Fakt, et ilma laanen laiali vähemalt 10 protsenti, eriti meie kaasmaalasi ei vaja enam kommentaare. Küll aga vajab ikka jälle kommenteerimist see fakt, et väga suur protsent eestlastest välismaal on tõusnud nähtavatele kohtadele oma asukohamaal. Üks neist on doktor Roman Toi. Meie ees on Kanadast doktor Roman Toi kes nüüd lõpetab oma esimest külaskäiku Eestisse kodumaale. Pärast pikki lahus oldud aastaid. Milline on pilt kodumuusikast ja muusikaelust võrreldes sellega, mis kahtlemata sul oli tekkinud juba aastatega, sest ega kodu ju silmist pole sul kadunud kunagi ei ole. Pilt seekord on natukene kitsas, loomulikult del põhjustel olime ju kolme kontserdi ettevalmistamise hoos ja ülesandega siin ja selle tõttu ja ma võiksin palju kõneleda võimekusest, mida me näeme trammikoori ja samuti ka raadiokoori juures. Ka muu aktiivne interpreteerib, muusikaline tegevus selle jaoks ei olnud lihtsalt meil ajavõimalust mail ma mõtlen kõigil kolmel, kes me siia muusika ülesandega tulime siiski üks rõõmustada. Õieti õhtu oli, kus me saime osa võtta Tormise Eesti ballaadid etenduses Estonia teatris. Ja ma veel praegu imetlen seda fantastilist torkistratsiooni, millega tormis kogu selle teose esimesest taktist kuni viimaseni üleval hoiab. Kui nüüd selle pilgu järgi võrrelda mingit moodi väliseesti autorite loomingut kas on need mingil määral võrreldavad? Tundub niiviisi, et stiili ühtlase valgusest terve maailm kõnnib enam-vähem üht ja sedasama sammu oma isikuloomulik, isikupära ja isikupärase tehnika kasutamise osavus on see, kus need erinevused sisse tulevad. Ja see on vahest element, mida ma kõikidele noortele kujunevatele heliloojatele soovitaksin. Et nad kõigepealt hangiksid omale põhjaliku klassikalise muusikalise hariduse, sest sellel pinnale sellele vundamendile on võimalik hakata siis ka oma maitset, oma nägu ja oma stiili tõekspidamisi ehitama. Aga vundamendita ei ole ükski ehitus kuigi kauakestev. Samuti lisaksin veel eelmise küsimuse valguses, et minu tutvus kodueesti muusikaga on olnud seni enam-vähem noodivad ja, ja ka salvestuste kaudu kaudu väga-väga põhjalik. Võib-olla et minul on kodus välismaa mõõtmetes vahest kõige põhjalikum heliplaatide ja helilintide kogu, millest võiks üldse rääkida. Ja selle tõttu on mul kontakt tegelikku eesti heliloominguga kui sellisega. Eriti kaasaegse magamisnii sõbralikult salvestamist on leidnud väga asjalik ja väga põhjalik sisse raamatud, sümfooniline muusika ja loomulikult koorimuusika ja kõik see on olnud muidugi võimalik, et mul on olnud hea hea kontakt oluliste koori muusikaliste organisatsioonidega nagu näiteks rammi, koor ja samuti ka raadiokoor ja muudki eesti koorid. Ma vihjan siin ka rõõmuga, näiteks tammile või akadeemilisele meeskoorile, nii nagu see nimetas meelt. Tänapäeval on antud tagasi. Sina olid esimene, kes kandis kodueesti teoseid Kanadas eesti kooride kätte ja ma tean, et sa Vistatudki esimene mees, kes oma vitsad selle eest sai miksisse, tookord nii juhtus. Mul on raske sellele teemale nihukest konkreetset vastust anda. Need vitsad olid mõneti võib olla küllalt valusad, kuna ma oma arvates olin soovinud kas või rõõmu valmistada, et niisugused ilusad asjad kodumaal sünnivad. Kas see nendele, kes siis tookord loosungitega välja