Kõik ikka teavad, kus on Noarootsi paik, millest praegu laulavad Pürksi kultuurimaja noored. See on Eesti loodenurk poolsaar, kus iidsetest aegadest on olnud üks meie rannarootslaste asualasid mille lõhkusid lähemalt ajaloo sündmused. Kujutlus jätkub, elu jätkub töö ja kus nädal aega tagasi peeti Eestirootslaste kultuuriseltsipäevad Kõik ikka teavad, mida see selts endast kujutab. Ta on tänavu veebruaris loodud ühendus kuuluda eestirootsi kultuurist huvitatud inimesed Noarootsis Tallinnast, Haapsalust, Vormsist, Vihterpalust ja miks mitte Tartust või Võrust. Nende hulgas on inimesi, kelle soontes voolab rootsi veri ja kellele rootsi keel või selle mingi eestipärane murrak on emakeel. Siia kuulub ka neid, kes rootsi keelt veel sugugi ei oska. Aga keda on hakanud huvitama see kultuuri Kilid meie eesti üldises skulptuuris. Ja nüüd avage üks omapärane trükis, väike ajaleht või ajakiri Pealkirjaga Ronor, eestirootslaste kultuuriseltsi häälekandja Liit number kaks, kolm. Sealt loeme. Noarootsipäevad, kui palju kordi on tulnud seletada, mis selle taga peitub? Vähesed teavad, mis see tegelikult on, seltsieksam. Kui tuleme taime sellise üritusega, siis võid meiega arvestada ka edaspidi. Nüüd unustame töö ja vaeva ja pidutseme, olgu see ilus kokkusaamise ja koosolemise pidu ja nüüd siis muljete ja mälestuste kera algusest peale, õieti sealt, kus juba on möödas vihma raiune läinud laupäeva hommiku pool. Meil sellele vaatamata on käidud kalmistutel ja peetud spordivõistlusi. Juba on Noarootsi ilusa uue koolimaja saal inimesi nii tuubil täis, et nõel ei mahu kukkuma. Juba on päike välja tulnud ja lubanud siiski kõige toolidega ümber asuda just selleks ehitatud vabaõhupeoplatsile. Koolimaja taga. Juba on kahe kohaliku koolilapse nele ja Raivo kätest heisatud Noarootsi päevade lipp. Päevade lipp on heisatud nende poolt, kelle jaoks me päevi korraldame laste jaoks, et nemad mäletaks oma sidet maarjaminevikku. Ja nüüd tuleb meid tervitama põlise eestirootsi kultuuriühingu Svenska Uurlingens vener poolt. Aleksander tsessik. Meie olime tulnud, et esile tuua Kokkukuuluvus teiega siia tule ega anna meile võimalust külastada meie vanaajaloolisi eestirootsi kodukohti. Meil on kogeda, et teie seltsi põhikiri on välja töötatud sammalt, põhimetu kui meie oma jääd seltsis seatud ülesannete hulgas on rootsi keele ja eestirootsi keele murrete tundmaõppimine. Möödunud 1800 aasta sajandi lõpul ja 1900. Ja hõimude juures kavatsetud ühingule tegevusloa hankimisel. Komitee liikmeteks valiti kiriku ja kooliõpetajad ning talupidajal. See oli esimene samm astutud rootslaste endi seltskondlikuks koondamiseks Venemaa piirides. Xander Saisid andis ülevaate oma seltsi ajaloost, lubas koostööd ja tuge. Nende selts on juba eraldanud sümboolse algkapitalile meie seltsile 1000 rootsi krooni. Ja ta andis üle eestirootslaste laulikud. Aegadest aegadeni kõlab valjul võlavabal rannast ranna. Meie isad elavad. Aare Küla. Äärson Esko pre. Nisu Loto. Enden, äärdi. Rootsist saabunud abielupaar flodell vallutas kuulajaid oma lauluga. Pastor vennarne flodell on palju maailmas ringi rännanud, teda huvitab folkloor. Armastus hoiab meid kõiki koos, ütles ta. Kuulajaid ja laulud. Kantse Jamoste tallab eestiskata pöörates tõsta teelõngal Ginte tõstoos Svenska Yahoppas AT tundaden, vest, komandes sammalt, reede viiska Haaemmeera pöörat traagreedan pood, Svenska lugupeetud seltsi liikmed ja külalised. Ma räägiksin siiski eesti keeles, sest suurem osa ei saa veel aru, aga ma esinen üleskutsega, et me ka eestlased õpiksime nii palju rootsi keelt, et siinsed rootslased saaksid rääkida nendel kokkutulekutel oma emakeeles ja meiereist aru saaksime. Ma räägiksin ajalooprobleemidest ühte ja