Uued saapad. Juunikuu oli ammu käes, aga Kati pidi ikka veel linnas passima. Vanaisal tuli mitu asja korda ajada, enne kui võis maale sõita. Ema käis endiselt tööl ja kõik oligi kuidagi väga endiselt. Katile ei meeldinud see sugugi. Alguses muutus ta alati hirmus kärsituks ega jõudnud kunagi ära oodata, millal vanaema juures kõik huvitavad asjad jälle üle saab vaadata. Ühel järjekordselt igaval päeval saabus ema koju tavalisest palju rõõmsamana. Pani isikus oma kandami kolksuga maha ja hüüdis teisi. Kas nüüd hakkamegi maale sõitma, oli kati elevil? Ei, aga vaata, mis ma sulle tõin. Kärsitult tõmbas kati kilekotist välja piklikku karbi ja tegi selle lahti. Sealt vaatasid vastu kärts kollased karvased talvesaapad. Kati istus vaimustunult karbi kõrvale maha ja haaras saapad kaissu. Nii palju kui mina aru saan, on hetkel küll suvi, tegi uksele ilmunud vanaisa üllatunud näo. Nüüd seletas ema õhinal, kuidas praegu on igal pool suur allahindlus ja talvel kallitena tundunud saapad sai seetõttu poolmuidu kätte. Vanaisa kehitas õlgu ja Kati läks äsja saadud varandust kõvasti vastu rinda surudes oma tuppa. Järgmisel päeval oli väljas jälle kole palav ja naise otsustas pärast arstil käiku teha katiga ühe tiiru rannas. Muidu närtsinud vaene laps toas hoopis ära. Kati oli hetkega riides. Seekord oli ta selga pannud ühe eriti pika Zaitsilise seeliku. Vanaisa imestas küll, ent otsustas siis kuna ma peab naisteasjadega ei vaeva. Lõpuks jõuti mere äärde. Nüüd riided seljast ja vete, kamandas vanaisa särki seljast kiskudes. Kati arvas kõhklevalt, et kõigepealt võiks natuke aega niisama riietes ka istuda. Rannas ollakse rannariietes, eriti 26 soojakraadiga jäi vanaisa endale kindlaks. Vastumeelselt Iris kati seeliku pluusi seljast ja jäi päevitusriiete ning ning uute talvesaabaste väele. Kuna ema oli need ettenägelikult paar numbrit suuremad ostnud, nägi Katinud välja nagu Miki hiir. Ehkki Miki hiirest erinevalt ulatusid tema saapad suisa põlvini ja olid hoolikalt nööridega jala külge kinni seotud, et käies kogemata ära ei tuleks. Vanaisal oli veidi piinlik jahmunult vahtivate möödujate ees ja ta palus sosinal lapselaps oma lemmikud ära võtaks. Enne saab maailm otsa, kui talv kätte jõuab, uhkas kati maavanaema moodi raskelt ja tegi, mis nõuti. Kodus tagasi panin vanaisa saapad otsustavalt karpi ja seejärel kapi kõige ülemisele riiulile. Ning manitses veel seejuures, et alati on tore, kui on, mida oodata. Juba voodis olles mõtles Kati vanaisa sõnade üle järele ja leidis, et pole seal toredat midagi. Mis sest, et väljas lõõskas päike. Ta oli ka suvel näinud suuri tüdrukuid saabastega ringi käimas. Tõsi, võib-olla mitte nii karvastega. Ja korraga tuli kaid Din mõte. Kui käia ei lubata, siis vaatamist ei tohiks ju keegi keelata. Selleks tuleb saapad kapist välja võtta, mõnda kõrgemasse paika sättida. Kati ukse kohal oli kaks konksu, jõuluajal rippusid seal värvilised kellukesed, praegu loomulikult mitte nagu loodud mõlema saapa jaoks. Karbi kättesaamine õnneks raske, selleks tuli lihtsalt toolile ronida. Edasi lohistas katisama tooli ukse juurde. Sellest tuli küll pisike müraga, samas oli parasjagu nii hilja, et ülejäänud pere juba magas. Ka Julius oskas vajadusel vait olla. Ega ta mingi loll koer polnud. Kuidagimoodi saapad konksu otsa pusinud, kuulis kati vanaisa samme. Nüüd hakkas kiire. Tool jäi sinna, kus ta oli, peaasi, et teki alla jõuaks. Kui vanaisa ukse avas, komistas ta esimese asjana mõistagi tooli otsa. Ümber kukkusid mõlemad. Edasi sadasid ukse kohalt alla, saapad ilusti teineteise järel. Potseb ots. Ei mitte põrandale, vaid vanaisale pähe. Aga õnneks olid need pehmed nagu kaisuloomad.