Saateks eesti luuletajad esitavad oma loomingut, on stuudiosse tulnud Viivi Luik. Hilissuvine ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas on hilissuvi, on hilissuvi ja pihlapuus on marjakobar ja männikus on kanarbik ja seda suve ei tule enam. Ei tule enam seda suve kirjutatud 62. aastal. Sügisserenaad üksikud Rangad üle kirsside raja odrapõldude hõng. Keegi on tulnud Kell ümber pea, ämbliku jäine lõng. Kohtasin eile teda hämaras soos. Uskusin ta ei näe. Aga ta tuli tuulega koos andis hõbe ja käe. Kui mõõkrohujuurtesse lõikus ta hääl. Nii ta teretas mind kui mõõkrohujuuri, lõikas ta hääl. Kuskil kirjatas lind, üks kollane kask, mõni humala ling, kõik see peegeldus vees. Siis korraga nägin, ta talutab mind mööda jäätuvat teed. Olen tõesti seal, mina ta vasemal käel. Nad liikusid sinna, kus loojenes päev, kuhu, keda ta viib. Sahin, läbistas korraga pimeda Roo miski külmetas käe. Ta tuleb mu juurde mu endaga koos. Ja kedagi mina ei näe. Kirjutatud 65. aastal. Linaväljade otsumisse. Homme peaksime pagema tuulevaiksesse õitsemis üle Ruskava lageda. Korraks välgatas valgus hele, neid lõikas ta laastudeks. Kaome vaikuseväljadele, laulud laupäevadel, naastudeks päevi, hapraid, klaas, taevalisi, selge, vihmana libiseb üle tee, millel aegamisi sinu hing sulle ligineb. Kirjutatud 66. aastal. Pöördumine latvu leegitsevad vaiksed iilid. Noored nukra sõrmelised püsides idast läände rändab rõõmus valgus igalt kergelt lehe varrelt küsides on suvel keegi kusagil, kes astub radu argipäiseid mõeldes muinasjuttu. Mõnes laulu katkes võõras, sõnas Ruskes maastikus, mis loojub sajutu. Kes on mõelnud tuulele, mis kõnnib päevad läbi laantes tasahilju selle juurde alla, laskub tähti okstelt õitsenoilt, mis valmis kandma vilju. Keda puutub roheline hämar, üksik latern, lehestiku tumeduses, okste mustad viirud taevarannal, õlgne täiskuu, akna tuhnis, kumenduses, iga hajuv pilveranconooni uni, avasilmi nähtu vaevalt tajutav. Keda puutub pilveks tõusnud vesi, malbe valgus laugudele vajutav, kirjutatud 66. aastal. Otsekui sõda otsekui sündimine, kõik läheb mööda. Sina ise oled igavene ise väljamõeldis, ise armastus. Inimeste hääl, mis peegeldub unes, on suur tuul. Kirjutatud 68. aastal. Väljas on veebruar täna ja orgudes Ruskavad pajud. Ennast su südames näen, nõnda rahu mu meeltesse vajub. Mõtlen kui üksik ja valge ja lapsepõlve maamajja maha Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha otsekui Õnguks sealt nüüdki. Ja otsekui oleks mu pihud must-lepaverega võitud ning Visla puuvaiguga ihu. Niikaua taevas, vaata kui lumed on sadanud alla. Lumed on vaiksed ja kerged ja lumede juuksed on valla paljaste võrade kohal, kus õtsuvad hõõguvad tähed. Nii kaua lumes, vaata kui aupaiste vajub su pähe. Hirme on maailma kohal ja kes köiti, avardub tuba. Mis keeles ma paluma pean? Sest surm on meid silmanud juba niikaua lehitsi aastaid, kui haljus on sadanud alla. Väljas on veebruar, täna. Ja lumede juuksed jäid valla. Kuhugi minna ei ole, sest ajasõnad on valjud otsekui eelingut lauskmaal ning nende eest pagevad paljud. Kannatust tuleb ning läheb näoga, mis võõras ja tuttav. Kannatust suudlen su otsa ees. Ma ei häbenenud nutta. Kirjutatud 69. aastal. Rääkisin väljadest üks kord vihmast, mis sajab rohust ja meest. Räägiksin nüüdki. Ent nüüd olen siin vastutuult vastu teravat klaasi ihuüksinda. Ütlemata, kuidas eluga saladus kulub. Otsekui ihu kulub ja halastus. Kirjutatud 70. aastal. Teine teine ihu teine soe veri ja teised silmad, kes teab, mis hing, mis mõte? Teine kannatus, mis kellessegi puutu. Teine surm. Nõndasamuti, mina, mina täpselt niisama kirjutatud 70. aastal. Keskustelu õhtu on sula ja pime. Ja katuselt kukub lumi. Kevadest rääkisime, ta tulebki Baltikumi. Ja ikka mere pealt puhub. Kui saga aadressi muudad. Kõik ruumid jahedaks muudab, kõik saatused puhtaks uhub. Ja kõiki meid ära tunneb. Ei loe siin au ega rahad. Kui saad, peab olema tunne, et seda sa saad, mis tahad. Kirjutatud 77. aastal. Sinises taevas on valgeid jooni. Postkastid tühjad, trammid ei käi. Kajakad tulevad alla, hoovi, nokivad rappeid ja kalapäid. Pimedas vannitoas vesi luksub. Linoleum läigib millegi lõhn. Sajand saab läbi ja süda tuksub õues garaažid ja umbne õhk. Seal üks poiss pillub paberist nooli linnas Tallinnas terves ilmas kuuma tuulde, need jätavad jooni, nagu maanduks nad teises ilmas. Kirjutatud 77. aastal. Mis läbi