nimelt mida tähendas eestirootslaste vabadus ja eriti tuues siis näit teid selle vabaduse kaitsmisest just siin Loa Rootsis. Ajaloodoktor Helmut Piirimäe ettekannet kuulati huviga. See mees ei ole rahvuselt rootslane ega elaga Rannarootsi alal. Ta on Tartu Ülikooli professor, kelle uurimisala on Rootsi aeg see aeg, mis meie kultuurid kõige lähemasse kokkupuudetest viis. Ka praegu on teil, Helmut Piirimäe, head sidemed Rootsi teadlastega. Olete Uppsala ülikooli audoktor ja ka meie eestirootslaste selts on teid auliikmeks sallinud. Võiks öelda niimoodi, et seda Eesti-Rootsi Seltsi on esiteks tarvis meile enestele, sellepärast et see on üks killukene meie eestimaa rahvast ja meie rannarootslaste kultuur on üks osa Eestimaa kultuurist ja peale selle võib öelda, et see on ju ka ilus näide, kuidas võivad olla suhted, rahvaste vahe, sest ega meil Rootsi vastast natsionalismi ei ole olnud. Et ei ole tundnud ennast ka Minoriteetidena, nagu nad ise ütlevad, ütles üks eestirootslastest Rootsis. Teiseks. Ma arvan, et meil on teatud tänuvõlg sest kui mõtleme kolm, paar aastat tagasi, siis olid peamiselt rootslased, kes ikka alustasid meie talurahva harimist. Forseliuse seminar ja koolide loomised ja kui siis oli kaks eesti poissi, keda Forcilius viis kuninga juurde, et näidata, et eestlasi võib õpetada lugema ja laulma, no siis nüüd on ajad nii palju edasi läinud, aga rootslased on siin meil väheseks jäänud, see on üks asi. Ja muidugi sinna juurde kuuluvat jahe ikka teaduskontaktid, kultuurikontaktid, mis on ikka kindlaks tehtavad ja arva, mis ilmselt ka veel vanemad, niiet igipõlised kontaktid ja ja praegu ka, nii et põhjust on enam kui küll. Ja sellepärast ma siin ma olen kogu perega siidkoer, kaasa arvatud. Te pidasite suurele kuulajaskonnale mitu-mitusada inimest. Huvitava ettekande, miks te olite valinud niisuguse teema vabaduse mõiste? Rootsi talupoegadele? Jah, see on kõigepealt teaduslikult on ta äärmiselt keeruline, erinevalt arvatute sest ühelt poolt räägivad, et kõik, et ja Roosi talu Paat ja nüüd sellest tekkiski see probleem, aga mille poolest on vabad, on nad Teo tööd tegema ja maksu ei pea maksma. Ja siis eri aegadel see liikumisvõime alus ja nii edasi, nii et tal oli seal teaduslik väärtus ja kui nüüd kuid hästi lühidalt öelda, siis see vabadus lõpuks seisneski eelkõige selle vaba inimese tundes selles, et inimene on vaba ja me muidugi Endale hakkame väärtustama ikka praegu ka seda vaba inimese tunne, et kogu maailm asun ikka inimesed. Ka kõige viimases Aafrika džunglikolkasse hakkab jõudma mõte, et kui saaks vabaks Ja see On? Nende enda la naha. Vahetame sündmuspaika ja siirdume Noarootsi koolimajja mille ehituses kodune hubasust põimub mõõduka pidulikkusega tuba, toa kõrval näitused, kooli lastetööd, fotonäitus rikkalikult rannarootslaste käsitöid. Aga ta toomingas seisab enda ja oma ema Katariina öömani vaipade juures. Tuli kõik teha ainult sidesse, riigi tuli osta muidugist, rätikut sai ka see aeg tehtud, aga siin üksi rahvaülikoolis on paljud rootslased käinud ja saanud siit ja Saariga saajad jalge või 13 ja kogu Noarootsi rahvas ikka keskel. Meil oli natuke maksusid ka, oli ja kuidas keegi selle eks saada. Aga siis tuli koolile veel anda liha ja leiba, tõime siis kodunt veel, kui tulime ja saidki ise tehtud veel ja sellepärast, et siin tuli keetmine ka ikka ja siin õpetati põllumajandusest peale kune kuni käsitööni ja kõik välja. Meil tüdrukud tulid ikka leiba ise teha, kõik elaja õpetajad olid see peaagronoom, mis olid lood siis, see oli nagu direktoriks vihistram. Tema naine oli siis petmise peal, siis oli ämblot, see oli ka välismaalt, sel ajal veel, kui mina olin, see oli käsitööõpetaja ja veel ja siis oli