Onu Allani kaabu. Korteris number kuus elab onu Allan. Onu Allanil on kombeks igal pärastlõunal teha õues üksi jalutuskäik paistku taevas, päike või sadagu märga lörtsi. Täpipealt kell neli paneb onu Allan endale kaabu pähe ja astub uksest välja. Mulle meeldib värske õhk kinnitab seda kõigile, kes tema järjekindlust imeks panevad ning asutab end aga järjekordsele jalutuskäigule. Ühel sügisel aga juhtus selline lugu. Väljas olid kangesti tuuline ilm ja onu Allan oli välisukse enda selja taga kinni pannud, haaras tuulehoog ta peast kaabud ja lennutas selle kõrgele vahtrapuu otsa. Meie teiste lastega korjasime sealsamas puu all parajasti värvilisi lehti ning kuku pakkus ennast onule appi vahtra otsa ronima ja kaabu alla tooma. Onu alla ning ütles, et küll ta juba ise hakkama saab. Ta haaras vahtra kõige madalamast oksast kinni ja vinnas ennast selle peale. Sealt ronista järgmisele oksale ja selle pealt järgmisele. See polnudki nii lihtne, sest puu oli kõrge ja onu Allan suhteliselt kohmakas mees. Kui onu kaabuni oli jõudnud, panin ta endale kaabu pähe ja jäi oksa peale istuma. Tagasi alla ta enam ei roninud. Selles pole ka midagi imestada. Puu otsast ongi alla keerulisem tulla, kui üles pääseda. Nii ta kükitas, sky terve õhtu ja öö vahtra ladvas. Järgmise päeva hommikul, kui ma nägin, Allan istub endiselt oksa peal, küsisin emmelt, kas ma tohin onule puu otsa võileiva viia ja emme lubas. Teised lapsed tõid ka süüa ja onu sai kõhu kenasti täis. Nüüdsest jäigi, onu all on vahtra otsa elama. Me hakkasime talle iga päev toitu viima. Kõik meie maja lapsed, ainult roosi, May, issi ei lubanud Roosi mail onu Allaniga tegemist teha. Siis aga saabus talv. Terve õu oli kaetud paksu lumevaibaga ning puude oksi kaunistas hõbedane härmatis. Kas teil seal külm ei ole, härra? Küsis roosima issi onu Allani käest? Ei, sugugi mitte kõikas onu all on puu otsast. Mul on ju mugav puu. Sellepärast siia üles kaabu järele ronisingi, et külm ei hakkaks. Ma usun, et natukene külm pidioonul talvel siiski olema, sest mõnel ööl paukus väljas ikka päris kõva pakane. Siis tuli Uku vanaema õue ja sidus oksa külge pekki kamaka, mille küljes tänulik onu väikseid tükikesi hammustas. Pekk kannab energiat ja sooja, teadis hukku rääkida. Kevade tulles aga muutus onu Allani eluiga päevaga mõnusamaks. Onu alustas päikese paistaja puhkevate pungade üle. Ta laulis heast tujust nõnda, et terve õu kajas ja lehvitas kätega. Kõige tipuks selgus veel üks eriti tore asi. Onu kaabu sisse tuli, ei tea kust tekkinud neli ümmargust, kuna onu Allan asus ettevaatlikult mune hauduma. Nüüdistuste terved päevad vaikselt ja liikumatult, nii et me pikapeale unustasime olemasolu üldse ära. Nõnda ei märganudki, Me, millal täpselt, aga ühel päeval oleme minu all on kui ka kaabu koos munadega kadunud roosima. Issi ütles, et küllap nad lendasid lõunamaale. Me ei saanudki teada, kuidas sellega täpselt oli. Aga igatahes korterisse number kuus tuli elama üks hoopis teine onu. Too kannab kaabu asemel peas hoopis jalgratturi kiivrit, mis käib rihmaga lõua alt kõvasti kinni. Niimoodi püsibki hästi peas ja tuul ei pääse seda puu otsa puhuma. Emme ütles kõige selle peale, et ikka tuleb ettevaatlik olla ja vaadata, kuhu sa ronid. Et teinekord võib juhtuda, et sealt ei ole enam tagasiteed.