Eesti iseseisvuse ja omariikluse taastamise protsessis on oma kaalukas osa ka välismaailmal. Teatavasti suur osariiki eesotsas Suurriikidega ei tunnista eesti Hincolkureerimist ja nõukogude koosseisu 1940. aastal. Nüüd, kus sellest kõigest on möödas pool sajandit, huvitab meid, kas nendes hinnangutes hoiakutes on leidnud aset ka mingisuguseid muudatusi. Milline on läänemaailma tänane suhtumine Eestimaal toimuvatesse poliitilistesse protsessidesse? See oli ka üks nendest küsimustest, mille esitasin Eesti kongressi eilse tööpäeva vaheajal kongressi välisTelegaadile Toronto Ülikooli sotsioloogia professorile Tõnu Barbingule. Rahvusvahelises õiguses aegumist ei ole ja riigi poliitikas mittetunnustamine on täitsa teine küsimus. Kuna tähtsam bilateraalne suhe praegu maailmas on Washingtoni Moskva vahel ja kuna mina kõige rohkem Tian Washingtoni poliitikast kommenteerin seda sellest seisukohast nimelt USA poliitikas ei ole balti küsimus aegunud, on väga aktuaalne, see on üles tulnud president Bushi ja peasekretär Gorbatšovi kohtumisel Maltas. Seda, seda küsimust on tõstatanud Lätis Jurmalas mõne aasta eest nõndanimetatud džautoga konverentsi raames praegune meie suursaadik Moskvas Jack matt lakk. Sellele küsimusele vastas USA välisminister Chambers päike Moskvas Nõukogude Liidu ülemnõukogus. Selles suhtes ei ole see poliitika aegunud. Ja USA ja on väga põhimõtteliselt pooldav tähendab balti riikide iseseisvuse suhtes, kui see toimub rahumeelsel teel. Loomulikult seal peab olema Moskva nõusolek, ega Ameerika ei tule Moskvat Baltikumist välja ajama. Kuid samaaegselt ilma USA ja teiste lääneriikide toetuseta ei ole tõenäone, et baltlased ise suudaksid Moskvat siit. Kui ma sundida nii, et sellel välistoetusel on väga suur tähtsus. Kui inimesed Eestis, kes tegelevad poliitikaga, neid küsimusi kaaluvad on just tähtis meeles pidada, et üks asi on rahvusvaheline õigus, kus on maksvad õigusnormid ja põhimõtted ja teine on riikide välispoliitika mis on mingil määral seostunud selle õigusega. Kuid mis on ka erinev näiteks Kanada tunnustab riike, mitte valitsusi. USA traditsiooniliselt on tunnustamispoliitikas mõlemat nõudnud riigi tunnustamist ja valitsuse tunnustamist, mis praegu puudub. Eesti puhul välismaalt on riigivõimu tunnustus, riiki tunnustatakse aga seda poliitilist võimu, mis Tallinnas on seda tunnustada, kui legitiimsed võimu valitsemaks Eesti riiki, Eesti vabariiki. Seal on põhiline konflikt ja enne kui siin seesmine areng, mis tähendab ka suhteid Moskvaga, jõuab nii kaugele, et Tallinnas on poliitiline võim. Aga sinna on valinud ja kes esindab Eesti rahva tahet poliitiliselt ja enne kui sellel võimul on ka praktiline võim otsustada Igapäevaste küsimuste üle Eesti vabariigi terit tooriumil, enne, kui see teostub, seda tunnustust läänest ei tule. Tallinnale. Meile eeloleval pühapäeval seisavad ees seaduslikku kõrgema riigivõimuorgani ülemnõukogu valimised. Peaaegu iga õhtu on meil televisioonis ja raadios valimisstuudio et ja jälgides neid tundub, et võtmeküsimuseks paljudele saadikutele on olnud, milles te näete Eesti iseseisvumise võtit, jama, julgen teile kongressi külalist Telegaadile sama küsimuse esitada. See on üks väga keeruline küsimus, tähendab, minu meelest siin on tegemist nelja tellijalise või neljatahulise probleemiga. Üks on Moskva, kuna Moskvale kuulub ülemvõim Eestis praegu ja praegune Eestis olev nõndanimetatud võim Tallinnas on üks osa haldusaparaadist, kus ülemvõim on Moskva käes. Aga Moskva on ühel teljel. Teisel teljel on välismaailm, tähendab lääneriigid ja mitte ainult lääne suurriigid, aga ka Lääne-Euroopa demokraatlikud väikeriigid. Kolmandaks on rahva tahe ja neljandaks on siis praegune nõukogude võimustruktuur