pööl kisandis üldine eesti keelt ja matemaatikat ja füüsikat ja bioloogiat ja kõik need ained sellest õpetajal röölistan paljudel palju häid mälestusi. Tähtis väga kahju, et Leisi manalasse sai veenduda, enne kui sai selle uue maja valmis. Näete see vana koolimaja, kus ta isi sees elas, mis põlesed saivad ikka välja päästa, siis oli rajal veel minu tütar ka õpetaja, siin siin ühes kliendi ees seisavad neid folkloristid Pille Kipparia, Ingrid Rüütel, kuidas siis teie vahekord selle tänase päevaga ja Noarootsi jää rootslase teemaga on Ingrid Rüütel, te tegite ettekande siinsest rahvale laurust, tunnistasin seda ka avalikult kogu rahva ees, et ma olen siin esimest korda, aga eestirootsi, kultuuri ja folkloorisuhetega ma olen tegelenud õieti esimesest ülikooliaastast peale. Mu kõige esimene folklooriekspeditsioon oli just Kihnu, Ruhnu ja siis elas seal ka veel Peeter roslaid Wana, Ruhnu pillimees ja käsitöömeister ja ma tõesti panin ka temalt kirja mõned rootsi rahvaviisid viiulilood ja lauluviisid. Ja sealtpeale olen ma nende asjade vastu huvi tundnud. Ja kogu aeg olen ma mingil määral tegelenud soete jäädvustamise kogumise uurimisega ja olen ka selle seltsi liige ja kas muinasjuttudes või eriti loha, kuidas ka kuidagi Rootsi ja Eesti ühisjoon Need on ette puutunud Pillegi muinasjutt, uurijana rahvast ei tunne. Haapsalu koolmeister, kes andis eestirootsi jutu välja ja seal sattusid nad mulle pihku, aga seesama Ruhnu Peeter nagu öeldakse, on mind ka natukene eestirootslaste asjadega tuttavaks teinud ja ma lähen ühe ühe Vormsi elanikud kunagi ringi ümber Vormsi saare teinud. Siin on kuidagi parasjagu rahvast ja parasjagu maad selles mõttes nagu kasvõi seesama väljak seal koolimaja lähistel, see oli nii-nii täiesti normaalsel kombel asustatud, oli ruumi ja, ja olid tihedust ja ma olen ammu juba unistanud, et peaks seal on palju väikseid kokkusaamisi, aga mitte niimoodi, et paar-kolm mammutit viie aasta tagant lauluväljakul ja kõik kuskil käia maailmas, siis ikka teatakse oma esivanemaid, sugupuud. Veel on need ajaloo sündmused olnud sellised, et sagedasti ei tea oma vanaisasid vanaisasid rääkimata veel rohkematest esivanematest ja praegu siin ongi just see aspekt minu meelest väga tähtis, et nagu sugulased saavad kokku ja hakkavad mõtlema oma juurte ja ka oma tuleviku peale ja need asjad on ju omavahel seoses. Ja just see seos on veel katkenud nii üksikutele inimestele, perekondadel kui ka tervetel rahvastel. Mina olen sündinud ja kasvanud siin nurge Silja. Ja see on pidu, Andruse tütar. Kui tiivad hakkavad kandma, siis ma lendasin siit Taebla, seal. Ja ja nüüd on Taebla, see on siis minu tütar ja see on minu tütreid ütte, need tulid ja tõid mind siia oma sünnikohta. Elasin vanasse kiin Paslepa mõisa juures sealt alla minna, seal on meil on sündinud ja kasvanud ja pole võib-olla ammugi siin käinud enam. No üks kord aastas ikka käin oma isa ema hauale kirikul maetud, aga kodu on mul alles, et mul kõige noorem õde on, elab siin ja jääb loomiad, sisenejad. Noarootsi lapsed astuvad kelle oma esiemade ringmängude samme Rootsi kultuuris rindmängudel eriline koht, kasin Pürksis rahvaülikooli juures peetud testidel. Head lapsed, hoidke oma ilusat kooli niisama puhtana, kui ta on praegu pärast esimest päästet. Ühes klassis istub oma käsitööde juures Vormsist tulnud Marie müürman seltsi, üks auväärsemaid liikmeid pikitud suur tikk. See oli üle põlved, kui sõitsime kirikus laulatamis ja see on nüüd 49 aasta, sai teisel ja kolmas juuli pulma päevakaks. Seda hoian mälestus, see minu nimi oli Maria apelblume, Nevad Enn maa on seal sees ja see on ise kootud riieson, labaneri, lõngad värvitud ja ise sobi Esso veetud Sänna, kuidas kokku klapivad, kui