Muhed koosolijad tervitan südamest kõiki, kes täna on kokku tulnud Marie Underi austamise ja tähelepanu avaldamise atusele. Ma oleksin hea meelega tahtnud oma esimest, saad ütelda, halvas Marie Under. Kuid ma jään ainult tundma neid sõnu, kuid väljendada manni praegusel momendil ei saamite, kuna Under ja tema abikaasa Haatsum ei ole mitte saanud tervislikud põhjustatud takistuse tõttu Saksamaalt kohale sõita, nagu kavatsus oli. Nii ei ole juubilar ise mitte füüsiliselt täna siin meie juures, kuid ma usun ta vaimselt siiski mitte ta kaugele ei ole, sest temal on selgesti ju teada, mis kellaajal atus hakkab. Temal on see aktuse kava teada ja nii et ma usun, sel silmapilgul, mil ma praegu siin seisan ja teie all saalis istute, et tema pale ja silmad ja mõtted ja süda on siiapoole vaata, näeb ja teab, kus kohal me oleme ja teab, mis me siin teeme, et nüüd on kell viis, nüüd on avamine, siis tuleb muusikast tabatud kõne ja ta näeb saali ja näeb inimesi, ta on enne siin saalis olnud ja tema on, kuigi ta on Lõuna-Saksamaal praegu, sel silmapilgul praegu meiega siin. Nii et kuigi me ei näe teda, me võime kujutada ja tunda, et meil on temaga praeguseni mulludil just mõttes niisugune ühendus olemas. Kuid vaata selle peale, et meil sel silmapilgul ei ole võimalik. Näha teda füüsisest meie hulgas on ju meil igalühel alati võimalus temaga lähedast kontakti saada. See oli muidugi see, mis kollid, kollektiivne koosolemine sel silmapilgul pidulikul silmapilgul, sein kuid tööline, ühendus ühe kirjaniku ja loojaga on, vaadati tema hinge kaudu, tema hing on leidnud väljendamist tema teostes. Nii et meil ei pruugi maakodus ainult käsi välja sirutada, tema raamat kätte võtta ja avada ja lugeda. Ja me seal avaneb ja on meie juures kirjanikumas, kõige lähemas ja kõige intiimsemas olemuses. Ja seal muutub tema mõte, meie mõtleksid oma tunded meie tunneteks ja tema elamused on avalija lahtiselt meie ees. Juubilari teoseid kätte võttes, see on tema isiklik kontakt, tema Marie Underid, see võib olla nii, ta jumaldab teda ja see võib olla ka nii, et mõni hoopis unustab ära, et ta üldse olemas olla. Ja vaatame Marie Underid kui meie rahvuslikku loojat, kui Eesti kirjaniku ja Eesti suut, luuletajad ja siin-seal asendab, asendab tema hoopis teisele pinnale vaatamata selle peale, missugune kontakt üksik lugeja, lugeja, koon. Seal eriti nüüdsel ajal ja oludes, kus me peame elama kui meie kaotamas staatust, peame siin Stockholmi kesklinnas küll ka kontsertmajas, kuid mitte Estonia kontsertsaalis ja kus meie oludes välistes oludes ja rahvuslikes oludes nii palju muutunud on. Puud tõuseb suure looja looming veel eri seisukohale ja erivalgusesse ja on väed eritähelepanu siin leebemad, ma pean vaatama nende sõnadega, mis luulete ise ütleb, et me peame. Mis meilt vööd, meenutagem mis meil jäi. Jää. Me teame, et meil on väga palju võetud ja sinule paik, ega aeg avasõnas seda hakata üles lugema, see on meile küllalt igaval hingelähedane ja igaüks teab, kuidas sellega on. Luuletuses Watson öeldud, meil on jäetud me uhkus, au ja viha, kuid pääle nende uhkuse Havia viha ongi jätnud iseennast nimetamata. Ja see bassegi temal selles väikses luuletuses iseennast nimetada. Ta on jätnud ka palju teisi asju nimetamata jätnud nimetamata see, mis meid võetud mõtteliseks kaudseks. Pääle uhkuse aviovea on olemas üks suur suur ja põhineb end, see on meie rahvuslik vaimsus. Ja kui meie ümbot võib vähemaks kärpida meie iseseisvus, liku teostumist, lausliku teostumist oma kodumaal, siis meie vaimsust on kaunis raske alla suruda, sellepärast et tema ei vaja oma teostus mitte nii paljust laiust kui kõrgust ja sügavust ja täiust inimestest, meie oma inimestest endas. See rahvuslik vaimsus, tselluloosiga, raske teostatud nendes oludes, millesse meie oleme asetatud. Kuid ometigi see on see pill ja see põlile hoovus, mille pääl võib kasvada see, mida me tulevikus tahame näha oma eluna. Ja selle rahvusliku vaimsuse pinnal on kirjanduslik vaimu, looming ja