Tere päevast. Tänane teema on keel ja poliitika ja stuudios ekspert Mart Rannut, keeleteadlane, Tallinna Ülikooli õppejõud. Keelepoliitika, mis valdkonda või mis kategooriasse ta kuulub, kuulub ta keele juurde või kuulub ta poliitikasse? Ütleksime niimoodi, et keel on meie ümber ehk kuni väga teaduslikult öelda, siis keelekeskkond on meie ümber ja meie sees arvestades neid suhtumisi, uskumusi, mis on nii-öelda juba meie sees. Ja siis, kui me hakkame seda mõju oma siis meie tegelema poliitikaga, nii et kiil pluss võim, mille kaudu me mõjutame seda keelekeskkonda siis ongi see kokku keelepoliitika. Minu jaoks keel on minu identiteedi algus ja ots, mis keelt ma räägin, sellest rahvusest ma olen, see on meie jaoks nii normaalne ja loomulik. Milleks siia veel on vaja segada sel juhul poliitikat? Vot poliitika aitab just muuta seda, nüüd läksime keelekeskkonda, suhtumisi, hoiakuid, uskumusi. See on see nii-öelda tegevus, mis muudab meie keelekeskkonna paremaks või mõnikord ka halvemaks. Igal juhul muudab seda. Kas see muutumine, see tähendab seda, et see on teatud mõttes ühe grupi tahtmise pealesurumine teisele teatud vägivalda? Ja tähendab vägivald, see on midagi muud, seal kasutatakse ehk jõudu poliitikas ei, ei ole seda jõudu tarvis kasutada. Vaim raigi, vali ütleksime mõju vaevalt, et meie reklaami nüüd nii vaimseks vägivallaks alati peame, et mõnikord need on lihtsalt soojad soovitused. Vaat keelepoliitika on ka mõnikord selline hea ja lahke soovitus, see, teise antud soovitus, see võib meie elu paremaks muuta. Nüüd küsime, et kes siis soovid saab või mis soovitab nüüd meil keelepoliitikas? Kahtlemata see algab üksikisikust ja kellel on seda mõjuvõimu rohkem, see mõjutab ka teisi rohkem. Aga üldjuhul ikkagi seda keelepoliitikat teevad institutsioonid, ennekõike tegeleb sellega riik, sellepärast riik osutab ulatuslikult teenuseid. Ja need teenused peavad olema mingisuguses keeles. Ametnikud peavad koostama pabereid, lugema pabereid, nii-öelda see dokumendihaldus, kõik see nõuab kindlat keeleoskust või mitme kiloskust. Ja see tähendab, et riigil peab olema oma väljatöötatud kontseptsioon millal kasutada mingisugust keelt, kui suures ulatuses on tarvis seda kasutada. Ja nii edasi. Ja see nüüd ongi just see riigipoolne keelepoliitika. Tänapäeval on seda mõistet laiendatud, on arusaadav, et riigil on seda igal juhul tarvis ja tänapäeval on jõutud arusaamisele, et mitte ainult riigile, vaid see on ka hea, kui asutusel on keelepoliitika ka firma ettevõtte, et seal oleks keelepoliitika, sellepärast selle konkurentsivõime on suurem. Võtame kasvõi sellise mööblitootmisettevõte nagu ikea kelle poliitika seisneb selles, et kui ta läheb reklaamima oma toodangut siis ta ei reklaami mitte ainult seda nii-öelda vastava piirkonna põhikeeles vaid kasutab ka selleks mõnda teist vähemusrühma keelt nii-öelda, et jõuaks igaüheni tema oma toodetega ja see on talle kasulik. Ja tänapäeval igal endast lugu pidaval firmal ongi nüüd keelepoliitika. Ahaa, see on selline moodne rosett rinnast siis vä? See on natukene rohkem, vot tänapäeval väga tähtis see, et kui on kõva konkurents, siis peab olema konkurentsieelis ja keelepoliitikas nähakse sellist magusat rohtu siin, et kuidas me suudame veel paremini pakkuda veel paremini turustada oma kaupa, müüa oma teenust ja selleks kasutataksegi keelepoliitikat. Teine aspekt on ka see oma keelekaitse seda asja ajades me ju teeme ka poliitikat. Oh, neid aspekte on tunduvalt rohkem, et kõigepealt on just see oma keele kaitse ja see teeb ennekõike nendele