See lugu on eru lahe äärest vihasoost Käsmu ja Loksa vahelt aga mehest, kelle videvikutunnid on juba aastaid möödunud vanavara kogumisega ning muuseumi ehitamisega selle sõna otseses tähenduses. Lembit Aru loo on väikese rannaküla vihasoo raamatukogu juhataja. Võib-olla on järgnevas loos mõndagi õpetlikku tänasele kuulajale. Vahest seda rannakülameeste naiste vintskust, kes nüüd hoopis teist elu elavad ja endiseaegse esivanemate vaeva unustama kipuvad. Enne kui me astume üle selle talumaja ukse, mis nüüd juba muuseum on, öelge Lembit Arula, kust on tulnud üldse nimi. Vihasoolihas on sellest saanud nimed, on madal, maavalud vana merepõhiaasta 700 eest on ta väga soine olnud ja siin on kasvanud nagu neid sookailu ja üht-teist ja sealt on saanud nagu vihasa nime. Aga ajalooliselt Taani hindamisraamatu järgi on see nimi saanud sellest, et ta esimesed kirjad näitavad, et see on olnud videnzo jõgi. Ja kui see viden, soov ja sealt on rahvakeeles harjunud vihasoo välja. Ja siin see vana maja vihasoo raamatukogu. Külje all, mille juhataja Te olete, on siis nüüd te oma kätetöö? Jah, selle hoone, Ma ehitasin selleks et ümbruskonna inimestele oleks vaadata meie esivanemate kätetööd ja tööriistu. Nagu siin näete, puu, millega on siin krahh, Stenbocki põldudel Kolga mõisas on küntud. Näete, siin on vilja mat, 1800 kaheksandal aastal, kus käsitsi külvati vilja. Siin on kõik need tööriistad hobuserautamise vahendid, näete, siin on loomade iked, millega loomad olid seina küljes. Siis riiete kudumiseks on tööriistad ühtlasi lina, ropsimise ja võitegemise tööriistad ja pütid ja, ja lähkrid, näete. Nüüd on siin praegu ümber maja ukse ees trepi juures on väga kena. Saan vankrirattad. Jah, see visa kosjavankriratas ja needsamad randid ja nii edasi. Hobuse kaelas olnud meri on külje all ja kõik on meresõitjad siinkandis olnud. Meresõitjad kalapüüdjad ja, ja, ja sellest ongi, näete need kalapüügivahendid pajuvitstest valmistatud püünised ja selle hobuseraua ma sain ka veel. Leidsin siit maa seest. Panin siia uksele, et, et see on ikka meie vanada õnne sümbol ja ühtlasi ka hobune oli ikka kõige lähedasem sõber ja abimees põllumehele. Ja nüüd ma keeran selle vana võimsaiga võtmega, see on kolmas põlv ja kolmanda hoone ees selle väikese kodulootare. Et tema siis selle nüüd panin. Liigli astume sisse õige madaltare, nii nagu kunagi vanasti oli, aga see on ju nii täis eksponaate kõiki neid vahendeid, mida kunagi siis inimene kasutas oma igapäevases elus ja töös. See on villavakk. Vanasti öeldi, et villad vakas takut lakas koti kangas kukenokas, kui me, lapsed olime, koolis õppisime, näete, siin on punutud niinekoortest ja õlgedest üle 200 aasta väärt asi, mida tasub kohe vaadata, noored lapsed käivad, ikka ununes, see on, siin on kalapüügiriistad. Ja siin ongi see härja kahe härja ike. Seal rihmadega oli ärjal peas ja tema sarvedega vedas ekad jama kaelaga ei vedanud, sellega veeti siis. Kes ei tea, ei oska ütelda, mille jaoks on jah, noortel on sellepärast just huvitav. Neid kõike näidata ja nad on sellest vaimustatud ja meie õpilasmalev, nad on siin käinud ja vaatanud ja külastanud ja, ja siis natike vist see on ja mis see on, näete, siin on niisugune omapärane kirdes, millega külasid välja raiuti, nii pesu