suuri geniaalne luuleti, nagu seda on oma hoopis suure ja teise tähenduse veel, kui ta tavalises olukorras seda, seda, seda, Omaks. Tema luule kohta võtab atus kõneleja omalt pikemalt sõna ja see jätab eriti tema jule tähendusest. Ma ütleksin ainult nii palju, et tema luule on eriti lähedane. Tema tuleb inimesel juurde ja muutub vahendituks. Medalite kunstlikkusid vahendid, et oma luulet kättesaadavaks teha, ja tema vaimsus, mis on seaduse kinni pandud, muutub kergesti lugemisel jälle uuesti vaimsuseks. Tema luule ulatab alla sügava elu sügavusse ja samuti teised küljes elu kõrgusesse. Tema luule ulatab meelelisusesse ja teiselt palvesse. Katab nii-ütelda kogu suure elupinna. Mina omalt poolt ütleksin ainult, et ma näen, ma otsisin täna kodus, ei tule kuidagi leidnud üles valguses Audeeriusel jänese vaatlustes ühte lauset nimelt kus on kõneldud heast viljapuust. Ma oleks tahtnud seda täpselt vaadata, kuidas see on ja võib-olla tsiteerida, kuid nii, et see oli nii, et kes oma tööd teeb nagu hea viljapuu ja meediapuu on see, kes annab oma andeid ja valmistab ennast ette viljakaks uueks lõikuseks. Vaimne vaimse loojaga on ka see, et tema annab oma andeid kasvatama viljad ja annab selle, mis tal anda on ja ei oota selle eest mitte midagi muud erilist, kuid kogu tema pinge, kogu tema olemus on selleks, et ennast valmistada, valmistada iseendas uusi andeid, uusi uut lõikust, uut vaimset lõikust. Kuid viljapuuga on ju asi nii et kui tema annab oma Saadi inimestel tarvitamiseks toiduks leivaks ja valmistab ennast ise hakkab kasvatama nupusi uue saagi andmise jaoks, küsimata muud. Siis inimesed võtavad seda vähemiseks suuremas tänulikkus vastu ja kasutad selle ära ja selle, kui on, saaks läbi. Kuid vaimselt Loomingu viljapuuga on lugu nii, et see saak, mis tema kasvatab ei muutu mitte söömisega ega kasutamisega vähemaks vaid vaimse loomingu viljapuu on igaviku puu. Ja Marie Under ja kui ma mõtlen temale, on niisugune suur ja uhke ja andekas, igavesed igaviku. Puhu suure andega õnnistatud igaviku puu. Ja sellega ma avaksin tänase aktuse. Ja mis läks päeva kallas edasi. Jama. Ma mõtlen, et me tervitame, olgu tervitatud. Tervitame Marie Underid seal, kus ta praegu asub ja tervitame seda siis, kui ta tagasi tuleb, meie keskel jälle, olgu ta teritatud kogu oma päevade kestel ja olgu tal neid veel palju ja olgu taevas hea tema üle. Lugupeetud kuulajad kallid kirjanduse sõbrad, mu daamid ja härrad. Väga õieti on Marie Underi äsja ilmunud rootsikeelse luulevalimikku eessõnas loetletud aja sündmusi meie luuletaja ümber. Kolm revolutsiooni mässukatset, viis okupatsiooni ja kaks maailmasõda. Lisamata on kahjuks jäänud kõige olulisem vabadussõda maa iseseisvaks saamine pärast sajandeid kestnud tervelt viie eri rahva poolt teostatud sundrežiimi. See on olnud niisiis jahmatamapanevalt rahutu ning raske aeg sellel Euroopa kõige käidavamal ristteel kuhu on sajandite jooksul sõtkutud tervelt 12 rahva jalajäljed. Sellel tuulisel maal aga on arenenud lääneeuroopalik, kultuur ja selle kultuuri kaunimaid õisi. Imetleme ja selle vilja hüppa ja austama olemegi täna siia kogunenud. Tõusnud üle isikliku mina piiride ja muutunud oma lumeluuleloomingus meie rahva südame hääleks on Marie Under saanud ühtlasi kogu elava vaba Eesti loova vaimu sümboliks. Teda ehtsat ning ühtset Eesti vaimse kultuuri viljelejad tervitamegi. Tänasel päeval. Lugupeetud kuulajad oleks ülekohtune täna õhtust üürikest aega kasutada üldise ülevaate andmiseks Marie Ungarist jada luulest. Pealegi ei jõuaks meie vaadeldes ja iseloomustades kõiki ta luuletuskogusid kuigi sügavale tungida aja kitsikuse tõttu. Eeldame, et Underi loomingut tunnevad siinolijad sedavõrd, et tee sonettidest kuni sädemeteni tuhas võime mõttes kiiresti läbi matkata ilma selleks sõnu kulutamata. Üritaksin selle asemel tõmmata mõne üksiku arvutliku joone. Meie tänase juubilari luulemaailma elutunnetuse. Kõigepealt, arvestades Marie Underi pikal ajavahemikul sündinud suure loomingu paremikku