Päris lahemaa keskel Soome lahe kaldal on vihasoo küla. 700 aastat on see nurk inimestele eluasemeks olnud. Siin on põlis klaasi ja loopealseid ja kive. Suured ja keskmised ja väikesed kivid rannal metsas karjamaal põllule vilja külas eneses on Soogi olnud. Inimene on siin loodust kohandanud ja loodus on inimest kujundanud. Loksa kolhoosikeskus on vihasoo küla pikendanud männimetsa sisse. Vaevaline elatise nõutamine verest ja kivide vahele loodud põllust on kasvatanud sitkust ja vaimujõudu looduse võrratu omanäolisus ja kaunidus arendanud ilumeelt. Seda kõike tunneb ka täna, kui vihase vanad mured vanavanematest juurtega selle maa sees kinni omad tulevikuajaloo ja kultuuriasju ajavat. Tänavu möödub 75 aastat koolihariduse algusest vihasool 70 aastat küla esimese raamatukogu loomisest, pasunakoori asutamisest ja näitemängu tegemisest. Taanlased on vastu pidanud vihasoo palkidest rahvamaja. Kultuurimaja, mis ühistu korras külameeste poolt püsti tahuti. Aga ka uus on juba tulemas. Kolhoos ehitab klubi ja jälle tuleb oma väike külakool nüüd lasteaia juurde. Seda juttu räägin küla serval ühel pool põlislaas oma saladustega hoolega hoitud külamajad puude vahel, uus söökla ja pood küla serval, aga ka kolhoosi rohujahuveski. Kätte paistab kivide vahel seisev kultuurimaja ja selle tagaaimatav meri. Vihasoo on praegu elus, sirel õitseb ja. Teie võite oma õige mitu tähtpäeva kenasti maha pidada. Me oleme praegu vihasoo raamatukogu õuel, õieti tagaõuel. Kus on siis teie vihase raamatukogu juhataja Lembit Aru loo poolt toodud, tehtud, ehitatud ja kogu kogutud vihasookandi ajalugu ehk kalurionne ja täna võime rääkida seitsmesajaaastasest ajaloost üldse vihaseks. Jah, täna võime sellest rääkida. Selle kohta on meil antud riikliku muuseumist väljas dokument 700 aastases kasvas tulivad meile esimesed asukad siiakanti elama. Siia nad tulid peale seda Paal, aeg madisepäeva lahingut, väike grupp inimesi osaleks päris poole, Taani hindamisraamatu andmetel olid esimesed sissekanded tehtud videnzo jõgi kohta ja Tammispea küla kohta 1280 kohus. Siis täna me õigusjuttu ajada seal piduliku sündmuse puhul. Kust on tulnud aga nimi vihasoo? Rahvapärimuste järgi on öeldud niimoodi, et meil olid väga soine maa siin vanasti ja mereäärne ja siis selle tõttu on, nagu on vihased taimed mürgised taimed siin kasvanud, kuid see ei vasta tegelikkusele. Ajaloo andmetel on niimoodi, et Taani hindamisraamatus on märgitud viden soojõgi ja Tammessbee küla ja viden soost, nagu teame, aastasadade jooksul on kujunenud väga palju eestipäraseid nimesid niimoodi välja. Siit on viden soost kujunud vihasoo. Ja meie esimene käik vihasoo ajalukku algabki siit selle omapärase muuseumi juurest, palun vaata, siin selles muuseumis võtavad vastu vanad ajalehed, esemed hellad. Pärnu Postimees on siin laupäeva lugemisleht, ajaleht, ronk või ajakiri ronk. Mis see kõige vanem siin on? Pärnu Pärnu Postimees ehk nädalaleht on 1860 kõige vanem, aga muidu neid on siin ikka tükki 10, aga kirjandus on ka siin ikka ikka nii 150 aastast kirjandust ja need väga vanad raamatud, mis õnnestus imekombel ikka veel vanadest ohvritest leida, mida, mida rahvas on säilitanud, mis on imekspandav asi ja need on huvitavad ilusad asjad. Siin on esemeid igasuguseid mida kaluril ja kaluriperes üldse vaja läks. Kaluril oli vaja, aga ka põllumehel oli vaja, see on härja ike, mis ikka kahe härjaga ikka põldudel, kündja ader on ka olemas, see