Täna alustame saatesarja tõlkijad, milles tutvustame neid inimesi, kelle tööks on aastaid olnud ilukirjanduse tõlkimine. Tõlkija töö on aeganõudev ja ehk üks luinegi aga ka selles, nagu igas töös on oma rõõme ja helgeid momente. Sarja esimeseks külaliseks on Tartu Ülikooli saksa filoloogina lõpetanud Matti sirkel. Ta on tõlkinud niisuguseid kaalukaid autoreid nagu Herman Hesse, Franz Kafka, George Orwell, Heinrich laist, Albert Schwaitzer, Heinrich Pall, Günter Grass ja veel mitmeid teisi, kellest tuleb juttu ka tänases saates. Saade on lindistatud septembrikuus Mati Sirkeli väikeses korteris vanalinnas tema raamatute keskel Te lõpetasite ülikooli 72. aastal. Ja kui nüüd vaadata teie tõlkele raamatute nimekirja, siis juba järgmisel aastal on ilmunud teie esimene tõlge. Ja ei vähem ega rohkem kui Hesse stepihunt. Kas keeleoskus oli juba nii kaugel või oli see ka noore inimese julgus? See oli vahest noore inimese pahaaimamatud mitte niivõrd jultumus, kõigepealt pahaaimamatut, lihtsalt täielik teadmatus kõikidest karidest, mis võivad tõlkimise juures ähvardada. Ja ma ei tea, kas tegelikult see minu tõlge on seal vahest tõlke kahasse tolleaegse Loomingu raamatukogu toimetaja proua lembe hiitheriga kelle kätt seal sees muidugi praegu lugeja jaoks märkamatult on väga palju, kui isegi mitte määraval hulgal aasta programmist oli midagi lubatut välja langenud ja siis oli vaja aasta viimaseks numbriks midagi olemasolevat, kas või hädaga pooleks toimetada. Ja nii tänu sellele juhusele võiks öelda tehtiga sellest täieliku algaja käsikirjast loetav tekst. Aga teil oli siis omamoodi õnne, te sattusite väga tugeva toimetaja käe alla kohe esimese raamatu. Selles mõttes kindlasti ja õnn on teil olnud edaspidigi, nimelt kuna meil puudub mingisugune tõlkijate süstemaatiline koolitus ja väljaõpe, siis kogemusi võiks saada ikkagi ja kurbade kogemuste kaudu. Ja kui Sõnn viib kokku säärase toimetajaga nagu lembehiirtel, siis tuleb lihtsalt tänulik olla juhusele, mitte ainult stepihundiga ei ole minema vitsu saanud, vaid ka hiljem. Näiteks lembe Hitel toimetanud kaka tõlked, mis on ilmunud hiljem nii romaanid kui ka väikese jutukogu Loomingu raamatukogus kui pöördud vahest veel tagasi minu jaoks tänuväärse koostöö poole proua lende hiideliga kellele ma pean tõesti sügavalt tänulik olema nende õppetundide eest, mis me teame, kest saanud olen. Kuigi nad saamishetkel on mõnikord ka päris vaevulised olnud siis vahest meenutada näiteks Kafka romaanide saamislugu. Kui ma õigesti mäletan, siis käsikirjaga olid kõik võitlused-väitlused valmis juba 84.-ks aastaks ja kirjastuse plaanides oli ta mõeldud ka juba ilmuma, panna, trükikotta saata. Ja siis tuli see Nende aegade jaoks nii tüüpiline telefonikõne. Küllap siis Moskvast, mis lihtsalt keelustas raamatu avaldamise. Ja ta jäi ootama siis nagu paremaid aegu. Ja ma mäletan, et see ootamine, mis kestis kolm aastat, et sinna sisse mahtus näiteks niisugune kena seik, et kujundaja Jüri Kaarma, kes oli oma kujunduse teinud, loovutanud, jõudis teha oma personaalnäituse tolleaegse võidu praeguse Vabaduse väljaku väikeses salongis kus ta muude kujunduste hulgas eksponeeris ka Kafka romaanide kujundust ja ma ei mäleta, mis aastaarvu ta nii-öelda prohvetlikult ja naljaga pooleks oli sinna kirjutanud ilmumisajaks. Aga see vist oli natukene hilisem, kui see tegelik nimelt ilmuda sai. Raamat aastal 87. Kui nüüd rääkida õpinguaastatest, te lõpetasite