konstanteerisime selle suurt sisemist ühtsust selles esinevate mõistete küsimist. Tema tugevad ning muutumatult samale aluspõhjale toetuvad vaimset hoiakut pidevust Ta huvitavas arendus ta truuks jäämist iseendale ja oma rahva meelelaadile. Kuidas on see võimalik olnud nii rahutul ajal nagu nägime ja nii tuulisel maal? Muidugi, me teame ühed, et üheks esimeseks eelduseks on meie rahvakultuuripidevus ja tihedus see vaimne kliima, milles on toimunud ta loova isiksuse areng. Teiseks päritolu ta perekonnapärimuse. Marie Under on, nagu me teame Hiiumaalt pärinevate loodusega silm silma vastu seisvat esivanemate visa ning asjaliku hoiakuga, varustatud mullast juurdum ja juurdunud aga varakult meie dünaamilist. Kas dünaamiliselt kasvavasse pealinna sattunud ta kaasas olemine, Kaasa tegemine murrangulises ajas ja isesseisvuse õnnelikul perioodil on pakkunud häid võimalusi tiivas sirutuseks? Lisame siinkohal klambritest juure, et oma truu elukaaslase näol on Marie Underilt polnud õnn omada aldist kaitsevaimu tuulevarju kodusooja ja töörahu muretsejad. Ometi on see ju kõik ainult eeldus. Eeldus, milliseid on olnud ka tuhandetel teistel. Tõeline tegur on muidugi Marie Underi oma geenius loodusest antud luuletaja loomus, ta vastuvõtlik vaimne erksus, ta tahte tugevus nii pikka aega ligi 60 aastat nii püsivalt luulekunsti võrdlemisi rasketes Ratmetes elada. See on ikkagi üks tema üks ning ainukordne isiksus looja, hing, mis on andnud nii ehtsa, nii kirka kristalli, kui mul lubatud seda sõna kasutada. Milline on siis üldjoontes Marie Underi luulemaailm, küsime missugune luuletustes ilmsiks tulev filosoofiline aluspõhi, selle mentaliteet, selle elutunne mis nägu on selle poeetilise, sinise purjelaevnik, selle kõrgromantiliselt tunduva sõiduki tüürimees, nii heitliku ning tormisel luule merel, nagu see oli tol ajal, mil me juubilar vaiksest sadamast välja sõitis? Küsiksime esiteks, millest on mõlkunud siis selle laulu laulja meel. Suurtes joontes on Underi peateemaks olnud inimene. Sõna, mida me peame kirjutama suure algustähega. Alguses oli see esikkogus sonetid ja sellele järgnevast eel õitsengus. See on peamiselt naiselik, mina julge ning rõõmus pillaja. Verivalla luuletuskogu ajajärgul on see Ekspressionistlik, ajan mina, inimene sõjas murrangulised ajas, hädades kannatustes, mis vaevasid tol ajal kogu inimkonda, mitte ainult meie rahvast. Kogudes hääl varjust ja Rõõm ühest ilusast päevast põikub see sümboolne mina ka loomadele rõdudele, isegi asjadele. Et kogus lageda taeva all ja kivi südamelt kaudu jälle tagasi tulla siseheitluste murede, rõõmude, kannatuste ja kahtluste, süütunde, puhastuse ja motika mõtiskluste juurde. Lihtsana alandlik kunagi. Teise maailmasõja varjudes laieneb see mina-tunne inimese teema kogus mureliku suuga teiste kogu rahva kannatustele ja kaotustele jätkudes paguluseski, nukravõitu meeleoludes ja tagasivaadetes. Underi vaatleja silm, ta kaasa õhetamine ja selle intensiivsus on nii tugev ja selle kunstiline vorm nii puhas ja miljeldu. Et see haarab, et see lunastab, see peaaegu katab kõik. Underi minast väljum, hoovus, ta inimese teema on nii mõjukas ETA loodus, luulegi on laul inimesest suurim laul, mida võiks luuletaja anda. Ja seda sageli nii, nagu ta ise ütleb. Mis minu verelöök, kui võõrast tungib siia, see tahaks nagu mõõk kõik Helahtava lüüa. Pole ühtki eesti luuletajat, kes oleks nii järjekindlalt tema ise kui Marie Under. Hoolimata laiast ampluaa Ast on ta alati äratuntav. See saab mõistetavaks, kui vaadelda tema maailmatunnetust. Underi luules satume piaadi nimelt kindlale aluspõhjale, usule inimese hinge, mõistuse ja tahte pidevus ja püsivuselamuste kindla piirilisuse eeldustesse. Me kohtame mõistete üldkehtivust, kindlate tõdede ja seaduste püsimise postulaadi. Raske ning vaest asjatugi oleks Underi poeetilise maailma Vilosoofilist kudet veel lähemalt iseloomustada. Mainime ainult, et see asub kuski idealistliku teooriate piiri mailik. Elu igavese ringkäiguruumis. Selle