aja läigatab, on tume talve ja kes sellel korral libiseb, see pidama ei. Ja seda tõusta aitab vaid ta enda jõudja, jonn. Ja alt ei paista midagi. Kuid midagi seal on. Sest sammus salapragusid, täis on su hõimuvere hääl. Ta silmavalgel läigatab seesama helk, mis kuskil seal ja lagendike kõminat on täis ta luulekeel. Täht süttib taevas üleval, näe, süttib ikka veel. Kirjutatud 80. aastal. Õhk oli täis hiilgavat tolmuseeme, pusid, säratas kõik tulev, kõik ammu olnu põrmust tõusis ja värahtas oma pitseri. Juuni roosa õhtu vajutas linnale. Kõik maailma luule ja proosa kerkis prahi alt pinnale. Selja uhkesti sirgu, ajas tuli ligi ja lohutas kinni. Olime omas ajas seemneid, korraga kohutas. Toas tardusid lauad ning toolid. Jutt jäi soiku ja vähenes käed hooletult tulisel roolil. Aja vaim meile lähenes. Kirjutatud 84. aastal. On aastasaja lõpp, on öö. Üks käsilehte keerab, teine toetab oimu, on aastasaja lõpp, on külm, muud midagi ei toimu. Veel keegi vastata ei oska selles ilmas, miks surematud tuli, süttib surelikus ilmas. Miks siiski särama lööb hea ja kurjapiiril? Nii selge silmatera nõnda mustil, kiiril. Mis pärast võim ja vaim on seotud omavahel. Mis kokkumäng käib tegelikult ja tule vahel. Kas vere piiblimaik on sellepärast tuultel, et küsimärk, kui haav on kõigi elavate huultel kas ainult söövel peletabki maa pealt varje? Keegi külmalt kunstiteoseks muudab kuuma karje? Üks käsilehte keerab, teine toetab oimu. On aastasaja lõpp, on öö, veel midagi ei toimu. Kui kõik on lõppemas, kas siis jääb ainult loota, et algab miski, mida keegi meist joota kirjutatud 86. aastal? Fanu ähvardusi taevakaart täis enam uusi sinna kõrvale ei mahu. Suures armastuses midagi on jäist, ajaliku, pilget, igaviku rahu. Talve viirastused käivad läbi toa seintel lumesaju, närviline võte. Mitmesingel, meelevalla sai ja loa. Ehk on kuskil teada, millega see lõpeb. Läigib kella klaas ja läigatab žilet. Kuskil kaugel lauldakse Lylee Marleeini. Kuidas kinni maksta veel üht kevadet, mida ajalugu süstib meile veeni kirjutatud 87. aastal. Ütle haljas kuusk, satume talveingel ütleb pilketa pateetiliselt, õrnalt. Sõnadest jääb õhku, valgeid nõiaringe. Häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt. Roostevabad tähed, vaga jõuluvalgus ära näovat maa, mis neetud, juba niigi. Ots on ära nähtud. Näha jääb veel algus. Ühest paigast teise tuule hoog viib riigid kuni õhku lendab surma võlumägi kanna sajandit kui musta kihlasõrmust. Kõik on võimalik ka see, et ilmub põrmust ette teatamata taeva sõjavägi. Kirjutatud 90. aastal. Läbilõike oma loomingust esitas Viivi Luik. Hea kuulaja, väga raske on ühitada toimetajatööd luuletuste kirjutamisega, seetõttu olen ma sunnitud lugema värsse, mis on kirjutatud mõned aastad tagasi hoopiski lootusetumas ühiskondlikus õhkkonnas kui tänane, aga võib-olla olles hoopiski jälle täpsem öelda, et märksa lootusrikkamas õhkkonnas, sest päev-päevalt tuleb nii toimetajana kui muidu inimesena vastu võtta teateid, mis mitte ei soodusta luulesse süvenemist. Kas või täna lindistamise päeval jüripäeval saadud viimane teade et majandusembargo on juba ka Eesti ajakirjanduse kallale jõudnud, meilt ähvardatakse ära võtta paber ja trükimust, nii et luuletusi võib küll kirjutada, aga kus neid tulevikus trükkida? Seda praegusel hetkel ei oskagi öelda. Nüüd aga luuletuste juurde. AEG andvat hingele rahu umbes nii, nagu pikkamööda vajub maapinnaga tasaseks, Kalb aga üht lõppenud elu ühe korraga ja päris kohe ei suuda endasse võtta koduseimgi muldmaad ennast jääb kalmu jagu üle ja tõelist rausesse pinnasesse enam ikkagi ei tule. On segamini muld ja kivid. On lõhutud liivajooned, läbi lõigatud salasooned on häiritud igaveseks ruumi põlisrahu, inimelu haistuva hingeeetriga. Kalmhaaval ja kääpa kaupa on pööratud pahupidi kogu kodumaa südajam sisu ega too aegki midagi muud kui jätkuvat kasvavat rahutust ärevust, armastust, päeva valu, pikkade ööde sajandi hingust ning ikka veel võputama panevat auhetkede äkitselt eluisu. Metsõunad uskumatu, kui isukalt toona Pugisime põuetäite kaupa rohurohelisi ja viha, tooreid, metsikuid prii õunu ning arusaamatu, kui palju jäi koduaia puude alla maha küpseid Suislepa ja valgeid klaare. Mis meelte pimedik, mis maitse sund säärane tookord küll oli, mis aeg ja mida see see üleüldse kõik kokku oli või mida see tänasenigi on meil juba aastaid pole võtnud suhu ka ainsat haput