saksa filoloogina. Aga te olete tõlkinud inglise keelest ja isegi kreeka keelest ja praegu ma kuulsin tõlgitega rootsi keelest. Kas nende teadmiste peale saksa keele teiste keelte teadmiste alged on juba ülikoolist pärit. Teatavasti germaani filoloogia programmi kuulub põhikeele saksa keele teise keelena inglise keel, mida sa õppida lausa programmiliselt Brava Luigas käe all ülikoolis, tõsi küll, midagi ei olnud kaugeltki piisav, et mingit väga korralikku süstemaatilist oskust omandada. Aga kellel olid astmeni jätkata oma käe peal, hiljem süvendada seda saadud siis mingisuguse lugemisoskuse ja hädapärase rääkimisoskuse võis juba ülikoolist kaasa võtta. Rootsi keele osas oli ülikoolis Andy sokutati kursust härra Johan tuldava, kelle käest mina sain esimesed teadmised rootsi keeles. Hiljem jätkas tema tööd Ilmar mullama. Tiina Mullamaa, aga see oli samuti, tähendab, algtõuge pärineb sealt ja siis edasine sõltus juba endast. Kas jätkata lugemist ja mingil määral keelega kursis olemist, tegelemist, sest see on vahest kõige tähtsam. Ükski süstemaatiline õpetamine ei saa anda nii täielikku teadmist, et sa ise midagi hiljem täiendada poleks. Sõltub omast omast tahtmisest, kui kaugele minna. Ja kui kava kaua pusida mõne keele kallal ja mis kreeka keelde puutub, siis mingisugune kokkupuude toimus samuti üliõpilaspõlves härra Kalle Kasema, jällegi konkreetne inimene, kellelt pärineb innustus ja esimesed tunnid, aga ma pean küll ütlema, et mingi kreeka keele oskaja, ma ei ole seda keelse õppima hakatud seal üldise filoloogilist vaimustuse vahest suurest lugupidamisest konkreetse autori vastu, keda ma olen ka tõlkinud Constantinus kabafis. Värsid, mida tookord sai lugeda kõikvõimalikes tõlgetes, meeldisid niivõrd, et tekkis kiusatus lugeda originaalis. Ja ma ütleksin, et kreeka keel oskus sai hädapäraselt just nii kaugele, et sõnaraamatu abiga oli võimalik temaga lahti lahti pureda enda jaoks. Ja sinna on minu kreeka keelega tegelemine jäänud, praeguseks on ta peaaegu ununenud, ainult needsamad värsid jääksid siis dokumenteerima, seda kunagist lühikest vahekorda kreeka keelega. Üldiselt olete tõlkinud proosat, aga olete siis Kreeka luuletaja kõrval veel luulet tõlkinud. Luuletõlke tulen katsunud teha niivõrd, kui mul rootsi keeles on piisanud. Esialgu on need katsetused käsikirjas, raamatuks ei ole nad saanud, aga see plaan on küll veel olemas. Kui need praegused kriisi ja kausiajad on üle elatud ja kirjastustegevus mingil määral taas kindlama pinna leidnud siis vahest õnnestub välja anda Carl Michael Bellmani. Rootsi klassikasse kuuluv valikkogu tähendab härra Delman on tema, tema luuletused kokku jõuavad ligi 200-ni. Ja sealt ütleme umbes 50 teksti on praeguseks jõudnud enam-vähem enam-vähem küpsesse vormiga eesti keeles. Nende tekstide põhjal sai teha aastal 83 noorsooteatrile väikene laulumäng nimega verinoor plika ja pilgeni klaas ja mängiti teda ligi kolm aastat, kui mitte rohkem. Aga seal sai muidugi kasutada ainult ühisosa tekstidest. Et ma usun, et raamat, kui ta kunagi ilmub peaks hamba siiski teise ettekujutuse. Tähendab peale tema lõbusate laulude nii-öelda armastuslauludega tõsist ja sügavat filosoofilist luulet. Kui vaadata seda nimekirja siis ma näen, et pärast 80 esimest aastat on teil igal aastal ilmunud tõlkeraamat ja mõnel isegi kolm ja 88. aastal isegi neli raamatut aga alguses on pikk vahe kaheksa aastat. 