Täna tahan tutvustada teile ühte väga markantset lauljat nelja rahvusvahelise konkursi võitjat bassbaritoni Ingemar korjust, kes elab Kanadas Ottawas. Jaan praegu Ottawa ülikooli lauluprofessor. Kuid alustasime seekord mitte jutuga, vaid muusikaga. Laulab Ingemar Korjus. Ta. Tahad öelda, et. Kuidas siis Ingemar Korjus hakkas laule Maie ja kas seal selleks võisid olla ka mingisugused geneetilised eeldused? Assotsieerub ju perekonnanimi korjus meile eeskätt miilitsa korjusega. Praegu ei suuda ma sellele kõigele ammendavat vastust anda. Kogu sellise geoloogilise niidistiku lahti arutamiseks pole aega olnud lihtsalt veel küps. Selliseid asju tuleb uurida delikaatselt. Kuid kui uskuda ühte varasemat ajakirjanduski, kui lobisemist siis sugulusside kahe korjuse nimelise laulja vahel on tõepoolest olemas. Ja nimelt 1971. aasta 24. septembri ajaleht Vaba eestlane toob pikemas artiklis Ingemar Korjuse eest ära järgmisi tsitaate. 21 aastane Ingmar Korjus on ilmselt eesmärgiks võtnud oma kuulsale sugulasele miilitsa kurjusele järelejõudmise või isegi edestamise tsitaadi lõpp. Tookord miilitsakorjus veel elas ja loodan, et kirjutise autor teadis, mida rääkis. Aga nüüd Ingemar Korjuse enda juurde. Erinevalt oma kuulsast nimekaimust ja sugulasest on tal hämmastavalt hea eesti keel. Küllap panite seda juba isegi tähele, kuid temagi sündis juba paguluses ja nimelt Rootsis 1950. aastal. Seega on ta praegu 40 aastane. Sülelapsena rändas ta koos vanematega varasse, elas pikemat aega Torontos, astus Toronto konservatooriumi klaveri erialale aga õiged ja siirdus laulu erialale. Ta esimesteks avalikkuse ees ehitad numbriteks olid eesti rahvalaulud. Eks? Ta. Ta harva. Eks tal. Rapsi kalal. Asjaolu, et Ingemar korjusi õppi aegade Toronto oli juba piisavalt aktiivse eestlaskonna keskus soodustas ta repertuaaris eestiaineliste teoste püsimist. Jaga ta õpetajad Toronto konservatooriumi päevilt, aktsepteerisid nähtavasti tema eestikeelsust ja meelsust. Ta peamisteks õpetajateks Toronto konservatooriumis olid Meghan pruutli pärast seda ka Itaalias Torontosse oma meistrikursusi andma sõitnud kati berby reani. Toronto konservatooriumi täiskursse lõpetas hingima koris 1902. aastal kuid juba õpingute ajal oli ta endale tõmmanud laia tähelepanu. Nimelt võitis ta 71. aastal üle kanadalase lauluvõistluse nõndanimetatud kiviniise lauluvõistluse mille tulemusena sõlmiti temaga leping pikemaks. Kontsert troneeks mööda Kanadat koos kooriga. See festival Singes of Canada rännati Ameerika läänerannikul ja Euroopas Timoteose Memoriaal. Kirik sõlmis temaga solisti lepingu. Koos maailma klassika teostega kõlas neil kontserditel Ingemar Korjuse esituses alati eestilaul. See. Tema. Õpingute edukaks lõpule viimiseks omistas Kanada kultuuri valitsus Ingemar korjusele lisaks juba laekuma hakanud sissetulekutele Velga 1000 dollarilise stipendiumi olles ringi rännanud nii Kanadas kui Euroopas, võistlev võrrelda mõlema mandri publiku mentaliteeti ja ka karjääriperspektiive üldse. Juba konservatooriumi lõpetamise järel vilksatab ajakirjandust läbi teade, et Ingemar Korjus kavatseb siirduda Euroopasse elama ja oma häält viimistlema. Pidi olema midagi, mis teda eriliselt võlus, kus kooriga festivalil Singesov kännada sooritatud Euroopa turneel. See hõlmas tookord nelja riiki Jugoslaavias, Austrias, Saksamaal ja Inglismaad ja kestis ühtekokku 32 päeva. Siit sai ta ka idee hakata valmistuma suurteks rahvusvahelisteks laulu konkurssideks Euroopas. Esimeseks suurlahinguks vokaalsel pinnal alistaviini Hugo Wolfi