metsa, vissi Entika pööningul ja tagakambris või isegi vaagnalaua peal kord sügisioonikud, kord Kuldraneetid, tõmbuvad puutumatult ja iseenesest otsekui teadjamehed oma vara vanaduses kössi jõudmata oodata ära minu võib-olla isu jaga, suutmata nende määramata aegadeni siin üha alles hoida oma magusat mahlast sisu. Elusuuruses inimhing ei mahu kusagile ära sisse ja väljahingamine on vältimatu alati. Ent surm palus mõnigi kord ja liiga kitsas värav on siis nii suu kui silm ühteainsasse sööstuvasse punkti, sinus püüab end koondada kogu maailm. Ega jäägi sulle enam abinõu, muudkui tundlikud, kompivad sõrmed vas sündinud, pimedad, armunud või pigem ehk nende ihunahk või terve su elu aistiv keha. Et siis tollele maailmas olemise pinnale. Põletushaavade ja silitustena puudutuste, soojuse ja hoopidena võiks mahtuda kogu ümbrus ära. Hing küll ei mahu ega mahuta. Teda on ehk tunda kusagil siin, ent teda on näha kõikjal ära. Igaüht võib päästa ka armastus, igaüht ükshaaval võib lõpuni või lõpmatuseni aidata ära olla mis tahes lootus, veel oht. Põhimõtteliselt igaüht võib end kõiki koos ei kunagi. Kõigi jaoks koos polegi võib-olla sisemist üht on paljalt ainuvõimalik aeg ja koht ning ise olude otsatuse kurb, lõbus, stanc ja kaos. Nõnda et eluvärav logiseb vahetpidamata. Küll peo puuteist, küll tuulehoost, küll jalahoobist, küll ajaloost talaterdab mõlemale poole, nii mina kui mitte mina jaoks saatuslikku hõlpsusega lahti aga kõiki üheskoos ei suuda nii vaimas temagi ei sisse ega välja, ei ammugi ära päästa. See ümbruskonda ammu ümberringi on läinud vaid tühi räpas igapäevalaud üha küünarnukkide all. Ning kõrvus kajab kui haamri raud ikka iseenese võõrdunud hääl. Lauaplaadile langeb ja kleepub tigedaid, ägedaid haledaid, mina kollaseid sisesõnu. Ja jah, see on seesama kellaaeg eluaeg olu aeg, aeg, mil sügavalt enese tundmatusest emad ja tuttavate ligimeste ees ringiratast pigistad välja nii häbiihalust kui ahastusehimu. Nii elu kui armastuse, nii kuritöö kui karistuse ette mõnu. Aga ikka on siin liiga kitsas, iga ainumas juuste lavalaud. Ja need rasked pimedad kaaned üha Plinkima ilmavaate peal. Need on su endiselt reetlikud lapse ripsmetega laud, oh kuis on paista nende pahetus, kui hetkekski silma kurjuse suled. Sest ammukse oli, kui süütasid saatuse saali tuled ning aeg sai sinu sina tema omaks. Nüüdseks kõik eestlased eest on läinud, kus kohas veel oled, kus ajas siis käid, kui uus ümbrus ise on sinu tühi, kui uus seltskond lauda tuleb ja see süüta laste värske vahetus just siinsamas hoogsalt tasub ikka ja ikka kurja lillede ning elu juurte manu. Tagasi sadu. Ehk ongi juba nüüd viimane aeg veel rahulikult ja praalimata öelda et mitte homsete pilvede pealt, vaid juba täna mööda teadmise kitsas CDd tuleb lähemale Dali et teistpoolt Su ilmast ja elust enam silm ega kõrv ei vali. Et nüüdsest võid olla ka kurt ja pime, sest kõigele olevale ning arvatavasti tulevalegi leiad olnust ja enesest eest tema sugu nime. Keel ja süda on läinud ammu ära. Pea iga su sõna teab, et isegi sellel päeval, kui pilvist Maale mühiseb metsikuid sadu et isegi siis risti vastu vihma külvide jooni tõuseb imepisikesi piisku otse taevasse jääd. Kui avasilmi veel seal ülal paistab, vaid aur ja udu siis teadvale aistingud deta neelele juba on see elu enesekindel ja aeglane. Salakaunis tagasi sadu. Süda ah, kui nurgeline on inimkeha, käed lõhuvad õhku, kui noad. Igal leebemgi pilk sealsamas langeb otse vastu lõuatera ja mitusada sosistatud sõna ei iialgi Kiiliaisse kõrvadesse. Jalad rebivad maad. Ninajuur lõhestab valguse, mida ahivad endasse. Kaks hämmeldunud omaette ava. Purustab igasugu uksi ja küünarnukk lömastab külje, luid, rusikaid, põlvi ja kanduv. Ei ole siin mõtet mainidagi sest hoopiski süda, see ihutuin, vahedaim, läbitungivaid, tera Low perega verd, raiub lihaga liha. On ettekujutus vaid, et sealtkaudu, kust lähed, et sealtkaudu ka läheb mingi tee või rada kuid sealtkaudu just pole kunagi mindud ning minnaksegi vaid kord. Ja et selja taha jääb justnagu rada seda ehk küll jääb jälgi liiva ja lumme, jääb järele tallatud rohtu ja murtud oksa raage. Aga jääb ka jäljetuid paiku orge ja harju, millest keegi pole astunud üle, ent üle on mindud küll. Kes tuleks sulle sealtkaudu järele, kes märkaks tegelikegi jälgi, kes kuuleks suisa juhatus sõnu, kes jälgiks kasvõi su häält? See võib olla, otsiks silmade tagant, see leiaks