muret nendele rühmadele muret, kelle ei kiilt riik ei kaitse näiteks igasugused vähemusrühmad, põlisrahvad immigrandid ja nii edasi. Ja lisaks sellele on olemas veel niinimetatud keele levi. Riik leiab, et ma võin küll seda oma keelt kõvasti propageerida riigi sees, aga kange tahtmine on minna ka nii-öelda naaberalasid hõlvama oma keelega ja siis pakutakse oma keelt välja ja kiidetakse, et küll on meile head filmid selles keeles ja saab kõige parema kõrghariduse selles keeles ja kui te tahate ikka maailmas edukas olla ja läbi lüüa, siis õppige meie keel ära ja selle jaoks siis kasutatakse täiesti seaduslikult, kasutatakse siis teatud suhtekorralduslikke vahendeid, siis on meil olemas näiteks jaapani instituut või Göte instituut või Briti Nõukogu ja nii edasi. See on üks normaalne osa keelepoliitikast, et nii-öelda reklaamitakse oma keelt ja siin ma näeksin pisikest ja võib-olla ka mitte kõige pisemat puudujääk just eesti keelepoliitikas. Et me peaksime kõvemini hüüdma, et eesti keel on see kõige parem. Kõik need näited, mis te tõite, on ikkagi väga mitmed miljonid kõnelevad seda meie pisikesed, mis me siin siutsume. Vaat see oli küll natukene valesti öeldud, eks ma provotseerin teha, nimelt kui me mõõdame eesti keelt ikka maailmakriteeriumide järgi, et neid keeli on viimaste etnoloogia andmete järgi on 6915 ja eesti keel on suuruselt seal mäletamist mööda esimese 300 sees on ta kindlasti, aga kas oli 239 või nüüd mälu järgi, ehk nii täpselt. Nüüd ma võin eksida, aga nii-öelda eesti keel on ikka maailma suurimate keelte seas lähtuma sellest ja neid keel on veelgi vähem, kus nii-öelda vastav keel on kriidikeelena kasutusel, nii et kui me loeme riigikeeled kokku. Me saame õrnalt üle 100, et see oli 106, kui ma ei eksi. Nii et eesti keel on igapidi au sees ja peale selle ta on muidugi veel Euroopa Liidu ametlik keel, mille üle me võime ka väga uhked olla, nii et me oleme ikka seal kohe päris eesotsas ja tunneme asja üle uhkust. Ma kisun veel natuke riidu edasi, meie eesti keel on riigikeel, see on väga loomulik. Teised rahvused siin maal ütlevad, et nad tahaksid ka ühte teist keelt, riigikeeleks, vene keelt. Ei, nendel ei ole sellist kodaniku õigust nendele tegelikult pole üldse õigus sellele, kui rääkida õiguslikust seisukohast. Meie saame määratleda põhirahvusmääratleda riigikeele, see on täiesti normaalne. Ja siis on küsimus, et mida nüüd teha nende rahvusrühmadega, kes kasutavad mõnda teist keelt ja siis on olemas niinimetatud vähemusõigus, mis hõlmab ka teatud keelelisi õigusi. Ja need kehtivad siis kahel juhul, et kas nii-öelda teatud territooriumil teatud riigi osas või siis on niinimetatud, mitte territoriaalsed vähemused Eestis, mitte territoriaalselt. Eks vähemusteks loetakse juute. Ja vanasti oli meil baltisakslasi ka küllaltki arvestataval määral. Ja siis need territoriaalsed vähemused. Meil on olnud venelased, just see Peipsi-äärne kant ja ka Ida-Virumaal ja rootslased just nad rannarootslased. Tänapäeval on meil Ingerlased väga tublid, luues oma kultuuriautonoomia süsteemi tasapisi ja nemad on muutumas meil nii-öelda vähemusteks, see tähendab, et nendel on nii-öelda oma kultuur, oma kultuur tähendab midagi muud, kui tehakse teller lahti ja vaadatakse mõnda nii-öelda naabermaa programmi. Et see ei ole mitte nii-öelda oma kultuuritootmine või taastootmine, see on lihtsalt selline tarbimine ja seda teeb üks tubli immigrant alati. Aga see, mis muudab nii-öelda rahvakillu vähemuseks, see on teatud kultuuri tootmise olemasolu, ütleksime natukene keeruliselt seda asja. Ja muide see protsess, et jõutakse immigrandi staatusest vähemuse staatusse, see on üks protsess, mis võtab palju aastaid ja need aastad kuhjuvad sajanditesse. Ma juhin tähelepanu sellele, et Rootsi pealinnas Stockholmis on üks kena kuningaloss. Kuningalossi kõrval on parkimisplats, kus peatuvad bussid, mis toovad turiste sinna, seda kuningalossi vaatama. Aga ma soovitan vaadata ka teisele poole parkimist platsi, seal on üks selline maadligi kirik 14.