nimelisel lauluvõistluse. See on üks tänapäeva soliidsemaid ja ühtlasi ka nõudlikemaid vokaalkonkursse kogu maailmas eriti kammerlaulu alal. Jängimar korjust saatiski siin õnn. Oma häälerühmas konkureerinud 44-st meeslauljast saavutas ta esikoha. Ajaleht Eesti rada ilmubki lingenis Lääne-Saksamaal. Kirjutaski sel puhul. Mõni päev hiljem toimus laureaatide kontsert, kus hingemarkorjus esines viimases numbris saades kuulajaskonna erilise poolehoiu osaliseks. Sama leht teatas tookord veered. Ingemar Korjus kavatseb nüüd vähemalt esialgu Viini elama jääda. Et ka õpinguid jätkata ja karjääri teha. Ja nii juhtuski. Tasus stažeerima Viini muusikaakadeemias Eerik verba lauluklassis. Seejärel naasis ta lühemaks ajaks Ameerika mandrile ja võttis tunde Leopold Symeno juures San Franciscos. Alles 1977. naasis ta Torontosse ja andis seal iseseisva soolokontserdi Toronto kõige esinduslikumas saalis. Mässi hoolis. Vahetult enne seda oli ta aga kaasa teinud ühes Ameerika ooperikompaniis lauldes sigarot Mozarti Figaro pulmas. Samal ajal osastaga oma esimestes oratooriumi rollides nii USA-s kui Kanadas. Kuid nagu näitavad kavalehed ja ajalehelõiked, saatsite esinemisi kõikjal suuremal või vähemal määral eesti autorite looming sealhulgas ka Mart Saare looming. Arvan, et tollal nii avaliku elu keskmesse tõusnud noore laulja kohta on eesti repertuaari justkui kohustuslik esitamine vägagi tähendusrikas. Kindlasti nõudis meelekindlust ja vankumatult rahvuslikku enesemääratlust olustikus, kus siis veel kõik näis üsna perspektiivitu ja lootusetu olevat. Ta laulis palju ka pagulasheliloojate loomingut. Samuti nende eesti rahvalauluseadeid olevat olnud isegi nii, et kui ta valmistus oma järgmiseks rahvusvahelise konkursiga Münchenis otsinuta sobivaid laule seal esitamiseks. Kuidas aga seal asjad repertuaariga jäid, sellesse informatsioon kahjuks puudub. Küll on, aga tead teid selle kohta, et 1978. aastal määras Kanada Eesti kultuuri koondis Ingemar korjusele oma stipendiumi 700 dollarit. Et ta saaks ennast ette valmistada just mind nii konkurisiks. Sooritanud mõned turneed Toronto, Ottawa, Winstoni, sümfooniaorkestrit ega nii solistina kui oratooriumisolistina kutsutakse teda peaosaliseks Kanada uues ooperis merelinnusaar. Selle ooperiga oli kavandatud päris laiahaardeline Kanada muusika propagandistlik maailmaturnee. Kuid selgus, et ooper polnud kuigi edukas ja Ingemar Korjus pääses peagi oma varem kavandatud tegemisi ellu viima. Konkurss hakkas lähenema ja nagu möödaminnes teel Münchenisse peatus Ingemar Korjus Hollandis. Jõudis ennast registreerida seal kohe algavale laulu konkursile ja vaata imet, võitis sealgi esikoha. Kuu aja pärast, 1978. aasta septembris toimus aga Müncheni lauluvõistlus ise. Tal oli plaanis Münchenis enne veel töötada sealse nimeka pedagoogiga Ants hoteriga, kuigi töö viimasega jäi nüüd Hollandi konkursi tõttu lühiajaliseks. Ometi kasulik kauakestev ja vaevarikas Müncheni konkus oli aga noore laulja eluteel vägagi tähtis. Ja kui kõik voorud lauldud, kuulutas sealne auväärne žürii peaauhinna saajaks ei kellegi muu. Kui Ingemar Korjuse. Rõõm oli mõistagi suur. Tööpakkumisi tuli üle maailma. Nüüd võis täituda ka ta ammune soov jääda pikemaks ajaks Euroopasse. Rohketest tööpakkumistest võttis ta vastu nelja-aastase lepingu Düsseldorfi. Ja aasta pärast võiks lugeda ajakirjandusest, et rahvusvahelist tähelepanu äratanud bassbariton hingema Korjus kes lepingu alusel töötab Düsseldorfi ooperis on juba laulnud Boris kodunowis poeemis ja Figoletus. Kuid veel enne