ehk järele tulla ning tabaks sind lõpp-punktist. Aga ikkagi tooks teda sinnani ükski ideega rada, vaid ta oskus iseend tähele panna. Kirg igasse suunda samaaegu tõkestamatult minna ja sund mitte sihtivaid sisu, seda pikka pidevust igatseda. Vihatud mehed ja põlatud piigad elus kümblevad, märgumata ja omaette, kui õlitilgad vees. Nad on püsivalt ise ükspuha mis rahva või aja sees. Ent armsate mina mürk üha lahustub, hägustub, hajub laiali, vajub igas minus või meis. Nii et armu akvarelli laikudel, Polähmasidki kontuure märja ajapaberi sees. Kõik armastatud on surmavad, kaitsetud oma ilmselge eseme lisuse ja nähtamatu isetu sees. Ihaldatud eneste päralt, Pole isegi ilmumishetk. Kõik muu on aga niikuinii-vaid, olemispiin ja enesenälg. Sest üks aega värviv pilk üks inimestesse aiva lahustuv süda on juba olles süüta süü kuriteod, kuri ja laenamata võlg. Üks tõeliselt armastatud hing võiksin vallata tervet maailma, ent jääb omas ajas viimseski ilma. Sest just tema ei saa end võtta inimestest tagasi, temal seal keskel, seal südamlikus ei ole end. Meie tänaseks luulesaateks on stuudiosse tulnud Tiiu Kokla, temalt on ilmunud küll ainult üks luuletuskogu, aga ta on paljudele luulesõpradele luuletõlgete kaudu tuttav luulega, ma olen elanud kogu oma pika elu, võib-olla kõige kõige hõlmavam on see, kui vaetele, et pidin vabanema ühest koormast. Ma pidin mingisuguse arvepidamise oma oma isikliku eluga tegema ja saama kaasaegseks. Kuidagiviisi sinnani oli mitmeid lähenemisteid ja ja kindlasti tõlkeluulega tegelemine, selle toimetamine ja ka ise tõlkimine mingisugune niisugune võrdlemisi järsk vabanemise nisugune murrangufaas tuli ja siis siis ma tegin selle, panin kiiresti kokku ja, ja nad avaldasid ära ja siis ma alles ehmatasin. Hiljem. Hiljem saite aru, millega olete hakkama saanud väikese luuleraamatuga ja ma arvan, et me neid kõigepealt kuulamegi, siit mõned palad, mis te olete välja valinud. Ma alustasin selle raamatukese motoost. See on vabandus. Ei ole sekel seisma, saan panne käpuotsast, mere. Heinakuu ootan sind läbi une heleda nõe. Lõputa suve ereda e soe mõõtmata, rasket hella silm, kanalus, musta halli juus otsata sassis, nii et hääl teadmata, teades alasti rükk ikka jääb midagi üle rõõmu. Ema, oh ema, üks tumelind käib mu aknal, puus ei Kädista, tema ei näkitseening pesa, Peply pole tal suus juba seitsmendat teha, kui valguku juus üle katuste. Rivilind on mu akna all, puus muudkui küsib ja vahib. Minu hing on tal suus. Flöödi Puujale isa haual. Taadike, see pole muld. See on liiv. Kaadike, see polerist, see on kivi. Taadike. See jälg sukkamarast valgel Su kalli suujälg, puhuja puu hälli. Sulle mu jälg, mulle soliiv zuccini, sa flöödipuhujad, aadike. Mu laps, miks on su käed nii külmad? Ma ei tea seda, ema, see algas siis, kui olin väike mu laps, miks kohe sai öelnud? Ma ei tea seda, ema aga ju palusin, puuksid mu sõrmedele. Mu laps, miks küll ei öelnud Samiks? Siis ma siis ma tahan lugeda ühe luuletuse mis on mulle endale väga oluline, mulle jäi mulje ilmunud kriitikast, et see langes just niisuguste, kas vanamoelist kilda, mida ta ju tegelikult on või siis saadi sellest selle aktsendist teisiti aru, kriitiku lause on umbes või peaaegu nii. Ja lõpuks on nüüd möödas aeg, mil luuletuse olustikuline vihjelisus või alle koorilisus ilmutas aja välja öeldamatut lubamatut traagikat. Sulgudes vaate luuletused nagu Linderhofilossis, vepsa maa. Ja veel üks. Vaat see on see vepsa, mida ma tahan lugeda ja öelda selle kohta. Vepsa maa ei ole üldse poliitiline luuletus ja mitte mingisugust välja öeldamatud. Siin ei ole kõik absoluutselt, kõik on mul õnnestunud välja öelda ja olen selle üle õnnelik. Ja, ja see on sõna otseses mõttes pühendatud nendele inimestele, kes kursiivkirjas on pealkiri alla kirja pandud Irindiale jooskale. Need olid vepslased, eit ja taat, abielupaar, suurepärasemaid, inimesi, keda oma elus tunnen. Ja kuna ma olin nende juures oma nooruses, nad olid minu keelejuhid, siis see on armastusluule. Ja on jube kahju, kui see pole välja tulnud. Aga ükskõik, mida kõrvalised inimesed sellest ka ei arvaks või õlgu ei kehitaks, minu jaoks on see õnnestunud ja ja ma loen selle Petsama Irindialejooskele käib läbi maa, käib metsa läbi üks suuresuine suine haljus et neelab mõõk, need meetmed viljakandva töö ei sega üllast rahu, inimeste paljus. Ei meelast saagi, jaht ei lulli lööma. Kõik sumeleb