73 kuni 81. Mismoodi need aastatel möödusid ja kas te olete ka kunagi õpetajana või tõlgina töötanud? Need aastad, kus raamatuid tihemini ilmunud, ei tähenda muud, kui et need aastad elasin ka nii-öelda vabakutselisena see tähendab ainult oma tõlkehonoraride eest, aga varasemad aastad läksid vahelduvatest kohtades. Ülikoolist saime suunamise keele ja Kirjanduse instituuti kirjandusteooriasektorisse kus olin kolm aastat noorema teadusliku töötajana, nagu siis see tiitel kõlas ja kus me tegime kollektiivselt kirjandusteooria käsiraamatut, mida käsikiri saigi valmis, aga mis tookord jäi ometi ilmumata. Pärast seda olen ma töötanud ühe aasta Tartus kirjandusmuuseumis pidevalt sinna juurde selle aasta vältel ka ülikoolis loenguid lepingu alusel saksa kirjandusajaloost ühe aasta mitte rohkem. Kas need loengud olid saksa keeles? Need loengud olid saksa keeles. Ja muidugi, eks selles väljendus ka lihtsalt ebaküpse, inimese mingil määral enese ülehindamine. Aga kui teda kord alustada sai seda loengukursust, siis tuli ikka lõpuni jõuda läbi kõigi raskuste ja, ja hammaste kirina. Aga siis selgus ka, et niisuguseks ettevõtmiseks on kogemustest ja teadmistest siiski vähe ja seetõttu tuli tuli katki jätta. Ja pärast seda on töötatud kolm aastat Tallinnas kirjastuses Perioodika raamatukirjastusgrupis. Toimetajana tähendab saksa keeletoimetajana põhiliselt lasteraamatut üksikud ilukirjanduslikud väljaanded, näiteks novelliantoloogia. Tähendab need tõlked, mis on eesti keelest saksa keelde tõlgitud Need on eesti keelest saksa keelde just nimelt. Tookord oli see ainukene võimalus eesti kirjandust natukene tutvustada maailmas, kui õnnestus saada mõnele raamatule lausa leping, nii et tema, tema levik ja turustamine oli garanteeritud. Aga väga palju trükiti ju ka nii-öelda hea usu peale, et vahest turistid neid üle ilma laiali kannavad. Aga paraku kogu selle tegevusega tekkis samuti palju probleeme. Nimelt kui nii toimetajad kui tõlkijad ei ole siiski pikemat aega elanud vastava keele emamaal ja tõlgivad ja toimetavad ainult oma raamatust õpitud asemel siis nagu tekkis liiga suuri küsitavusi stilistika pinnal ja tuliga piisavalt kriitilist vastukaja, tuli need asjad enda jaoks läbi mõelda. Jõuda ühendusele ilukirjanduse tõlkimisel, tähendab on ta täiesti mõeldamatu, et jõuaks vastutava kvaliteedini pärast seda kolme aastat. Uus kolm aastat olid, olid SKP-desintegraatori tähendab mida tol ajal juhatas härra Johannes Hint. Sealne ameti tiiter oli vaneminsener. Aga tegelik töö seisnes muidugi taas tõlkimises. Ja siin juba tõlkimises väga laia diapasooniga arstiteaduslikest artiklitest kuni korrespondent siniküllap on laiemalt teada tolle asutuse hiilgav, ega ta niisugune ettevõtluse haare, nimelt autootmine ja muud imerohud ja reklaamikampaania, millega Johannes Hint hakkas endale lääneturgu vallutama. Tõlkijate büroo oli muidugi laiem, päris mitu inimest ja kirjeldused keelte järgi ära jagatud. Minu alaks oli siiski on saksa keel. Tõsi küll, ütleme, et Austria murrakuga, sellepärast et kontaktid, mis tookord tekkisid, läksid põhiliselt Viini. Koostööfirmad, kes olid huvitatud aust ja seda ka eksportima, hakkasid elava keelega kokkupuutumist olid vähe, põhiliselt siiski kirjavahetus, artiklid härra hindi, enda teaduslik ja populaarteaduslik produktsioon millest minu mäletamist mööda Viinis ilmus vist lausa brošüür. Olete saanud oma viini dialektika hiljem kasutada? On see juhus tekkis alles alles nüüd, sellel