nad kokku ei klapi, siis soni eine. Apteekas vaatame kokku klappida. Ja need rahvariided, mullaneelu saab teaplise ja pulmavalgeid priid valge jaksanud kreeka alles praegust, seda näitan rahvastelt, kui ma kirikus käis. Laulatamise. Nad on ilusad, see on palju peenemplise, kui see. Ei tea, kuidas kostis, ma ei teadnudki, ma ei tahtnud kuidagi, ma pole nii suure hulka mänginud. Ja ma ütlesin, ma kukun maha, süda ütleb küljes, aga siis mehi, Vormsi arst ütles, et vaata, Mei poole toitame. Aga kui hakkasin laulma seda rootsi keele, siis nii kui üksideni julgeks vorm see keel ei ole nii, kui see riigikirjakeel on, aga mina oskan seda ka. Aga abikaasaga nüüd kahekesi rääkisime kogu aeg seda. Vormsi keel. Aga neid eile olin nende Rootsis oli koos. Ei, ta ei tule nii ruttu kui see Vormsi keelt boa Rootsis ja, ja sellel rõõmul, Me uudin, Solm proov. See oli köitisime, no mitte ei läinud Vormsi keelega kokku. Aga kõik oli rootsi, kees naela käigust mehe kodu veel, mees suri ära ja enne oli vorm siis 3000. Neid on 300, mina kasvasin suure peres kaks testinimist. Neid elan üksi külas. Seltsi volinik Vormsi piirkonnas on Ants Varblane. Tahtsime me tulla siia kõigepealt, kui meil oli vorm, siis oma koosolek, siis tahtsime tulla muidugi meritsi, nii kui vanasti käidi, aga kahjuks noh, praegusel ajal see meritsi tulemine on niivõrd raske, et pidime ikkagi tulema praamiga rohukülla ja sealt siis edasi autodega siia. No neid päris vanu rootslasi, kes on põlised rootslased, neid kaasa tuli ainult kaks meest ja, ja siis marja Meermann, keda Eestimaal kõik teavad. Aga veel jäi koju kaks, kaks meest, kes siis ütlesid mulle muidugi niimoodi, et sa oled noormees, minemine meie eest ja me oleme hinges sinuga, aga mille, mis teeb muidugi head meelt on see, et paljud Vormsi suvitajad, kes on omale vorm, siis suvemaja teinud, on sellest seltsielust väga aktiivselt osa võtnud ja ka nüüd tänasel naerodsi päevadel Meie enda vahekord selle Vormsi rootsikultuuriga, kui palju olete seda jõudnud uurida, mida tahate veel teha? Ja minul on täna seda küsimust mitu korda esitatud, isegi Rootsi televisiooni esindaja küsis, et kas ma olen põline rootslane või on mul mingeid sidemeid rootslastega? Ei, ma ei ole oma suguvõsa nii põhjalikult uurinud, kas mu juured viivad Rootsimaale välja? Aga kuna mul on elu, läks niimoodi, et mul õnnestus vorm selle kodu luua. Alles siis sain ma alles teadlikuks sellest, et see maa on siiski väga rootsine ja eestlaste käest ei ole nad teda võtnud ega, ega andnud, vaid ta on olnud rootslaste oma siiamaani. Ja kui ma tahan seal elada, Ma leian, et ma pean ennast võimalikult kurssi viima selle eluga, mis on seal enne olnud ja mida me tahame nüüd edaspidi tööd on seda tööd, millega igapäevast leiba teenid, on, on ikka palju ja, ja ma ei suuda ennast nagu täielikult anda tegelikult seltsielule saak. Ma tunnen, et saaks palju rohkem anda. Siis metsa, need metsamees, jah, vorm, siis nüüd metsaülema kohusetäitja ja muidugi haigla juures ka ametisse rabandusest päris ühe ühe ameti pidamisega ennast nagu ära ei õigustagi, sest saar on väike ja kõik tööd tahavad tegemist. Perejaan teil täpselt käe ja kolm last on kasvamas, suuremad lapsed on juba ka seltsi liikmed ja. Kas need väiksed lauljad, kes rootsi keeles laulda? Mida nemad olidki minu oma tüdrukud ja me olemegi ühe ainsa laulu me oleme selgeks õppinud. Näitusesaali uksel Ervin Johannes Seeman on kandnud oma õlgadel kaljut. Näitused ja kujundamist ja natuke kirikus ka juhendamist ja viimased paar nädalat ikka enam tund ja kaks ja uuesti siia kooli maasse magatud ja naine ja lapsed ära unustatud ja umbes nii ta oli. Aga rõõm on suur, ilusasti rahvas on kaasa tulnud ja. Seltsi aseesimees Maido Limbak. 