pesemiseks kui ka muuks otstarbeks, igasugused dünad, eks omal ajal ju leiba ja peent leiba segati ja nii edasi ja nii edasi. Ja siin ma näitangi kohe võipütid. See on nüüd köögiosa. Need on valmistatud igasuguses suuruses, ilukarbid ja võipütid, need on vastne, siin oli teada, palju siin kohe naelase sisse võid mahub, et siis kohe Tallinna turul neid realiseeriti. Õige väikesest, kuni päris paraja nii kohe mitu kilo võid. Mahuks sisse, aga kohvi oli ka vaja, ega siis kohvipoest ei ostetud ju siis siguri ja rukis kõrvetati ära selle krohvi kohvibränneriga ja neid Brennerid, need on siin mitmed moodi ühtal püks vändaga, teised on niimoodi, et lee peal siis seda kõigutate, kuni see läks pruuniks. Ja siis selle kohviveskiga muidugi see aeti läbi ja siis siis oli jälle ta kohv majas. Kui palju meil mitmesuguseid majapidamisesemeid siin tee selles väikeses muuseumis on? Ükskord ma lugesin sellest, on juba oma poolteist aastat, siis oli üle 300, aga küllap neid nüüd ikka palju rohkemat. Nii see on siis nüüd jälle eeskamber, kuhu me tagasi läheb ja. See on märs, millega Kolga rannamees läks mõisa nagu sel ajal üteldi Giule. Sellega pandi siis vastavalt toiduained kaasa, seepärast ütlemine oli tookord niimoodi, et iga kord ei jõutud koju mõisast. Siis võeti kaasa 100 silkuleisik leiba ja seitse Taarja ehk haput piima ja näete lahti rongi, siin ka võeti kaasa, sellega mindi mõisa tööle. Aga kui lõbu taheti siis ja ka rannarahvas ikka tahtis ka natukene pulma ja lõbu ja pidu pidada, siis ikka pandi hobustele ikka võlad kaela ja vandi rakendati saali, et nagu saan, oli siin näha ja mindikaga kosja. Ja tehti muud kirikusõitu ja seda teistega kõrtsu sõitu selle laua ääres võttis siis pereeinet. Katsusin kujundada niimoodi, et nagu oleks siin siis nagu elatud, siin on karjapasun, see on kuuseoksast ära õõnestatud pihaga kokku pandud kaks poolt ja need vitsad peale pandud karjamees sellega siis puhus metsades, kas töö oskatega, seda pilli puhuda naa. Katsusin, aga ei, ma ei, ma õiget häält sisse ei saanud, aga proovime. Karja osas on poolteist meetrit pikk ja. Siin on veel üks, mis imiteerib seda, vanad metsad, Harde, see teeb ikka ilusat häält. Laagri lapse meistri käes ja üteldes seda ehitaski lapsed, eks ta nüüd ole kuivanud ja see, kes mulle selle kinkis, selle kella, tema ütles nii, sellega olla mesilas hirmutatud lendluse ajal. Ja teised on seal jälle loomade kellad, loomad käisid siis metsades ja karjamaadel, kus oli palju võsa ja perenaine kergesti üles leiaks, siis olid nisukesed kellad loomadel kaelas. Karja karjapoisil oli kergem neid leida ja, ja perenaisel ka, kui ta lõunal lehma läks lüpsma. Kus tekkis teil üldse tahtmine niisugune muuseum ehitada? See sunni ju kohe, sest siin on väga palju tööd. See mõte mul tekkis juba väga-väga noorelt, kui ma muusikamehena pillimehena sõitsin Eestisse Läänemaa pulmadesse ja ka siin Harjumaa piirkonna pulmadesse ja jootudesse siis ma nägin vanade inimeste traditsioone ja nende elu, kes juba siis soov neid eksponaate silmitseda ja neid vähehaaval koguda ja tähelepanekuid üles märkida. Ja sellepärast ma hakkasin seda hoonet ehitama. Eksponaatide kogu sobiks ainult niisukesesse, ruumi ja niisukesesse hoonesse, mis kuidagimoodi jäljendaks meie vanad aret. Et