tulite? Tei. Roman Toila ja tema koorile. Kas need siis rõõmu ei tundnud tõesti? Sellest eesti? Paistab nii, et ei tulnud või võiks ütelda, vahest nõnda, et meie ei leppinud mõtlemise viisist filosoofiast, lähtealuses mitte kokku või ei soovinud kokku leppida, see võimalus on ka alati olemas. Situatsioon, mis vahest kõige rohkem kurbust mulle tekitas, oli kõrveri opereti, mitte tervikuna, vaid ulatuslikult, eriti muusikaliste numbrite ettekandmine ja selle operetinimi oli pane lill. Me olime küll põhjalikult tutvustanud laanelille kui lavateose välimust ja sisu. Me teame kõik, et kui see oli lugu, kuidas Paul Pinna ja kadunud atlas viltraus koos Tartus esimest eesti operetti tegid terves operett maas või lasus tervisele opereti tugevus, asub seal sellel lihtsal pinnal. Nendel, vaestel poistel oli oma operetitegemisega tohutuid raskusi kõikidest võimalikudest, mitte eestiringkondadest. Ja selles mõttes ma olin pisut üllatunud, et nagu tahtsime näidata, et probleemid, mis võib-olla värskemalt valge, teinekord on pisut liikunud ja, või eksisteerinud, et need ei olnud sugugi mitte võõrad, vaid juba ammu-ammu, sajandivahetuse vahetus läheduses. Samasuguste probleemide ees seisid inimesed, kes tahtsid eesti algupärast teatrikunsti, muusika, kunsti, helikunsti ja nii edasi ja nii edasi harrastada ja situatsioonid tikkusid üsna sugulased olema oma välimuse ja ka võib-olla sisu poolest ja selle tõttu ma olin üsna kohkunud, et ootamatult kõik inimesed sellest nõnda aru ei saanud. Aga võib-olla ongi nii, et parem, et me kõikidest asjadest täpselt ühtemoodi aru ei saa sest diskussioonis tekivad lõpuks need õiged sügavused, õiged perspektiivid ja mis vahest kõige tähtsam, õiged proportsioonid. Oleksin selle Boris kõrveri laanelille suhtes ülekohtune, kui ma ei jätaks meelde tuletamata, kuidas üks inimene seal Toronto linnas kirjutas. Näen kõrverit soojas toas klaverit mängimas ja oli sellepärast tema opereti ettekandmise vastu. Nüüd ma küsitlen siin tagantjärele tarkusena. Kui see inimene oleks võib-olla sama hästi osanud klaverit mängida kui kõrval siis võib-olla oleks asi võinud olla vastupidi. Aga õnnetuseks kõrveril oli see muusikalise võimekuse privileeg ja mul oli laevani ebamugav tunne, et üks inimene järsku kargas ühele muusikule kallale sellepärast et ta oli. Muusik nuia siin võis olla muidugi ka pisut natukene tõesti siis ülipolitiseeritud intriigi, maigulisust, aga väga hea oli, et sa ei katkestanud, et seda eesmärki, seda missiooni, mis omal oli seadnud, sest me teame, et Kaledes selline küllaltki raske teos. Villem Kapi põhjarannik tuli ju kohe pärast kodu Eestis ettekandmist õige pea sinu poolt ja Toronto meeskoori poolt ettekandele tulid verd, terve rida rida asju ja, ja me teame, et Sa oled sõna otseses mõttes noolinud kodu, Eesti värskemaid lugusid oma kooride repertuaari, oli see siis Toronto Eesti meeskoor või siis praegune Estonia koor? Äsjakuuldu vajab selgitust, see oli Enn Võrgu lauliku kodu Toronto Eesti meeskoori esituses. Salvestus pärineb 1959.