13 inimest on Rootsist, endiseid eestirootslasi. 30.-st on siis Riguldi vallast, kaks on lepast ja, ja nad on juba siis Paslepa mehed ja, ja keracerven, Joan teab juba neid asju paremini, täna on sul olnud nendega ka palju tegemist. Lisaks neile on oma isiklikud sugulased. On Aleksander seisid tema käisime praegu tema kodus Ramsi tipus ära ajasime ka piirivalvuritega juttu, oli korraldatud müüjat, löödi kulpi meile ja palun väga. Kahjuks muidugi seal kodunt midagi säilinud ei ole, eks ta ikka mehel võttis ka klindi. Muidugi ei ole enam, aga mis mulle väga suurt lootust andis, oli see, et meie kui päike välja tõrjabi 1000, kas käima siis kogu selle peo ajal endas kurg siin peoplatsi kohal, nii et minu meelest on see niisugune ilus enne naerasse tulev. Pidustustele on tulnud seltsi liikmeid ja külalisi Vihterpalu alliklepamoosi, küla kandist, omaaegsete rootsikeelsete koolide õpilasi. No mina läksin esimesse klassi, Allikleb, võisin Oklale, mis öeldi selle kallal ja seal oli üks vana talumaja. Oli väike klass, tuv vajaduse õpetaja elas ja kööke sinna panime oma riided, vahest ööseks jäime kotid ja tekid ja lükkasime nii kui Lutsu raamatus lauad kokku ja kotid peale ja magama. Õpetaja tuli oma toast ja. Palvetunni seal ja siis rootsi keelest rootsi keeles anti kõik üles, atras eesti keeles seletati, paljud ei osanud seda keelt, sellepärast üks aasta oli seal ja siis Vihterpalu mõistesti koolimajaks ja siis läks Vihterpalu mõisakoolimaja, siis mina olin juba teises klassis uhke maja, siis. Nüüdsest mässan mitte midagi, eks seal on ikka olemas, maja on olemas, aga raja on olemas, aga ma ei raatsi minna. Vaat see on see asi, mis seal oleks, veel ei tea ka palja mikspärast ja sealt veidi ristil on väiksed ruumid ja siin oleks võinud ikka neli klassi olla. Küll, tule, kas meil on tore, kui te niimoodi lootust avaldanud elu uuesti? Aga lapsi on nii vähe, kedagi koolitatakse, kunagised koolilapsed on väärikad vanaperenaised nüüd ja mitmed neist otsivad pilguga rahva hulgast hallipäist, vanahärrat, kunagist noort kooli õpetajat Anders Linstremi. Temast on neil mälestusi palju ja ma ei oska, on ajalugu, olid niisugused küsimused ja ma rohkem ei ole. Jälle jään peale tunde, kui see korra jagama nurka, seal ma sain peale tund äppida, aga teie tahtsite rääkida? Räägin kooli. Kuidas Lindström tuli meie õue ükskord küsis, et kas siin elab see ilma Tõnisson. Ja temal ju Vormsi poiss. Ja mäletad seda korda ja siis jälle mina ütlesin, ei anna, mina olengi see noh, nüüd lähme vaatame, kuidas kuulata, käima siin sisse. Ja siis me läksime Vihterpalus ja sealt anti meid siis kõik need lauad ja toolid ja sealt visati mind välja siis allikleppes üks peremees andis meile ruumid jälle kooli jaoks ja siis me läksime sinna neid asju klaarima ja kolimesime asjad ära, et ja kui me sinna läksime, siis mina, issi ratta, seda veel tema. Ja ta oli noor õpetaja Silja Helsingis ja esimene töökoht ja tulime seal kangru talu oli, seal anti meil siis ruumi ja jälle oli samuti üks tuba õpetaja jaoks suurenduva klassiks. Ja köök oli siis pererahvaga koos. Ja niimoodi see siis hakkas käima seal solinaist üks aast nast ei mäleta, siis jälle lubati tagasi, Vihterpalu kolid anti meil seal ruumid jälle otsas, siis tuli jälle uus õpetaja, kotkab. Temal läks, kus, noh, 41. viidi teda ära. Koos lastega ja siis jäi tema õde Vihterpalu või sinna siis oli jube ehitatud uus koolimaja. Kui teie tahaksite iievere väisega siine omavahel rootsi keelt rääkida, praegu, kas välja tuleks? Küll me saaks rääkima Vihterpalu, rootsi keelt, räägime, siis ei saa keegi, aga mina ei oska Vihterpalu. Ova. Saada, aga vat ma ei oska rääkida vastu, aga Vihterpalu õigeks konsis