Kuulamidena tänulikke mõtteid. Kõnelejan Leili sarv, sel jõulukuul sai ta 80 aastaseks. Ta on seitsme lapse ema, aga ometigi on ta nende kasvamise ajal kõik pikad sõjajärgsed aastakümneid kogu aeg tööl käinud. Ta oli hinnatud ja lugupeetud keeletoimetaja. Rahva hääles ta on aidanud mitmetel teadlastel oma uurimistööd ilusas ja arusaadavas eesti keeles sõnastada. Oma nüüd lõppenud tööaastatest oleks tal palju kõnelda. Veel praegu võtab Leili Sarv ajakirjanike liidu keele- sektsiooni tööst osa. Aga täna on meil hoopis teine jutuajamine. Niisugune, mis sobib kuuse alla aasta kõige pimedamasse ja samal ajal nii heledalt valgustatud aega. Jutt saab alguse ühest vanast raamatust, see on siin meie ees laual. Nahkköites ja. Kuldkirjaatrikka oma siuke huvitav raamat minu lapsepõlves sööbi ema mälestusesemete ja kirjade hulgas. Ta oli natuke salapärane, mõnikord olime seda lehitsenud. Seal oli perekonnaelust, võib-olla oli see tundus nagu nõid, inimesed mõtlevad natukene seksiraamat. Ja külgetõmbav oli, ta tahtis ikka nagu vahetevahel lehitseda. Mulle tuli see raamat just tänavu sügisel meelde. Sellepärast on olnud juttu, et autor Rudolf Priit Kallas, meie tuntud folklorist Oskar Kalda vend On selle autor, päälkiri, Saaroni valge lill, pulmapäevaks perekonnaraamat, et. See raamat on ilmunud 1894 peaaegu 100 aastat tagasi. Ja aasta hiljem on minu isa selle raamatu kinkinud minu emale pulmapäevaks kaanele on ka kuldtähtedega trükitud Reet Laarmann. Ema nimi. Me kõik nagu isalt ja sõime seda endale. Selle raamatu kinkis ema mulle ja kirjutas sisse pühenduse. See on pühendatud mulle ja kingitud enne, kui mina abiellusin. 35. aastal. Muidugi on sellel raamatul juures oma aja hõng. Autor oli pastor, aga ta oli nähtavasti oma kodust juba Saaremaa Kaarma köstri pojana oli ta saanud väga palju äratust folkloorist, rahvaluulest, mõista Dustest vanasõnadest. Need on ta kõik põiminud siia raamatusse ja on ühendanud selle vaimuliku raamatu kus tema perekonna elusel etappi oli tegelaste ja piibli sündmist sündmuste mõjul. Kuid ta on sellega ühed ühendanud Eesti folgil. Selles raamatus ta seletab väga põhjalikult oma arusaamise järgi. Kalevipoja sisu seob selle muistse Eesti muistse perekonnaeluga kõik selle kõlbluse huvitav katse ühendada muistse muistse eesti vaimuelu kõlblusega perekonna kõlblusega ütlebki, et Kalevi Kalevipoeg on tegelikult perekonnaraam põhja piirlinud, kasvas perre, kuidas toob välja kõik need koos ja, ja, ja kuivõrd karske ja, ja tore tüdruk oli olis 10 ja Linda ja kuidas kosilased käisid ja kui puhas see perekonnaelu oli ja kahju, vana Kalev suri nii noorena, ta ei saanud oma Ja kuigi poeg käib ka Ilyerni isa kalmult nõu küsimas, siiski läheb tema oma teed. Ja kui ta ema otsima läheb, siis läheb kõik see asi halva poole. Seiklused saarepiigaga. Patutöö Soomes Soome sepa juures Oma jälje sellepärast ta toob välja, kuidas Kalevipoeg tahtis kõik ilusti perekonnaelu edendas ja kõik tema tegevus, aga ise jäi ta üksikuks jäise kannatas ta oma oma halbade tegude Saatuslikuks sai, siin raamatus on mitmed osad, kohe siin on laste kasvatamisest, ma vaatan ja ja rõõmudest ja muredest, perekonnas ja niisugust peatükid, mis mulle väga meeldib kõigi selle vaimuliku ja piiblijutu kõrval. Just see vana ütlused, vanasõnad, mõistatused, kõik vana vanad pulmakombed, perekonna Erik Bibi toob ta muidugi välja kõik need kodus mõrsja kodust lahkumised ja ja kuivõrd ilusad need pulmakombed ka temale kui, kui tolleaegsele pastorile ta helistab kohe, vaat see on üks, jäägu see ei ole, see ei ole, selle peaks nagu unustama