-st sajandist ja see on Stockholmi soomlaste kirik teiste sõnadega 14.-st sajandist alates, nad on käinud seal jumalateenistusel igal pühapäeval ja neid ei peeta vähemusteks. Nemad on ikka veel immigrandid, hoolimata sellest, et osa neist juba 14.-st sajandist seal on sees. Et vähevõitu nagunii, et maailmas ei mõõdeta seda etappi immigrandist vähemuseks mitte nüüd ühe põlvkonnaga ega ka mitte kolme põlvkonnaga vaid selleks läheb kohe mitu-mitu põlvkonda ja nii-öelda kohustuslikuks kriteeriumiks on oma kultuuri olemasolu. Kuidas sellises situatsioonis nii-öelda, kui siin keelemaastikul edasi uidata, on näiteks meie oma võrukeelne või lõunaeestikeelne kultuur, mis ju tegelikult päris jõudsalt nii-öelda toodab iseennast? Jah, see võru keel on teinud väga tubli arengu viimasel paaril aastakümnel. Ja see on ka keelepoliitiliselt on seda siiski nagu korraldatud, nii et see on liikunud. Jah, ja ma ütleksin, et kui seal ei oleks olnud seda keelepoliitilist nii-öelda korraldust taga ega sellest võru keelest ei oleks ehk praeguseks enam märkigi vaid see on tahe. Ja siis on nii-öelda teaduslik suhtumine, kuidas korraldada. Jah, tulemused. Kui võrokesed ütlevad, et nemad tahaksid, et nende keel oleks riigikeele staatuses kõrvuti eesti keelega, mis te selle peale kostate? Riigikeel tähendab nüüd teatud kindlaid funktsioone ja siin ma oleksin ette kõik, me võime küll rääkida, et on need teatud ametliku keele funktsioonid võru keelel teatud Eesti territooriumil ja see oleks kenasti vähemuse õigusega kooskõlas. Aga riigikeel, see hõlmab väga palju funktsioone, alates kohtutest, sotsiaalsfäärist, haridussfäärist, kõik, mida nii-öelda üks korralik riigiametnik teeb, see mahub ka keeleliselt riigikeele sisse, nii et vaevalt et menüüd ikkagi võru keelt nii kõrgele suudame tõsta. Aga iseenesest see, et äkki me teadvustame teatud keele olemasolu, millest ehk pool sajandit tagasi ei räägitud, ka mitte. See on päris normaalne nähtus ja seda nähtust kohta on maailmas palju. Ma juhin tähelepanu kasvõi sellele, et Hispaanias pärast Franco rezhiimi tekkis neid keeli ikka päris kenasti. Meie ehk võib-olla kõrvaltvaatajana oleme natukene skeptilised selles, aga kui teatud rühmal on tahtmist seda keelepoliitikat edasi vedada arendada oma keelt teatud normi loomise kaudu? No miks ka mitte ainult see rühm ise peab vastutama selle keele säilimise eest. Riigil ei ole siin kohustusi. Praegu üldse võib nagu fikseerida seda, et, et sellised väiksemad rühmitused, no vahel on need väiksed ka peaaegu miljonilised ja suurematki noh, nad nagu saavad, saavad eluõigust juurde või jõudu juurde, et kas see on nagu mingi aja märk. See on jah, postmodernse ühiskonna märk, nagu tänapäeval öeldakse peenelt selle meie praeguse aja kohta. Et need suhtumised muutuvad väga kiiresti, tekib teatud fragmentatsioone ühiskonnas tekivad rühmad või nii-öelda ütleksime, võimenduvad rühmad, keda sellisel lausindustriaalsel ajastul ehk ei olnudki näha. Et see modernsus nägi kõikidele ühe mõõduga sellist standardit, et tänapäeval näiteks ka meie suhtumine keelenormi eesti