praegu on kahtlemata oma moodsasse vaia, värvitud ja poleeritud ja põletatud lakitud majja. Ei, kahtlemata see nagu ei, ei sobiks, sellepärast siis ma sõprade laste abiga ehitasid selle hoone. Et las ta siis jääk noortele vaatamiseks, et mismoodi ka meil siin elati. Nagu te ütlesite, olete pillimees ja siin on mitu pilli grammofon ka. Grammofoni vana lõõtsapill, äkki prooviti ja meil see muusikapisik on üldse, niiet et lapsed on, kõik tegelevad muusikaga ja eks see on üldse siin rannaski muusika südamelähedane, sellepärast kui mina olin laps, mäletan, siis ei olnud ju niimoodi, et nagu ma ütlesin, hobustega reisides käidi ega siis polder ja Tallinna sõitudes, ega siis polnud aega nii palju tegeleda ega rahagi neid kalleid pille osta, siis tehti ise pillid, näiteks see lavandoliinegi on ise tehtud ja, ja siis külainimesed tulid, poisid tulid kokku ja tüdrukud ja tehti siis pillilugusid, kui 70 aastat tagasi ajaloos kirjutatud on, erugardanus löödi siis esimesed tantsulood maha ja tehti ka esimest näitemängu, meie kultuuritöö saia esimene kord jalad alt, noh nüüd on akordion ka siis välja võetud, nüüd ise laulad ja mängitaja, ma mängiksin teile ühe loo ja laulaksin, õpilasmalev nimelt külastas mind ja siis nemad laulsid mulle lapsed ja nad kirjutasid mul need sõnad üles. See oleks niimoodi, et. Nonii see oli siis juba noorte laul, eks ole, noorte laul jah, aga ainult sõnad on meie esiisadest. Missugune on kõige armsam eksponaat selles tares? Sügava tundega saab vaadata seda suitsust läbi imbunud oherdit, auku oli vaja puurida, muidu ei saanud ehitust kokku, ehk võtame kasvõi see kirstki on küll puupulkadega siin tehtud, aga siiani auk vajal augud vaja lasta naelu ei, ei kasutatud sellel ajal ja siin on veel huvitav. Kartuli müüginõu siin on peale kirjutatud küll viis liitrit, aga meil Eestis veel liitrit sajandivahetusel ei olnud, küll aga Soomes ja Soome siis Helsingi turul ja teistes väiksemate linnade turu, kuhu meie pisikesed alused sõitsid kartulikoorma, siis müüdi seal viis liitrit korraga, kartulid viidi niimoodi siit randa, hobused õieti paatidesse paatidega jälle laevaja ja siis, kui laev sai kartulid täis, siis hakkasin Sitele Soome poole minema ja mäletan, ma olin väga väikene, kui isa tuli meremeestega tormiga läbi ja läbi märg ja ema vaatas tihti akna peal ja ootas isa ja viis poissi oli toas ja siis kui see isa tuli, siis oli tõesti kilkamist ja rõõmu ja emal rõõmu nägu, kui suur isa tuli läbi ja läbimärg raskete meremeeste kottidega, sealt toodi siis suhkrupead ja muud riiet ja kõike, mis siis lasteperele tarvis oli, tood jalavahetuskaubana sealt kartulite, vasta Soomest siia. Aga kui me nüüd hetkeks istuksime siia kodusesse meremehenurka, kus siin on purjekate maketid, vanaaegsed. Ja üllad ja ma seda maketti püüdsin teha küll. Ta ei ole täpne, aga, aga meil siin oli nii kangeid mehi. Üks mees läks Gustav Steinberg, tema läks oma metsa, lõikas palgid maha, vedas oma õue, ise saagisid, seal plankudeks. Võtsivad kätte, eitasid laeva, ühe mastise pandi 17 hobust ette, jääd mööda siia meie erru lahte. Ja siis siit. Kui see taglastati ära, siis mindi juba Paldiskisse ja Petrogradi uulitsa kive vedama. Siin on siis suurema laeva pilt viie maskina, selle peal sõitis meie küla