on siin aukohal. Hõljusid ja ja eksisald metsas ja soodet siis loomadel olnud igasugusi kellasid tarvis ja kui oli tarvis pidu sõitu teha. Mul oli, siis sai helistada Loogas kellad hobusel ja ja siis olid ikka piduga palju. Vanad kellad, laternad, margapuud tormilatern, igasugused endisaegsed tööriistad. Siin on kase tohust vist tehtud. See on märsk aset ohust. See omanik rääkis, et tema isa isa ütles, et see on veel Kolga mõisa põldudel olnud Teo mehe seljas ja pastel on kasinad ohust värskel kindlasti ja see on villavakk vana, kui olime lapsed, siis õppisime koolis, saime villat vakas, takud lakast, koti, kangas, kukenokas. Nonii ta siis siia on, on kingitud ja see on sind ka augu kohal. Õlgedest. Üldõlgedestaniine kortest on punutud, neli põlve oli kusagil kirstus vana. Ja siin on veel üks vaatamisväärsuse asi valmistatud üks kirst sellel ajal, kui veel ei olnud saag meie rannarahval, see kirst on valmistatud puupulkadest ja kirvega sööginõud, puunõud, lusikad, uhvrikil karbi, noh, näiteks see või karp on siin 1894 ja vanainimese, kes selle kinkis, tema isa on käinud sellega Tallinnasse sea pandud soola, võid sisse, et siis nagu kolm päeva oli hobusega Tallinna reis, siis oli ikka omast käest võtta muid asju, olnud ka, aga soola, või oli siis seal heina märtsis aegs tald, siis. Ja muud esemed on nüüd osaliselt need, mis siis meremehed on kaasa toonud ja oma pikkadelt merereisidel. Et siin on laeva purjelaevamehe müts, kes Aafrikast vedas kleid ja purjelaevaga ja see laev on tehtud ühe laeva, kapten, sans transport plaani järgi ma tegin seda terve talve tema joonise järgi mudel ja see on üks, 50 korda nüüd väiksem, kui päris Käsmu Juulia oli, tema sõitis selle peal siis madrusena ja ja nii ta siis siia on meil iluks ja auks muusikariistu, palju vana Cramo vana mofon, see on veel ka purjelaevameeste ajal toodud Inglismaalt ja see riiulad mänginud kiludes siis kui veel ei olnud helifilmi. Siin on üks vana Zimmel külamehe tehtud, see on kohe näris päris hääles, aga ma ei oska seda hästi veel mängida. Ma mulle see vast kingiti, aga lõõtsapill jah küll. Lõõtsapill on mul ühe vana pillimehe pill, kui vana see pill on? See pill ikka poolteist sajandit peaks ära kiskuma. Praegu seisame vana vihasoo koolimaja alles jäänud seina juures. Palksein Teie, Ants sõsar, olete selles samas majas koolis käinud küll. Olite esimesi õpilasi sellest esimesest 12-st õpilasest siin 75 aastat tagasi. Jah, aga mida te õppisite kirjutamist ja lugemist ja kes need õpetajad olid, õpetaja oli ilumaa. Kiriku Kessler üksainuke klassist oli ju, eks olnud ja üks tuba oli, kus siis oli üks suur laulja, pikk laud ja istusin seal laua ümber ja lase lugeda ja kirjutada ja andis seal, õpetas siis tähti tegema ja siis koduvantika ka kirjutataja nädalaks ajaks, millele te kirjutasite siis tahvlile. Rygel ei olnud, ei olnud ikka paber ja pliiats, aga meil oli kodus küll siin laps, lastel oli Rihvelia tahvel ja esimesed tähelegi. Ta sai kodus enne kooli selgeks õppida, need käisid küll tahvliga mitu aastat siin õppida, tuli siin selles samas majas, siin on aasta järgmine talvel, siis läksime kooli võhmale, võhma oli meil siin kõige vähem kool, kest, vanemad, siis kõik olid kalurit või maapidajad. Kuule, seda ei oska öeldagi, Anis nad olivad. Maapidajad olid ka, no ma oli väike taluga. Aga kõrvalgi töösid sai tehtud talud sellale. Laadimisel käisime laadimas laevu. Suured laudad klassil olid, isal