keelenormi on midagi muud, kui see oli kuuekümnendatel aastatel. Et kui kõik on sellises pulbitsevast seisus, et milleks me peame siis üldse nii-öelda kehtestama mingite seadustega, mingile ühele keelele, ülimuslikkuse, et võib-olla see on ka selline modernistlik nähtus No siin jõuame ikka selleni, et Peame reguleerima ühiskonda. Kui ma enne loetlesin mõningaid keelepoliitika tüüpe näiteks keelelevi ja vähemuskaitse ja riigikeele ülesehitus, siis sinna on veel üks tüüp olemas ja see on see peene prantsuskeelse sõnaga allesseera. Et nii-öelda minnalaskmispoliitika ja vot see kipub maailmas väga laialt levinud olema. Ja minnalaskmispoliitika tähendab seda. Kriis jõuab küllaltki kiiresti tänapäeval kätte, riik nimelt ei ole konkurentsivõimeline ja kulutused nii-öelda riigi ülalpidamisele ka suurenevad selle tõttu, et me ei reguleeri keelt. Tänapäeval. Üks postmodernse ühiskonna tunnus on muide see, et toodete ja teenuste keeleline komponent järjest suureneb teiste sõnadega, et ostame mingisuguse asja ja selle maksumusest moodustab nii-öelda see keeleline komponent küllaltki suure osa. Nüüd on see küsimus, et äkki kui me ostame ta sisse näiteks kas või tarkvara, siis sellisel juhul on ka seal keeleline komponent, seal võib olla ingliskeelne ja meie maksame nüüd selle kinni ja see raha läheb kellegi teise taskusse seal kuskil Ameerikas. Meil on palju kasulikum, kui me kasutame sellist tarkvara, mis on eestikeelne ja see läheb kellelegi meie naabri taskusse. On ju ka öeldud seda, et kui ei ole näiteks tarkvaras oma keelt, siis keel varsti hajub ära, et seegi on üks võimalus keelt kaitsta. Jah, see on niinimetatud keeletehnoloogiline dimensioon. Kui me räägime nüüd keelekorraldusest, siis tänapäeval jaotatakse see keelekorraldus erimõõtmetesse või dimensioonidesse. Ja see kõige moodsam dimensioon on just see keeletehnoloogiline dimensioon ja siin on see tuntud näide. Kujutage ette, et läheb mõni aasta mööda, ärkame ühel hommikul üles, tahaks kohvi ja hõikame siis oma kohvimasinale, et et kaks tassi kanget kohvi, palun. Ja nüüd on küsimus, mis keeles me seda teeme? Et nii-öelda see keeleline tugi meie kohvimasinas, mis keeles tema aru saab. Juhul kui tema meie eesti keelest aru ei saa, siis on jälle see, et meie peame kasutama teatud funktsioonides mõnda muud keelt. Meie keel vaesub selle tagajärjel. Aga raha selle keele keelelise komponendi eest läheb meie taskust välja ja kuhugi kaugele välja, mitte nii-öelda meie Eesti riiki. Nii et eesti riik vaesub ja teised riigid lähevad just selle tõttu rikkamaks. Et meie ei saa eesti keeles kohvi. Just see nii-öelda see keele mis on üks põhiline komponent, mis pannakse nüüd kõikidele masinatele juurde, see on üks väga tähtis komponent ja tulevikus hakkab ta eritehnoloogiates vägagi suurt rolli mängima. Ja siin me ei tohi lubada mahajäämust teistest maadest. Muide, märgin ära ka selle, et Euroopa liit tab vägagi ulatuslikult vastavat tegevust ja pakub nii-öelda minimaallahendusi ja sellist üldist tarkvara, mida me saame siis eesti keele jaoks kohandada, et peaasi, et me maksame nii-öelda selle teise jupi kinni, mis muudab selle üldise tarkvara meil kasutatavaks. Ta tõlgime ära või loome oma terminoloogia, nyyd juba vestluse alguses käisite välja sellise mõisted konkurentsivõime. Võib öelda nii, et meile tundub, et kui me oskame ühte või kahte suurt maailma keelt, et, et siis on meie konkurentsivõime piisavalt hea, milleks meile seda väikest keelt veel vaja? Siin ma juhiksin tähelepanu, et seid keeleoskus on üks selline vägagi udune, anna