niisugused kombed siis viita muidugi juttu laste kasvatamise perekonnaelu puhtuse pääle. Aitab siis, kui halb on, kui lapsed kasvavad kui kutsikad ja kui neid ei õpetata kõlblusele ja viisakusele ja viib ka juttu selle pääle, et lapsed on perekonna peegel. Nii, kuidas vanemad ees, nii, lapsed järel ta seal nüüd 100 aastat tagasi siis antud Eesti rahvale niisugune raamat tundub nagu ühest küljest, nagu see oleks. Raamat ise ja tema sisu on meist nagu, ütleme vormilt või sellelt sõnaliselt nii väga kauge, aga tegelikult see ei olegi ju nii ammu ei ole, kui sinu emale see raamat kingiti, pulmapäeval oli see raamat, uus maailm on olnud siin muidugi väga huvitav, mis mulle meeldib, on, kuidas ta siin õpetab perekonda, millele tuleb, kuidas pühapäeva pühitseda ja nii edasi jätta, toob ka selle perekonnakirjanduse juurde. Joe büljes Lydia Koidula luule toetused, mis on väga ilusad ja mis edasi viivad isamaa armastuse, kodumaa armastuse ja selle kaudu. Huvitav kirjanduse tutvustus kõik Otto Wilhelm Masingust alates Kreutzwaldi kaudu muidugi tolleaegsete raamatute juurde ja siis mõtled, kui palju mis meie elu on edasi läinud 100 aasta jooksul, kui palju meil on praegu kirjandust? Rääkisin juba, et see on raamat, on pulmapäeva. Isa kingitus emale. Minu isa oli Õisu mõisa moonaka poeg kes oli käinud koolis ainult kolm. Tal ema oli Kaarli valla Arraku koolmeistri tütar. Natuke teistmoodi oludest. Millal nad kokku said? Nad tulid, nende esimene kokkupuutumine oli olnud siis, kui emale oli öeldud, et naabritallu on tulnud uus karjapoiss. Tüdrukutirts läks vaatama, missugune see naabritalu uus karjapoiss oli, nägi poissistus mätta pääl. Jer luges ajalehti. Pärast isa rääkis, mul oli niisugune hirm, ma olin koodi õpetaja kikka käest võtnud endale lugeda ja lugesin näik karja juures ja tuleb mingisugune tüdruk, kaar, need kandidaadid, lehed minu käest ei jooksnud minema. Seda tuletati meelde, see oli nende esimene kohtumine. Ema oli küll kooli õpetaja tütar, aga tema oli juba võõrasema ajal kasvas. Ja ta ei saanud kooljaliidust, kuid ütles, et mind ei lastudki koolitoas istuda. Ma pidin võõrasema lapsi hoidma. Nii et tema kooliharidus jäi kaal samale tasemele. Aga mis ma mäletan oma lapsepõlvest küll armastati meie kodus raamatut. Küll oli meie kodus ajakirjad, ajalehed ja kõik oma lapsepõlvest mäletan kokku köidetud Postimehe aastakäigud, kokku köited oleviku aastakäigud, virmalised, kõik Postimehe lisalehed. Linda ajagi, Linda, mis meid haris, mis meili meile lapsena juba juhatas meid kirjanduse ja kunsti juurde. Ajakirjas Linda oli tol ajal juba ilmusid reproduktsioon, nyyd küll oli seal mu õilot, küll seal oli soomi. Eedel Felti Johorrissa seal maal, mis seal reproduktsiooni ilmusid, need olid. Ja üldse, kui ma mõtlen oma kodu pääle mehi väga palju loeti kõvasti. Ja, ja mulle tundub, et selle kaudu meid väga palju kasvatati. Loetu kohta avaldati arvamust, olid omavahel nagu kõnelused, mis oli nagu hästi, mis oli halvasti kui hiljem ilukirjandust Ki loeti. Ja mul on need kõnelused väga meeles, see oli tolle aja inimestel. Nendest aegadest on nii meeles, kuidas ema kaasa elas. Ema tundis nii tolle kõik kuni oma surmani tundis tema kirjandus, mis oli ilmunud ja mul on meeles, kui mu ema veel kaheksakümnendates aastates oli silmaoperatsioonil Tallina haiglas. Siis ta oli ühes palatis ühe keele õpetajaga vist üks kirjandusõpetaja vanem daam. Ja üks noor koligaven nendega ühes palatis ja ütles, et küll on huvitav, kuidas need kaks inimest räägivad kirjandusest. Me kuuleme Leili Sarve mõtteid ja mälestusi oma