ja küpseb segiläbi. Ja kumalasi parme 1000 vägi, ürgoru luhtadelgi sõitev ööd. Tuhk, lehmakella tilk kui varglit mõrdus peab nõlval salus üles õitsilise ööd. Seapurilaid truu posti, hobu targu, kus teede ei taba. Seal haljassui käib arm kui valu ja lihtsa hüti koldes hoiab tuld ürgmuinasjutt, mis mitri linnu kujul teeb elavaks ka selle, mis on muld. Irindia emake seal ei etab ja kujub. Ta ainus poeg sai surma, sõjaajaloos sai surma, sängitati ühishauda, seal kuskil kaugel tundmatumat maarjamaal. Need värisev käsi kutsub mindki lauda ja pärib, miks sised ei kaitsnud oma maad. Ta jutus haljendab üks muinasmägi. Ta õpetab, kuis vepsa keeli laulda. Õhtu sopääniga õhtu saabudes tulida ja taandus, üksindus ei sulanes õhtusse. Ja tuba täitus isiklikuga. Samet dises sumeda vaheda veritseva pisaraga kuulatab akna klaasiast pimedusest tänavalaterna niiskes sätendusest laiaks litsutud ninaga uudishimulik. Siis on mul veel üks armas kass ja Bach. Rosaliidiitrichile. Mu tee viis piki Emajõge Vabaduse sillast üle siis laiapidi seminarist mööda toomemäkke üles, nii pikki pidi mööda üle kuni alla Vallikraavi. Ja seal ta oli muhke kõrge maja, mille ülemakna rida peitis tuba, kuhu tuli minna. Toona ma ei jäänud hiljaks, tahtsin kaua olla teel. Veel väravastki seisatasin, vaatasin üles aknapuule, olin uhke maja üle, et mul asja sinna ronides ta treppe üles põksus, süda õheli. Koputasin Mulle avas nagu oleksin vait, mina oodatud ja armas ise preili Rosa lee. Mida pakud Bubsyctena heliredeli etüüdi, Riho Päts, kääbuste tants. Rohkem legaatot, Ranne lahti, pedaali õige vähe sõrmeseadet viimistleda. Sa õpid mängima, mul Bachi meel muutus murelikuks, mahti ei jäänud muuks, kui fuuga harjutuseks. Ta üha rohkem ette mängis Bachi ja armastada, armastada käskis teda. Ma mõtlesin, kui veidraks armastus võib teha. Mul enne lahkuda ei passinud, kui olin sülitanud kassi, kelle üle ta oli nõnda uhke. Bach oli raske, kas oli kole paks, laisk, liig turris sabaga sakslasi padjal magamas, piksli peal pea tige, ei mäleta kuist teda hüüti küll, aga mind, kui võtsin vale nooti, tee või muu, jäi tabamata, ime. Nähvas sõrmedele käegi kähmas klahvidele ja pupsik Budsus suuska, kassi turtsumine. Siis kartsin enam, sinna pole asja tulla, võisin jälle põksus, süda õheli. Koputasin. Mulle, avas nagu oleksin ma oodatud ja armas preili Rosali. Nii kasvas ajapikku kahh kassi varjust suuremaks ja hiljem hoopis hiljem aru sain ka, miks? Et tema teeb sind mõnest varjust selgemaks. Temaga läheb teekond palju selgemaks. Et tema hoiab südames lõheli. Kui vana olite siis osali? Laul esimene. Mecatexi kõndisime lakke pääl pakase kähen, kuupaiste ülemen, kõrgene, tuiksime täheni Ellest ess, ole seal Enempestrii jälgiki, näete, syydee oli umbe tuisanud, oli palju ilmine. Lumi, sätents üle vällja, mõtsa veeruni, vällja ja taldual riiuks nõnda Carrest vits vari, must vari, Juusk, Veske varest puul, Luip vange pidi üten. Üks sömjalassaakidest valla ja kattexi, rühkisime lake peal pakase kähen. Mihabelias ja hirm, sest sest kuu paisti Ellest lumi rüüks nõnda Carrest jaaguari kurt sellel ess ole seal Enempest riialgiki nette. Siidi oli umbe tuisanud, oli palju, ilmin. Niisuguseks muinglevaks poendiks ehk loeksin kaks väikest nuppu kõrvuti fotor, realism, hüperrealism, isegi selles tagasihoidlikus raamatukese kleiti kirjastajate poolt, et on poliitilise eksimusega või vaenulikkusega tegemist ja ja võeti need kaks asja välja. Õnnestus siis kaubelda ümbertegemise hinnaga, et nad jääksid kahekesi sisse, sest sest üksinda ja neil ei ole üldse väärtust. Need ei olegi õieti minu luuletused, kui nii võtab see anklangu luule, mida ma olen suvatsenud märgata ja natuke korrigeerida. Fotorealism Vabaduse puiesteel. Ostan pruugitud raamatuid, vanu ajalehti, postkaarte, raadio ja Luige sulgedest padja teatud alates kolm punkti. Realism Mustamäe teel. Genetis paar kõige uuemat loetust. Tuul, tulija sosistas kõrvu, ema hoolinud, vist olin noor. Palju lõhnu, mind hõrgutas kõrvu. Üks moeteist tegi selgeks, olen hoor. Mina naersin ja noppisin lilli. Suur suvi. Ei iial, ei kustu. Põu, jumaldas paani pilli, olin ometi ortodokssed usku. Tuul tuli ja määratas kõrvu. Alles siis märkasin mõtlema. Siis, kui tuli ja vesi käe kõrvu. Mind hakkasid sõitlema. Et ma meie igapäevast Eesti maaelu südamest liigagi intensiivselt omas sisimas kaasa elan, siis loen ma ka ühe otse