käesoleval aastal õnnestus olla üks kuu võita või natukene vähem kui üks kuu veeta Viinis erapõhjustel, aga muidugi saksa ja kabiini kirjandusega tegelejad oli see mulle väga teretulnud. Aga kuidas teile üldse tundus pärast ülikooli lõpetamist, kui tugev te olite? Selles keeles, mida te õppisite ülikoolis, oli teil ka võimalusi sel ajal juba praktikat saada, näiteks Saksamaal? See võimalus oli natukene anekdootlik nagu nendel möödunud aastatel niipaljugi. Meie kursusel nimelt oli neljandal kursusel 13 inimest. Ja siis kuna Tartu oli kinnine linn välismaa ülikoolidega vahetamise mõttes näiteks siis Tallinna pedagoogiline instituut akus suurejooneliselt vabaks jäänud kohtadele pakkus meile võimalust saata oma inimesed kaasa, aga kahjuks mitte 13, vaid vist 11 või palju neid vabu kohti oli ja siis tuli meil kursusele loosi, kes pääsevad Ida-Saksamaale köstra Ülikooli mõneks nädalaks praktikale keelepraktikale. Ja minul ja veel ühel kolleegil kursusekaaslasel ei olnud lihtsalt õnne. Meie kaks jäime sellest välja nii et ülikooli ajal ei tekkinud mingit kontakti Saksamaaga elaval kujul. Keele õppimine oli umbes nii nagu gümnaasiumis kreeka, ladina keelt surnud keelena raamatutest ja ainult. Aga teie elukutseks sai tõlkimine. Kas te hakkasite saksa kirjanduse vastu juba ka ülikooli ajal huvi tundma ja oli võimalusi seda kirjandust hankida? Kirjanduse vastu küll kas kolmandal või neljandal kursusel, miks see nii juhtus, on praegu võimatu tagantjärele öelda. Enamasti on siin mingid üpris ratsionaalsed motiivid, mis niisugusi valikuid määravad. Jah, kirjanduse vastu küll. Ja sellest kasvas välja ka ka minu esimene töökoht, tähendab lisaks germaani filoloogile mul kirjandusliku töötaja lisa spetsiaalses diplomil ja see tähendas juba mainitud suunamist keele ja Kirjanduse instituuti ja kuidas, nagu kirjanduse üldhuvist tõlkimiseni jõudsin jällegi ei oska rekonstrueerida. See ei ole ju elukutse, mida saaks öelda, et juba lapsepõlvest saadik olen igatsenud seda tööd teha. Jah, seda kindlasti mitte. Võib-olla nendel möödunud aastatel mingi mingisugune alateadlik motiiv oli ka selles et selle tegevusega oli võimalik nii-öelda elada vabakutselise elu. Ja see tähendab mingil määral jääda kõrvale nendest ideoloogilistest valikutest, mis käisid ju kaasas iga töökohaga, võib-olla oli sellesama väikene peibutavus või mingi väikene turvanishivõimalus ideoloogiliste sundide vältimine, kui nii võiks öelda Kuidas tavaliselt on olnud, ma olen pannud tähele teie tegevust jälgides aastate jooksul, et et kõik need raamatud on olnud siiski silmapaistvad kirjandusteosed teil nihukest tühja tõlkimist ei ole. Kas te olete nad ise valinud või on kirjastus pakkunud teile neid teoseid? Mul on vist olnud ka selles mõttes õnne, et enamik tekste olen ma siiski saanud ise, kas need valida või kuidagimoodi mõni tekst muutub lähedaseks ja armsaks ja seda sooviksid meelsasti vahendada ja siis on olnud võimalus teha omalt poolt pakkumine, millele kirjastus on vastu saanud, tulla väga väheste eranditega. Enamik ilmunud asjadest on olnud tõepoolest minu enda leitud ja pakutud. Kas ka näiteks Orwelli loomade farm, Orwelli loomade farmi sai tõlgitud meelelahutuseks või kosutuseks iseendale ja sõpradele ja tehtud juba Stat eest nii-öelda täie teadmisega sahtlisse. Ja kui korraga need ajad hakkasid muutuma, siis tuli meelde, et ta seal sahtlis on. Sai võetud välja ja natukene silutud ja selgus, et