-st aastast ja on tehtud amatöörtehnikaga ning omab seetõttu vaid ajaloolist väärtust. Aga usun, et mulje ühest väliseesti koorist kuulus praegu siiski asja juurde. Nüüd aga meenutame ehk ka minevikku. Kuidas siis ikkagi see kodumaalt äraminek oli? Sa töötasid tookord ju raadios? Ja see oli üks mõnus aeg iseenesest, kui aja ajajärk ise oli küllalt ebamugav oma sõjaliste sündmuste poolest mis otse siia meie kallisse Tallinnasse ulatusid. Ja nagu saatuse märk on, et just nimelt praeguse raadiomaja kõrval asub sinu tookordne kodu korter, kus ja tookordne raadio veel ei olnud siis valmis. Maja oli juba valmis, aga veel ei olnud rakendatud. Raadios olid sa siis mitmes funktsioonis, nagu ma tean. Aga siin oli ka su esimesed suuremad loomingulised, iseseisva loomingulise TÖÖ alged. Te tegite lastele palju rõõmu. Et Ringhääling, raadio, see on ju põhjata kaev. Ja kui juhtub, et sul on mõnes küsimuses võimalik raadio ka saatekava rikastamiseks midagi pakkuda, siis siis kasutatakse seega silmapilkselt Maxima üllatuslikult ära. Nõnda juhtus. Ma olin tegelikult muusikaosakonnas, minu peamine ülesanne oli, oli heliplaadikogu helipaadi kontsertitel valmistamine. Nii klassikalise kui aja viitalise ja rajal pandi ka helirežissööriks. Minu peamine ülesanne oli sümfooniaorkestrikontsertide ülekandmine, et seal asjad kõik kenasti välja tuleks. Suurem osa me ju mängisime, nõndanimetatud siin saalis ja avalikud kontserdid olid Estonia kontsertsaalis. Ühel ilusal Päeval tuleb päevaosakonna juhataja eestlane üles. Muusikaosakond ütleb, et meil on üks nimekas saksa dirigent juhatama tulemas. Et kas tema ei oska midagi selle inimesega rääkida, kuna muusikaküsimused ei ole kodused. Et kas muusikaosakond annaks ühe inimese, kes teeks mini lühivestluse, selle külalisega. Ja mina jäin Andresest Bergile kuidagiviisi ette ja Andres mine räägi temaga jutt ära, teeks väikene jutuajamine valmis. Tulemus oli see, et kaks nädalat hiljem viidi mind ära muusikaosakonnast hoopis päevasündmuste osakonda nõndanimetatud muusikakultuurisündmuste jälgijale. Ja selles kapatsiteedis. Mul oli haruldane sümpaatne tegevus, pidin suurimate kontsertide kohta väikese sissejuhatuse tegema, mis loomulikult eriti Eesti uudisloomingu ettekandmise puhul põhjalikus koostöös vastava helilooja ja samuti dirigent Olav Rootsiga. Lahti sai täht-tähelt noot, noodid läbi arutatud, mida parimis oma materjali valdad, seda väiksem lühema aja jooksul suusatama jutu esitada mõtet selgitada magusamat positsiooni ringhäälingule. Ringhäälingu sellele noorele muusika armastavale inimesele pakkuda ei olnud. No aga sul tuli ju lisaks veel võimalus siin oma loomingut salvestada, ma mõtlen, need laste oper Ja see laste Hupolites sünd oli ka kohvilaua ääres. Paul harmaga koos arutasime värskelt mööda läinud saadet lastemuusikali, nagu tänapäeval seda nimetatakse ja me olime mõlemad pisut häiritud, et see oli nii nagu numbrite lavastus. Kus need muusikalised numbrid oleks võinud vabalt vahelt ära jääda ja kogu see sündmuse käik kuuldemänguna ei oleks üldse olnud häiritud. Ja arutasime, et kas oleks võimalik niisugust laste muusikalist kuuldemängu luua, kus muusika see numbri on? Sündmuse arengu viiks vahetka edasi, viiguusika viiks ilusasti edasi ja tegime esimese katsetuse. See läks lavastajate arvates ja teiste inimeste arvates, kes seda jälgisid, läks nagu korda. Ja sealt me tegime veel kolm niisukest pikemalt tunniajalist saadet. Sümfooniaorkester mängis meile kaasa Estonia