ju üheks juureks on vana eestiline animistlik maailmakäsitlus. Teiseks persooni elan Vitali eluvooluteooria. Kuskil nende vahel on panteistlik ja kristlik motiivist ikkagi kõlblas eetiliste reeglitega käitumismoraal. Ja sellest tulenev süü ja lunastuse tuulevari. Tunnetav mina asjad ja asjade tagune maailm, olgu see nüüd mis tahes, kas ränding, üldhing, jumal või miski muu. See on peaaegu kandist pärinev kolmik. Ja seda-Eestilises, kuues ilma suuremate filosoofiliste kahtlusteta näilise maailma tõelisuse suhtes. Teiste sõnadega, sellel on maailmasõdadeeelse õnneliku Euroopa tuumikperioodi tunnusmärgid ja 200 vahelise õnneliku ja meile veel õnnelikuma tuulevaikse iseseisvusaja turvalisus. Rohkem hilisemal ajal vaest kirjanduslikude virmendustega kui tegelikude läbimurretega. See on kõike söövast ning hävitavast skeptisest vaba elurõõmsalt optimistlikult häälestatud hing. Humanistlikust eluvaatest divistlikust elufilosoofiast läbi imbunud vaim kes maailma läbi elab siiralt ning kindlas usus, et kõik jääb, nii, et muudatused on ainult pealisspinn. Et kõige all kõige taga on alateadvus. Et kõige taga on hoolimata alateadvusest ja selle sügavikudes siiski miski kindel ka siis, kui meie ei tea, mis just täpselt on. Kuigi äärmiselt habras ning teistega kaasa kannatav saab luuletaja oma luules alati sisekriisidest üle. Usk elu jätkuvusse ja mis peaasi, elu mõttesse ja avarus. Ja ilusse annab jõudu vastu minna suurematelegi kaotustele, sest pole hirmu kunagi päriselt iseennast kaotada. See õnnistusrikas hoiak. On Underi kingitus ja Ang meie rahvale. Seon usklikule sarnanev üleolev kindluski, jumalanägija sisemine kirkus, fatalistlik paratamatuse tunne ja elu, helistaja rõõm, mida keegi temalt jaga, meilt võtta ei saa. Meil pole võimalik pidevalt peatuda nendel juht motiividel, mis läbivad Underi luuletusi mis on võtmeks ta luulemaailmavaramusse. Tsiteerime ainult paari sellest. Kogus hääl varjust leidub luuletus aimus mille moto on laenatud Göte kõnelustes Eckermanniga. Ja see on inimene, peab uskuma surematust, tal on selleks õigus. Ja seda usku tunnistavad sagedased viited hinge püsimisele, rändamisele, taast, olekule. Põleda leekides neis, milles ürghõimude liide esineb praegu seis. Loeme või veelgi ekstaatilisemalt. Õnn olla teel. Muld meie eksisammudest ei võpu. Ning nagu elu võrdpilt eel, lai avarus, mil pole lõppu. Kui kasutame teatud üldistust nii nagu üldsegi Meie täna oleme teinud, et tabada üldjooni. Marie Under, kuigi ta näib tumemeelne on rõõmus. Ta on meie kirjanduse heledapäise elu, helistaja on iseloomulik, et ta kogu hääl varjust on ikkagi enamasti ainult hääl varjust, mitte vari ise, mitte ääretu pessimism, lootusetult kadu, lõplik surm. Elu, peegli, selge, kristall, Need neid, Marie Underi enda sõnu võib kasutada väga palju kohta tema luules. Kui teda teiste eesti luuletajate ka võrrelda siis puudub tal näiteks Gustav Suitsu vanitas vanitaatum Henrik Visnapuu apokalüpsis ikka. Ta on erinev muidugi kahest järgnevast generatsioonist, elulähedus, lastest ja arbu jahist. Underil ei ole seda maailmapildi lagunemist, tühjuse ja asjatuse needust ja eitamis kirge, mis iseloomustas teise maailmaeelsete, rääkimata selleaegsete ja järg Nevate generatsioonide vaimulaadi. Kõigest hoolimata, hoolimata siseheitlustest närvipingest, muredest ja kaotustest on ta terve vaim ja võib pateetiliselt hüüda. Nüüd välja tõrvisesse kaksijalu. Kokkuvõttes on Marie Under meie kirjanduse loomulikumaid ning tasakaaluka maid, kujusid võib olla ebateadlikult on ta seega üks-Eestilise elutunnetuse järjekindlamaid vahendajaid. Ta on meie muistsete rahvalaulikute pärjakandjaid. Kuigi ta eesti rahvalauluvormist on otseselt vähe mõjutusi saanud. Ta on klassik olnud juba 20.