oli omal ka korra, eks päike samas oli osa, sõitis sellega ka siis kaasas, siis kui mina hakkasin adraga kurde pida. Sisa sõitis merel ise olete merd sõitnud? Kolm puuet. Aga muidu põhiliselt maamees, maamees, ike. Müüri vaatan praegu aknast sisse, kes ei kutsu mere kaldal üles kasvanud. Mulle kohe nii kui valus on vaadata, paadid olid rannas kõik ja sa ühto ikka vähegi vaba aega liike mere peal, väikeste paatidega ja siis sai purjevahetuses ka onul oli purjeva, seda meil ei keelatud ka, igal saime sellega minna, kui tahtsime ovaali veres äikest lõunas käidud ka ikka kolm kaks korda päevas lõuna ajal ja õhtul. Nüüd siis sellest samast vanast koolimajast loetakse vihasoo koolielu algust, millest siis 75 aastat möödas on see pisut ümber vajunud nurk. See on siis mälestusmärk vanast ajast. Lembit Arula. Te olete ka koolilugu uurinud, siin vihasool. Ja mul on sellest koolist, Ants, sina andsid mulle veel selle pildi, kui seal vana õlgkatusega vana talumaja, et millistes tingimustes meil esimesed kirja boostavid. Paberile pandi sellistest viletsate suitsu tarredes ja meie kalur jonnidestanud nimekaid inimesi praegu Antsu vend, kes siin esimesi kirjatähti nägid, tema oma kõrgema haridusega pedagoog, nüüd on ta muidugi pensionil siis minu naaber tema. Vastava Rakvere koolieluaegne koolmeister ja eks siin ole teisigi, kes seal põllumajandusharidusega oli minu vend ja nii edasi, nii on võrsunud sellest samast majast haritud inimesi. Esimene see hooli mulje, jäikesin külge, kui köster läks välja, muidu olime seal toas, kui ta tuli välja läks siis testi kõike nagu päris kool ja siis kui kirikuõpetaja, kes siis pärast ka veel kontrollimas, kui see kevadel eksamid eksamid ja tema ei tuldi, mis selleks kellaajaks jäi tund aega hiljemaks? Ei kannatanud seda oodata. Me läksime mereranda, liiva peal oli siis naised juba siin olid hädas, et otsisid tagameetria, kuhu poisid läksid. Õpetaja tuli siia, polegi poisse, see esimene eksam sai ikka ära tehtud ja lasi lugeda ka siis. No kas hindeid ka siis pandi, ei olnud meil tunnistustega midagi antud, mis siis öelda, kas siis hea või halb või, või rahuldav või ikkagi liidus käisid, fenomen, laidetud ega nurka ei pandadega, niisugust asja ei olnud altid tükid lugeda, selgeks õppida, kui ei olnud ka selgeks õpitud peale tund aega niisugust asja jäetud, igaüks pidi ise mehe eest väljas olema, sest endal läks seda kunagisi, seda mõtet tondiga või. Aga üks saigi ära, õpid hoolega. Kas mujal on ka vihasolweel? Kool olnud ei ole küll aga nüüd, lasteaia juurde läheb tänavu lahti kolme-neljaklassiline algkooli eid. Raamat toob meid tänapäeva jälle lähemale ja siin selles väikeses ruumis on vihasoo raamatukogu olnud siis 30 aastat. Jah, nii on ta siin olla siin majas jah, küll, nii kaua ta siin nüüd, kui kolhoosi administratiivhoones valmib uus korpus klubi osa, siis on sinna planeeritud ajakohasena tip-top, korralikud ruumid, raamatu on vihasool olnud raamatud aastat. Raamatukogu ajalugu oli niimoodi Voldemar mülba, selle külamees tuli Symeeditsast ja siis tema korjas küla pealt raamatuid ja 45 raamatut oli kõige ennem, mis tema asetas Antsul rahva talu kirjutuslauale, nagu sel ajal paberitest nähtub, Paweskade sekka, sinna neid juurde kogunes rahvas, kas siis laenutame, laen laenutati neid külas juba niimoodi, kes kirjakeelt oskasid neile lugemiseks. Siin oli üks vanainimene, meil, kes hiljuti suri ära, ta oli ligi 100 aastat vana, tema