ajahetk oligi tõesti küpseks saanud ka teksti ilmumisele. Loomingu raamatukogus läheb see ilmumine meil ka natukene kiiremini, nii see kõik juhtus. Ma vaatan, et te olete nii mõnegi autori juurde uuesti tagasi tulnud. Näiteks Esset, te olete tõlkinud ka 87. aastal. Siis on kohv kalt kaks raamatut. Krossilt kaks raamatut. Tõllilt on iiri päevik, kas te kavatsete veel uuesti tõlkida? Tõlli Omaan grupipilt daamiga on praegu üle antud kirjastusele. Ja loodetavasti ilmub lähema kahe-kolme aasta jooksul väga need tagasipöördumised. Mingil määral kasvavad välja jah, sellest õnnelikust juhusest, kui sa oled saanud ise oma autoreid ja tekste valida. See tähendab, et nad on sulle endale lähedased ja sa pöördud meelsasti tagasi. See kehtib ja kõigi kolme teie mainitud autorite kohta. Kas võib öelda, et need ongi teie kõige armsamad autorid või on, on kedagi? Tahate eriti mainida? Enamasti niimoodi on, et ei, seal on, see mootor on see, kellega sa parasjagu tegeled. Minu puhul oleks, oleks praegu Günter Grass, kellelt ma tahaksin meelsasti veel midagi mahukamat esinduslikuma pakkuda ainult ei suuda kuidagi otsusele jõuda, mida nimelt kuna tekstid on, on küllaltki mahukad ja praeguse sega määrasuses. Kirjastuste osas ei saanud ükski kirjast, kus sõlmida lepingut kolme või nelja aasta peale mida säärase teksti tõlkimine nõuaks. Günter Grass on üks neid autoreid, kellega te olete ka isiklikult kohtunud. Oli selline võimalus aastal 88 niisuguse suu Telegraphi kaudu viimasel hetkel keegi teatas, et kavatseb tulla oma silmaga vaatama, mida kujutab endast perestroika. Ta külastas Moskvat Leningradi. Jaga Riiat. Kuna ma teadsin päevapäevi, millal ta seal on ja oli võimalus ka Riiga sõita, siis seda ma tegin. Õnnestus vahetada paar sõna ja saada vastus paarile küsimusele, kuna parasjagu tema tekstidega tegelesin. Saada ka mõned pühendused ja fotograafid tema raamatutesse. Siin ongi see raamat plekktrummi originaal ja pühendus ise on juba nagu graafiline teos hästi huvitava käekirjaga. Tähendab, siin on tegemist niisuguse tõelise topeltandega. Jaa, vahelduvalt Fongida olnud kord seda korteist rõhutatult kui on väikesed kriisid kirjutamisest, siis on ta on ta olnud täie jõuga kunstnik ja, ja vastupidi, kahtlemata jah, sellest käekirjast võib aru saada, et inimesel peab olema kujunduslik huvi, samuti käekiri on käsikiri, käekiri on äärmiselt stiliseeritud. Ja lisaks sellele on härra Grass olnud kõikide oma raamatute kujundaja esimesest kuni viimaseni. Ja peale selle on talt ilmunud ka üpris mitu sealset kunstiväljaannet demograafiliste lehtedega. Iseenesest on ta väljaõppinud skulptor, kuigi kuigi kunstis rokkim graafikuna esinenud Ja siis on tilga üks soomekeelne Plektrum. Sealt tähendab saksakeelse originaali kujundus on sealt otse üle võetud. Enamasti on läinud kõik kirjastused, kes on seda tõlkinud, seda lihtsama vastupanu teed, etturid kujundus on üle võetud. Ja seda lausa reeglina, niipalju kui minul on olnud võimalik näha erinevatesse keeltesse tehtud tõlkeid. Ja peale Grassi on juhus kokku viinud autoritest, kelle tekstidega olen tegelenud Christoph Hainiga tähendab siiamaani oli ta Ida-Saksa autor kolmandast oktoobrist alates siis täies ametlikkuses Saksa autor ja tema puhul oli tõepoolest, kus ta juhtus, elama, et tookord Ida-Saksamaa oli küllaltki tähtsusetu seik. Kuna jah, saksa kirjandust kõige paremas mõttes on ta esindanud küll arvestamata mingite piiride või