teatri näitlejad, lauljad olid meil sõnalises vokaalses osas kaasadega. Kommertsgümnaasium andis oma lastekoori ühe ooperilastekoori jaoks. Toredad asjad, olime. Ja mõnedki asjad on jäänud püsima näiteks rammi esitatud, see jõululaul on ju sellest tolleaegsest. Aga see on ka ainukene jälg, mis on jäänud lihtsalt sellepärast, et märtsipommitamise ajal kahjuks ju ringhäälingu raamatukogud, noodikogu kannatas rängasti ja kõik, mis seal parasjagu koolis talletatud, see sai hukasele sellel ööl ja õhtul. Ja ma olen püüdnud üles kirjutada ühte kui teist, aga see kordamine oleks liiga palju nõuda. Ma küsiksin ringhäälingu noodikogu, tähendab, kuigi suur osa põles, hävis midagi ju, kui ringhääling taganes. Oli ju teil ka kaasas? Kuidas kujunes taganemistee ja mis sai nendest raadiovaradest Saksamaal, hiljem, alguses, Poolas, pärast Saksamaal? See on üks omaette võib-olla huvitav pisipea tükikene Eesti sümfoonilise muusika ajaloost. Samm üks seisis selles, et meil oli mure, et ikka sõja jalgu võib jääda kahe Estonia teatrihoone, kus meil oli ringhäälingu noodikogu ja heliplaadikogu. Ja mul oli hea sõber juba assistendi kvaliteedist Tehnikaülikoolis. Tema nimi ta elab praegu Rootsis Stockholmis oli Kaljo käärik. Ja Kääriku käepärast. Käeulatuses oli juba üks imeriist nimega mikrofilmi tegemine. Ja nõnda oli, et, et selleks, et säilitada. Et, et ei oleks eesti sümfooniline muusika varandus ainult ühe koha peal sain mina nii kaugele, et roots andis mulle nõu, milliste loomade suhtes me võiksime olla tähelepanelikud ja me nelja viie nädala jooksul mikrofilmisime tehnikaülikoolis umbes 4000 lehekülge eesti sümfoonilise muusika. Erakordselt tänuväärne ja see jäi kõik ilusasti alles. Ja see saanud maabus ka Rootsi kätesse Stockholmis hiljem. On seal teoseid, mis on nähtavasti ainsad ja ainueksemplarid. Ma julgen arvata, ma olen nüüd ära unustanud, kõik need, aga Tubinud seal oli kindlasti Ellerit, seal oli ja Elleri ja Tubina jumala abiga kõik enam-vähem ühes tükis juba meil olemas siis muusikat häbis lihtsalt põlebki seal see oli see mikrofilm siis kui oli siit vaja lõpuks lahkuda, ise ka siis ringi realing viidi Saksamaale ja sinna oli nii äraminemine, oli ka segane, kes läheb, kes ei lähe. Juhus mängis võib-olla siin 51 protsendilist rolli ja õnn mängis 40 üheksalist ja päris selget mõistust ei olnudki. Teele minnes me olime üks ja teine veel pistnud nagu vöö vahele mõningaid palu, mida me kindlasti tahtsime, et need siin maailmas alles jääks. Ja need viisime torni torni linnas või toruni oli ta omal ajal meie raadioskaala pääl ja toruni linnas Wisla Wisla ääres ja tehti veel natukene aega eestikeelset ringhäälingut, kuni sõjatander sinna järele tuli. Ja siis liikus ringhääling veel natukeseks ajaks Rostocki nimelisse linna, sinna mina enam kaasa ei läinud. Ma läksin oma vanemate juurde, kes meie ühisel nõupidamisel olid juba Lõuna-Saksamaale Salzburgi lähedal läinud aga siis tornist me viisime ikkagi kaasa veel noote, mida me olime siit Tallinnast nagu Eesti muusika levitamise eesmärgil kaasa võtnud. Ja jagasime partituuri laiali, nii et võta, sina oled seda teiste omad lapsed käe otsas ja pisi pakikene homne päev päris hulluks ei läheks. Ja nõnda juhtus, et kui me tornis olime siis Kalamiga