eriline. Norra nagu vektori oma, aga koolis missuguste rääkisite ka riigirootsi keel ja eks ikka jah, Eesti keele ka vahetunnid eesti keele räägitud, aga palju seda Rootsi, kes siis ei räägitud, mina hakkasin koolis käima ja ma ei osanud midagi ja meil oli õppimise tunnid, olid õhtu. Ja siis Eesti õpetaja oli siis klassis seal korrapidaja ja temal oli nisuke plaan, et tema iga kord küsis minu käest jälle, et mina pidin temal vastama ja minul süda hakkas nii kangesti valutama, kõik pidin talle ära seleta, mis ma lugesin. Kõik see esimene õpetaja oli minul, Katariina hammermantsiooni Vormsist ja siis oli Aleksander sambergse oli Kurksist ja siis viiendas oli Anders Lions siis oli seal Alik leppes kuuesolimat Marta, katkav, tema nüüd Rootsis või tal on 93. sünnipäev, arstikvisiin Pürg siis selles rahvaülikoolis kursustel käite teiega noogesind küll seal olime noored inimesed, lõbutsesime, õppisime. Aga nüüd oled vana ja midagi enam ei ole. Lood ja mälestused, mälestused ainult, ja kui praegu siin Noarootsi kirikuaias seisame ja ootame, et algab see jumalateenistused kas ka selle paigaga, On teil mälestusi? Minagi siin käin jah, mitu korda kumab ürgses olin, käisime seal, sellest on 53 aastat tagasi. Jumalateenistusest võtavad osa külalised spinnarni modell Rootsist Frans Harri Valsberg Soomest turuna Hasserblat, Saksa liitvabariigist ja meie abipraost Tiit Salumäe ja Narati õpetaja Leevi Reinar. Kõneleb Bruno Hasselblat. Ja jumala imetöö, see on suur rõõm. Jätkame traditsiooni, no siis on küll üks väga hea ja väga tore asi, aga me peame küll. Traditsioon ei ole see, et. Noarootsi koguduse õpetaja Leevi Rein Aru. Teie väike kogudus ja väike kirik ei ole vist ammu nii suurt rahvahulka näinud. Ja see oli erakordne. Ma ei oskagi praegu seda täpset arvu öelda, palju siin võis olla ka, kõik ei mahtunudki meie kaunisse kirikusse. Vana kirik on täpselt aastaarvu, ei olegi teada, aga võib arvata, et ta on üks Eestis vanemate kirikute hulka kuuluv sest on olemas eesti risti usustamise ajaloos selline versioon. Ristiusk on tulnud Eestimaale Rootsi kaudu. Ja kuna see Noarootsi on siin juba iidsetest aegadest olnud rootslaste poolt asustatud, siis võib arvata, et see kirik on olnud kaitsjatest aegades siin olemas. Kirikut põhjalikult remonditi aastail 1862 kuni 1873. Ja siis ehitati ka kiriku müürid kõrgemaks. Ka on olnud siis madalam kirik ja kirikule lamepuust lagi üks lööja koor, Kanada on tõesti kaunis ja me oleme väga tänulikud. Kõigepealt Lootsi päevade korraldajatele, kes lülitasid oma päevade raami des sele jumalateenistuse, see on minu arust ka esmakordne. Sarnastel üritustel. Ja kirik on tõepoolest saanud uue rüü nii seest kui väljast. Seda on aidanud kas meil teostada konsistooriumi juures restaureerimisremonttööde valitsuse noored töölised? Ja finantseerinud on suurelt osalt seda Haapsalu rajooni täitevkomitee. Ja see remonttööd on kulgenud väga heas koostöös kohaliku Pürksi külanõukoguga kogu esimehe ja juhtkonnaga ja samuti ka kolhoosi esimehe ja juhtkonnaga. Need Me oleme tänulikud sellise abi ja koostöö eest ja pane üks auväärsemaid külalisi. Valisid Brona katsega. Selle kirikuga seostab lättide suguvõsa vaimu te meeldima on siis mõeldud Otsüklottide suguvõsa 350.