ideoloogiliste vahedega, härra Hainiga kohtusin Berliinis tema enda kodus. Ja seekord õnnestus juba pikemalt mõtteid vahetada ja vestelda. Ja ma mäletan, et see oli jah aastal 89 millal Ida-Saksamaa teadvus oli vahest kõige masendunumas seisus. Sest tookord ei osanud nad näha ühtegi valguskiirt. Ja meie olime mingil määral nagu kadestatavas rollis koguni. Ma mäletan, kui palju ta andis kaasa puhtast südamest terviseid Eesti Eesti iseseisvuse asjale. Tollel mainitud Viinis viibimisel selle aasta sees õnnestus mitte kohtuda aga, aga publiku hulgas osa võtta kokkusaamisest autoriga nimega Pieter Handke kirja teksti ma olen kunagi tõlkinud. Nimelt õnnestus viibida tema Näidendi esietendusel kuulsas Viini burg teatris etendusel, millele järgnes kohtumine autori ja näitlejatega lavastajaga, kelleks oli Klaus Treimann. Aga jah, see oli tõesti ainult pealtvaataja ja pealtkuulaja rollis. Kahju oli, et, et mul ei olnud kaasas näiteks magnetofoni seda kuuldut kuuldut sõna-sõnalt talletada. Kuna häranudki esines esines väga olulise spontaanse kõnega, ütleme oma maailmavaatest ja oma arusaamistest, praegustest kirjandusseisudest ja üldse maailma maailma olukorrast, nii et niipalju kui sealt meelde jäi, nii palju ma nii palju ma säilitan ja kannan endaga kaasas. Kui nüüd mõelda nendele autoritele, keda te olete tõlkinud on mõni neist teile ka erilisi raskusi ja peavalu valmistanud. Tõlkimisel. Kõige rohkem raskusi või tähendab, tähendab küsimusi on tekitanud küll harragras. Aga samas need küsimused või raskused on juba kuidagi iseennast ära tasunud, tähendab, nende vastuste leidmine on olnud niisugune tänuväärne huvitav protsess, mille käigus on tulnud pinnale väga palju muud ootamatult huvitavat. Nii et mingil määral võiks võrrelda lihtsama mõistatuse lahendamisega või mingisuguse mingisugusele rebusele vastuse leidmisega seda ka puhtsõnalises keelelises mõttes. Aga see on olnud jah niivõrd huvitav ja väljakutsuv kõige paremas mõttes. Et oma tasu on ta sisaldanud juba iseeneses. Ja vahest, kui vaadat ja järjestada teil tehtud tekste raskuse koha pealt, siis nende kildama loeksin vahest ka Haimsifon Claysti kaks novelli mis mitte kaua tagasi. Kas 87 või kaheksa ilmusid klassikaliste lugude väikeses sarjas, need olid Michal kuulsas ja magisti u. Tema keele taidurlus kui nii-öelda on ka niivõrd ainulaadne ja niivõrd niivõrd kõrge, et seal õigete vastuste leidmine, õige stiilide tabamine, tajumine, see nõudis ka tõepoolest niisugust niisugust erilist vaeva ja pühendumist. Tõlkimise raskused on reeglina just nimelt raskused emakeeles. Õigete vastuste sõnade leidmine ja siin kahtlemata on meie leksikograafias palju vajakusi. Palju sõnaraamatuid peaks meil kasutada olema esialgu esimene vihik uuesti oletatavast sõnaraamatust tõotab midagi tulevikuks. Aga siiamaani muidugi on tulnud siiski kasutada põhiliselt Saareste suurt seletavat sõnaraamatut ja sealt reeglina leiab vasteid, mille vahel valida, päris piisavalt. Aga ma usun, et praeguses kriisiseisus, kus nägime lohutuseks kuuleme, et tegelikult kriis on alles ees mitte ainult sõnaraamatute vallas, vaid märksa varasemates asjades oleks vahest liialt rõhutada sõnaraamatut puudumist. Loodetavasti tuleb ka selle lünga täitmiseks oma aeg. Ja senikaua kui meil on nii kaugel pole, tuleb lihtsalt kaevata ka omaenda sõnalist mälu. Või kui on tarvis näiteks slängisõnu moodsat keelekasutust, siis lihtsalt vaadata inimestele suu