kahepeale hakkasime vaatama, et kui me nüüd tõesti peame siit edasi minema, kuidas need nuudid edasi pääsevad ja seal oli see jagamine täpselt samasugune. Ja tõesti, see keeras lõpuks nõnda välja, et kui kala oli bostonis, siis me korjasime üle maailma laiali valgunud omaaegsete ringhäälingu inimeste kätte jäänud eesti sümfoonilise muusika kõik Kalami juurde kokku. Leppisime nõnda kokku Endel ja oli see loomulik sümfoonilise muusikakeskus. Loomulikult. Minu meelest sai minust koorimuusika kogumise keskus ja nõnda oligi Kalami valduses ja tema poja ja tema abikaasa valduses on tingimata praegu veel seda varandust, mida me omal ajal ringhäälingust eesti sümfoonilise muusikana ära võtsime ja koorimuusika on minu käes. Üht ja teist vä. Kas see on siis ka seotud nüüd selle bostonis asuva fondiga? Ja Kalam oli selle fondi asutaja ja looja ja arendaja, seal on suur tervik ja on olemas tudel kultuurilugu. Nüüd ma küsiksin võib-olla seda sulle liku raadio juures ja selle kooriga. Sa haarasid kaasa tegelikult ju ka mitmeid kultuuritegelasi, lauljaid. Kui olime tornis, siis Kalamit enderit paluti silmapilkselt asuda ühe väikese orkestri loomisele, mida meie kaasa sõitnud Ringhäälingu orkestri liikmetest oli võimalik kokku pakkida. Pluss koha pealt. Leidsime ka havi. Ja teisigi selliste kontrabassist palauni, seal seal on veel terve rida ülemad Aleksander sotsialist ja samuti ka karmil priiriiulil ja nii edasi. Väga hea. Habet võtsime ja vajasime lihtsalt sügavust saada ja samal ajal paluti mind, et ole kena, pane üks laulukoor käima. No see oli vahest hõlpsam, minul hõlpsam kuu sama hõlbus kui kala, mil mul oli esimese soprani niuksed nimed nagu liidi Aadria Niina loona. Tenorit laulis niisugune vägev mees nagu tammeveskipasside õnn. Õnn oli usaldatud niuksed toredate meeste kätte nagu Jaan Willard ja Bruno Padius. Ma tahaksin selle teema lõpetada lihtsalt vahemärkusega, et seal siis kujunes lõplikult välja minu renomee koorijuhina, sest sealt peale ei olnud mul enam eesti koorimuusikategevusega võimalik üle õla tagasi vaadata ainult. Poole nii, kodu-Eesti oli tookord katki. Tallinn oli varemetes, inimesed pilla-palla mööda ilma laiali saatusest segamini elada, tuli taastada tuli oma vaba tahte ja aja arvel. Püüti varemeid vähendada siin kuidas saadi. Ja esimese laulupeoni jõuti 47 meil Tallinnas. Teie Saksamaa laagrites tegite aga oma esimese laulupeo aasta varem. 46. ja vist sina olid üks peategelasi. Mina olen selle laulupeo korraldaja ja selles mõttes, et see Eesti ühiskond, kes ühte Saksamaa laagrisse kõik toredasti oli kokku toodud Ameerika ja ühinenud rahvaste abistamisorganisatsioonide poolt see rahvas vajas identifitseerimist see rahvas fakti, et me ei ole siiski mööda maailma päris laiali pisikestel liiva teradena paisatud ja kuigi me momendil võib-olla seal ja diale laiali elame, on meil võimalik kokku tulla eesti meelisi, eesti keeles ka eesti laulusid laulda. Aga ma kiiresti kardaksin selle fakti selga. Samal 46. aastal peetud väikesel laulupeol, mis meil oli umbes 400 hinge laulmas seal, seekord see oli, Augsburg ei olnud, see oli kummalises paigas, altan startis aasia Alpasnemis Augsburgi, see oli meil juba üle 1000 inimese laulmas, nii et me ei häbenenud seda enam päris laulupeoks