lapsepõlvest ja kodust oma vanematest. Mina olen kasvanud mõisas. Vastse-Prangli mõisas. Ja kui ma olin kaheksaaastane, siis me kolisime Valgjärve mõisa. Vastse-Prangli mõisa oli väikene mõisa väikese järvega kuidagi inti kodune, meie kodu oli küllaltki hubane ja vanemate kõrval igatahes väga hääd mälestused. Aga muidugi siis tulid esimese maailmasõja aastatel raskused, mõisnik müüs. Oma mõisa läks Saksamaale, minu isa jäi ilma kohata ja läks teise mõisa. Ma ei saa. Ma mäletan, et olin kaheksaaastane, kui me kolisime Valgjärve. Meil oli kraami koormad ja lehm oli vankripära küljes, istusime emaga ja naabrinaisega kris, sõitsime mööda lülitnari järvest, kus sinililled õitsesid. Ja siis isa Ta ütles, et varsti joon paist tapadlikker. Siis avanes äkki minu silmade ja pilgu ees. See järv. Tohutult ilus ja armas järv Valgjärve praeguses praegusest Põlva rajoonis Otepää kõrgustikul. See oli midagi niisugust suurepärast suurejoonelist ilu. Ühenduses muidugi. Sissekasvamine ja kokkukasvamine selle loodusega, kui ma juba hakkan mäletama Vend oli käinud vabadussõjas, tema sai sealt mõisast asunikud, hundi hakati ehitama ühenduses sellega. Tulevad meelde need ääred tud vaesuse aastad, kus ei olnud raha, kus ei olnud mitte midagi, kõik tuli ju ehitada. Viljaseeme, hobused, loomad, põllutööriistad, kõik tuli hankida. Need jäävad meelde, kujuhed ääretult vaesed aastad. Aga muidugi looduse ilu ja kõigi selle poolest väga meeldejäävad. Isa ütles, kui ta sinna metsa äärde läks, ma ei taha sealt äragi tulla, ööbikuid on seal nii palju, nii palju on lõokese isa, sain ühida alles. Hakata maha ka tegelema, mida ta eluaeg tahtnud oma maad. Kuigi see oli nüüd vennakud hunt ja kõik, aga meil oli ühine elu. Aga naabrid ütlesid muidugi. Laarmani kannak kannu talupidaja. Mis talupidaja neist saab, kui käid mitu ajalehte ja kupliga lamp vallast toana? Läbi see on nüüd iseloomustust meie perele. Mis Talupidajad meist saab, kui nad, kui nad loevad raamatuid? Isa oli meile lastele väga suur autoriteet. Tema korraldas töö temalegi vähema jutuga. Aga ema oli Arhurdase huumorimeelega nali ja ja, ja lõbusaid jutte Te. Ja väga vaimukas. Isa kuulas umbes päält kui ema ja, ja, ja vend tohutu mõnuga elu karmide aastate ja hädade üle, kuidas nad naersid. Ja ma olen oma neiupõlve eas veel mäletan kummalats saanud 25 aastaseks, siis ma olen kirjutanud oma päevikusse, kui küll kunagi, kui minul on oma lapsed, kui ma suudaksin oma lastele olla niisugune sõber minu ema, minule olnud. Ja ma olen hinnanud seda ema pedagoogilist vaistu ja tema taktitunnet ja kuidas ta, kuidas ta meid kasvatas, sul on endal seitse last ja kui palju lapselapsi? 18 lapselast ma mõtlen, ega minu elu ei ole tühje jooksnud, mul on siiski lapsed. Keskmine keskmine nendest on surnud, suri 48 aastasena, aga muidu on minu lapsed minu ümber. Ja meil on väga tihe side. Aga ma mõtlen, mitu korda olen mõtelnud. Ma ei ole olnud väga halb kasvataja ja minu tulemused ei ole mitte kõige halvemad. Just siis, kui olid ärevad päevad ja kolhoosi astumist selle vend alla kirjutas, siis me tõime ema linna, kolm last oli veel, elas linnas, ta oli ühe kui teise lapse juures minu perekonnas kõige roog. Ja ma mõtlen seda, kuidas minu lapsed. Kuidas ta nendega põrandal istus, kuidas ta nendega mängis, kuidas ta neid mängima õpetas ja kuidas mu lapsed talle lugesid ette, kui ta enam ise lugeda. Kui mina abiellusin, siis minu mees ütles otsekohe minu abi meie abiellumise ajal. Aastat ei teadnud midagi, kumu, mees lahkus, siis ta ütles. Küll, näed, ma tulen tagasi katsusina, lapsed terved