peale, nagu olen öelnud, ei keegi muu, kui Martin Luther. Nii ja selle kõige kõrval olete te ennast ka pidevalt võõrkeeltes täiendanud. Möödunud aastal te olite viis kuud Lääne-Saksamaal? Möödunud aastal õnnestus tänu Soome kolleegidele nende vahendustööle saada, tõsi küll, mitte viieks kuuks, kolmeks kuuks stipendium, Lääne-Saksa stipendium ühte asutusse, mis kandis nime Euroopa tõlkijate kolleegium. See asub Alam-Reinimaal Hollandi piiri lähedal. Ja on tõepoolest asutus, mida võiks nimetada tõlkijate paradiisiks tähendab spetsiaalselt sisustatud ja spetsiaalse raamatukoguga ja tehnikaga varustatud hoone kus võimaldatakse kuuks-kaheks kolmeks lihtsalt ideaalseid töötingimusi konkreetse tööga tegelemiseks. Arvan küll, et, et Ida inimesed, kellel see võimalus on avanenud loodetavasti suhete paranemisega aina rohkem, vahest ei tegele mitte niivõrd mõne konkreetse teksti tõlkimisega, kuivõrd ütleme, maarahvakultuuri jälgimise avastamisega kõikides plaanides. Nii et vahest esimene visiit sinna, olgu ta kasvõi kolm kuud, on siiski täis nii palju imestamist ja üllatusi ja avastusi et seal lausa teksti kallal püsimiseks ja eriti aega. Aga õnneks on sellest omapärast ka aru saadud ja sellest ei tehtagi väga suurt etteheidet. Ma usun, et teine sattumine või edaspidised sattumised möödusid juba hoopis teiste märkide all. Nüüd ma muidugi räägin, millised olid minu muljed nendest peidetud kolmest kuust, kuna seal haiglas tõesti suurel määral avastamise peale. Kuna see oli mul ka ühtlasi esimene külaskäik Lääne-Saksamaale. Ja pärast seda mullust kogemust võiks muidugi ainult soovida, et näiteks Saksa riik, mis konkreetselt mind kõige rohkem huvitab ka pärast ühinemist säilitaks oma praeguse jõukuse, kui nii võiks öelda, et ta suudaks sääraseid asutusi nagu mainitud, Euroopa tõlkijate kolleegium edaspidigi ülal pidada ja ka edaspidi idariikidest Ida-Euroopa riikidest sinna külalisi kutsuda. Kuna kõige tõenäosuse järgi need külalised ei ole veel pikki aastaid suutelised oma pikemaaegset viibimist läänes ise finantseerima ja lausa vajavad taolist abi. Vahemärkusena olgu öeldud, et tänavu viibisid selles keeltekeskuses meie tõlkijatest Tiiu kukla ja Helgi Loik. Mis puutub viibimisajasse siis kutse ja ülalpidamine oli garanteeritud küll kolmeks kuuks Saksa poolt, aga kuna see stipendium oli meie mõistetest siiski nii suur, siis võis viibimist pikendada ja vaadata Kesk-Euroopas, olla siis vaadata maid ja rahvaid laiemalt. Nii et kokku kujunes minul viibimiseks viis kuud, mille sisse mahtus veel tutvumine Hollandiga, tutvumine Itaaliaga, tutvumine Austriaga. Euroopas olles avastad sa, et need distantsid ja vahet ei olegi nii suured. Ja nagu ma kuulsin, pakite praegu jälle kohvrit. Ja järgmine nädal on võimalik osaleda Lüübekis niisuguse organisatsiooni nagu Deutsche Austranski šast, ehk siis saksa välismaa selts, väga vana ja auväärne organisatsioon. Võimalik osaleda TEMA organiseeritud seminaril koos Soome kolleegidega, mis on mõeldud spetsiaalselt tõlkidele inimestele, kes tegelevad saksa kirjanduse kultuuriga et neid nii-öelda järele aidata või viia sellele praegusele värskeimale teadmistetasandile, mis puudutab keelde, kirjandusse, võimaldada kohtumisi, autoritega, külastada kirjastusi, saada nii-öelda värske, värske ülevaade uutest tendentsidest, sellest, mis on nüüd viimasel ajal toimunud. Ja see on mõeldud nädalaajaliseks. Ega muud, kui head reisi ja jõudu teile aitäh.