mees, selle on joonistanud. Tere meestest väiksetel purjelaevalt Nemad, kaugemale palju ei käinud, aga eksiitule siis võrsunud meremehi ja eks siin ole sõidetud maailmamerre läbi tehtud ikka meie merede, lõika keerud peale kaugelt kaugelt, sellepärast et rannapoiss, eks siis igaüks nagu pesast laiali ja paljud tõmbas mere ääres ikka väiksest peale juba solistatud pätterdatud paljajalu Mereseks siis juba see meri, jääd nii armsaks eksis merele mindud. Meri tuletas meelde ka ohtusid, ma vaatan siin selle sama tare seina peal on veel üks pilt kah. Purje, see on ja siin Läänemeres läks, purjetas ümber. Eks seda tormidele juhtuse kole palju. Vanad rannainimesed seal päris pagandis ja nemad ütlevad niimoodi, et siin, meie piirkonnas on ju väga palju veel ikka neid vanu purjelaevaasi ja neid jäänuseid veel põhjas näha näiteks seegi laev, mis minu vanaisa ja isa ja millele nad sõitsid ka siin lahes veel on, neid on teisigi. Poisikestel on veel siis ikka sukeldusime, nägime neid laeva osasi, mis siinsamas Kloodude all on nende tükid praegugi näha, liiva vajunud. Näete, see on inglismaalt meremeeste poolt toodud vana grammofon lõõtsapill ei võimalda mängimist. Viiul, see on mänginud meie vanades kinodes ja seal pole keeli peal grammofon. Seda ma saan mängima panna. See oli siis tulid juba moodne riist selles vanas tares ja mõnigi meremees või siis nende vanade juba nii ajahambast puretud laatide varal ma sõite ja merd meelde tuletada, siis juba kodutares. Kui meremehed tulivad kodu randadesse, siis santsu kotti pisteti ühte, teist on, et see mees on pistnud siis selle grammofoni omale. Nii kõlavad siis need vanad vanad heliplaadid. Mis mul rõõmu valmistab, meie noored linnast tulnud 50 last bussiga sisse siia ja mõned ekskursioonid ja nemad tunnevad suurt huvi, mitte ainult maalapsed, vaid ka linnalapsed ei jõua vastata ja küsivad, et mis ikka sellega onu, selle asjaga tehke, võtame sea auskar, auskar tähendas seda, sellega aeti paadist vett välja, puust tehtud, kõikvõimalikud asjad tehti siis puust. Ja võtame kasvõi praeguse mõiste järgi elektritrell, aga näete, see on ühest ainukesest kasepuust nüüd see vinkel tehtud, seal käis koherd otsas? Jah, ja töötab veel siiamaani. Jaa, jaa, muidugi. Nüüdsel ajal pandakse juhe seina ja auk tuleb urina sisse, aga siin on ikka higi otsa ees, aga, aga töö saab teha. Kalapüük ja vilja külvamine ja põllutööaial looma kasvatamine ja meresõidud ja võeti ikka pühapäevasel päeval ka, kui aega oli vai laupäeva õhta peale sauna puhas linane särk selga ja äike vaatatiga kirjanduse sisse vaadata raamatusse ka. Ja ma mäletan seda väga hästi, kui nii sa juba ära suri, laev põhja läinud ja vaene lesknaine viie poisiga, siis mäletan, kui naabrus Auna siin läksime, siis iga poiss sai linase särgi. See oli ikka kasvõi põlvini allapoole valve, aga puhas linoleum, võrk ja tulime ikka saunast ja kõigil oli rõõmus meeleolu. Ei keegi osanud nagu paremat tahta elult vähe nõudis, vähedalt pakkus, aga oskasid lapsed rõõmu tunda küll oma mängudest eludest. Et kõik asjad olid tol ajal hoopis teises hinnas ja ka mõisted ja suhted olid selle ammusel ajal teistsugused. Aga kõik need inimesed on kasvanud ja kasvanud tänasesse päeva. Need on kasvanud tänasesse päeva ja ikka selle poole sajandi