nimetatud esimese laulupeo valguses see oli siis juba oli keegi, kes oli vist Helsingis oli aasta hiljem jaoks kursis, ei ole veel aasta hiljem aina, et sellel Alton stati, laulupeol oli meil juba kõvasti värskelt võõrsil loodud loomingut. Ja nõnda on jäänud ka välismaal väljaspool Eestit peetud laulupidude üheks normaalseks traditsiooniks pagulasloomingut rakendada nii tugevasti kui vähegi võimalik. Kas siis olid need esimesed ka tookord vana Anton Kasemetsa, kas mäletad hinge need ja, ja sinul igavest pea vastu? Kui kõneleda heliloojatest, kelle laulusid me seal laulsime esmakordselt ja nii ta väljaspool Eestit loodud helitöödena. Ma tuletaksin meelde ühte toredat nime, meest, kelle nimi on Heino Mandre. Tema laule laulsime. Udo kasemets oli teine kindlasti. Kui ma veel tuletaksin meelde Valdeko loigu. Üks tore tartu mees, temal oli vist kantaat võõrastada. Jaa, jaa. Tantsime. Käisime teatri koori käte ja orkestriga või kõneleda sellest. Need kolm nime tulevad mulle kohe meelde, kes nii ütleme esmajärjekorras olid nii palju rahu saanud oma mõtlemise viisi, et oli mahti nagu ka midagi paberisse uuesti paigutada oma südame helidena. Ja siis muidugi hästi tugevalt tõmbaksin siia juurde siis veel Roman Toi. Vanahärra toi oli seal ametis ja nii mees kooringuisega kursi osas. Ja praktiliselt siis ta tegite iga aasta laulupeo aasta kaks. Ja tegime küll ja ja miks me seda tegime, oli lihtsalt see, et meil oli aega laulupidusid teha ja meil oli, kuna igapäevase leiva ja seljariidemure oli nõndanimetatud ilusa organisatsiooni ühinenud rahvaste poolt hoolitsetud. Ja selliseid suursündmusi oli eestlastele eksistentsi ja enesetunde säilitamise sotsiaalses valguses väga. Väga kõvasti vaja ja küllatoniga, rahvusliku identiteediväelase väljaselgitamiseks ja, ja üldse oma ridade koondamiseks lõbuks kusagil pida ka ülevaate saama ka sellest, kes kusagil oli ja lõppude lõpuks nende laagrite kaudu ikka suudeti päris palju selgitada inimsaatusi, kes, kuhu, millal ja missuguste saatustega rataste vahele olid jäänud. Nüüd oled kodus taas tagasi käinud. Oled käinud ka oma jalajälgi mööda. Mis sa kaasakiht? Mis ma võin kaasa või ma võin kaasa suure sületäie rõõmsaid elamusi eriti nende toredate vägevate koorikahurite töö tulemusena, kuhu nüüd ootamas minu laulud sisse laeti ja need paugud, mis nad panid, need olid ikka väga auväärsed ja ennekuulmata kvaliteedi poolest ilusam. Jah, mäletan seda ilusat kirja poolteist aastat tagasi, kus sa sellise sooviga tõesti esimene ja väga ilusa väljendi leidsid. Toredad vägeva koduma kahurid, aga kas nad kaliiblilt ka vastasid, Sootsustel? Vastasid küll täielikult ja see teise suuna pealt vaadates, aga kuidas need kahurid siis sellesse laaniasse suhtusid? Ma oleksin väga ülekohtune, kui ma ei jätaks päris sinu juuresolekul ütlemata, et ma olin nii kodus. Nii kodune, nii rõõmus nendega harjutusi pidades, nagu oleksime jumal teab aastaid juba ühiselt tööd teinud võõrastamist või kuidagiviisi tee otsimist, kuidas järgmist sammu haridusele. Seda üldse ei olnudki. Nii et kirjutame need 45 aastat korstnasse. Otsime viisaka korstna. Käesolevas saates kõlasid Roman Toi teosed kõrs jõululaul lühikantaat, pea vastu. Lühikantaat Mu laul, praegu kõlab lühikantaat, sina suudad.