-le aastapäevale kui esimene laserplaatidest Rootsist saabus siia Noarootsi kirikuõpetajaks ka ilus muusik kähkele jumalateenistusel. Kõikidele äärmiselt elavaks jah, meil esines Tallinna Jaani kiriku noortekoor, esines ka sellist Peeter Paemurru keda saatis abikaasa orelil. Teie valisite oma jätlase tähendamissõnaks, armastas ja see on minu soov külalistele, et nad sõdasid, meie kodumaalt kaasa viiksid. Ma usun, et see on kõigile arusaadav ja mõistetav. Et armastus ja hea tahe, see viib elu igal pool edasi ja samal ajal me teame väga hästi, et olemas ka jõud, kurjus, mis väga kergesti kõik seda head ilusat hävitada. Ja meie kristlaste kuulutus ja soov on nii iseendile kui kõikidele inimestele. Et see hea tahe ja armastus ja jumala armastus meid juhataks ja saadaks sellest juhinduksime oma igapäevases elus. Üks külalisi, kupsale ülikooli õppejõud, doktor Raimo Arak. Ma olen sündinud Kesk-Rootsi väikelinnas Toushellus. Rootslanna tähendab mitte Noarootsist või sind Eestist, vaid päris rootslanna ja isa Võrumaalt, teie eesti keel tuleb sellest, et kadus, on seda kogu aeg räägitud, on küll, ema oli mul küll rootslanna kord õppis eesti keele ära, tema eesti keel päris perfektne ei olnud, võin ma nüüd öelda, aga siiski ta suhtles täiest eesti keeles peale selle olema Stockholmi eesti algkooli kasvandik ja see aitas muidugi kaasa eesti keele säilitamisele. Vanemate inimeste kadumisega kaob eesti keelt kõnelevate inimeste hulk seal üha väiksemaks. Aga siis on küll tared, nooremaid ikkagi ka tuleb ja teil on kaasas abikaasa ja täpset kestvust ja nemadki on eesti keelt räägid mojo kõige vaiksem hammas veel peaaegu Iraagi, tal on põhilised sõnad, on oma kummi, on liiga väike veel. Aga Vaike räägib eesti keelt küll ja sellepärast nagu siin püüame Eestis tihti käia, et lihtsalt keelt umbes meile Uppsalas ei ole ühtegi. Oli teil oli huvitav ettekanne sellel suurel peoplatsile nii suurele rahvahulgale, ma olen keeleteadlane ja mind huvitab keelekontaktide ja eriti eestirootsi keele suhtuda. Neid ma natuke olen uurinud praegu siin rääkisin rootsi laensõnadest eesti keeles, kust nad eesti keelde tulnud on. Põhiliselt muidugi eestirootslaste kaudu, kes siin Loode-Eesti rannikul ja saartel elanud on siis Rootsi aja kaudu. Muidugi noh, saarlastel on otsesidemeid Rootsi rannikuga olnud alati niisugust tööd tehes murdev orjana arestelt tingimata. Aastaid kasutada Tallinna arhiiv, keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektori kartoteeki murdekartoteeki mis on muidugi asendamatu väärtusega Rootsis ma ei saaks seda tööd nii põhjalikult teha. Ma seda praegu olen ette võtnud, selge, iseenesestki mõista. Mis seal see lõpptulemus peaks olema. Raamatukene eesti keele rootsi laensõnadest. Istume praegu siin kirikus, kas äsja lõpeks jumalateenistus ja see peekida ära mitmes keeles. Minu meelest on oma jumalateenistust näiteks väga ilusti, kuidas seal on võimalik tõesti neljas eri keeles jutlustada ikkagi ühtekuuluvustunnet tunda saada. Need on Vihterpalu moosiga naised, Elsa harjak, Elinor Stream, aline Tomson enne mošee või, ja teised. Just Ella eestvõttel on vanu laule hakatud uuesti meelde tuletama. Aga kas vennane flodell on lauljaid naisi kaugelt märganud ja suundub nende poole, Juta. Ka Hilda Eelembo meeleliigutus. Just praegu tuli ta lavalt, kus talle ja teistele peo lõpul tänu avaldatakse. Ma olen sündinud Sutlepa leeris, käisin Noarootsi kirikus. 1942 22. juunil. Olengi ainult Eestis varjamu seitse kurda. Orient püüdnud saada kodupaika näha. See esimest korda õnnestus mul nüüd mitu aastakümmet tagasi juba ju minu perekonda, mitmed nendega võtsid otsuse jätta kodupaiga. Teised võtsid otsuse jääda siia mõlemad otseselt rasked, aga tuleb valida. Seal võib olla õnnelik ja olime ka, et oli veel võimalus valida, aga selle tõttu onju? Hoone inimesega inimesena lähed. Nüüd on mõlemad pooled täielikuks ja nüüd jälle. Kuhu te jõudsite minna peale selle peoplatsi kaalima jäänud jää kiriku, ma käisin minu. Perekond viis meid sinna oli väga ilus naha, ma olin varem laenud Sutlepa kabelit Tallinnas mitu korda. Minu isa oli 86 aastane kunagi Sutlepa kabelit ülesehitamisel. Me elasime just kabeli kõrval. Isa