ikkagi see on ju kohutav progress, et nii suured edusammud on tehtud meie majanduskultuuri ja jõukuse alal, kohalikude inimeste elu võimalused. Need on niivõrd avarad. Et kui need lapsed, kes nendesse suitsu toredas, mida maa siin imiteerin kasvasid, kui nemad seda näeksid praegu, kuidas juba koolipoisid sõidavad Žiguliga oma ukse ette ja siis siis oli suur õnn, kui vahest mõni talumees võttis ikka rea otsa peale. Aga samal ajal oskame ka õigesti tulevikku minna, kui me ära unustame, sellesama vana tare need vanad esivanemate tööriistad, millega siis tööd tehti? Näiteks kui ma lähen noorte korterisse, nemad lähevad, toovad sektsioonide ilusad vääga, kallid kapid, mis maksab võib-olla juba vägagi palju raha ja, ja kõige moodsamat, siis vaatame või sedagi tooli. See tool on tehtud sarapuuokstest ja see oli ikka veel puhta toa tool. Teeksime siis veel mõne mõne pilliloo tellitakse ikka vist jätkuma. Lugu see on palju, aga eks ma olen vanaks jäänud selle noortele üle andnud selle töö kutsutigi mind oma pulma Käsmu rahvamajas ja siis ma juba laulsin neile ka seda üle selle laulu vist siis noored laulsid. Kuidas aga tänapäeva inimene siin selle lahe kaldal elab? Nüüd on niimoodi, et kes on muusikainimesed, meil on kõik moodsad muusikariistad ja korterid on moodsad, sõiduautod ukse ees töötavad kolhoosis siin praegu meie rahvas siin merd ei sõida. Meil siin kalurikolhoosi ei ole, küll aga Viinistu küla, need tegeleb kalapüügiga ja merega, aga meil on läinud põllumajandusele üle. On ehitatud siia moodne administratiivhoonekeskuse hoone peale selle on kavatsus, on teil klubi ehitada siia siis läheb, raamatukogu on ette nähtud sinna uude korpusesse, käidakse nüüd teatrites, kontsertidel käivad oma masinatega, kes kolhoos viib tsentraliseeritud korras ühiselt kohe ukse eest Tallinna. Peale selle on külalisetendused koha peal ikka. Kogu see töö, mis tööd sellelt arega teinud olete. Kõik õhtute veetmine. Eks ikka, kui ma päeval olen raamatukogus ehk eksponaate kogun kinno vanade inimeste juurde olen Maci lintidel väga palju võtnud ja väga ja väga palju võtnud asju ja taastatud inimestelt intervjuu võtnud ja loomulikult siis ma õhta töötanud selle kõik ju ringi ja siis paiguta need eksponaadid oma kohale vabal ajal, kui ma olen endasse ainult sellesse alasse süvenenud, siis siis see oli ikka kõik vaba aja veetmine. No see oli siis kohalik, nojah seda üks minu sõber ikka mängib ja ega ma seda nii õieti ostke, aga tema mängib setega eluste ekse Soomest talle siia ikka tuld ja, ja ka selles rannarahva väikesest hütis, kuda tema merd sõidab ja seda oma koduküla hüti kõige rohkem armastab. Värav on teist nägu, siis on ka tuletorn. Aia. Ja maa tegi tuletorni, sellepärast et mul sõber on merre mees ja tema kinkis siis selle laeva lambi ja selle ma panin vilkuma ja seal olid siis rohelised ja värvilised tuled ja ja siis see releega vilkus ja see oli nii ilus ja siis peale selle väike basseinikene, no ja siis niiviisi selle v purskama nende värvidega tähendas. Ja mis puudutab ja värav nagu sümboliseerib, noh, see vana vankriratas seda vana elu ja olu, las see siis olla see vankriratas mitte kuskil pööningul, vaid, aga las ta olla siis väravaks, et igaüks, kes tuleb, lükkab selle vankriratta lahti värvuna.