mõista ja, ja kui me mõtleme, et kui me läheme kooli, et mida meie seal õpime, et meil on seal küll keele tunnid, nimelt meie õpime seal ära kirjakeele, kui üks eesti keelt oskav lapsukene läheb nüüd kooli esimesse klassi, siis me eeldame, et tema juba oskab eesti keeles suhelda nii täiesti piisavalt, nii et tal ei ole tarvis seal nii-öelda suhtluskeelt tõsiselt õppida. Aga mida tal on tarvis, on see, et temast tuleks selline, eks tubli inimene, kes oskab dokumente lugeda, nendest aru saada, koostada kokku Teid ise, luua dokumente ja vot seda ta õpib kohe üsna mitu aastat ja siis, kui ta on selle selgeks saanud, siis tema nii olla kõlbab meile igale poole ka tööle, sellepärast on need oskused omandanud. Ja kui me mõtleme oma võõrkeeleoskusele, siis ma usun, et nii mina kui ka, et meie kallid kuulajad täna võib-olla ehk ei olegi suutelised koostama nendes võõrkeeltes dokumente, mida nad küll hea mitu aastat on koolis õppinud, et et kui kas või võtame selle kõige levinuma inglise keele, et seal võib olla ikka väga mitu viga kohe esimese kolme lause sees, eriti mis puudutab seal artiklite panemist ja ärajätmist. Nii et need on need tüüpilised vead, mida eestlane teeb, eestlane on küll, ehk ütleksin tugev suhtlejana võõrkeeltes, selle oskus annab kool meil kenasti kätte. Aga nii-öelda korrektsest dokumendihaldusest on eestlane veel võõrkeeltes vägagi kaugel. Ütleme, et miks ma seal koolis kulutan selle eesti keele õppimise, Bel aega, selle aja võtan ja õpingi koostama neid dokumente. Inglisekeelsed ja suur keel on konkurentsivõimelisem, lihtsalt, et miks me seda väikest keelsin, ikkagi putitame. Oleme ratsionalistid. Jah, suurel keelel on terve rida eeliseid, selles ma ei kahtlegi ja nagu ma mainisin, ka eesti keel on suur keel. Ja selle tõttu kui meie nüüd kasutame oma Ehilised ara, mis meil on ja need eelised on päris palju, siis me ei peaks üldse eesti keele tuleviku pärast muretsema. Aga mis näiteks mind väga murelikuks teeb eesti keele puhul mitte see, et meil nagu oleks mingisugusest materiaalsest puudus, mis nüüd takistaks eesti keele arendamist. Mind teeb murelikuks see, et meil on ehk nii-öelda sellest õigest suhtumisest No seda ma jorangi praegu ei lähe seda ette veeretada, seda probleemi. Jah, just see, et meie suhtumised, hoiakud kipuvad olema sellised, et mis me siin ikka, et meil väike eesti keel ja nii edasi. Meil on suur eesti keel ja me saame väga edukad olla sellega keel on rikkus ja mitte ainult selline vaimne rikkus meie meil väga tihti, kui me räägime keeles, siis jutt veereb tasexe laulupidude juurde, et ehk see nüüd ei ole niivõrd õige, keel loob meile esiteks töökohad, ta loob materiaalsed rikkused, keela annab meile nii-öelda edukuse ühiskonnas ja ennekõike just see keel, mida me kõige paremini oskame. Nüüd ühiskond peab seda väärtustama, riik peab seda väärtustama ja riik on muide ka seda teinud. Ja selle tõttu. Me saamegi päris hästi eesti keelega eesti riigis. Kuidas te rahul olete, keeleinspektsiooni tööga? Keeleinspektsioon SIND tuleb lähtuda kahest punktist, esiteks, millised on nende võimalused olnud ja kuidas Nad on võimalusi kasutanud, mina ütleksin, et meil esineb vägagi tugevad poliitilist sekkumist nii-öelda keeleküsimustesse. Üks vägagi väär suhtumine seisneb selles, et enamik inimesi arvavad, et teate, ma olen koolis õppinud eesti keelt juba piisavalt, ma tean sellest palju. Ja siis nii, kui nad saavad veel mõne nii kõrgema amet siis nad leiavad, et nemad hakkavad organiseerima ja tagajärjed ei kipu ennast kaua oodata laskma. Ja