oli külakooli õpetaja, seal siin Eestis alice väike rahvakild ja meie oleme praegu väike rahvas ja suurte vahel ja ja sellepärast võib-olla on neil kergem mõista, mis selliseid väikseid rahvaid jää, rahvakilde ühendage ja eestlasi on ju nii mitmes riigis. Kui meil anti välja raamat Eesti rahvarõivastest, siis oli osavõtjaid ja ettetellijaid 22-st riigist lasid, kes tellisid ette ja selle tõttu võimaldati trükkimine, raamat Eesti rahvarõivastest. Ma ise olen õmmelnud 11 Eesti rahvarõivad oma perekonnale. Kanname need pidulikud väikestel kaun kõneid, lähete Kaju. Nüüd siis on see kaks päeva kestnud ilus pidu läbi naha Rootsis ei olnud mul pidustustel seal võimalik Eesti-Rootsi Seltsi esimeest Ain Sarve peaaegu korrakski kõnetada. Nii hõivatud oli ta peojuhtimisest ja korraldamisest. Niisugusele suurele sündmusele eelneb alati palju tööd. Aga teie aeg oli niivõrd lühike. Kene sült sai loodud veebruari lõpus, 27. veebruaril. Ja see oligi praktiliselt meie seltsi esimene suurem ettevõtmine. Meil oli seda väga vaja, et ennast kui arvestatavat jõudu näidata. Tööd oli sellega väga palju. Paljud küsisid pärast, et millal järgmised millal tulevad Vormsi päevad, kas juba järgmisel aastal, mõni isegi arvasid seal samal aastal võiks teha. Ma ei pea õigeks raisata seda jõudu ja seda aktiivsust. Ainult pidude korraldamisele tuleb hakata tööd tegema. Ja seda tööd on üsna palju. Meie töö oleks näiteks rootsi keele õppimine eestirootslaste kultuuri ja ajaloo õppimine ja tutvustamine. Eriti koolilapsed ei tea meil ju sellest midagi, meil on plaanis ette valmistada selline kooli pakultatiiv kursus, meil on hulka plaane veel. Me tahame käsikirju avaldada. Me tahame raamatu kogu tasutada, mida me muuseumi asutada, selleks on vaja Noarootsi pastoraadihoone restaureerida. Ajalehe olete juba kasutanud infoleht ja esimene number ilmus meil maikuus, see oli ainult 30 eksemplari. Nii et see oli rohkem sümboolne, aga teda oli jällegi sellel hetkel vaja. Teadvustamaks, seltsi töö edeneb, see oli nagu seltsi liikmete hulgas väike niisugune süst. Ja nüüd õnnestus meil anda siis välja topeltnumber päevade puhuks ajalehte tuleb edaspidi pidevalt anda, see on nagu ainus kanal, kus me saame praegu ennast avaldada oma väikseid uurimusi ja oma teateid naguniisuguse suure jõukatsumise korral ikka küsin ma neid lõpuks on inimesi, keda sa tahaksid esile tõsta ja tänada ja on ka mõni niisugune asi, mis ei õnnestunud nii, nagu tahtsite või mis pidumeeleolu. Kas täna ta on väga paljusid ja, ja neid siin kõiki ette lugema hakata? Meie Me jänni nad ise tunnevad, nad ise tunnevad, kes on sellele kaasa aidanud NUT võib-olla ainult nimetaks selle inimesi, kes kõige rohkem selle heaks Digisjon, Ervin Johan seetmann, puudujäämisi oli, me ise tunneme neid, seda võib-olla rahvas ise ei pane tähele, kuusk, tundsime kus meie korraldamatus või, või muu ettenägematu on kaks asja, mida ma tahaksin suurema hulga ees välja öelda mõlemad olid seotud jumalateenistusega. Esiteks ei ole meie noortel viisakustunnet, nad istuvad rahumeeli kirikus, kui vanad inimesed seisavad, see on kasvatamatu, see küsimus, mis on üleüldse väga laialt teine, mis oli lausa lausa karjus mu silmi, kes. Jumalateenistuse ja, ja üldse kiriku sisekorda selle jaoks on see lausa oigas, et fotoreporter ronib jumalateenistuse ajal kantslisse rahvast pildistama. Need olid kohad, kus ma pidin. Tahtsin häbi pärast maa alla vajuda. Leegaiuse liikme rahvamuusiku kätte sattunud pillilood andsid elule täiesti ühe uue suure mõtte. Seda küll. Kuus aastat tagasi sattusid mulle pihku Pakri Torupilliviisid ja nende tagapõhju uurides ja ajades hakkaski mind huvitama eestirootsi kultuur, millest siis nüüd on selline püsiv?