poes ja tööl ja külas ja isegi välismaale sõites oli onu Veikol tool kohvrile lisaks alati ühes. Onu Veiko ja tema tool olid lahutamatud. Ühel päeval aga juhtus selline lugu. Onu Veiko läks nagu alati, tuul kaenlas, tööle. Ta sõitis tööle bussiga ning buss oli rahvast väga täis nii täis, et isegi tillukesel onu Veiko oli täitsa raske inimeste vahel seismiseks endale kohta leida. Pargi peatuses tuli bussi peale veel päris palju inimesi, teiste hulgas tädi Tiina. Onu Veiko ei tundnud siis veel tädi Tiinat, nad olid täiesti võõrad. Siiski pani onu Veiko tädi Tiinat kohe tähele, sest tädi Tiina on hästi suur tädi. Ta on kõige suurem tädi, keda ma iial näinud olen. Täielik hiiglane. Teda ongi täiesti võimatu märkamata jätta. Sellest hoolimata ei pakkunud ükski bussis istuvatest Unudest tädi Tiinale istekohta ning see pahandas onu veikut. Iga härrasmehe kohus ometi daamile istet pakkuda. Võttiski onu Veiko oma tooli, pani selle bussipõrandale maha ja ütles tädi Tiinale. Olge lahke, preili, palun võtke istet. Oh, mis kena sõõraite rõõmustest tädi jäistus. Ent paraku oli tädi Tiina nii suur, et tool läks tema raskuse all katki. Märts kukkus tädi põrandale. Onu Veiko jaga tädi Tiina ise olid väga ehmunud. Aga siis hakkas tädi Tiina naerma ja onu Veiko samuti. Onu Veiko aitas tädi Tiinal tagasi püsti tõusta ja neist said sõbrad. Nüüd kus onu Veiko polnud enam tooli, mille otsa ronida, pakkus tädi Tiina ennast talle appi poeriiulitelt asju võtma ja lambilülitit vajutama. Ning siitpeale käisid nad kõikjal kuus. Isegi ropp kontserditel, kus tädi Tiina võttis onu Veiko endale kukile. Niiet onu Veiko nägi kõigist kõige paremini. Mina arvan, et onu Veiko vedas kohe niimoodi, et ta tädi Tiinat kohtas, sest tädi Tiina on iga kell hulga mõnusam kaaslane kui mingit tuul.