rääkis nii toredasti, et sel ajal, kui tema noor oli, siis loeti ikka Maarahva nädalalehti ja valguse, meie ja ajaleht näiteks telliti kolme pere peale ja kes siis loeti ette, kes kirjakeelt oskas, siis loeti õhtuti ette lambi tule ja peerutule valgel raamat, doktor viidi siis kõrtsitalusse. Herbert Paal, tark noor poiss, ta põllumees, see oli siis esimene raamatukogu väljaandja, siis nimeta seda raamatutarvitajate selts. No see oli oma pandud nimi, aga, aga rahvas oli igal pühapäeva hommikul laenutati, nagu nendest protokollidest näeb ja ja rahvas oli väga sellest vaimustatud ja ikka liiga vähe oli, oleks rohkem tahetud, aga raamatut ei olnud. Nüüd oli, oli vahepeal neid juba palju ja nüüd on praegu üle 5000 siin ja, ja pilt, Ta on teine ja lugejaid on juba, rahvaarv on tõusnud kahtlemata suureks kolhoosikeskus ja nüüd on juba 300 lugejat ligemale ja kolm ja pool 1000 laenutus tuleb teha juba aastas ja. Tänapäeval on asi ka nii, et nüüd on ju raamat igas peres kodus on olemas ja siia tuleks ikkagi vist päris erandkorras. Ja muidugi, kahtlemata rahval on jõukus ja siin oli ühiskondlik levitaja väga tubli, kolhoosis saab häid ja uusi raamatuid, esiteks see teised isiklikud kogud, tähendab, rahval on ikka raha ja korralikud korterid ja kes ikka armastab kirjandust, temal on, neil on omad isiklikud kogud, aga siiski raamatukogu kui niisugune peab sellegipärast rahvarikkas tsentrumis näiteks kolhoosi keskuses ikkagi olema. Ega tiga üksikute asja ikka isiklikus kogus ei ole võimalik muretseda, ei saagi ja palju tuleb selliseid asju, mis inimene tahab, vaadata, tuleb ikka võtab siit. Ja teiseks on see, et meil on nagu ilus koht loodus, siis on meil siin erus, suvitajad ja filharmoonia inimesed ja teised, kes puhkavad. Anne, nendega on siis niisugune šeflus kontakt, nemad tulevad, ikka laenutavad ja nii ikka need lugejaid ikka leiame, plaani täidab mida loetakse tänavail töö, rohka loetakse ikka üht ja teist siis meil on poliitiline kirjandus, siis on lastekirjandus ilukirjandus, no siis on tänapäeval väga aktuaalne põllumajanduskirjandus ja loodus-teadus- ja ilukirjand. Põhiliselt on jah, ikka ilukirjanduse, väga populaarne on reisikirjeldused, need rahvale meeldivad rannarahvas ja väga need, kõik need vanad, mis on reisitud merede sõidud ja need on kõik ju rahva südamele jõuab kätte ära ja need on rahvale väga armsad. Seltsielu vihasoos on ka siis nüüd 70 aastat vana. Maja on ehitatud 50 aastat tagasi. Puuhoone ja väga kenasti korras, vähemalt seestpoolt väljaspoolt tahab värvida. Jah, oleks küll tore, kui ta on väljas ka ilusam välja näeks. Kultuurimaja juhataja Krista Valdlo ja kunstiline juht meelikke Aru loo. Kui kunagi puhuti pilli ja lauldi ja tantsu keerutati, külapidusid peeti. Mida teie nüüd täna teete, mis teil siin olemas on? No üldiselt meil on nüüd selline periood, kus on päris päris palju isetegevust. Näiteks möödunud aastal võime näiteringi, mis päris toredasti tegutses, siis enne sügis sai asutatud laulukoor, segakoor peab ära mainima. Siis on meil estraadi Läti ansambel tantsuorkester ja siis on vend vanemate pillidega siukene vanemate tantsukapell siis tuleta meelde lastelauluansambel lasteringid, siis need muidu on meil ära jäänud, kuna meil lasteaed nüüd töötab, siis mudilasringid, need on sinna koondunud, jah, lasteaias on siis meil naisansambel siis tegutseb seal veel naisvõimlemisring, mis meil veel on käsitööreisid ja ringkäsitööring