need kipuvad rohkem olema negatiivsed just see, et isegi ei võeta mitte ühtegi raamatut kätte, et loeks mõne õpiku läbi ja teeks asjad selgeks. Muidugi ma rõõmustan ainult, et selline suhtumine ei esine meil näiteks nende seas, kes määravad meil ehk arste ametisse, et kujutage ette, et võetakse ka oma sõber ja sugulane pannakse lõikama, et mis meil siis eesti rahvast järgi jääb. Aga vot just selle keeleküsimuste puhul esineb ehk sellist nähtust rohkem, et leitakse, et ta mul hea sõber, et las ta nüüd juhib keelt või ükskõik, et enne juhtis teatrit nüüd nüüd ju keelt ja kust keegi on tulnud. Nii ikkagi ei saa. Me eeldame ka keeleküsimustes professionaalsust, seetõttu on surve ehk keeleinspektsioonile suur olnud. Teiseks, keeleinspektsioon on nii-öelda küllaltki väike asutus. Ma juhin tähelepanu sellele, et Kanadas on selleni provints, kes vägagi jõudsalt hakkas ka nii-öelda oma keelepoliitikat ellu viima. Nemad suurendasid nelja aastaga inspektorite koguarvu 400-ni ja kui me nüüd võrdleme nii-öelda oma olukorraga, siis meil peaks ikka 100 inspektorit olema. No ei ole meil sadanud. Ja on ka täiesti ebanormaalne, et keeleseadus, esimene keeleseadus, mis nägi ette kisti keeleoskuse, see hakkas kehtima esimesel veebruaril 89. aastal. Ja siiani leidub meil küllaltki palju õpetajaid, kes sellegipoolest ei ole nii-öelda Wella ära õppinud, need näiteks eesti keelt ja on ka terve rida muid ameteid. Kuulitsalt inspektsioon ei jõuagi, kuna need võimalused on väga väikesed ja kui me mõtleme sellele, et kui oleks ükski nendest, kellel see keeleoskus puudulik on, oleks võtnud kätte ja igalt puhkepäeva lõppenud ära ühe sõna, vaat siis ta annaks võib-olla ehk ehk meilegi silmad ette oma eesti keele oskusega. Aga seda ei ole esinenud. Peab olema alguses küllaltki suur surve sellele, et inimene muudaks oma suhtumisi, muudaks oma käitumist ja nii-öelda hakkaks eesti keelt endale selgeks tegema. Ma ei pea ehk niivõrd tähtsaks just seda formaalset õppimist, vaid ennekõike suhtumisest, kui see suhtumine ei ole paigas, siis see keel selgeks ei saa. Kõhutunne ütleb, ma ei tea, kas seda kinnitab ka mingi statistika või uurimus, on see, kui muulaste seas Eesti vabariigi uue alguse puhul oli seda keeleuudishimu nagu olemas, siis praegu on pigem see keele ülbus eesti keele suhtes, et mis ma oskan inglise keelt, võib-olla me ise oma inglise, meie, eestlased oma inglise keele Simuruses noh, näitame ka eeskuju selleks, et me ajame kõik siin varsti omavahel inglise keelt, lisade muulaste eelistus. Et õpin keele küll, aga õpin siis selle inglise keelega. Tähendab sellist suhtumist oli, ma ütleksin veelgi rohkem 90.-te aastate alguses, kus leiti, et vene keelt ma oskan. Nüüd tuleb natukene inglise keelt juurde õppida ja Eesti keel ei lähe korda. See suhtumine on muutunud. Kui me laseme silmad ringi kas või meie teeninduskohtades, kas või kauplustes, siis seal istub päris palju noori, kes meid teenindavad. Ja nemad ei ole mitte-eesti emakeelega, seda kuuleb kohe ära. Ja mõnikord on ka rinnasilt rinnas, kus näeb ära, et mis kellegi nimi on ja seda ei esinenud veel viis aastat tagasi, vähemasti mitte nii massiliselt. Teiste sõnadega, kooli lõpetaja ei saanud veel nii-öelda teeninduses hakkama, tänapäeval saab nii, et asi läheb tasakesi paremaks, samaaegselt toimub nii-öelda eestlaste hulgas teatud protsess, mida nimetatakse Nurmalisatsiooni protsessiks. See tähendab, et eestlase enda suhtes võitleksime eestikeelse inimese enda suhtumised, muutuvad tema peab normaalseks midagi muud tänapäeval kui 90.