Ingemar Korjuse tööle asumist Düsseldorfi ooperisse sai teoks ka osalemine. Nähtavasti siin ta nii edukas ei olnud. Olnuks mõeldamatu, et ühe aasta sees üks ja sama isik suudab ära võita kolm rahvusvahelist laulukonkurssi. Kuid isegi kaks võitu on väga hiilgav saavutus. Londoni konkursil. Ta tegi kaasa küll kõik voorud, kuid diplomandi statuudist talle siin piisas. Ja eks ole seegi saavutus. TÖÖ Düsseldorfi ooperis aga jätkus. Veel tuli temaga välja Mozarti Figaro pulm, jätkus kutseka teistele muusikasündmustele. Lisaks ajaloolistele saksa sümfooniaorkestritele olida solistiks Salzburgi Mozart Teumi orkestri juures Italy Haydni orkestri juures ja mõistagi ka üle ookeani Kanada orkestrite juures. Eriti otsitav on ta olnud traditsiooniliste muusikapidustuste solistina üle maailma, eriti Kanadas, USA-s ja Inglismaal. Ja võimaluste piires on ta ikka laulnud eesti helitöid, nagu näiteks Leo Vircousi rahvalaulu seadud. Kus on, kus on kurva kodu? See oma kodu ja keskkonnaotsimise teema läbib kogu Eesti pagulaskonda aastakümneid. Võttis kaua aega, enne kui suudeti helgama ilmelist repertuaari soetada ja esitama hakata. Need aastad, kui Ingemar Korjus töötas Düsseldorfi ooperi juures olid ka üsna lagunema kippuvad Saksamaal elavatele eestlastele. Vanem põlvkond hakkas kaduma, mitmed rändasid siit teistesse Euroopa riikidesse. Ja sealsed, et Eesti ühiskonda oli juba raske koos hoida. Ingemar Korjus peab siingi tõsta meeleolu. Esinedes aeg-ajalt väiksematele eestlaste gruppidele tuli ta 1979. aasta vabariigi aastapäeva pidustustel meister-is välja erikavaga, mis sisaldas tervikuna vaid eesti romansse rahvalauluseadeid. Seal kõlas ka Villem Kapi seatud lina katku ja. Ingemar Korjuse Düsseldorfis töötlemise nelja aastasse mahub veel üks oluline samm. See oli ta isiklikus elus. Ta abiellub juba 1978. aasta pingeliste konkursside ajal Hollandis Münchenisse. Londonis oli ta kohtunud väga eksootilise välimusega kaunitariga ja mis peaasi, oma saatusekaaslasega. Sopran Sandra Grahamiga. Kihklusteks sõideti 78. aasta jõulude ajal vanemate juurde Torontosse. Pulmad peeti aga juba 79. aasta 15. märtsil Saksamaal. Samal 1979. aastal ilmub ka Ingemar Korjuse esimene suur heliplaat, mis terviklikult on pühendatud eesti muusikale. Olulisel kohal on sellel Kaljo Raisi seadetel jalgu päranditel üks tuntumaid neist ära viies. Ongi juba. Kuid Düsseldorfi ooperis laulmine ei näe varsti Ingemar korjust siiski rahuldavat. Kõigepealt kurvastas asjaolu, et abikaasa ei leidnud siin endale tööd. Teiseks selgus, et teatri juhtkond ei leidnud võimalust ka Ingemar Korjuse enda solisti kategooria tõstmiseks. Lääne-Euroopa teatrites jagunevad nimelt solistid A, B ja C kategooriatesse. Lepingu järgselt kuulus hingemarkorjus B kategooriasse. Ette tuli muidki kibestumise, sealhulgas piiranguid esinemisteks mujal, mille tõttu tuli loobuda nii mõnestki ülihuvitavast pakkumisest. Nii juhtuski, et kui neli aastat lepingu aega täis sai, ei kiirustanud kumbki pool seda pikendama. 1982. aasta algupoole. Ingemar Korjus lahkub Düsseldorfis saades kutse asuda pedagoogiliselt tööle Ottawa muusikaülikooli juurde. Nii sai ta tööst vabaks jäänud aja taas omale tagasi. Ja jälle arendab ta siin kontserttegevust. Esineb koratooriumides ja teistes suurvormides solistina, eriti pühade ajal. Esimeseks suurteoseks sai talle pärast Kanadasse naasmist Heroodes osa perioosi Kristuse sünnis. Koos Mendersoni kooriga. Taas olid hinnangud kriitikalt ülihead ja muidugi jätkub töö Eesti muusika esitustega. Skeemi. Asjaolu, et