Tallinnas. On kummaline või paradoksaalne olukord praegu, mis valitseb Eestis, et ei ole mingit kahtlust, et Eesti rahva tahet eriti poliitilist tahet tulevikku määratlemise suhtes, seda peegeldab. Eesti kongress. Aegselt Eesti kongressil ei ole praktilist võimu praegu millegi üle, mis Eestis toimub. Teisest küljest võib rääkida, et ülemnõukogul on võim, aga ma arvan, nagu siin ka üks delegaat ütles. See senini ei ole mitte teps nii olnud. Põhiseaduslikult jah, ülemnõukogud on tähtsad olnud nii Moskvas kui ka NSV desliiduvabariikides, kuid praktiliselt võim kuulub kommunistlikule parteile julgevad vasakule või riikliku julgeoleku komiteele sõjaväele, tähendab, ja eriti selle partei julgeolekukombinatsioonile. Nii et kõigepealt on küsimus, et missuguseks kujuneb see uus valitav ülemnõukogu Tallinnas. Ei ole kahtlust, et see valitakse, kui palju inimesi valimistel osalevad, seda ma ei oska ette ennustada, aga ei ole kahtlusteta, valitakse, istub kokku. Küsimus on selles, et mida ta ka teeb ja me näeme, ütleme Moskvas praegu selle üleliidulise nõukoguga on see probleem, et võim ei ole selle parlamentaarse kogu käes. Võim kuulub endiselt Nõukogude liidu kommunistlikule parteile ja enne, kui see võimumahutus on praktiliselt teostunud ei näe ja selle ülemnõukogu liinil väga suurt tähtsust otsest tähtsust Eesti iseseisvumise teel. Kuid. Mis on toimunud viimastel aastatel on väga ennustamatu olnud. Ma usun, et Eesti kongressi toimumine ja käekäik avaldab tohutut suurt suurt poliitilist survet terve ülemnõukogu valimise ja tegutsemise protsessile aga võtmeküsimus jääb tegelikult sinna, et kui palju võimu on ülemnõukogul. Ma arvan, et iga inimene Eestis peab ju praktiliselt, et Eesti NSV ülemnõukogus moodustatud ministrite nõukogul ei ole praktilist võimu kunagi olnud. Ja küsimus on, et kas praeguses Nõukogude liikus poliitilises süsteemis isegi kui ta reformidega ümber korraldatud, kui me võrdleme seda nüüd, et mis on toimunud just Moskvas niikaua kui ei ole kommunistlikud parteilt võim üle antud demokraatlikult valitud parlamentaarsel kogule ei olla optimistlik selle liini suhtes aga antud situatsiooni lähitulevikku arvestades. Kuidas te hindate Eesti Kongressi Dela kongressi poolt valitava Eesti komitee koostöö võimalust ülemnõukoguga siin, meil on vabariigis oma seisukohad olemas erinevaid seisukohti. Kuidas teie teadlasena hindate? Sellele küsimusele on väga raske vastata, kuna sel puhul ei ole ainult pealtvaataja teadlane, vaid ma olen ka üks osa Eesti kongressist. Ma olen üles seatud Eesti komitees. Ma usun, et sellele küsimusele oleks kergem vastata mulle, kui on toimunud esimene Eesti komitee istung ja nähe, kuidas selle sees raamika kulgeb ja ma arvan, miks see tähtis on. Et personal Maal alusel on ju nende kahe liini vahel side olemas. Mida ma sellega mõtlen, et kongressi kuuluvad küllaltki palju inimesi, kes mitte ainult ei poolda seda ülemnõukogu liini pidi töötamist, vaid ka, kes on ülemnõukogudesse mitmel astmel kuulunud ja kindlasti sinna valitakse. Ja ma usun, et nendest osa Ma väga võimalikult valitakse ka Eesti komiteesse. Nii et see võib olla loob ühe silla. See on nüüd teadlasena ütelda üteldud, et on võimalik selle kaudu mingi sild. Teine sild on lihtsalt selle rahva tahte surve tagajärjel, ma arvan, et eestikomiteel on suur autoriteet, see valijaskond, see on esimene täiesti maa valimine, mis on 50 aasta jooksul toimunud valimas või hääletamisel käis rohkem inimesi kui kunagi Eesti vabariigi aegsete riigikogude puhul. Valimas käis inimesi ja selle tõttu komitee autoriteet on suur. Nii et see autoriteet Ma usun, rajab teise väga maalse silla, millega ülemnõukogu peab omakorda jälle arvestama tahes-tahtmata.