-te aastate alguses ja näiteks kas või see, et meil nii-öelda see Tõnismäel pronkssõduri probleem nüüd tekkis, see on seotud ka selle Nurmalisatsiooniga, et me ei pea seda normaalseks. Lihtsalt, et me oleme jõudnud teatud normaalsuse nii-öelda etappi. Ja see sinna enam see kuju ei mahu. Samamoodi oli ka Eesti vabariigi ajal kahekümnendatel aastatel jub Peetri kujuga tega, sedagi ei võetud. Nüüd on vabadussõja esimesel päeval maha, vaid sõda oli ammu läbi. Kui siis nii-öelda jõuti selleni, et aeg maha võtta. Mida tähendab nüüd see Paul-Eerik Rummo ettepanek konstitutsiooniparanduseks? Tähendab, see on ilus ettepanek ja muide seda on pikalt ja ütleksime pidevalt, aruta. Nende ettepanek on siis selles, et eesti keel oleks fikseeritud konstitutsioonis preambulasse. Kuidas see asi on, kirjeldame selle kuulajal ära. Ja kui me preambuli lahti lööme, ma juhin tähelepanu, et preambul on see osa, mida kohtus ei saa kasutada. Nii et see on selline ilus ja kaunis osa meie põhiseaduses. Ja seal on küll räägitud sellest, et tuleb kultuuri kaitsta ja eesti rahvas tuleb kaitsta, aga keel on sealt välja jäänud. Ja tegelikult on olemas riigikohtu kommentaar, kus rõhutatakse seda, keel on nii-öelda kultuuri osa ja tegelikult on see keel ka juba ära kaitstud selle kultuuri all. Et me ei saa nüüd Eestimaal eesti kultuuri kaitsta ilma keeleta. Aga eks ta ilus on, kui Öeldakse ikka pidulikult välja, et seal ka eesti keel on kaitsmist väärt. Nii et selle, see on hea ettepanek, seda tuleb. Eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel, mida see tähendab meie keelele, see on lihtsalt au ja kuulsus, tähendab see seda, et meil kulub roppu raha tõlkijatele ja nende koolitamisele nende ülalpidamisele või mida head meil sellest tõuseb? Tegelikult sellest tõuseb väga palju head. Esiteks eesti keele staatus tõuseb. Et meie oleme nüüd selle 20 Euroopa keele seas, millel on selline pidulik staatus. Kahtlemata eesti keel ei ole mitte Brüsselis koosolekute keel, nagu seda on ehk inglise ja prantsuse keel. Aga sellegipoolest me oleme samaväärset Soome ja Rootsi ja Taani ja Itaalia ja vägagi suurte maadega. Just nii-öelda õiguslikust aspektist lähtudes. Tegelikult Euroopa Liit keelepoliitikat ei tee, see on kohe nii-öelda välistatud samaaegselt ta tagab toe sellele kõik keeled saaksid ühtviisi areneda. Siin võib muidu tekkida selline nähtus nagu diskriminatsioon, et teatud Euroopa liidu ametlikes keeltes näiteks ei pääse informatsioonile ligi ja selle tõttu toetatakse igapidi just seda, et meie keel oleks konkurentsivõimeline. Just eesti keele kaudu pääseb nii-öelda Euroopa Liidu andmebaasidele ligi ja siin on ka mitmeid muid plusse, ka kaasa arvatud see, et meie inimesed töötavad Brüsselis nii-öelda brüsseli rahakoti peal. Kõik see tõstab eesti keele staatust. Muide, kui me räägime eesti keele staatusest, siis tegelikult tähendab seda, siin on mitu aspekti, aga nii-öelda tavaline seoks seisneb see selles, et tema seal on eesti keele kõneleja ja vaadake, kui tähtis ta on. Vaadake, kui tublid on, vaadake, kui kas ta on, ja sealt tekib eesti keele staatus, kui need, kui need eesti keele kõnelejad, kõik on sellised tähtsad ja tublid ja edukad siis mõeldakse, aga äkki, kui mina ka olen eesti keele kõneleja, et äkki siis mina olen ka tubli ja edukas. Ja sealt tekibki just selline mentaalne suhtumine. Et keel teeb edukaks ja sellel keelel on kõrge staatus. Muidugi on olemas ka veel juriidiline staatus ja sellised muffineid. Sellega täna lõpetame, aitäh, Mart Rannutileja. Kuulas, küsis maris Johannes.