hoida. Ja nii mul siiski ka õnnestus läbi hädade nad lapsed terved hoida. Neljas laps sündis pärast isa minekut pärast isa sõtta minekut. Ma olin sunnitud Tallinnas elama terve aasta jagu. Hädalapsed elus hoidma ja siis ma läksin maale oma vanemate juurde kuidas nad vanad inimesed üle 70 ligi 80. Kuidas nad said uttu, kui elule mind aidata. Vanaisa võttis selle selle väikese Jaani, kes oli pärast isa sõtta minekut sündinud siis selle nagu oma lapse omaks, kuidas Ta õpetas ja kasvatas ja missugune sõprus nende vahel valitses seda liigutav vaadata. Ma olen niivõrd tänulik, kuidas, kuidas isa ja ema mind veel nende vanas eas nendel kõige raskematel aegadel aitasid. Ema vaatas nii kaua last, seejärel me olime kõrgel mäe otsas, elasime seal, ei olnud looma ega midagi, lauta ei olnud. Naabrilt käest käisin ma piima otsimas. Ja kuidas me isaga kahekesi puid lõikasime, kümnete ruutmeetrite viisi, et seal mäe otsas külmas majas laste elu sees hoida, lähedust väga lähedus oli perekonnas, aga isa siis veel nendel aegadel isegi nagu mingisuguse juhtimise oma kätte, nagu ta oli harjunud tegema, nüüd teeme seda tööd nüüd emme seda tööd. Mingisugune niisugune järjepidevus oli, kui ma linna tulin uuesti kumu mees tagasi tuli. Ja kui ma tagasi tulin, linna lapsed kooli läksid, siis jäi see see väikene poiss veel vanaisa seltsid veel pooleteiseks aastaks sinna. Ta õppis ära murdekeel ema juures, ma pean ütlema, et minu isa ja ema olid tulnud Tartumaale ja sinna olid tulnud Mulgimaal. Nii et minu emakeel oli mulgi keel tõsises mõttes meie emakeel oli mulgi keel meie perekonnas kõnelgi murret ja see jäi mu elu lõpuni lähedaseks. Ja see väike mu keskmine keskmine laps, Jaan õppis vanaisa ja vanaema kõrval ära täielikult mulgi murdekõne, keskmise. Muidugi oma peres on neid pärimusi, neid jutte ja neid mälestusi koos palju räägitud, kindlasti, kui see suur pere koos on, aga aga ma tean, et sa vähemalt oled kavatsenud natukegi. Tan oma mälestusi, aga võimed on jäänud palju nigelamaks, kui olid varem varem oli kirjutamine niivõrd kerge, aga nüüd läheb see iga aastaga raskemaks. Ja mul on veel väga, väga palju kirjutada. See on ju vanade inimeste mälestust kirjutamise lugu on ju, see on ju peaaegu paadi, need lapsepõlvest kirjutatakse rohkem ja täiskasvanu eas nagu jääb aega vähe, eks. Ma püüan veel kõiki neid. Ka ja mõtlen emale veel, siis tuleb mul kõige selgemini ette kaks pilt. Üks, kus me ilusal suvisel päeval oleme kahekesi emaga heinamaal ja vaatame lilli Ja veel üks mälestus, see on 35. aasta sügist kui ma olin küllaltki surutud olukorras, ma tahtsin maalt ära ja ma olin üksi maa, olin kuidagi nii nagu tühi oli elu millegipärast. Ta on üht sügisest päeva kui ilm oli hall. Taevas oli ääretult tall, öösel oli sadanud lund. Mis siin on alk järve poolt, kas keegi mängib mispidi, see on, keegi mängib tule välja kuulama. Ja ma läksin välja minu härmas Valgjärve. Must nagu tormi eeletapp, oli Erik küsimus, sellepärast et valge puhas lumi ümbritseda musta tuhmi vett. Järvede poolt kostis mingisugust imelikku muusikat. Mina siis ema lapsena ei olnud iialgi kuulnud luik. Ega urin luike näinud ainult pildi pääl. Me jooksime mõlemad emaga alla järve ääre seal Me nägime. Meie mustal tintmustajärvel oli luik GDPR kes tõesti tegid muusikat järvel. Ja kuidas see pilt meid mõlemaid viis, nakkub kuidagi. Lood, tõuse seda. Me tulime nagu hoopis teistsuguses meeleolus tagasi koju ja mäletasime seda luikede kuulamist alati. Meile tuli mõlemale lugu meelde, kuidas luiged meile lootust tõid. Oma elu ja oma vanemaid meenutas Leili Sarv.