USA-s ja Kanadas on õnnelike kokkusattumise tõttu väljapaistvatele positsioonile tõusnud paljud eestlastest dirigendid. Tao Virkus, Neeme Järvi, Tõnu Kala, Norman Reintam ja nüüd ka Paavo Järvi lauljad EP karikeerimasooni Maret Pank, Aavo kitaski ja mõistagi Ingemar Korjus Jewel interpreet teistelt aladelt. Vägagi soodustanud rahvusliku heliloomingu sünde erinevates lääne pool keskustes. Kahtlemata on suur osa sellel fenomen ka hingemarkorjusel kelle eestilikku eluhoiak on teda saatnud kuni viimase ajani. Suhteliselt vähetuntud helilooja on meil näiteks Johannes Tall. Ta on kaugele jõudnud muusik, juhatab Michigani Ülikooli muusika, fakulteeti kannab doktorikraadi, on professor tänavu veel ka Aapsi muusika osa, juhataja. Tema looming kannab paljuski üsna radikaalseid jooni. Iseloomult tagasihoidlik, ei kippuda ise oma loomingut näiteks kõva häälega propageerima. Ja sellistele muusikutele on just väga suureks toeks kaasmaalastest interpreetide olemasolu, kes aeg-ajalt midagi oma kavadesse võtavad ka nende loomingust. Ja seda ongi teinud Ingemar Korjus, esitades korduvalt kontsertidel Johannes tallirändaja õhtulaulu. Ma. Ma. Ma. Palju pole ka neid eestlastest interpreet võõrsil, kes meeleldi esitaksid radikaalsema suunaga muusikat või seadeid. Ja jälle on mingi oma korjus, üks neist vähestest ettevõtlikkust ja julgetest. Mitmeid Kaljo Raidi rahvalauluseadeid oli Me saadetes eelnevalt juba näitena kuulda. Panite ehk tähele, klaverisaade oli Neis kõigis küllaltki iseseisev, vähe soolopartiid jälgiv, pisut nagu isegi häiriv ja ometi on tööd tervikuna värvikaid ja värskeilmelised kuigi algmaterjali vanustani, kes raske määratleda seda tunda nüüd ka Ingemar Korjuse poolt esitatavas Kaljo Raidi seatud laulu mõjus. Aa aa aa. Jaa. Jaa. Ja eks pagulasinterpreetide teeneks tuleb pidada sedagi, et nende kaudu säilitati kunstiline side oma emamaaga. Eriti hinnatud olid 60.-te seitsmekümnendatel aastatel väliseestlastest solistide seas Sepressioonides kannatanud heliloojate tööd. Riho Päts, Tuudur Vettik, Alfred Karindi. Kindlasti oli neile midagi eriti tähenduslikku, näiteks Riho Pätsi laulus mure maa mis läbib paljude solistide kavasid ja on alati aukohal olnud ka Ingemar Korjuse kontsertidele. Mina. Ma. Jaa. Tuudur vetiku loomingus on hingama korjuse kavades teistest enam tähelepanu leidnud poeetiline laul sõnajalaõiest. Nagu öeldud, on hingama korjus nüüd juba kaheksa aastat olnud Ottawa ülikoolis laulupedagoog viks. Kuna selles Kanada linnas on eestlaskond suhteliselt väike. Ei ole kuulda, et õpilaste hulk oleks sattunud mõni eestlasest lauljaks pürgiv noor. Kuid Kanada palju rahvusi elanikkonnas on ta lauluklass vägagi populaarne. Isegi nii populaarne, et teda on kutsutud kassis meistrikursustega või konsultandina kaugemalegi. Isegi päris kaugele. Nii viibis ta 1988. aasta kevadel pikemal kontserdireisil Hiinas. Pidas maha reakursusi, esines loengutega, vokaalkultuurist ja hääleseadest. Ja endiselt jätkuvad ta kontserdid Kanada eestlaskonnale. Samuti osalemised suurvormides Kanada kesktsetes kontserdisaalides. Sest teda meenutatakse ikka veel kui ühte Kanadast võrsunud rahvusvaheliste laulukonkursside võitjad. Ehk kui uskuda üht ajakirjanikku, oli ta esimene kanadalane Kesk-Euroopast tõi koju laulukonkursside võidumedaleid. Mida veel öelda saate lõpetuseks ehk avaldada vaid lootused? Kaingema korjus jõuaks oma kontsertidega kunagi kodusaalidesse kus juba on esineda jõudnud mitmed kaugemad kaasmaalased. Praeguste lootuste ajastul näib selles põhjuski olevat.