on jah, need natuke sel aastal soiku jäänud, aga loodame, et järgmisel aastal siis naised on natuke näppudega käbedamatel. Siin asub küll ka kolhoosi keskus vihasool. Kuidas teil vahekorrad on kolhoosi ja siis need riikliku kultuurimaja vahel? Ühtset pidu peate küll. Noh, kolhoosiga muidugi võiksid suhted natuke paremad olla, aga me oleme ikka hästi alati läbi saanud ja ja siis toetust muidugi. Nii materiaalses mõttes me eriti nendelt küll saanud ei ole, aga, aga noh, nii moraalne tugi on vast ikka ja alati nende poolt siin meile toeks olnud. Nojah, ja kui nii võtta, siis kellele me ikka teeme ja kes meid isetegevust teevad, ikka needsamad inimesed, kes siin kolhoosis töötavad, nii et selles mõttes muidugi läbisaamine on hea. Mis rahadesse puutub, siis silmas kultuurimas käivad ikka kolhoosi inimesed ja meie soo, muidugi oleks see ikka veel rohkem nad siia tuleks ja just need juhtivad töötajad ka ikka. Kuigi seda peab küll ütlema, et peaspetsialistid praegu tegelikult ikkagi meie pidudel ja üritustel käivad küll ei ringide tööst ka ikka osa võtavad tegelikult muidugi, mis on, et see rahvamaja vesi, meie kultuurimaja praegu on, tasub sealt keskusest nagu kaugel. No ja siis muidugi see nagu natukene takistuseks, ütleme, laulukoori sinna nagu hästi, ei võib-olla sinna tuleks, kui oleks nüüd seal lähemal, loodame, et siiski saame siin kolhoosi käes nii noh, kokkuleppele, et et nad siiski lubavad meil seda kaminasaali väikest kasutada. Mis praegu nüüd seal nii vajaka seisab? Kolhoosi keskuses ja seal remont praegu, ühesõnaga see on niisugune väike saal seal. Aga töö, tulevik. Mis sellest majast saab, kui kolhoos ehitab välja aastast kultuurimaja? Ma küll ei oska öelda, nad on noh, loodame, et siin ikka midagi edasi tehakse, väike armas maja meile anda on küll väga armsaks saanud selle 10 aasta jooksul väga ilus, väga kena. Eks me ise oleme muidugi ka kuuma kogu oma hingejõu siia mängu pannud, ütelda natukenegi hubasemaks teha, et inimesed siia tõesti tulla tahaksid. Sellepärast et teame ju, et nii noh, kuidas see elujärg nüüd on maal nii heal tasemel ja ja kes viitsib kodust välja tulla, aga no siis peab enam-vähemgi natukenegi midagi siin püüdma teha. Just selles mõttes, et ta ikka inimene tuleks siia siia meie seinte vahele. Nojah, muidugi kui see uus klubi nüüd valmis saab. Vihaseks. Ei tea midagi, võib-olla see vana maja just kutsukse puu ehitus ja siis tal on teine tunne ikkagi sees, mis siis, et niisugused ahjud, vanad ahjud, kõik nurgas. Muidugi, see on ikka, kui juba ajalugu siin vaadata, siis meie isad ja vanaisad on ju palgid metsast seljas välja vedanud ja selle majasin püsti löönud oma käte ja oma tööjõuga. Vanemad inimesed, nemad nüüd ise enam eriti siin üritustel ei viitsi käia. Aga no nende lapsed siis käib, küll, on aktiivsed just mina tahaks just seda öelda, et see põlvkondade kaupa, kuidas elu siin on edenenud, et need, kellel kelle vanaisad ja emad ja isad on just olnud, et need ikka praegu ka nagu just siia tulevad ja ja isetegevust tegema nende rännakutega on nagu raskem Joarust. Aga te ise olete noored inimesed? Te olete ju siit juurtega kohe pärit, eks ole. Aga teie ka mõlemad ja kodukoht. No see loeb muidugi väga palju see ikka täitsa. Me oleme väikesest peale juba siin lava peal nukuplaksu löönud ja tantsule nende laul ja nii palju kui üldse mäletame, koheselt pandi siia kaektritav kolmekesi, meil oli üks kolmest kreetsil siis niimoodi