-te aastate Läbimurdekogudest saadik. Kirjanduslikult mõjud õieti paralleelsused, millest kriitikud on kõnelenud, kehtivat ju peamiselt esinemise arengujärgu kohta, nagu see loomulik ja need on tähtsusetud elutunde seisukohalt. Under on üks ning ainus kordumatu ja võrreldamatu. Tema seisukohta ja mõju eesti kirjanduses ei ole meil aeg ega koht ega võimalus käsitleda. Aga kui pilgud tagasi pöörame iseseisvuse aja lõpukümnendi poole siis. Võiks öelda, et ta oli sellele generatsioonile üks olulisemaid ja tähtsamaid õpetajaid. Seda on teie ees seisjal hea meel kinnitada. Ja ta ei ole ainus ja kordumatu ja võrreldamatu mitte ainult eesti kirjanduse, vaid ka maailmakirjanduse taustal ulatuses. Teie emakeel, mis tõesti võib laulu tules nagu Kristjan Jaak Peterson ütles, taevani üles tõusta, ei tõrvitaks Marie Underid tänasel päeval mitte ainult kümned tuhanded, vaid kümned miljonid. Lugupeetud kuulajad mul õige aeg võida mõistatada ühes suure luuletaja väärtuslikku toodangut, tema aupäeval on lõpule jõudnud. Meie ju teame koos Marie Ungariga, kuidas meie ümber vahel rõõmsalt särava vahel umbsompus ning tumedamaailma taga on igavene selgus ja kirkus. Nii ka see tund, see silmapilk, mise aeg praegu mil meie mõtted on meie tänase sünnipäevalapse juures, hoolimata geograafilisest kaugusest, nii ka see lühike viiv on igavesti kestvat tunnustuse ja südamest tulevat tänu tähiseks seitsme mere tagant kolm korda seitsmelt maalt kõikjalt, kuhu meie rahvas on laiali pillutatud, nii samati kui Anastatud kodumaalt kanduvad ja soovid ja tänusõnad täna Marie Underi jalge ette on õnnestav selle heleda hoovusega ühineda käe all Marie Kunderi enese sõnad. Kõik meie soovid ja püüdet, uute soovide, seene. Lee järele rabedak lehte püürsin ja mõne sõna. Kui ehte silmile tõstsin teiste sea südame ligi, siis selle peitsin ikka uusi maju juurde, leidsin kiiltena, kiirgas rida rea. Nemad mõlemat, sõrmed, kelle silmad kelleveerinud, neid halle tähti. Nemad on läinud siit. Siiski ma läbi kirja, selle nihkusin neile lähemal kätes raamat kui ukse p. Siia küll nende pisaraid tardus siia immitses südame hardus, siiakanti valud ja rõõm. Murede annus on olnud rohke vastu, kui hoovaks siit mõne ohkes sõnastamatud summuti lõõr. Avanis pääl. Jah, sulgus siin neile. Kuna see külge punuti eile sünni, koidu ja surmaöö laiemat valgust ja mustavaatriu elu ja sügavikke ning harju köidab ühtesse piirgude. Leian siit haarava märgi, mõne suust suhu hõõguva kahekõne tollega kes nii kauge ja suu alla siin astus, ta ometigi omane oli. Ja hinge ligi inimeses jumalal ju. Siin oli kõik nii põliselt kindel tähed kui terasest sõnad kui rauast julgemana. Siit tõusis laut. Lootus kandis, kuid tiivalööki lindel soov ulmad, ürgsed ülegi hauast. Kus kuni kindlat usku, kuid kivist päritud esihõimude rivis voogat sirgun kuivpuhastusviis Kes on käristanud vaheriide? Olen kui astunud pühasse hiide, kus ka ohverde minu ei. Nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad, kelle piiril neid halle tähti. Nemad on läinud siin siis viima läbi kirja selle nihkusin neile lähemale. Raamat, sest siin kui uksepiin Ja sündis et lapsukest suri. Isan eas Kalti vikatimeest. Oli emale rängi. Kui rullunud laastuta lokid sain laastudest padjalise ning jalga puuvillased sokid ja linnade ristide ja kätesse paberist Õie. Taevasinine linn, seotüübiks ta palge ja oimud või seks pika jahvaski. Ja hakkas Nicole hirm. Seal kohi kui lendaksid, lagi ja silmade Enge mullase jala, käe, allikal loput. Kõik hädad vaibusid uttu, ei valutanud kõht ega mind juhtis nii kergelt ja ruttu, sest suur ja naeratav liin. Veel viimane Ridanuid kalme. Veel viimased ristid täis salmi. Siis hakkas paistma üks drink. Või olid need lume taanda? Kuidagi külmetanud varvas einet? Komistanud üle mõne tähe on silmad veel täis ja suu kus vett oli, kuigi vähe sealist sillaks sai meile kuu. Jäid maha kõik pilve, Ahmed Netallane pehme. Kui. Ees hiilgas keskvalgust ja kastet ju värava hõbedast lätt jääb ära, ei olnudki lukus, maja kõrgem ja suurem kui Mõis. Siis kätist lääneliku, kus emal kaasam paberist õis. Ja öösel avati katu. Paar tiibu sai selga mul seotud üks ingel veel tuli mulle appi ja soojendas mu poolsurnud Dio piss. Kärgeldet olid need