reageeringu täiesti impulsiivselt paberilepaneku. Olen selle dateerinud ka, see on 31. august 1988 pärast mõtlemist veel. Kuhu haarad ikka vägevate vete ringi sulpsatusest, layoviravisse sõõresse, veel värisevad sõõrmed mingist äratundmisest, mis meeleheitest settib? Äratundmisest, et kõige tõsiduse taga, mis enda pärisosaks pead, pead näitlejana pöörduma ja naerata tama. Sest mis ka poleks sinu hinge taak või sära, on võõral vikerkestal vigurlennu vära. Pelk hetk täis klaasiklirinat selts konnaga ära, mis ühe hajub, kohe hajub sinna ära, kus kõik su tõtt on bet, süü, võt ja ettemaks, üks kuulmatus, suut, su kättemaks ja karje. Üksnes väikerahva väike omapära. Retrospektiiv on krigisevad jooned tahmunud maastikul, mis möödunud kajastab, on valusad lüngad, kaugele helisevate kurgede lennus on taluma tul lootuse Kylin metsade kohal, mis silmapiiril veel Lõõnskavad ning on äkki lapse kunagiselt kisendab hirmu üksindus ikka veel kajakaid söövate kalade ees oli see nii ja oi kui suuremaks olenema nüüdseni sirgunud, sellest maastikust kajakaid söövatest kaladestki kindlasti. Kindlasti pääsen ma nende käest kord päriseks ära ning kurgede helendav lennulummus vaibub lõplikuks vaikuseks ja varesed siis punuvad pesa minu varrastunud kingadesse. Märgade taldadega kändude vahele sulg pehmena unustan end, katan sambla hõõgumise suveöös, rinnutsi laman leekiva maasikamölluga kuuma vana kaasakäigul kännu keerdude unenägudes veel maasikaid ja maasikaid külluseni sulg pehmena suveöös sulanud, kuni sügis siis astub mu mõtteile märgade taldadega. Päeva teeb suureks ja tõde tõuseb tähtedeks. See ongi siis eluse lõppematu tähesadu sulg pehmena kordunud tõelisena märgade taldade all külmades varvastes kusa kyll. Liblikas A tus. Liblika saatus on kaunis, aga alati kurb, sest ta on mõtetu, ta on sädelemine ja lendamine ja ootamine, eta pole elamine, kunagi ei saa liblikas vaba kas vaid ikka on ta kinnitatud oma tiibade külge ja need tiivad on nii suured ja ilusad, et varjavad liblika enda, teevad temaga midagi, saavad ja kas ongi üldse olemas liblikat ennast peale tiibade? Kas suudab liblikas ise teha midagi niisugust, mida ei taha tema tiivad? Liblika saatus on kurb nagu liblika sihitu lendlemine päikesest aurava rohuvälja kohal. Liblika saatus on kaunis nagu liblikas vastu aknaklaasi ootamas kaks, kolm, 10 aastat on ta siis elus, ehk on ta juba surnud. Aga võib-olla ta hoopis mõtleb, kas lennata ära või oodata niisama veel aasta kaks või ka 100. Selline ongi liblika saatus, sädelemine, lendamine, ootamine, aga alati ja ikka aheldatuna oma tiibade külge. Ja suudab siis ahelate ilu kunagi asendada elu ilma ahelatega. Tuulde hüüdmine, ära tule eestimaale lõõskas aafrika tuul, ära tule siia vaibuma meie närvuvatele niitudele kõrvetama meie rukkipõlde kustuma meie kasemetsade varju. Ära kanna eestimaale kangastust kaugest kaunist Aafrikast, kirgedest ning kiirusest. Ära kanna eestimaale virvendusi musta naise ihast põhjamaiselt valgete meeste järele. Pisikesel neegripoisi igatsusi lumistest metsadest ära kanna siia miraaž kõrbekoerte armunute skelettidest, nende õhuks süütud häälest ja liiva kuivanud armastusest. Ära kanna siia aafrika surmavat elu hõngu, sina Aafrikas sündinud tuline tuul. Siia ekslema kollaselt varisevate eestima vahtralehtede satu siia lumetva mere kaldale talvetuul, olles uinuvale jääväljades hällivale Eestimaale oi, kauni ning kätte saada raamatu aafrika tuline tuul. Käsitamatu Roveena. Kes meist ei mäletaks maagiliselt kaunist Roveenat valguse vahedalt, varjud šahisemas lõpututel pargiteedel, linnud laulmas kullases lootuse säras ja õitsev Roveena oma unistusi hellitamas. Kuni tuli Charlie Braun, tuli elu kui kõrvetav voog vokilt urises õnne ja õielehti. Ma armastan sind, tavatses Charlebraunike lausuda. Nii algaks luuletus. Ent aastate halastamatu veeremine Kalestas Rowena unistused maanteeks, mis ei looda luuletusele. Nüüd pean küll tähendama, et olen poisi eas rohkem kui kord lausa ihalenud tädi Roveenat kes ütleb teile midagi. Kas teie talud aastate kortsutavad krigisemistama südame soovides? Vahel tundub mulle, nagu oleks kalestunud Roveena alati istunud voki taga ja kedranud kajakaid. Mulle meeldivad kajakad vokilt, nad on nii valged. Nad lendavad. Ühel päeval aga purjetas Roveena mereröövlite laeval lume tühjusse. Gröönimaale enam ei näinud mad tädi ru veena, et ei enam. Nõnda katkeb