Võõramaalane karu ja Ronkistusid langenud puutüvel ja ootasid oravat. Siis tuli orav ja ütles. Tere, sõbrad. Karu võpatas ning ajas end kohmakalt tagajalgele. Rankaga hüüdis. Oraval välismaalaseks hakanud, räägib puha võõras keeles. Sõin Foominga sarju, ütles orav. Rauk ohkas, vangutas pead ja ütles. Mõelda vaid, et meie orav ei taha enam eestiloom olla. Temast ei oleks seda küll uskunud. Uhkustuja sõnnine, hüüdis ka karu. Mõnel vist ei sobi metsas elada, tahab võõrsile koldu. No ja üks Soome sulelaas laiali, käbid, kobedamad. Foomingaid hüüdis orav jälle mudis oma pakse põski ja tegi õnnetut nägu. Ühisto ütles, küsis karu, ei tea, sosistas ronk. See oli jälle võõramaa keeles. Sei Folnud orav näitas nimetissõrmega põsele. Fab võimsus, Foomingaid. Sõbrad vahetasid nõutult pilke. Ta ütleb vistet sõidoomingaid, taipas korraga ronk täitsa korralikult rääkida, toomingamarjad teevad suu paksuks. Väga paksuks, noogutas orav kaasa. Ausõna. Tere tulemast tagasi meie nuuma, veel möirgas karu liigutatud ning avas käppadembuseks ja kõik kolm naeratasid õnnelikult.