tiivad kui suhkrust. Nii krõbedad need vägisi lendu Viive. Ja helkisid hõbeda. CAD pärjana põlles istub ootel omas taevasest toa ohket ja südamed, uksed, tuikava kaelagi, inglid, tiivad, kuid kinnised uksed valge müürina Temai. Ehmusin nii esialgu tosin päikest lampideks lae. Ma vaatasin üles, jäi jalgu mu suvi särki. Seal üleval istus nüüd maarjapääs kullast kullasem, Pärk käekõrval inglite paar ja pilk, naerata natuke määrdunud. Väiksest särastab kuldkirja talu ja iga on tüdruku kord. Mind lükati hoopis ta manni, kus põlvitas inglit. Siis hakkas häälitsema ta jalge ees valge puu. Ja lõhnaga libises maha, kuid terekest, andis mul kätt. Piss nurka sõlmituks. Tükk pilve. Omaenese ema tundsin silmades naiskuigk, kodusel lausus tema pool laulval. Tere õhtut, mu poiss lõi käega ja taevane rõdu sai kihinet kahinat täis. Suure Kruusiga toodi mul mõdu. See kruus mulle tuttav näis just see, mille laadalt isa naerust rakkus mutiibega pluus, mille katki lõi siis seda kisa. Ja nüüd on ta jälle uus. Ees välkusid teised tuli. Ingel pühkis puhtaks mu suu, säädis kordamast sassi läinud suled ja edasi talutas. Seal jumal isee keskCinamis täis tiibu kurjadest lahti all vägeva roosa nina, valge habe kui seebiva. Just nagu mu vanaisa. Tal hõbedas iga juus ja hõbe täitnud ta isa. Mako Kellin. Tere, jumal, ime mind siia toonud lastega. Kuid tema ju teadis mu nime. Jääb, küsis kuist, läks minuma. Ta habeme tagant Coqiaabi põlvedel, tang, kuldtähtedes luu kaks sokku mulle osutas jumala siis kui selle salveerinud, kui mind alles ootas hiis lõim valgust täis akende kaar ja laolaulust klirides ruut. Seal taga kõndis nüüd maarja ja ilusam oli kui kroom. Enne oli see alles suvis oks pärani lahti läks. Jäi jumala päev kohal tuubi. Setu linnud kaasas. Siin ristikhein kasvas, kuid kodus ainult roosa armsam näidismetsloomi pikas Rodus koib koeri mu kannul, käin. Kuldvitsu tuli Kasel sind kanda. Ei keegi neid murda saanud, siin midagi pahaks ei panda. Nii kulda lasti minna koguna. Iseenesest katki kukkus koos suuri pähkleid terve pakk. Nüüd sõi ja jälle tukkus pääle minu iga haara Jaha. Suurte käärega põõsaid piiras kõhn aednik särgi varrukapäev. Täpi oli soe ja siiras. Ja tal oli minu isa hääl. Ta mütsi nokal istus väike lind, kui putuk. Kaks jõgemust mööda sõitis, need voolasid piima ja mett. Mu suu nende üle, heitis, jõin, kuid padus karjamaal vett. Ja hirsi ei teadnud kuhu, sest oli õhtu ja tulemas nad vägisi tikkusid suhu, mis siis muud, kui see. Ja see ops bluumega pihku mul tüti iks kihutas taga teist. Mõni ammelex kiviga tükis, oli hall ja pehmemad või. Seda ema ei luba. Jahmatensi. Ela elas uisa uni. Pesa hall ja munes sinitähnilise immuuni. Aga ikka. Murdunud koorest oma lihast-verest noorest tundi kõhu anda loomi, pehmeid paljaid imeloom, õhku kinni, kihust, sääsekärbseid, kõigini, juus, puhun üles-alla, kuhu kõik, mis mahtus sohu, sohu, nokkis maas, mis õhus aetud viiest kuuest kõhust aineid põhjatu maid suid vajas, süütas kitki lund selga, sulis sooja hinna, tahalistiliku saba, tiivad külge, laulu rinda ja see tõuse ja tõuseks erk ja vaba. Majad koosolijad. Selle südamlikult ja hääl paigal, nüüd oleksid järgnenud isiklikud tähelepanuavaldused ja tervitused juubilari. Kuna teda siin ei ole, siis see loomulikult ei saa mitte toime tulla. Ja nii pean ma ka ise ootama, kuni ta tagasi tuleb, et üle annad omale Rootsi akadeemia ja Nobeli distutseni ümbriku. Ja kannan seda nii kaua endaga kaasas mõteldes temale ja ta saab seda alles siis teada, kui ta tagasi tuleb. Kuid mul oleks teine teade hane, miks ma siia kõne tuli, tulin ja mida on soovitud, et ma just seal koosolekul siin sele avaldaksid. Nimelt. On Soome Kirjanike Liidu esimees sanda voli teatanud ja soovi avaldanud, et see, tema teade leiaksin kokkutulekul avalikuks tegemist, et soome kirjanikud, liit on valinud Marie Underi oma auliikmeks. Lugupeetud Marie Underi omaksed, lugupeetud külalised. Mul on paar lühiteadet, kirjastust vaba Eesti poolt. Marie Underi