seegi luuletus. Minu luule, mu luule, sina oled eesti talu, barre, pealne, tahma tont, üks lutikene olend Õllena ja rõske käega mis vastik küll, kuid painduv haardeks nagu noore elevandi lont. Mu luule elujaatav kogu oma sõna väega. Minu unenäod näen mõnikord unes tuhandeid tillukesi kuldmünte veeremas kõlinale mööda suurt kiviväljakut ja näen ennast samas unenäos kilkamas ja hullates neid münte püüdmas ja taskutesse toppima. Otsekui oleksin veel lapsepõlvest. Ja kullane mündinäoline päikeseratas on sätendamas sooja unenäo valgus sellel lõputul mündiveeremise ja kilkamise hullemise kohal ja need on minu elu ilusaimad unenäod. Olen neist ärgates värske nagu väikene laps päeva õnnest väreleva palgegi. Armastus ei, närbuu, sho ilu katab taeva varia päiks, Eloise see varjab metsad, väljad, linnad, järved, ka muu uus sina, kes sa mulle laulad malbeid, armuviise ja kellel silmad selged, kellel suudlust. Anu suu on kaunis lauset täiuslik su kehaosa, iga su juuksed metsaks on, mis katab kuninglikku pead, ei leida oske sinu juurest ainsat kima viga. Ja näpud sull, kui kompvekid on magusad ja head. Su liigutustest voolab valgust, voolab kollast, vii nagu juuli tuulepaik tus, päiksehelk on sinu pilk su läheduses unustan maise elu piina, iga sinu suudlus selget armumahlatilk. Nii visalt näitad mulle kaunist armastuse maad, Teal viimaks minu omaks eluotsani, sa saad, kõrvarõngas olime 20 aastased, olime restoranis kaseke, oli Tartu 1967 ja möllasid meie ees pitsid alles pilgeni kylgendavast viinast, niiet september otse kiljus akende taga. Võtsid sina siis ühe oma ümarkollastest kõrvarõngastest ja libistasid sulpsti minu viinapitsi. Sest seljas oli sinul lausa roosaks Plysseeritud rumaluste sale seelik. Ootuspäraselt õngitsesin kõrvarõnga viinast välja ja torkasin vestitaskusse mälestuseks. Kurameerisime pärast seda kasekese õhtut veel üle poole aasta, siis jätsid minu maha, jooksid teise juurde. Panid mul õudsema psüühilise põntsu, küll olin sunnitud isegi psühhiaatri poole pöörduma. Reaktiivne depressioon. Nii hirmsasti armastasin sind. Muuseas, see viinas leotatud kõrvarõngas on mul praegugi aastal 1988 veel trumisti alles kuigi tema vasekarvarant kipub vägisi roostetama. Aga sina, kus ja kes oled sina nüüd? Mitu kuldhammast sull juba suus on? Kindlasti oled minetanud oma kunagise suure trumbi, spetsiifilised liibuva suudlemis maneerid, küllap oled düsenenudki? Jah, ei läheks sinule mu kunagine arm enam kuidagi selga neitsipõlve, rumaluste saledad seelikud. Tagasipuude otsa ei ole möödunud justkui palju aega päevast, mil me puu otsast maa peale tulime ja tagajäsemete kõndima õppisime. Esijäsemeid aga kasutama hakkasime suure kaikahoidmiseks ja kuna meil peaga paremat enam teha polnud, hakkasime sellega mõtlema. Nii avastasime muru pealt vaadates maailma teise tasapinna, me hakkasime naisi armastama inimese kombel. Ehitasime paate üle laia vee saada ja tegime kindlaks suure töö, et koer on inimese parim sõber, kuigi ta haugub. Ja nüüd mõeldes sellele lühikesele, ent vaevarikkale, ajale elule maa peal tunneme me käsitamatud igatsust vaadates puid, nende lehtede rohelus, nende tugevaid juuri, nende jämedaid tüvesid, oo varsti pole see enam igatsus, vaid sellest on saanud terav, lausa tungiv vajadus tagasi minna lehtede varju, okste vahele ja puu otsa tagasi sinna, kust me tulime, kus on meie isade kodu, meie emade häll kus on meie unenägude muinasmaa, kus on kõige ilusa ja inimlikule, et tagasipuude otsa lehtede rohelusse. Ja kui hakkavad langema külmad vihmapiisad. Uinumine nende sabina saatel aja jooksul muutume jälle karvasteks. Me hakkame jälle banaane sööma ja meie pähe tulevad imelikud mõtted millest lõpuks kujuneb välja meie ahvi filosoofia igavesti lahendamata põhiküsimusega, mida me ometi otsisime maa pealt? Ja terved generatsioonid, ahvi filosoof saavad selle kallal oma päid murdma ja lahendust ei saa nemad mitte leidma. Ja kui tuleb suure näljaaeg, saame me jälle sööma satikaid oma paksude karvade seest. Ja sel viisil on meie kõhud alati täis. Orav seedrimännioksalt silkab üle aia ning ta maaliv saba torni päiksekirikul ei taba. Lööja ainult rõhus akent, pilkab suve kõrvus kihisegma hingud nagu õel, vana aga noorem. Viisist, mille üles tungib koorem põlve, piinas ju. Kui tuultes vingus. Pasun üksi madalast, kui kilkas plekist sepakojas. Ülevastne mõte, justkui nälginud sääsevastne. Aina