me siin laulsime, no eks ta siis niimoodi edasi läkski, et vahepeal oli see Azini soikus ja ja siis tuli see mõte siin arutada, et ta hakkaks laste ring ikka tegema, mis ta kõik seisab siin niisija. Ja siis hakkasimegi, siis mõtlesin, et noh, et, aga kuna töötajaid ka ei ole, siis me võiks ju ise siin midagi proovida ära teha. Ja siis jäigi niiviisi, et hakkasime kahekesi siin. Nüüd on juba üheksas aasta praegu meil siin koos siis seda kultuurielu edasi ajada. Aga see on päris tore, kui te koos ka väiksest peale olete siin selle majaga seotud olnud. Teiega koos on suureks kasvanud kogu see põlvkond, kellega te koos olite, kas teised ka ikka käivatele siin. Noored ikka muidugi käivad meiesugused jah, need, kes meie vanematest ja palju õnne just meiesuguseid, kes on läinud ilma peale õnne otsima meie siia tagasi ikka porno ikka kenad noored on meil ikka ikka põhiline, kes siin käivad, nii keskealised, natuke on tagaplaanile jäänud, neid viimasel haljastada. Aga muidu meiesugused noored ikka teevad väga palju just Loksalt isegi ja siis usultja kõhnalt jah, ikka siitkandist, ümberkaudsetest, küladest. Vana puumaja ja värskete kaskede lõhnu soolane meretuul ja siinsamas männi kuuse põlismetsa rahustav rangus. Kõik see loob teile suurepärase tausta ühisele. Külapeole siin on siis üks kõik, kes meil on siin vanasti kultuuritööd teinud, endised juhatajad, vihase külaline, Rütseesikat, kõik vanemad inimesed, kutsume nooremad, siis peavad kuulutuse järgi tulema. Eks me siis peame selle maja kenasti ära sättima kaskede lilledega. Et EKA oleks südamesoe ja rõõmsameelne kõiki vastu võtma selle meie survel peole, et siis tänased taidlejad, esinejad siis annavad oma parima siis kontserti osaks ja siis mis siis jutud sinna juurde käivad see veel lisaks sellele. Teil on põnev ajalugu 700 aastat ikka põlvkondade viisi siin elatud. Jah, see rannaäärne kantist olegi kõige vanem vä? No mis soovid teil nüüd tuleviku peale on? Soovid oleks sellised, et ikka ringidesse rohkem inimesi tuleks, sest praegu on meil selline periood, kus ikka ringides käivad ühed ja samad inimesed, eks meil neid siin vähe on, aga aga noh, loodame, et ikka need, kes seal kontserdil pool elavad ikka siia teistele küla poolatsega natukene jalutaksid on need inimesed on vahel oma arvamust avaldanud, et noh, et peaks midagi erilist tegema, et siis ma läheksin kultuurimajja. Aga et mis eriline, sest tegelikult ikkagi on, et meie meelest see juba ongi see kõikse suurene eriline, kui see oma inimene, ta tuleb siia ja, ja viitsib siin natukene ennast väljendada, et sest et, et ega see taidlus kunagi ikka päris välja ei sure küll see on päris kindel, sest et need, kes siin käivad, need ikkagi sellest rõõmu tunnevad ja minu arust see ongi juba üks eriline asi, et inimesed tulevad tänapäeval veel sealt oma soojast mugavast toast siia ise tegema. See on armas maja, seal karjusin oma kätetööd ka. Ise tegelikult on selle maja ära remontinud klaas muidugi aidanud ka. Aga siin ühe suve kohe päris oma puhkuse ajal sai kõvasti töötletud, puhas ja armas ja neljanda ikka kõige armsam meie onude kohta, ühesõnaga praegu ei saa küll nuriseda. Saab ikka midagi tehtud, tulevad inimesed, eks ju, kultuuritöö oleks noh, igal juhul ja ta peab ise kaasa lööma ringis ja laulukooris ja vahel on tunne, et kellele, miks jaoksid, mis 1000 pidi ei saa aru, aga teinekord ei ole nii hästi, läheb siis ise. Ei, väga tore, ikka isa ikka.