juubeliteos ääremail on ilmunud kirjastusel olnd juugi larile edasi anda õnnitlejate ettetellijate nimekiri, kus praegu on ümmarguselt 1400 nime. Koos kõigi nende igast maailmakaarest tulnud nimedega on edasi anda Nende kaasmaalaste ühistervitus nende südamlikud õnnitlused ja kõige paremad soovid paljudeks eelolevateks aastateks. Tänasel aktusel oleks pidanud toimuma juubeliteose eelmüügiga kogutud auhonorari üleandmine. Juubilari eemalviibimise tõttu peab see kahjuks ära jääma. Niipea kui Marie Under jõuab tagasi koju, toimub see organisatsioonide esindajate juuresolekul. Hauanorary summa on 10000 krooni, millele kirjastus on esialgu lisanud omalt poolt 5000 krooni kokku 15000 krooni. Seoses Marie Underi 80. sünnipäevaga kuulutab kirjastus vaba Eesti käesolevaga välja kirjandusliku võistluse. Kirjastust tähistab sellega Eesti vaba vaimuloomingu edukat viljelemist 20 pagulasaasta jooksul. Kirjastust pühendab selle võistluse Marie Underi auks, kes meiega pagulaspõlve jagades on andnud meie kõigi kogu meie rahva muredele ja lootustele hingestatud sõnastuse. Marie Under on ka võistluse aupatrooniks. Lootkem, et sel asjaolul on võistluse tulemustele sümboolne tähendus. Kuna Marie Under esindab kõige paremat, mis Eestil loov vaim on andnud maailmakirjanduse varas jalgadesse. Võistlus toimub romaani novelli, luule, draama ja esseealal samaväärsuse alusel. Osavõtt on kõigile vabavõistlustööde esitamise tähtaeg on 31. detsember 1964. Auhinnad on järgmised. Üks esimene auhind 10000 krooni 12 auhinda A 5000 krooni kolm kolmandat auhinda 3000 krooni neli kuus neljandat auhinda 1000 krooni kokku 12 auhinda kogusummas 35000 krooni. Auhindadele lisandub honorar. Võistluse lähemat tingimused ja auhinna komisjoni koosseis, kuhu teiste hulgas kuulub meie tuntuim kriitik professor Ants Oras teatatakse ajakirjanduse kaudu hiljem. Kirjastus loodab, et võistlus kujuneb 20. pagulasaastal Vabade eestlaste raugematu Loomingu jõu väärikaks demonstratsiooniks. Loodame ka, et võistlus toob uut järelkasvu meie teenekate vanemate kirjanike kõrvale ja nende tööde Otgajaiks. Kujunegu see selle võistluse tulemused auks kogu meie kirjanike perele. Lugupeetud Marie Underi omaksed lugupeetud aktuse külalised. Korraldajate nimel, ma tänan kõiki, kes on kaasa aidanud tänase aktuse sisustamiseks, olgu sõnas muusikas või muul viisil. Meil on kõigil lõpmata kahju, et Marie Under eliibi meie seas kehaliselt, kuigi ta vaim on täna siin meiega. Aga ma arvan, et paljudel, kes me täna kogunesime siia, et tervitada Marie Underid on see tunne, et kui ilusti me ka oleks püüdnud ritta seada sõnu. Me ei oleks suutnud väljendada seda, mida me tunneme ja sel viisil, nagu me seda oleks soovinud väljendada. Kuid kas ei ole lõpuks nii tähtsam kui kõik ilusad sõnad on meie juubilaril see teadmine, et ta on oma elu missiooni ausalt täitnud ja ta võib suure rahuldustundega tagasi vaadata oma 80-le eluaastale ja umbes 60 aastasele luuletaja tegevusele. Ja kui me täna laseme silme eest mööda Marie Underi luuletaja tee, siis meenub ehk Me vanemaile meie seast kõige kergemalt see aeg, mil Marie Under uljas jõululinnuna tõusis eesti luule taevasse ja hakkas lühikeste vaheaegade järele saatma ilmale üha uusi luuletuskogusid mis tõid ikka uusi teemasid, uusi sügavusi ja uusi kunstilisi võite. Mil meie kodumaale tuli suur ohupõlv siis sai Marie Underi missiooniks väljendada neid kivi, ränki hetki, mida oli nii raske kanda ja neid tundeid, mida eesti rahvas ise ei saanud väljendada. Kuid Marie Under leidis, et vaikimine oleks jõle. Ja siis meenub see päev ilus sügisene päev, mis algas küll juba eelmisel õhtul pimedas Tallinna sadamas. Mil Marie Under ühes oma perekonna ja kohvritega ja teiste kaasmaalastega suure rahvamurru seas tegi endale teed Laiva poole, mis tõi ta ära kodumaa randadelt teadmatuks ajaks ja tõi ta siia Suur-Stockholmi, kus tal olnud õnn elada suure eesti ühiskonna keskel ja meil on olnud see õnn, et Marie Under on elanud meie keskel. Ja kui Marie