püüdleb nooti. Innus vilkas. Sume päeval Kuu kesköine kuumus tagandasid veebusliku vine mille ahing 10 hajuline sõõrmeid surub nagu surnud huumus. Sulanud naeruks, sesse viis liikvel tempel, lõhna, kõne, sorav ning ka ohtlik kadunud maali korrav kelle pintslilöögist seedri kiikvel. Ei küsi kelleltki, miks kõigun sõja ja vaibumise piiril. Roheline telefon siristab kevadekuulutaja. Halloo. Lumi, päike, sidrunid. Kõik, mis tegin, tegin meie suhete pärast. Lootuse jätsin ammu lootusetust veel mitte. Hunnitud mustrid sätendavad väga tasa. Põrand kumab läbi vaipade, läbipaistev, kõle kosmiline. Sinna lõpuks ma kukun läbivaipade haigustest ja enesetundest taas. Loodusest puhas. Loodus on loodusest puhas, kunstlik salongi lik. Lumi, sina, mu kindel linn ja varjupaik. Puhkan sinu all. Kevadele roiskunud filminud korvid koristavad pisikesed linnud nahka, panevad lehkan lõhnan õitsema. Tule katsu mind kui pehme ja mädanenud ja nüüd ma olen kui noor lumi. Ära jäta mind üksi. Päikesega. Või lilledes peegeldub vaske nagu kuller, kuppudestki oletuste, aukus, maske ja eeldustesse. Uppudeski. Tahaks aga armastada. See, kel silmad sulid, lilled nõnda endaga Sagnastada igatsuse piina, milles ikaldub ja idaneb uusi õisi võlut vallatusest tõustes haarama ta puusi. Tõestus põrmu tallatusest. Päike rongis jälgisin päikest, kui ta tõusis metsikuna nagu tahaks ta mind tappa kohutava kiirusega silmapiiri tagant, mille vastast silmapiiri mööda kihutab rong, milles istun mina. Ta tuleb nagu ühtlane madal kosmiliselt võimas heli mis nähtavane laotab laiali mööda maad. Ta levib pilvedes õhukihtide membraane, puudutades. Põhjamaiselt sinine, külm valkjas on ta siis lahtunud üksildane ja kauge. Päike pole üksnes kera, tan triibuline pilvedes. Lapiline vöödiline maapinnal, soe näol, kibekas keelel. Tema hääl on kummaline. Need olid luuletused, nüüd ma loen, mõned, mis ei ole täiesti luuletused. Sümbolist vanadus, vanadus, vanadus väike õrnuke, arenemata roos. Kas tunned siis teda? Subvalged? Pikad jooned, jäljendamatud, vaigistamatud? Sulelaud pehastu vaata kahele poole. Oli Magrastus markeeritud. Nii nagu õhk, kui ta kohtub veega silmad valelikud, varjutatud. Ena mälestuse lõkke kõrgel õhus. Ja nimetused ja nägemused. Vigastatu puni, mis jäi pooleli peegeldub algus heeritud vägagi vaga. Ühendust pole katkenud, ühenduse lühendatud. Rinnastub ühega vähemalt. Kui vaid silmad nii korduvad poleks. Palun siia. See on kreeka keeles teine tulemine. Ai ilus lõke aga vanaks jäänud. Vanaks voolanud seirega selgne. Mustad sukad jalas soeng kui punkaril hele antiikne kolmnurkviil ja päike keha. Keeruline Joonia uss, filosoof istub, tõstes jalgu ise endal ise. Sõnad olid juba pihlakad, pihlakad piidad, nüüd need uuringud ei näita end enam Joonia öövalgusega või? Tuleb võis. Klaver mängib üksi, tiivad vallali lõkke köökib, kustub, süttib. Ei kahetse. Kui ta tempel on liiga suur. Tempel, mida jälitada õitsva ega üheksa uputuse päevagagi enam külalisi. Modon koos. Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt. Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama, sest juba buda ütles ja istud ja Muhamed ja Aristoteles juba konfootsid, käskis kõigil vasaku näo põle ette pöörata. Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed. Naine tegi köögis süüa, maksis tugevam õigus. Kellelgi polnud kuhugile kiiret põlad rutamist ega masinate virisemist. Viina oli kaasas, kus tuli juba heegel, ütled juba köeta, ütles. Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha. Võideldi mees mehe ja naise vastu. Igaüks peab iga päev vähemalt viis minti mediteerima. Vanasti elati looduses, elati harmoonias. Kord oli majas. Oh aegu, oh kombeid. Oh üldinimlikkust. Loomulikkust. Ainult kristlus on eetiline. Kui saaks selle aja Coretki tagasi, võiks vabrikusse tööle minna. Ja viimane neist Vaikus on olnud, valgud. Jott, muul on luuletaja. Plaadil sagivad itaalia poisikesed, PPP nende seas on olnud avatud meri, juhtus kaldale, mered. Kuidas poisid ka ei pingutanud, tegijaid pannud koera persse. Vaikus oli nüüd juba teist kolmandat aastat vabandus ametkondlik palve, neuroloog, pluss unenägu. Kuhu te küll ei aita tänapäeva vanad, kes ütlesite, tänapäeva noored? Vaikus on saanu mõnuvat vaikuseks. Siin jutumärgid sulud jah, palun nüüd šamaan ise laenas mulle revolutsioonilise brošüüri nurgakest meheks. Ja ma surin Lenini nimi tukslemas huultel.