Under Se luulega, ristid, eesti rahva suur tütar täna küsib, milles tuleb see eesti rahva austus ja armastus tema vastu, siis kas ei ole vastus, mitte see, et meil kõigil on imeline tunne, et Marie Under kehastab eesti rahvageeniust? Marie Under väljendab eesti rahva sisimaid sügavamaid tundeid. Ja kui me täna siit lahkume, siis ma arvan peale tänutunde ja kõigi muude heade soovide teil domineerib üks soov, et meie, Marie Under elaks meie seas veel palju-palju aastaid ja selle soovikama lõpetanud aktusel. On loomulikult perekond ja kodu. Seal võrsub meie rahva uus sugupõlv. Seal elab ja tegutseb rahvas ning arendab oma kultuuri ja Tulevi. Nii kaua, kui püsib eesti kodu. Ja niikaua, kui kõlab seal eesti keel. Nii kaua oleme meie, eestlased, nii kaua on meie päralt tulevik. Sellepärast koolitusega. Et me kodudes maalitseks eestimeelsus ja seal püsiks armastus kodumaa ja iseseisva Eesti riigi vastu. Me oleme siin paguluses asutanud meetmeid, organisatsioone, kes tulevad kodule appi, et noori tõsisteks eestlasteks kasvatata. Meil on osutunud võimalikuks Rootsi riigis sõbralikul vastutulekul ja toetusel ellu kutsuda mitmeid Eesti kooli suuremates keskusteks, kus meie lapsed võivad hõbedus saada emakeeles. Nende koolide kõrval töötavad veel paljudes väiksemates keskustes täienduskoolide õpperingid, kus õpitakse eesti keel, ajalugu ja teisi aineid. Kõrvuti koolidega on skautluse väga edukalt aadistanud vanemaid rahvuslikult kasvatada noori. Skaudid ja gaidid on kogunud eneste ridadesse suure osa meie noortest ja neist on arenenud tublid eesti poisid ja eesti tüdrukut. Ma tahaksin telekõigele südamele koputada, et oma laste tulevikule mõeldes kasutaksite kõiki võimalusi rahvuslikuks kasvatamiseks. Meie lapsed ei tohi jääda kodumaata ja minevikuta inimesteks, kellel ei ole mingit tulevikku. Meie peame teadma, et me oleme vanarahvas oma iseseisva kultuuriga. Ja meil on oma maa ja oma riik. Seda peavad meie lapsed ka teadma ja meie peame seda neile ütlema. Me ei ole kõiki võimalusi rahvusõhus kasvatamiseks kaugeltki küllaldaselt kadu kasutanud. Eesti koolides on veel ruumi uutele õpilastele ja skaudid ja gaidid näeksid meeleldi uusi noori, asuks astuks nende ridadesse. Me võime rõõmuga konstit konstateerida, et meie rahvas elab Tuuling hariduse järele endiselt edasi. Sellest annab tunnistus suur Eesti üliõpilaste arv paguluses. Meie võime rõõmuga nentida, et nad on liitunud rahvuslikes organisatsioonidesse nii intiimorganisatsioonidesse kui Eesti üliõpilaskondade sisse. Samuti on pagulaskonna kirikurahvas valdavas enamuses koondunud Eesti kirikutesse ja kogudustes. Need on loonud täiesti terve ja loomuliku olukorra usuliseks tööks, et iga pagulane võib oma kirikus emakeeles oma usulised talitused toimetada lasta. Kultuuritöö alal võiksime eriti nimetada kirjanduse õitsengut paguluses. Meie rahvas on takistatud, avaldada ennast välispidiselt. Selles pärast näeme me eta, eriti vaimutöö alal. Viljakas on. Kirjanduse kunstiteadusliku uurimistöö alal on pagulasaja jooksul meie inimesed suuri tagajärgi saavutanud. Meie rahvas on juba ärkamisajast alates harrastanud oma püüdlusi Geostata organisatsioonide kaudu. Me rahvas on kogenud üksikisik. Ja läksime lahkuminekut unustama. Nendel on teise järgu tähendus ja meeles pidama öise suure sihikodumaa vabaduse. See ühendab meid kõiki. Kui kord Eesti on vaba ja kes meist siis veel elab, siis lahendame ka kõik teised küsimused, mis paguluses selgitamata ja lahendamata jäi. Möödunud aasta on koostööks häid lootusi andnud. Meie organisatsioonid on koostöö küsimust kaalunud ja on jõudnud otsusele, et see vajalik on. Selleks olgu neil õnne lõbedodes annan ma koju viimiseks lugupeetud kaasmaalastele kaasa Kalevipoja prohvetlikud sõnad mis olid üteldud ajal, kus pime tsaarisurm surve meie kodumaal valitses. Aga need sõnad on meelega julgustuseks ja rõõmustuseks ja need kõlavad nõnda küll kord. Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma Eesti põlve uueks looma.